Obsah (12)

§ 199§ 121§ 162§ 201§ 151§ 155§ 21§ 133§ 279§ 165§ 109§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 19. august 2019, Tartu 3-19-733 Haldusasi

§ 199lg 1 p 2).

Teiseks on VAKO otsus kaebaja vaidlustuse läbivaatamata jätmise kohta õiguspärane ning kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine on

§ 121lg 1 p 4 kohaselt kaebuse tagastamise kohustuslikuks aluseks.

Kolmandaks ei ole võimalik hanke alusdokumente muuta pärast pakkumuste esitamist. Järelikult ei saanud kohus vastustajale sellekohast ettekirjutust teha ning esineb

§ 121lg 2 p-s 2 nimetatud asjaolu ja kohus on jätnud kaebuse ebaõigesti tagastamata.

Kaebuse lahendamisel on halduskohus vääralt kohaldanud RHS § 77 ja §

1. Vaidlusalust riigihanget korraldatakse kui sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlust (RHS § 126 mõistes). 4 RHS § 126 lg-te 2 ja 7 koosmõjust tulenevalt peab hankija selle menetluse läbiviimisel järgima enda poolt määratud menetluskorda ja riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid. Seega ei ole RHS
2. ptk-s hankemenetluse kohta sätestatud menetlusreeglid sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluses automaatselt ja otse kohaldatavad. Järelikult vaidlustatud hanke korral ei olnud hankija seotud RHS § 77 ja § 85 nõuetega. E-riigihangete keskkonnas oleva hanke alusdokumentides ei ole määratletud, et tegemist oleks avatud hankemenetlusega. Halduskohtu vastupidine järeldus ei põhine seega hankija poolt avaldatud teabel ning kohus on menetluse liigi meelevaldselt määratlenud. Pakkumuse hindamise kriteeriumide õiguspärasust hinnates on kohus asunud hankija asemel määratlema, millistele nõuetele peaks teenus vastama. Kohus on asunud sisuliselt hindama, kas hankija kehtestatud hindamiskriteeriumid on asjakohased ning kas need kohtu hinnangul toovad kaasa parima kvaliteedi ja hinna suhte leidmise. Hindamiskriteerium „soodne hind“ ei ole läbipaistmatu või kontrollimatu. Mõiste „portsjon“ on arusaadav ja tuleneb lähteülesandest: koolilõunaks pakutav toit, sh koolipiim ja koolileib, peab katma määruse nr 8 lisade 3 ja 4 kohaselt 30–35% vastava vanuserühma ööpäevasest toiduenergiaja toitainetevajadusest. Alates
3. septembrist
4. a kehtiva RHS-i kohaselt ei ole enam nõutud, et hindamiskriteerium oleks objektiivne, mistõttu on lubatav subjektiivne hindamine. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et vastustaja on pädev hindama toidu tervislikkust TAI esitatud juhise alusel ning tervislikkuse hindamiseks ei ole vajalik kaasata eksperti. Lisaks ei vasta halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2

§ 162

lg 4 nõuetele, sest resolutsioon ei ole arusaadav ja täidetav otsuse muude osadeta.

1. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Mann Grupp OÜ apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kaebaja leiab, et kuna apellatsioonkaebuses vaidlustatakse üksnes halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2, siis ei saa ringkonnakohus kontrollida kaebuse lubatavust, s.t kolmanda isiku väiteid selle kohta, et kaebus tulnuks tagastada. Vaidlustatud osas on halduskohtu otsus täidetav. Kohus asus seisukohale, et pakkumuste hindamise kriteeriumide p 1 „Soodne hind“ ja p 2.2 „Tervislikkus“ ei vasta RHS § 3 p 1 ja p 2 ja § 85 lg 1, lg 3 ning lg 8 p 1 ja p 3 sätestatud nõuetele ja tuleb nendega kooskõlla viia. Hindamiskriteeriumi p 1 „Soodne hind“ õiguspärasuse hindamisel lähtus kohus eelkõige sellest, et hind on objektiivne suurus, mistõttu seda ei saa subjektiivselt hinnata. RHS § 77 ja § 85 kohaldatavus käesolevas asjas tuleneb otseselt sellest, et vastustaja on deklareerinud menetluse toimumise avatud hankemenetlusena.
2. Vastuses apellatsioonkaebusele Narva Vanalinna Riigikool nõustub apellatsioonkaebusega.
3. Kolmas isik P. Dussmann Eesti OÜ apellatsioonkaebusele ei vastanud ega esitanud muid menetlusdokumente. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks põhivaidluse osas. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks hindamiskriteeriumid 1 „Soodne hind” ja 2.2 „Tervislikkus” ei vasta eesmärgipärasuse nõudele ning nende hindamine ei pruugi olla läbipaistev ja kontrollitav. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse nende põhjendustega ja

