Obsah (4)

§ 121§ 207§ 2§ 8

KOH TU MÄÄ RUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maarika Kuusk, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 25.07.2019, Tartu Haldusasja number 3-18-1499 Haldusasi Vaidlustatud kohtul

§ 121lg 1 p 4 alusel.

Kohus tuvastas, et kaebaja ei ole kahjunõude osas seoses õppekirjanduse äravõtmisega kartseris viibimise ajal ajavahemikul 2014-03.05.2015 ja ajavahemikul 28.10.-05.11.2014 seoses tema hoidmisega jälgimiskambrites ilma tervislikku seisundit hindamata järginud hüvitamiskaebuse esitamiseks ettenähtud kolmeaastast tähtaega. Seetõttu asus halduskohus seisukohale, et kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbimata. Halduskohus tuvastas, et kaebaja ei viidanud 04.05.2018 vanglale esitatud taotluses sellele, et teda hoiti jälgimiskambrites nr 122 ja 125 ajavahemikel 28.10.-05.11.2014, 14.06.-17.06.2015, 25.08.-28.08.2015 ilma õigusliku aluseta ning et peale käeraudade kasutamist ajavahemikul 18.-22.09.2016 tekkis tal vasakul käel ulatuslik hematoom ja turse. Seetõttu asus halduskohus seisukohale, et kaebajal on ka nende väidete osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Halduskohus tagastas kaebuse resolutsiooni p-s 3 nimetatud osas

§ 121lg 2 p 21 alusel.

Halduskohus leidis Riigikohtu praktikale tuginedes, et kaebajalt kartserikaristuse kandmise ajal matemaatika ja keemiaõpikute äravõtmise puhul on sisuliselt tegemist väheintensiivse õiguse riivega. Kaebajal oli võimalik jätkata nimetatud õpikute järgi õppimist ka pärast kartserist vabanemist. Halduskohus selgitas, et pärast kaebuse osalist tagastamist jääb kohtumenetlusse hüvitamiskaebus järgnevas osas: 1) kaebaja hoidmine jälgimiskambrites nr 122 ja 125 ilma tervislikku seisundit hindamata ajavahemikel 14.06.-17.06.2015 ja 25.08.-28.08.2015; 2) kaebaja suhtes käeraudade kasutamine ajavahemikul 18.09.-22.09.2016; 3) kaebaja uuesti kartserisse paigutamine ajavahemikul 22.09.2016-04.10.2016 ilma õigusliku aluseta. 2 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 14.05.
2. a määruse peale. Kaebaja palub tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1, 2, 3 ja 5 ning kohustada halduskohut arutama kaebust täies ulatuses. Samuti palub kaebaja tagastada kaebuse arutamiseks Tallinna Halduskohtule seoses kaebaja vabanemisega Viru Vanglast 02.07.
3. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebus seoses õppekirjanduse eemaldamisega kartserist on mittetähtaegne. Kaebaja leiab, et kaebuse esitamisel tuleb arvestada 10-aastast tähtaega, kuna varem kartis kaebaja Tallinna Vangla repressioonide ohvriks sattumist. Samuti ei ole tegemist väheintensiivse riivega. Samuti ei nõustu kaebaja halduskohtu seisukohaga, et kaebus seoses jälgimiskambris viibimisega ilma kaebaja tervislikku seisundit hindamata ajavahemikul 28.10.-05.11.2014 on mittetähtaegne. Kaebaja leiab, et ka siin tuleb kohtul rakendada 10-aastast tähtaega eespool mainitud põhjustel. Määruskaebuse kohaselt esitas kaebaja halduskohtule kaebuse muu hulgas seoses kaebaja aheldamisega kanderaamide ja haiglavoodi külge tsiviilhaiglas ajavahemikul 18.-22.09.2016, kui kaebaja toimetati infarktiseisundis Ida-Tallinna Keskhaiglasse südameoperatsioonile. Samuti esitas kaebaja hüvitiskaebuse seoses ulatusliku hematoomi ja turse tekkega samal ajavahemikul kaebaja vasaku käe randme piirkonnas. Halduskohus on võtnud seisukoha, et seoses käeraudade kasutamise tagajärjel tekkinud hematoomi ja tursega kaebaja käel ei ole kaebajal läbitud kohtueelne menetlus, kuna kaebaja ei ole oma esialgses avalduses Tallinna Vanglale hematoomi ja turset maininud. Kaebaja rõhutab, et tema tegelik tahe on kogu aeg olnud nõuda kahju hüvitamist nii käeraudade kasutamise eest kui ka füüsilise valu tekitamise ja ebainimliku kohtlemise eest Tallinna Vangla poolt tsiviilhaiglas. Kaebaja märgib, et hematoom ja turse on selgelt tuvastatavad kriminaalasja nr 1-17-6195 toimikust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 207 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

1. Määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, mis võimaldab selle menetlusse võtta. Kaebaja taotluse vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna vastavalt 01.01.2018 jõustunud riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 muudatusele ei pea haldusasjas määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasuma. Kuna määruskaebuses on vaidlustatud kaebuse osalist tagastamist, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida määruskaebuse lahendamiseks vastustaja seisukohta.
2. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse halduskohtu määruse resolutsiooni punktides 1-3 nimetatud nõuete osas õigesti tagastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 207lg 1 ja § 201 lg 4).

