Obsah (8)

§ 119§ 112§ 120§ 122§ 121§ 207§ 18§ 17

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ma

§ 119lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. Fartõgin esitas 25.04.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 01.10.2017-26.11.2018 eest. Kaebaja väitel tekitati talle kahju justiitsministri 06.10.
2. a määrusega nr 21, millega kehtestati vanglates suitsetamise keeld. Kaebaja väitis, et tema tervis hakkas halvenema juulis
3. a, kui teatati kavatsusest vanglates suitsetamine keelata ning probleem süvenes veelgi, kui 01.10.2017 suitsetamine keelati. Kaebaja leidis, et vastustajaks on justiitsminister U. Reinsalu. Kaebaja viitas põhiseaduse (PS) §-le 25, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg-le 2 ja Euroopa vanglareeglistiku p-le 31.
4. Kaebaja palus täiendavas avalduses jätta tähelepanuta Justiitsministeeriumi 12.01.
5. a vastus nr 11-7/295-2, kuna 10.01.2019 esitas ta personaalse hagi U. Reinsalu vastu, mida pole 90 päeva jooksul nõuetekohaselt lahendatud. Kaebaja esitas ka taotlused riigi õigusabi saamiseks ja riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
6. Tartu Halduskohus tagastas 30.04.
7. a määrusega V. Fartõgini kaebuse (resolutsiooni p 1) ning jättis riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Määruse põhjendused: Määrav ei ole, kas RVastS § 14 lg-s 1 sätestatud tingimused on kaebaja puhul täidetud. Kaebaja on haldusasjas nr 3-18-356 juba taotlenud Justiitsministeeriumi poolt tekitatud kahju hüvitamist seoses suitsetamiskeeluga ja justiitsministri 06.10.
8. a määruse nr 21 põhiseaduspärasuse kontrollimist. Seega on kaebaja juba esitanud praeguse kaebusega samasuguse nõudega kaebuse samal alusel haldusasjas nr 3-18-356, milles vaidlus jätkub hetkel Tartu Ringkonnakohtu menetluses. Kaebajal on võimalus selles menetluses enda õigusi jätkuvalt kaitsta. Asjaolu, et kaebaja esitas 10.01.2019 avalduse kahju hüvitamise nõudega personaalselt justiitsministri vastu (tl 13), ei anna alust aktsepteerida korduva samasisulise nõude esitamist samal alusel. Kaebus kuulub tagastamisele halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 121 lg 1 p 3 alusel. Eelnevat arvestades on kaebaja väljavaade käesolevas kohtumenetluses enda õigusi kaitsta väga vähene, mistõttu tuleb jätta rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotlus riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 5 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. V. Fartõgin esitas 07.05.2019 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.04.
2. a määruse p-d 1 ja 2 ning teha uus määrus, millega rahuldada menetlusabi taotlus ja võtta kaebus halduskohtu menetlusse ning rahuldada riigi õigusabi taotlus. Veel palub kaebaja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel ja võtta määruskaebus ringkonnakohtu menetlusse. Määruskaebuse põhjendused: Kohus rikkus kaebuse menetlusse võtmise põhimõtet, kuna ei tuvastanud, kas kaebus kuulub halduskohtu pädevusse ja vastab

§-s 38 sätestatud nõuetele ega andnud hinnangut menetlusabi taotlusele

§ 112lg 1 p 1 alusel, kuigi asjas puuduvad alused menetlusabi andmisest keeldumiseks.

Kuna kohus ei tunnistanud U. Reinsalu vastustajaks, siis rikkus kohus

§ 120

lg-t 2 ega teostanud

§ 122alusel eelmenetluse toiminguid.

U. Reinsalu kui justiitsminister oli avaliku võimu kandja ülesannete täitja

1. a vastu võetud suitsetamise keelamise otsuse puhul vastavalt RVastS § 12 lg-le
2. Kaebus ei saa olla korduv

§ 121lg 1 p 3 alusel, kuna rikutakse võistluspõhimõtet.

Kaebuse menetlusse mittevõtmisega rikub kohus PS § 19 ja kaebuse tagastamine moonutab PS § 11. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 207

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene.