§ 201lg 4 alusel jätab põhjendused kordamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele ja kaebajale määratleb ringkonnakohus esmalt apellatsiooni piirid (I), hindab seejärel kaebuse läbi vaatamata jätmise aluste esinemist (II) ja apellatsioonkaebuse väiteid põhivaidluse kohta (III) ning lahendab apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (IV). 5 I 19. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, nagu tuleks apellatsioonimenetluses jätta tähelepanuta kolmanda isiku väited ja põhjendused selle kohta, et kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ja kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebaja eesmärki. Apellatsioonkaebuses kolmas isik tõepoolest ei taotlenud tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 1, millega kohus jättis rahuldamata vastustaja taotluse jätta kaebus läbi vaatamata. See halduskohtu otsustus ei muutunud aga lõplikuks edasikaebetähtaja möödumisel.

§ 151

koostoimes § 155 lg-ga 3 tuleneb selgelt, et vastava asjaolu ilmnemisel tuleb ka ringkonnakohtul jätta kaebus läbi vaatamata (

§ 155

lg 1) või kaaluda kaebuse läbi vaatamata jätmist sõltumata sellest, kas halduskohus on kaebuse menetlusse võtmisel või hiljem selle küsimusega tegelenud. Tavapäraselt otsustab halduskohus kaebuse lubatavust kaebuse menetlusse võtmisel ning kohtuotsuses seda küsimust ei puudutata, mistõttu ei olegi võimalik halduskohtu otsuse resolutsiooni apellatsioonkaebuses selles osas vaidlustada. Sellele vaatamata on ringkonnakohtul kohustus kontrollida vähemalt seda, et menetluses ei esine

§ 151lg 1 ja § 121 lg 1 kohast kaebuse läbi vaatamata jätmise kohustuslikku alust.

Vastavalt on menetlusosalistel kohtumenetluse igas etapis õigus juhtida kohtu tähelepanu sellise aluse esinemisele. Käesolevas asjas oleks kolmanda isiku ilmajätmine sellest õigusest põhjendamatu ka juba ainuüksi seetõttu, et ta ei olnud kaasatud menetlusse halduskohtus ega saanud halduskohtule vastavat taotlust ja põhjendusi esitada. 20. Ringkonnakohus ei nõustu ka kolmanda isiku seisukohaga, et sõltumata hinnangust apellatsioonkaebuse sisulistele väidetele tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ainuüksi seetõttu, et kolmandat isikut halduskohtus menetlusse ei kaasatud.

§ 199

lg 1 p 2 kohaselt tõesti tuleb halduskohtu lahend tühistada apellatsioonkaebuse ja vastuväidete põhjendustest olenemata ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtusse, kui kohtulahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. See säte ei ole aga praegusel juhul kohaldatav. Nimelt tuleneb sama paragrahvi teise lõike esimesest punktist, et juhul, kui halduskohus otsustas isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asja arutamisele halduskohtus ei kaasatud, siis võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui selle isiku kaasamine apellatsioonimenetluses ei võimalda asja kiiremini ja õigemini lahendada. Toodud sätete võrdlemisel saab järeldada, et

§ 199

lg 1 p 2 kohaldub eelkõige pooleks oleva menetlusosalise õiguste rikkumise korral, samas kolmanda isiku kaasamata jätmisel on esikohal menetlusökonoomia ning ringkonnakohtul tuleb esimeses järjekorras hinnata, kas kolmanda isiku kaasamisel apellatsioonimenetluses saab asja kiiremini lahendada samas menetluse kvaliteeti ohtu seadmata. Selline tõlgendus on enam kooskõlas ka kolmanda isiku kaasamise regulatsiooniga (

§ 21lg 1).