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti kohaldanud kahju hüvitamise kolmeaastast 3 tähtaega. Riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvatest. Seega on kahjust teadasaamise aeg kahju hüvitamise taotlemise tähtaegsuse hindamisel määrava tähtsusega. Sõnastus „sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvatest” näeb ette kahju hüvitamise taotlemise tähtaja maksimaalse ulatuse, muutmata seejuures lause esimeses pooles ettenähtud tingimust. Kui menetlustähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel, võib see olla tähtaja ennistamise aluseks, kuid ei anna alust kolmeaastasest tähtajast pikema tähtaja kohaldamiseks. Halduskohus märkis vaidlustatud määruses, et kaebaja on 2014.-
2. aastatel aktiivselt osalenud halduskohtumenetlustes, samuti ei ole kaebaja kaebuses esitanud vastuväiteid seoses tema kahjunõude osaliselt läbi vaatamata jätmisega vangla poolt selle esitamise tähtaja rikkumise tõttu. Halduskohus leidis, et ilmselgelt puudus kaebajal nii objektiivne kui ka subjektiivne põhjus viivitada eelpoolnimetatud osas kahjunõude esitamisega. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses põhjendab kaebaja kolmeaastase tähtaja ületamist sellega, et ta kartis varem Tallinna Vangla repressioonide ohvriks sattumist. Kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud tähtaja ennistamist ja on varasemalt halduskohtumenetluses enda õigusi kaitsnud, siis ei anna kaebaja sellise sisuga vastuväited alust kaebuse osalise tagastamise tühistamiseks. Kaebaja vaidlustab kaebuse tagastamist

§ 121

lg 2 p 21 alusel osas, mis puudutab kartseris viibimise ajal ajavahemikul 04.05.2015-31.12.2015 õppekirjanduse äravõtmist. Halduskohus on õigesti viidanud varasemale kaebajat puudutavale haldusasjale, kus Riigikohus leidis, et asjaolu, et kaebaja ei saanud kartseris viibimise ajal matemaatikaõpikuid iseseisvaks õppimiseks kasutada, ei tekitanud talle varalist kahju ega ka sellist mittevaralist kahju, mis tuleks RVastS § 9 lg 1 alusel rahas hüvitada (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.02.

1. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-16, p 8.2). Halduskohus leidis, et kartseris olemise ajaks õppekirjanduse äravõtmise näol on tegemist kaebaja õiguse väheintensiivse riivega. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega.
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada halduskohtu määruse resolutsiooni p 5 peale esitatud osas. Halduskohus leidis, et seoses käeraudade kasutamise tagajärjel tekkinud hematoomi ja tursega kaebaja käel ei ole kaebajal läbitud kohtueelne menetlus, kuna kaebaja ei ole oma esialgses avalduses Tallinna Vanglale hematoomi ja turset maininud.

§ 2

lg 4 ls 2 näeb ette, et kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse osalisel tagastamisel lähtunud väga kitsalt kaebuse sõnastusest. Kaebuse tõlgendamisel tuleb aga arvestada ka kaebuse eesmärki. Tallinna Vanglale esitatud taotluse (tl 29-32) kohaselt on vangla põhjustanud taotlejale intensiivseid ja pikaajalisi füüsilisi ja hingelisi üleelamisi, alandades sellega taotleja inimväärikust (taotluse p 3.1.). Haiglas käeraudade kasutamise osas viitas kaebaja enda varasematele seisukohtadele neid taotluses kordamata (taotluse p 2.3.). Seega on võimalik kaebust tõlgendada nii, et kaebaja on kaebuses täpsustanud käeraudade kasutamisest tingitud füüsilisi kannatusi puudutavaid asjaolusid. Kaebaja kinnitab ka määruskaebuses, et tema tegelik tahe on kogu aeg olnud nõuda kahju hüvitamist nii käeraudade kasutamise eest kui ka füüsilise valu tekitamise ja ebainimliku kohtlemise eest Tallinna Vangla poolt tsiviilhaiglas. Kaebaja märkis kaebuses, et tema vigastused on 23.09.2019 Tallinna Vanglas dokumenteeritud fotodega ja haigusloo sissekandega. Kaebaja palus kaebuses need tõenditena Tallinna Vanglalt välja nõuda. 4 11. Eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu määruse resolutsiooni p 5, millega halduskohus otsustas tagastada kaebuse seoses väidetega, et ajavahemikul 18.09.-22.09.2016 pärast käeraudade kasutamist tekkis kaebajal vasakul käel ulatuslik hematoom ja turse. Tühistatud osas saadab ringkonnakohus asja samale halduskohtule tagasi menetlusse võtmise otsustamiseks. Ülejäänud osas tuleb määruskaebus rahuldamata jätta. 12. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse asja arutamise üleandmiseks Tallinna Halduskohtule seoses tema vabanemisega Viru Vanglast 02.07.2019. Ringkonnakohus selgitab, et isik, kellelt on võetud vabadus, esitab kaebuse oma viibimiskoha järgi ning asjaolude muutumine pärast kaebuse esitamist ei muuda kohtualluvust (

§ 8lg 5 ja § 9 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 5