RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 263lg 1 p-de 1 ja 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 11.

detsembri

1. a otsus Tauri Soome kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, kassatsioon Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus
2. september 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a otsus Tauri Soome süüditunnistamises

§ 263lg 1 p 2 järgi.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Mõista Eesti Vabariigilt Tauri Soome kasuks välja 862 eurot ja 50 senti kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
4. Jätta läbi vaatamata Tauri Soome kaitsja vandeadvokaat Andres Simsoni taotlus süüdistatava suhtes kohaldatud vahistamise tühistamiseks ja elukohast lahkumise keelu kohaldamiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tauri Soome on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 263 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi selles, et ta tungis

1. märtsil 2018 avalikus kohas kallale M. L-ile. Süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku ja ähvardas teda verbaalselt. Ta järgnes põgenevale kannatanule ning lõi teda ühe korra kirvesilmaga pähe, millega põhjustas valu ja peaajupõrutuse. Süüdistatava käitumine häiris asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja turvatunnet. 1-18-5540
2. Pärnu Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega tunnistati T. Soome süüdi

§ 263

lg 1 p 1 järgi ja teda karistati vangistusega kaks aastat.

§ 65lg 2 alusel suurendati karistust Pärnu Maakohtu 2.

novembri 2016. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks moodustati kaks aastat üheksa kuud ja neli päeva vangistust.

§ 263lg 1 p 2 järgi mõisteti T.

Soome õigeks. Kohus tugines muu hulgas anonüümse tunnistaja ja teiste tunnistajate ütlustele ning luges tõendatuks, et süüdistatav lõi kannatanut kirvesilmaga pähe, mis toimus avalikus kohas ja häiris vähemalt ühte kõrvalist isikut, s.o anonüümset tunnistajat. Samas ei ole tuvastatud asjaolu, et ta tekitas kannatanule valu, kui lõi teda rusikaga. Süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida üksnes

§ 263lg 1 p 1 järgi.

Kannatanu kirvesilmaga löömine ei lange

§ 263

lg 1 p 2 alla, sest süüdistatav kasutas seda vaid kannatanu löömiseks ja teda ei süüdistata kirvesilmaga konkretiseerimata inimeste ähvardamises. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus ja süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Andres Simson. Prokurör taotles kohtuotsuse tühistamist osas, millega süüdistatav mõisteti

§ 263

lg 1 p 2 järgi õigeks, ja osas, milles kohus ei lugenud tõendatuks, et süüdistatava rusikalöök näkku põhjustas kannatanule füüsilist valu. Prokurör palus teha uue otsuse, millega mõista süüdistatav süüdi ka

§ 263

lg 1 p 2 järgi ja lugeda tuvastatuks, et süüdistatava rusikalöök tekitas kannatanule valu. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamises ja tema õigeksmõistmist. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2018. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega T. Soome mõisteti

§ 263

lg 1 p 2 järgi õigeks, ning osas, milles kohus ei lugenud tõendatuks, et süüdistatava rusikalöök põhjustas kannatanule füüsilist valu. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, mõistes süüdistatava süüdi ka

§ 263lg 1 p 2 järgi.

Samuti luges kohus tõendatuks asjaolu, et süüdistatav tekitas kannatanule rusikaga näkku lüües valu. Muus osas, sealhulgas karistuse mõistmises, jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus rahuldas prokuröri apellatsiooni ja jättis kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kohtu seisukohad olid järgmised. 4.

1. Anonüümse tunnistaja ütlused on lubatav tõend. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 67 lg 1 võimaldab anonüümseks tunnistada ka isiku, kes nägi pealt teise astme kuritegu. Kuna süüdistatava tegu oli oma olemuselt raske ja arvestades ka tema isikuomadusi, esines tunnistaja turvalisusele reaalne oht. Süüdistatava eelmine kaitsja ei vaidlustanud kriminaaltoimiku materjalidega tutvudes anonüümse tunnistaja ütluste kohtukõlblikkust tõendina. Samuti pole seda vaidlustanud tema uus kaitsja enne ega pärast anonüümse tunnistaja kaugülekuulamist. Ühtlasi sai kaitsja esitada anonüümsele tunnistajale küsimusi. 4.
2. Samas leidis maakohus ekslikult, justkui poleks süüdistatav põhjustanud kannatanule rusikalöögiga valu. Lisaks kohaldas kohus valesti materiaalõigust, kui mõistis süüdistatava

