1-13-3911/67

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus

1. oktoober 2019 1-13-3911 Juhan Sarv, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Andrei Puzanski (isikukood 36712222211) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. septembri
3. a määrus Süüdimõistetu Andrei Puzanski, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Andrei Puzanski määruskaebus läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Viru Maakohtu
5. augusti
6. a otsusega tunnistati Andrei Puzanski süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 15 aastat vangistust, mida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati kestuseni 10 aastat. A. Puzanski karistusaeg algas
7. novembril 2012 ja lõpeb
8. novembril
11. juulil 2019 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid A. Puzanski tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist.
12. Tartu Maakohus jättis
13. septembri
14. a määrusega A. Puzanski vangistusest ennetähtaegselt vabastamata. Kohus märkis, et A. Puzanski kannab vangistust lapseealise vägistamise eest. Teda saaks vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht oleks üliväike. Kohtu hinnangul see A. Puzanski puhul nii ei ole. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. novembri
16. a määrusele asjas nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. See tingimus on A. Puzanski puhul täitmata. Kinnipeetaval on kaks kehtivat distsiplinaarkaristust. Samuti on tema suhtes rakendatud täiendavaid julgeolekuabinõusid kokku kolmel korral. Kahel juhul olid põhjuseks seksuaalse motiiviga tegevused kaaskinnipeetavate suhtes. Distsipliinirikkumised vanglas ja vajadus julgeolekuabinõude kohaldamise järele viitavad sellele, et karistuse kandmine vangistusasutuses ei ole A. Puzanski hoiakutele ja käitumisele tegelikult piisavalt vajalikku positiivset mõju avaldanud. Vangla iseloomustusest nähtuvalt eksisteerib ka süüdimõistetu psüühikast tulenev tõsiseltvõetav risk uute kuritegude toimepanemiseks. A. Puzanskil puuduvad enesekriitika ning suutlikkus leida adekvaatseid lahendusi probleemolukordadele, igasugune eneseanalüüs on talle väga võõras ja üle jõu käiv ülesanne. Ta suhtub võrdse ükskõiksusega kõikidesse inimestesse. Psühholoogi hinnangul on A. Puzanski napisõnaline, baasmeeleolu alanemiseta, tema kriitikavõime on napp ja analüüsivõime puudulik, temaga on raske sisulist vestlust arendada. Vestlusele tuginedes jääb mulje, et süüdimõistetu tegutseb pigem hetkeemotsioonide ajel. A. Puzanski ei väljenda ühegi inimese ega inimeste grupi suhtes positiivseid ega negatiivseid hoiakuid, kuid selline ükskõiksus teiste inimeste suhtes võimaldab panna toime isikuvastaseid kuritegusid kahetsust tundmata. Enda sõnul on A. Puzanski veetnud vanglas ja raviasutustes üle 25 aasta oma elust, millest võib järeldada, et tema probleemilahendusoskused on kasinad ja tal on raskusi teiste seisukohtade mõistmisega. Süüdimõistetu ei oska ka selgitada, miks ta on jälle vanglas ning ta loodab küll paremale tulevikule, kuid adekvaatseid lahendusi selle korraldamiseks ei paku. Taolise iseloomustuse pinnalt on igati alust karta kinnipeetavalt uute kuritegude toimepanemist. Uute kuritegude riski suurendab asjaolu, et A. Puzanskil ei ole garanteeritud töökohta. Kuigi süüdimõistetu selgitas, et loodab tööd leida endise tööandja juures, ei paku see piisavat garantiid. Töökoha puudumine, arvestades ka A. Puzanskil lasuvate võlgade suurust, võib kaasa tuua pingeid ja probleeme, mida ta ei ole suuteline seaduskuulekalt lahendama. Samuti ei nähtu, et kinnipeetava lähivõrgustikus oleks toimunud olulisi muutusi, mis suudaksid teda hoida seadusekuulekana. Suhted sugulastega ja toetav ema olid A. Puzanskil ka enne vangistust. Sellest hoolimata on ta korduvalt kuritegusid sooritanud. MÄÄRUSKAEBUS
17. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Puzanski, kes palub kohtumääruse tühistada ja end tingimisi enne tähtaega vanglast vabastada.
18. A. Puzanski märgib, et ta on ära kandnud 6 aastat 10 kuud vangistust, mis on piisav tekitatud kahju heastamiseks ühiskonna ees. Seda kinnitab ka vangistusseaduse ja õigusteooria mõte, et vabadusekaotust ja vanglat kasutatakse mitte isiku ümberkasvatamiseks või parandamiseks, vaid suunamiseks õiguskuulekale elule ja see teenib süü heastamist toimepandud kuriteo eest. Tema puhul on karistuse eesmärk täielikult saavutatud ja edasisel vanglas viibimisel saab olema negatiivne efekt. Tal on olemas kõik vajalik edukaks ühiskonda integreerumiseks, s.o lähedaste toetus, elukoht ja sissetulek pensioni näol. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et A. Puzanski määruskaebus on tervikuna perspektiivitu, selles toodud argumendid ei anna alust kohtumääruse tühistamiseks ning seetõttu tuleb kaebus jätta KrMS § 390 lg 1 ning § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
20. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. aprilli
22. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)
23. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohus on A. Puzanski vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata jätmist põhistanud asjakohaselt ja piisavalt, arvestanud kõiki tema vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid kogumis ega ole ühelegi asjaolule omistanud ilmselgelt ebaõiget kaalu. Põhjendatult on esimese astme kohus leidnud, et A. Puzanski kuritegu (lapseealise vägistamine), distsiplinaarkaristuste olemasolu, vajadus kohaldada tema 2