Seda eriti käesolevas asjas, mis eelduslikult on kiireloomuline ja mille apellatsioonimenetluses võib läbi vaadata lihtmenetluse reeglite alusel sõltumata

§ 133

lg-tes 1 ja 2 sätestatust (

§ 279lg 1).

Seega seadus praeguses olukorras ei näe ette halduskohtu lahendi vältimatut tühistamist, vaid paneb ringkonnakohtule üksnes kohustuse kaaluda sellist võimalust. 21. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kolmanda isiku õigused halduskohtus menetlusse kaasamata jätmisest pöördumatult kahjustatud. Halduskohus toimetas talle otsuse kätte ning kolmandal isikul ei olnud takistusi selle vaidlustamiseks ringkonnakohtus. Halduskohus on kolmanda isiku apellatsioonkaebuse põhiväiteid otsuses analüüsinud, mistõttu ei muuda apellatsioonkaebus oluliselt asjas vaidluse all olevate küsimuste ringi. Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks tühistada halduskohtu otsust

§ 199lg 2 p 1 alusel.

Apellatsioonkaebuse sisuline läbivaatamine võimaldab asja kiiremat lahendamist, jätmata kolmandat isikut seejuures ilma oma õiguste kaitse võimalusest. 6

1. Eeltoodud põhjustel annab ringkonnakohus apellatsiooni läbivaatamisel hinnangu kolmanda isiku väidetele kaebuse läbi vaatamata jätmise aluste esinemise kohta ja kontrollib halduskohtu otsuse õiguspärasust kaevatud osas. II
2. Halduskohus leidis, et VAKO otsus nr 46-19/207452, millega VAKO jättis kaebaja vaidlustuse läbi vaatamata, on õigusvastane, kuna vaidlustus oli esitatud tähtaegselt. Vaidlustuse esitamise tähtajaks oli riigihangete seaduse (RHS) § 189 lg 2 p 2 järgi viis tööpäeva enne hankemenetluses osalemise pakkumuste, taotluste või ideekavandite esitamise tähtpäeva. Olukorras, kus pakkumuste esitamise tähtaeg oli määratud kellaajaliselt (
3. aprill 2019, kell 11.00), tuli tähtaja arvestamisel sellest lähtuda TsÜS § 136 lg-st 7 ja jätta kohaldamata TsüS § 136 lg
4. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu.
5. Vaidlustuse tagastamisel viitas VAKO Tallinna Ringkonnakohtu
6. augusti
7. a määruses esitatud seisukohale. Tallinna Ringkonnakohus selgitas selles lahendis, et vaidlustuse esitamisel tuleb nn tagurpidi tähtaega arvestada selliselt, et pakkumuste esitamise tähtpäeva ja vaidlustuse esitamise vahele jääb seaduses sätestatud arv tööpäevi. Põhjendatud ei ole kohaldada TsÜS § 137 lg 1 sõnasõnaliselt, s.t tagurpidi arvestamisel ei lõpe vaidlustuse esitamise tähtaeg, mitte seaduses nimetatud päeval kell 24.00, vaid kell 0.00, vastasel juhul lüheneks seaduses nimetatud ajavahemik ühe tööpäeva võrra. See seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas. Nimelt toob halduskohtu tõlgendus, et pakkumuste esitamise tähtaja määramisel kellaajalise täpsusega, tuleb viis tööpäeva arvestada tagasi sellest kellaajast 24 tunni kaupa vastavalt seaduses sätestatud päevade arvule ning käesoleval juhul lõppes vaidlustuse esitamise tähtaeg seega
8. aprillil 2019 kell 11.00, samuti kaasa olukorra, kus vaidlustuse esitamise ja pakkumuste esitamise tähtpäeva (
9. aprill 2019) vahele ei jää enam RHS § 189 lg 2 p-s 2 sätestatud viit tööpäeva, vaid neli tööpäeva. Ringkonnakohtu hinnangul puudub mõistlik põhjus kohaldada riigihanke menetluses analoogia korras eraõiguse normi selliselt, et see annab tulemuseks RHS-ga vastuolus oleva lahenduse.