§ 263lg 1 p 2 järgi õigeks. Riigikohus on varasemas praktikas kriminaalkoodeksi (Kr

K) § 195 lg 3 kohta märkinud, et huligaansuse käigus tulirelvaga ähvardamine kujutab endast relva kasutamist. Kuna

§ 263

lg 1 p 2 räägib relvaga ähvardamisest, siis seda enam hõlmab see säte ka relva tegelikku kasutamist. Relva kasutamist ei saa võtta arvesse üksnes karistuse mõistmisel. Samuti on ekslik maakohtu arvamus, et kuna süüdistatav ei ähvardanud kõrvalisi isikuid, siis tuleb tema tegu kvalifitseerida

§ 263lg 1 p 1 järgi.

Avaliku korra raske rikkumine eeldab asjasse mittepuutuvate isikute olemasolu. Olukorras, kus inimesi ähvardatakse, ei ole nad enam kõrvalised. 2

§ 263lg 1 p-de 1 ja 2 järgi.

Lisaks palub kaitsja jätta menetluskulud riigi kanda ja hüvitada süüteomenetlusega tekitatud kahju. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.1. Kohtute tuvastatud asjaolud ei võimalda teha süüdimõistvat otsust

§ 263lg 1 p 2 järgi.

Prokuratuuri ja kohtute praktika pole selle sätte kohaldamisel järjekindel. Ringkonnakohus võrdsustas põhjendamatult relva kasutamise ja sellega ähvardamise.

§ 263

lg 1 p 2 hõlmab ennekõike pommiähvardusi jms, kus ähvardatakse avalikku korda terviklikult ja mitte iga vägivalla all kannatavat isikut üksikuna. Relva kasutamine tervisekahjustuse tekitamise vahendina langeb üksnes selle sätte esimese punkti alla. See punkt haarab endasse igasuguse isikuvastase vägivalla, sõltumata sellest, kas selle käigus kasutatakse relva või mitte. Teine punkt tuleb kõne alla aga siis, kui ähvardus ei ole suunatud konkreetsele isikule. Avaliku korra kahjustamine seisneb sel juhul relva enda omadustes. Süüdistatav kasutas kirvesilma üksnes konkreetse kannatanu ründamiseks. 5.

1. Anonüümse tunnistaja ütlused on lubamatu tõend. Ringkonnakohus ei hinnanud neid ütlusi nõuetekohaselt. Samuti on sel tõendil määrav tähendus asja lahendamisel, mistõttu poleks sellele tohtinud KrMS § 15 lg 3 alusel tugineda. Muud tõendid süüdistatava süüd ei kinnita.
2. Kassatsioonivastuses palub prokurör jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri hinnangul kvalifitseeris kohus õigesti süüdistatava käitumise

§ 263lg 1 p-de 1 ja 2 järgi.

Samuti näitas kohus, et anonüümse tunnistaja ütlused on lubatav tõend ja et need on oma sisult usaldusväärsed. Oluline on ka tähele panna, et anonüümse tunnistaja ütlused pole otsustava tähendusega, sest ringkonnakohus tugines muudelegi tõenditele.

1. Süüdistatava kaitsja esitas Riigikohtule taotluse T. Soome suhtes kohaldatud tõkendi tühistamiseks ja elukohast lahkumise keelu kohaldamiseks, kui kolleegium saadab asja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamist ei tingi kassatsiooni see osa, milles on vaidlustatud anonüümse tunnistaja ütluste lubatavust. Nii maa- kui ka ringkonnakohus käsitlesid selle tõendi kohtukõlblikkust piisava põhjalikkusega ega eksinud nendele ütlustele tuginedes menetlusõiguse vastu. Süüdistatava süüditunnistamine rajaneb olulises osas muudelgi lubatavatel ja usaldusväärseteks tunnistatud tõenditel. Kokkuvõttes on kohtud tuvastanud süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud nõuetekohaselt ja seetõttu jäävad kassaatori väited tagajärjetuks.
3. Samas pälvivad tähelepanu kassatsioonis esitatud argumendid selle kohta, et süüdistatava käitumist ei saa kvalifitseerida

§ 263lg 1 p 2 järgi.