1. Kaebaja taotles kaebuses kahju hüvitamist, mis on tema väitel tingitud justiitsministri 06.10.
2. a määrusega nr 21 kehtestatud suitsetamiskeelust vanglates. Halduskohus tagastas 30.04.
3. a määruse resolutsiooni p 1 kohaselt kaebaja kaebuse

§ 121

lg 1 p 3 alusel, kuna kaebaja on juba esitanud samasuguse nõudega kaebuse samal alusel halduasasjas nr 3-18-356, milles jätkub vaidlus hetkel Tartu Ringkonnakohtus. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja taotles muuhulgas haldusasjas nr 3-18-356 Justiitsministeeriumi poolt tekitatud kahju hüvitamist seoses suitsetamiskeeluga ja justiitsministri 06.10.

1. a määruse nr 21 põhiseaduspärasuse kontrollimist. Kaebaja arvates on vastustajaks justiitsminister, viidates RVastS § 12 lg-le
2. Kaebaja arvamus on ekslik. RVastS § 12 lg 2 kohaselt avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Käesolevas lõikes nimetatud füüsiline isik kannatanu ees ei vastuta, kui seadus ei sätesta teisiti. RVastS § 12 lg 3 kohaselt füüsilisest või eraõiguslikust juriidilisest isikust avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju eest vastutab riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik, kes andis füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule volitused avalike ülesannete täitmiseks, kui seadus ei sätesta teisiti. Ringkonnakohus selgitab, et Eesti riigivastutusõiguses on rakendatud otsese riigivastutuse mudelit, mille kohaselt vastutab kannatanu ees üldjuhul avaliku võima kandja, mitte aga kahju vahetult põhjustanud füüsiline isik või avaliku võimu kandja organ. Kahju, 2 mille on põhjustanud avaliku võimu kandja nimel tegutsenud ametnik või muu avalikke ülesandeid täitnud füüsiline isik, omistatakse avaliku võimu kandjale, mille tulemusel füüsiline isik kannatanu ees ei vastuta (Riigivastutus, E. Andresen, Tartu 2009, lk 19). Ringkonnakohus ka selgitab, et

§-des 17 ja 18 on määratletud, kuidas tekib vastustaja menetlusosalise staatus, millised institutsioonid võivad osaleda halduskohtumenetluses vastustajana ning kuidas teha kindlaks, kes on vastustaja konkreetses haldusasjas. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohus peab lähtuma kaebuse esemest ja tuvastama, kelle tegevusest või tegevusetusest tuleneva kahju hüvitamisele on kaebus suunatud (

§ 18lg 1) (Riigikohtu 06.03.2012.

a määrus nr 3-3-1-73-12, p 10). Seega ei ole kohtule siduv kaebaja arvamus, kes peaks olema asjas vastustaja.

§ 17

lg 3 lause 2 kohaselt seadusega või seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on vastustajaks ministeerium, mille valitsemisalasse seadus kuulub. Kuna kaebaja on haldusasjas nr 3-18-356 taotlenud Justiitsministeeriumi poolt tekitatud kahju hüvitamist seoses suitsetamiskeeluga, siis on halduskohus õigesti vaidlustatud määruses leidnud, et käesolevas haldusasjas on täidetud

§ 121

lg 1 p 3 kohaldamise eeldus, et sama nõudega samal alusel kaebus on juba kohtu menetluses. Kõike eelnevat arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks käesolevas haldusasjas esitatud määruskaebusega on ilmselgelt vähene ning määruskaebus rahuldamisele ei kuuluks. Seetõttu kuulub kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 30.04.2019. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale

§ 207lg 2 alusel tagastamisele.

1. Tartu Halduskohus jättis 30.04.
2. a määruse resolutsiooni p 2 kohaselt kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel, mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Ringkonnakohtu hinnangul kuulub kaebaja määruskaebus halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 2 peale tagastamisele

§ 207

lg 2 ja lg 3 p 1 alusel, sest ilmselgelt vähene on kaebaja võimalus saavutada määruskaebusega ringkonnakohtus riigi õigusabi taotluse rahuldamist. 10. Kuna kaebaja määruskaebus kuulub tagastamisele, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja määruskaebuses esitatud taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel. (digitaalselt allkirjastatud) 3