10. Halduskohtu tõlgendus tooks kaasa ka pakkujate ebavõrdse kohtlemise sõltuvalt sellest, kas pakkumiste esitamise tähtaeg on määratud päeva või kellaaja täpsusega. Pakkumuste esitamise tähtpäeva määramisel on isikutel õigus esitada pakkumusi kuni nimetatud päeva kella 24.00-ni, vaidlustuse esitamisel aga tuleb lugeda sellest päevast viis tööpäeva tagasi alustades pakkumuste esitamise päevale eelnevast päevast. Kui aga pakkumuste esitamise tähtaeg on määratud kellaajaliselt, siis vaidlustuse esitamise õigus lõpeb alles viiendal tööpäeval samal kellaajal enne pakkumuste esitamise tähtaja saabumist, mistõttu sel juhul pakkujaid koheldaks soodsamalt, kuna neile jääks vaidlustuse esitamiseks isegi kuni üks tööpäev enam. Vaidlustuse esitamisele seaduses kehtestatud tähtaeg ei ole kellaaja või sündmuse toimumisega määratud tähtaeg. See tuleneb otseselt seaduse sõnastusest „viis tööpäeva enne hankemenetluses osalemise pakkumuste, taotluste või ideekavandite esitamise tähtpäeva“. Nii on seaduses ajavahemiku kestus määratud päevade arvu kaudu, mitte kellaajaliselt või sündmuse saabumise kaudu. Sellel seisukohal on olnud ka halduskohus ise, leides, et kaebaja vaidlustuse tähtaegseks lugemisel tuleb jätta kohaldamata TsÜS § 136 lg 9, mis sätestab, et tähtaja määramisel loetakse päevaks ajavahemikku keskööst keskööni. Samas puudub kehtivas õiguses tähtaja arvestamiseks päeva teistsugune määratlus, mistõttu ei ole alust TsÜS sätete analoogia korras kohaldamisel jätta kohaldamata sätet, mis selgitab kuidas mõista ja arvestada ajavahemikku, mille kaudu tähtaeg on määratud.
11. Vastavalt on VAKO
12. aprilli
13. a otsuses nr 46-19/207452 põhjendatult lugenud vaidlustuse esitamise tähtaja viimaseks päevaks
14. aprilli
16. Samas jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et kui hankija oli pakkumuste esitamise tähtaega pikendanud
17. aprillini 2019, siis kaebaja
18. aprilli
19. a taotluses (tl 8) VAKO-le 7 väljendas kaeba piisavalt selgelt tahet vaidlustada hanke alusdokumente. VAKO pidanuks selle tahteavalduse alusel kaebaja vaidlustuse läbi vaatama või kahtluse korral andma kaebajale vähemalt võimaluse taotluse täpsustamiseks. Kuigi
20. aprilli
21. a taotlus ise ei vasta täpselt RHS § 190 lg-s 1 toodud nõuetele, pidi VAKO-l kaebaja
22. aprilli 2019 vaidlustuse esitamise tõttu olema selge, millise sisuga vaidlustust kaebaja soovib esitada. Vastavalt tulnuks anda kaebajale vähemalt tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks RHS § 192 lg 2 järgi. Kuna VAKO seda ei teinud, siis ei jäänud vaidlustusmenetlus kaebajal läbimata temast oleneval põhjusel ning kohtusse kaebuse esitamise õiguse hindamisel tuleb lugeda ta kohustusliku kohtueelse menetluse läbinuks. Vastupidisel juhul kitsendataks ebaproportsionaalselt kaebaja kaebeõigust, jättes ta ilma võimalusest oma õigusi efektiivselt kaitsta. Seega halduskohus põhjendatult ei tagastanud kaebust

§ 121lg 1 p-s 4 nimetatud alusel.

28. Samuti ei pea ringkonnakohus halduskohtule etteheidetavaks kaebuse tagastamata jätmist

§ 121

lg 2 p 2 alusel, s.o põhjusel, et kaebuse rahuldamisega ei saa saavutada kaebuse eesmärki. Kolmas isik on apellatsioonkaebuses põhjendanud kaebuse eesmärgi saavutamise võimatust sellega, et pakkumuste esitamise tähtaeg hankemenetluses on möödunud ja hankijal puudub võimalus hankedokumentide muutmiseks. 29. Kolmas isik viitab põhjendatult selle, et RHS §-d 81 ja 82 ei näe hankijale ette võimalust muuta hanke alusdokumente pärast pakkumuste esitamise tähtaja saabumist. Seetõttu hanke alusdokumentide vaidlustamisel võib esialgse õiguskaitse korras hankemenetluse peatamine olla selleks meetmeks, mis aitab tagada, et asja lahendamisel on tasakaalus kaebaja huvi oma õiguste kaitseks ja hankija ning kolmanda(