Käsilolevas asjas on kindlaks tehtud, et süüdistatav lõi kannatanut avalikus kohas rusikaga näkku ja mõni hetk hiljem kirvesilmaga pähe ning selline käitumine häiris vähemalt ühte kõrvalist isikut. Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust, kui leidis, et see tegu on lisaks kõnesoleva sätte esimesele punktile kvalifitseeritav ka sama sätte teise punkti järgi. Selgitamaks seda seisukohta, võtab kolleegium 3

§ 263lg 1 p-de 1 ja 2 karistatavusala.

See küsimus on oluline nii praeguse asja lahendamise kui ka edasise kohtupraktika ühtlustamise seisukohalt. 10.

§ 263

lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga (p 1) või relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades (p 2).

1. Ringkonnakohus juhindus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsusest nr III-1/1-83/
4. Selles asjas oli vaidluse all KrK § 195 lg 3, mis kehtestas karistuse huligaansuse või kuritahtliku huligaansuse eest, kui selle toimepanemisel kasutati või püüti kasutada tulirelva, külmrelva või kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana kasutatavat või selleks spetsiaalselt kohandatud eset. Sama paragrahvi esimene ja teine lõige sätestasid karistuse vastavalt huligaansuse ja kuritahtliku huligaansuse eest.
5. Kuigi KrK § 195 ja

§ 263

võib pidada kaitstava õigushüve alusel võrreldavateks paragrahvideks, erinevad need normid märgatavalt sõnastuse ja ülesehituse poolest. Muu hulgas moodustasid KrK § 195 lg-d 1–3 omavahel põhi- ja kvalifitseeritud koosseisu, ent

§ 263lg 1 p-de 1 ja 2 puhul see nii ei ole.

Viimane hõlmab sama lõike kahe punkti alla olemuslikult erineva ebaõigussisuga õigusvastaseid tegusid, mille eest ette nähtud karistuse liigid ja määr on samad. Seega ei ole

§ 263lg 1 p 2 käsitatav selle lõike esimese punkti raskema koosseisuna.

Vastupidine seisukoht oleks ilmses vastuolus karistusseaduse süstemaatikaga ja eiraks sanktsiooninormi ülesehitamise põhimõtteid. 13. Ringkonnakohtu otsuse põhjal võib jõuda järeldusele, justkui hõlmavad

§ 263

lg 1 p-d 1 ja 2 peamiselt vaid selliseid tegusid, mis seisnevad kas ähvardamises või kehalises väärkohtlemises

§-de 120 ja 121 järgi. See tähendaks, et neid kahte punkti oleks võimalik eristada üksnes teo toimepanemise vahendi poolest, kuna muus osas nendesse punktidesse kätketud karistatavad teod sisuliselt kattuksid. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu tõlgendusega ja leiab, et

§ 263

lg 1 p-de 1 ja 2 vahetegu ei saa peituda ainuüksi relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamises ning neid on oluline veel täiendavalt eristada. Vastasel korral langeksid põhimõtteliselt kõik selle sätte teise punktiga haaratavad teod samal ajal ka esimese punkti alla. 14.

§-ga 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord, aga sellega kaitstakse ka individuaalseid õigushüvesid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-15-17, p 23). Avaliku korra raske rikkumise üheks kvalifitseerivaks koosseisutunnuseks on vägivald (

§ 263lg 1 p 1).

Selle tunnuse all tuleb mõista üksnes sellist tegu, mis vastab karistusseadustiku

1. peatüki
2. jao
3. jaotises („Vägivallateod“) kehtestatud ähvardamise (

§ 120

) või kehalise väärkohtlemise (

§ 121) koosseisule (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.

oktoobri

1. a otsus asjas nr 3-1-1-25-07, p 13.1). Mõlema nimetatud kuriteokoosseisuga kaitstav õigushüve on inimese tervis ehk kehaline ja vaimne heaolu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-59-11, p 9.1). Seega kaitsevad

§-d 120 ja 121 individuaalset õigushüve, mis tähendab seda, et nii ähvardamise kui ka kehalise väärkohtlemise korral on rünne suunatud konkreetse kannatanu vastu. 15.