1. te)isiku(
2. te)huvi riigihanke menetluse lõpuleviimiseks. Käesoleval juhul ei saa sellest aga teha järeldust, et kaebajal ei oleks võimalik saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. Olukorras, kus kaebaja asus hanke alusdokumente vaidlustama tähtaegselt, s.o enne pakkumuste esitamise tähtaja saabumist, oleks kaebuse läbi vaatamata jätmine ilmselt vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kui hankemenetlus ei ole veel lõpule viidud. Sellisel juhul oleks kaebaja oma õiguste kaitseks sunnitud vaidlustama pakkumuste hindamist ja kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamist sama väitega, s.t põhjusel et pakkumuste hindamine ei ole kontrollitav. See omakorda tähendaks samas küsimuses uue vaidluse alustamist ja tooks kaasa täiendava viivituse hankemenetluses tellitava teenuse saamisel. Seetõttu oli halduskohtul põhjendatud jätkata hanke alusdokumentide kohtulikku kontrolli ka pärast pakkumuste esitamise tähtaja saabumist ja alusdokumentide õigusvastasuse ilmnemisel rahuldada esitatud kaebus. Halduskohtu otsuse resolutsiooniga on kohustatud hankijat viima pakkumuse hindamise kriteeriumid õigusaktidega kooskõlla. Samas on hankija vaba otsustama, millisel viisil ta selle kohustuse täidab – kas kohustus on võimalik täita pakkumuste esitamiseks uue tähtaja määramise ja hanke alusdokumentide muutmise kaudu või tuleb hankemenetlus kehtetuks tunnistada ja korraldada uus riigihange. III 30. Kolmanda isiku hinnangul on halduskohus ebaõigesti leidnud, et hankija määratles vaidlusaluse riigihanke avatud hankemenetlusena ja vastavalt alusetult kohaldanud RHS § 77 ja § 85. Lisaks on halduskohus ise hankija asemel asunud sisustama pakkumuse kriteeriume ja nõudeid, millele teenus peab vastama ning vaidlustatud osas andnud otsuse, mille resolutsioon ei ole arusaadav, s.t ei ole täidetav. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja nende väidetega. 31. Riigihangete registrist nähtub, et vaidlusalune hange on korraldatud avatud hankemenetlusena ja hanke eeldatav maksumus on 450 000 eurot1. Seega on hankija hanke väljakuulutamisel määratlenud hanke avatud hankemenetlusena, mitte lihtsustatud korras läbiviidava 1 Kättesaadav võrguleheküljel https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/1563775/general-info 8 sotsiaalteenuste erimenetlusena RHS § 126 lg 1 tähenduses ning RHS § 126 lg 7 järgi võttis sellega endale kohustuse kohaldada avatud hankemenetluse kohta sätestatud menetluskorda. Sama põhimõte tuleneb ka RHS § 15 lg-st 12, mille kohaselt, kui hankija alustab riigihanget registris ilma seadusest tuleneva kohustuseta, on ta kohustatud järgima RHS-s sätestatud riigihanke menetluse korda. Seega kohalduvad RHS § 77 ja § 85 vaidlusalusele hankemenetlusele ja vastustaja pidi hanke korraldamisel nendes normides sätestatud reeglitest kinni pidama. 32. Halduskohus on äärmise põhjalikkusega detailselt selgitanud, miks hanke alusdokumentides sätestatud hindamiskriteerium 1 „Soodne hind” ja 2.2 „Tervislikkus” ei vasta eesmärgipärasuse nõudele ning nende aluse pakkumuste hindamine ei pruugi olla läbipaistev ja kontrollitav. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega korda halduskohtu otsuse põhjendusi. 33. Ringkonnakohus peab eelkõige oluliseks, et pakkumust objektiivselt kirjeldava tingimuse (pakkumuse hinna) hindamisel hindamiskriteeriumi „Soodne hind“ järgi ei ole kehtestatud hindepunktide andmise korda, vaid vastustaja selgitusel otsustavad hindamiskomisjoni liikmed andmete alusel subjektiivselt, millised punktid pakkumusele anda. Ekslik on kolmanda isiku arusaam, et ka objektiivselt määratavate tingimuste hindamine on lubatav subjektiivsel alusel. See seisukoht on vastuolus RHS § 85 lg-ga 7, mille järgi hankija võib hinnata pakkumusi üksnes kvalitatiivsete, keskkonnaalaste või sotsiaalsete kriteeriumide alusel juhul, kui ta on hankelepingu hinna või kulu suuruse riigihanke alusdokumentides kindlaks määranud. Kui pakkumuse hind on hinnatavate kriteeriumide hulgas, ei saa selles osas rakendada üksnes subjektiivet hindamist. Seetõttu tuleb seda tingimust hinnata kas proportsionaalselt vastavate arvnäitajate alusel, kohapunktidena määratud hindepunktidena või muul viisil objektiivselt määratuna. 34. Põhjendatult on halduskohus leidnud ka, et pakkumuse hinna hindamine suhtena portsjoni (mille hulka kuulub ka leib ja jook) massi ei ole kooskõlas määruse nr 8 § 5 lg-ga 2. Selle sätte kohaselt võetakse menüü koostamisel aluseks vanuserühmade keskmine ööpäevane toiduenergiaja toitainete vajadus ning arvestatakse kümne päeva toidu keskmine toiduenergia ja põhitoitainete sisaldus lapse kohta, võttes arvesse määruse lisades 1–5 esitatut. Seega ei ole menüü koostamisel eesmärk pakkuda lastele võimalikult suure massiga toitu, vaid toitu, mis katab optimaalselt laste eeldatava energia- ja toitainete vajaduse. Määrusest nr 8 ei saa teha järeldust, et toidu mass on näitaja, mis kajastab toidu kvaliteeti. Samas on määrus nr 8 edukale pakkujale täitmiseks kohustuslik ning koolitoit peab vastama määruses ja eriti selle lisades esitatud detailsetele nõuetele. Seega vaidlusaluse toitlustusteenuse hankimisel on vastustaja tavapärasest oluliselt kitsam otsustusruum hangitava teenuse tingimuste määramisel. Seetõttu pidi ta ka hindamiskriteeriumide kehtestamisel määrusest tulenevate nõuetega arvestama. 35. Pakkumuste hindamise muudab veelgi ebaselgemaks vastustaja kohtuistungil antud selgitus, mille kohaselt võetakse soodsa hinna arvestamisel arvesse ka joogi ja leiva mass. Kolmas isik on leidnud, et hindamiskriteerium „Soodne hind“ lubab arvesse võtta toidu massi, sest toidu kvaliteedi hindamiseks on kehtestatud teised kriteeriumid. Samas on vastusaja hindamise meetodina märkinud „parima hinna ja kvaliteedi suhe“. Kui toidu mass ei kirjelda toidu kvaliteeti ja toidu hind on määratud etteantud vahemikus (1,20 eurot kuni 1,36 eurot), siis jääb arusaamatuks, kuidas sobitub toidu massi arvesse võtmine pakkumuse hinna ja kvaliteedi suhte väljaselgitamisega. On selge, et toidu massi ja hinna suhte arvestamisest toidu eest tegelikult tasutav summa ei muutu, küll võib toidu massi ja hinna suhte arvestamine muuta pakkumuste paremusjärjestust selliselt, et kõrgema hinnaga pakkumus on näiliselt odavam. On vähemalt kaheldav, kas sel juhul on saavutatav eesmärk hinnata pakkumusi kvaliteedi ja hinna suhte alusel. 36. Kolmanda isiku etteheide halduskohtule seoses hindamiskriteeriumiga 2.2 „Tervislikkus” ei ole ringkonnakohtule arusaadav. Nimelt leiab kolmas isik, et ebaõige on halduskohtu järeldus, et 9 vastustaja on pädev hindama toidu tervislikkust TAI esitatud juhise alusel ning tervislikkuse hindamiseks ei ole vajalik kaasata ekspert. Selle halduskohtu otsuses toodud põhjendusega on halduskohus kummutanud kaebaja väite, et hindamiskriteeriumi „Tervislikkus“ saab hinnata üksnes valdkonna asjatundja ning vastavalt lugenud hindamiskriteeriumi õiguspäraseks osas, millega ei kehtestata tingimust, et tervislikkuse eest võib hindepunkte anda üksnes valdkonna asjatundja. Seega ei ole halduskohtu seisukoht olnud aluseks kaebuse osalisele rahuldamisele, vaid kaebuse osalisele rahuldamata jätmisele. Vastavalt ei ole sõltu selle seisukoha õiguspärasusest apellatsioonkaebuse lahendamine, sest see ei puuduta apellatsiooniga hõlmatud osa halduskohtu otsusest. 37. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 2 täidetav. Kohustamisnõude rahuldamisel ei ole nõutav, et kohus teeks haldusorganile detailse ettekirjutuse. Kuna vastustajal on õigus sisustada pakkumuste hindamiskriteeriumid ning selleks on rohkem kui üks õiguspärane võimalus, siis on piisav, et kohus märgib otsuse resolutsioonis, milliste hindamiskriteeriumide osas tuleb hanke alusdokumente muuta, täpsustamata millises sõnastuses tuleb hindamiskriteeriumid kehtestada (vt ka riigivastutuse seaduse § 6 lg 4). Selgitus selle kohta, milles seisneb hindamiskriteeriumide õigusvastasus ei ole olemuslikult resolutsiooniga lahendatav küsimus (