§ 263

lg 1 p 1 kontekstis asetub avaliku korra raskes rikkumises seisneva karistatava teo raskuskese oma olemuselt just teise inimese tervise kui individuaalse õigushüve kahjustamisele, kuna selliseks teoks saab olla üksnes kas teise inimese ähvardamine või kehaline väärkohtlemine

§ 120või § 121 tähenduses. Mõistagi rünnatakse sel juhul ka avalikku korda, mis väljendub 4

§ 263

lg 1 p 1 alla vaieldamatult muu hulgas sellised kaasused, kus toime on pandud vägivald relva või relvana kasutatavat muud eset, lõhkeseadeldist või lõhkeainet kasutades. Teisiti väljendatuna hõlmab see säte juhtusid, mil üks neist vahenditest on vahetult kas konkreetse kannatanu ähvardamise või kehalise väärkohtlemise toimepanemise vahend. 17. Samas

§ 263

lg 1 p 2 puhul on rünnatavaks õigushüveks üksnes avalik kord kui kollektiivne õigushüve. See punkt nimetab teo toimepanemise spetsiifilised vahendid, mis kujutavad endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ja ohustavad potentsiaalselt ühiskonna üldist turvalisust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 1-17-9941/80, p 9). Kõnesolev punkt hõlmab vaid selliseid tegusid, mille puhul relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardamine on suunatud konkretiseerimata inimeste hulga vastu. Seega ei kätke

§ 263

lg 1 p 2 endas vägivallategu kui ähvardamist või kehalist väärkohtlemist

§ 120

või § 121 mõttes, vaid selle sättega on nimetatud vahendeid silmas pidades kuulutatud karistatavaks üksnes ja juba avalikkusele suunatud ähvardus, sõltumata sellest, kas sellega on kahjustatud lisaks avalikule korrale ka individuaalset õigushüve. Näitena võib tuua pommiähvarduse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-7-07, p 14) või avalikus kohas kogunevate inimeste juuresolekul relvaga õhkulaskmise (ilma et see oleks kellegi konkreetse vastu suunatud) jms. 18. Üldistatult öeldes on

§ 263

lg 1 p 2 alla langevate tegude puhul erinevalt sama lõike esimesest punktist avaliku korra rikkumise keskmes üldsuse ründamine kui selline. See eristab neid kahte punkti olemuslikult ja põhjendab ühtlasi seda, miks on esimese punkti kõrvale vaja eraldi ka teise punktiga sätestatud kuriteokoosseisu. Märgitu ei välista mõistagi võimalust, et sõltuvalt asjaoludest võib sama tegu olla kvalifitseeritav ühtaegu nii

§ 263lg 1 p 1 kui ka p 2 järgi.

19. Praeguses asjas on ilmne, et süüdistatava vahetu rünne oli oma olemuselt suunatud vaid konkreetse kannatanu vastu, keda ta lõi avalikus kohas ja kõrvaliste isikute nähes rusikaga näkku ning kirvesilmaga pähe. Seetõttu peab kolleegium õigeks maakohtu seisukohta, et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida üksnes

§ 263lg 1 p 1 järgi.

Ühtlasi tähendab öeldu seda, et ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust, mõistes süüdistatava süüdi ka

§ 263lg 1 p 2 järgi. See viga on kassatsioonimenetluses Kr

MS § 362 p 1 alusel kohtuotsuse tühistamise aluseks. Samas saab kolleegium selle puuduse KrMS § 361 lg 1 p 7 kohaselt ise kõrvaldada, raskendamata süüdistatava olukorda.

1. Eelnevatel põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsuse T. Soome süüditunnistamises

§ 263lg 1 p 2 järgi.

Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 21. T. Soome kaitsja esitas taotluse hüvitada kassatsioonimenetluses kantud valitud kaitsja tasu 718,75 eurot, millele lisandub käibemaks. Taotlusele lisatud arve kohaselt hõlmab see kassatsiooni koostamist 5 tunni ja 45 minuti ulatuses. Osutatud õigusteenuse tunnihind on 125 eurot. Kolleegium peab taotletava tasu suurust mõistlikuks ja mõistab selle menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel välja riigilt T. Soome kasuks. 5