§ 162

lg 1) ning esitatakse otsuse põhjendavas osas (

§ 165lg 1 p-d 4 kuni 6).

Lisaks ei tulene halduskohtu otsuse resolutsioonist kolmandale isikule endale vahetult kohustusi, mistõttu ei riiva küsimus otsuse resolutsiooni täidetavusest kaebaja õigusi. Seega ei saa võimalik minetus selles osas olla aluseks kolmanda isiku apellatsioonkaebuse rahuldamisele. IV

1. Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu
2. juuni
3. a otsuse resolutsiooni punkti 2 osas, milles halduskohus tühistas riigihangete vaidlustuskomisjoni
4. aprilli
5. a otsuse nr 46-19/
6. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
7. Vastavalt

§ 109

lg-le 4 kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Halduskohus jättis menetluskulud

§ 108

lg 2 alusel ½ osas kaebaja ja ½ osas vastustaja kanda, leides, et kaebus rahuldati ligikaudu pooles ulatuses. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks menetluskulude jaotust halduskohtus muuta. VAKO

1. aprilli
2. a otsuse tähendus käesolevas asjas seondub üksnes küsimusega kaebaja poolt kohustusliku kohtueelse menetluse läbimisest. Vaatamata halduskohtu otsuse osalisele tühistamisele ei asunud ringkonnakohus selles küsimuses lõppastmes halduskohtust erinevale seisukohale. Seega ei ole vajalik ka menetluskulude jaotuse muutmine.
3. Vastavalt

108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitanud kolmanda isiku suhtes kohaldatakse samas paragrahvis poole kohta sätestatut. Apellatsoonimenetluse kulude jagamisel on kolmandal isikul seega kaebaja ja vastustajaga võrreldav positsioon. Eelpool asus ringkonnakohus seisukohale, et halduskohtu otsuse osaline tühistamine ei muutnud kaebuse rahuldamise ulatust. Olukorras, kus apellatsioonkaebuse osaline rahuldamine ei parandanud kolmanda isiku õiguslikku positsiooni, on põhjendatud lugeda, et menetluskulude jaotamise tähenduses tegi ringkonnakohus otsuse kolmanda isiku ja vastustaja kahjuks. Seetõttu jäävad kolmanda isiku ja vastustaja menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt ei ole lubatav juba ka seetõttu, et kohtuasi ei välju vastustaja tavapärase tegevuse raamest. Vastavalt tuleb eeldada, et vastustaja tegevuse vaidlustamisel halduskohtus ei teki kaebajale sellest vastustaja õigusabikulude kandmise kohustust. 41. Kaebaja esitas kuludokumendid ja menetluskulude nimekirja, taotledes 520 euro väljamõistmist õigusabikuluna. Arvestades kaebaja osalemist apellatsioonimenetluses ning 10 halduskohtus esitatud menetlusdokumentide mahtu ja ulatust, leiab ringkonnakohus, et kaebaja vajalikud ja põhjendatud kulud õigusabile ei ületa 350 eurot. Nimetud summa tuleb kolmandalt isikult kaebaja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 11