Obsah (9)

§ 120§ 121§ 65§ 64§ 68§ 16§ 290§ 57§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 23. september 2019 Kriminaalasja number 1-18-7844 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Ku

§ 120

lg 1 ja

§ 121

lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. aprilli 2019 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Artjom Slizov ja kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, ringkonnaprokurör Liina Pikma Prokurör ringkonnaprokurör Liina Pikma Süüdistatav Artjom Slizov, isikukood: 38003025229, asukoht: Viru Vangla; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga RESOLUTSIOON:
2. Tühistada Viru Maakohtu
3. aprilli 2019 otsus Artjom Slizovi õigeksmõistmises

§ 121

lg 2 p 2 järgi ja karistuste liitmises

§ 65lg 2 järgi.

2. Süüdi tunnistada Artjom Slizov süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 järgi ja mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

3.

§ 64

lg 1 alusel mõista liitkaristuseks raskeima karistuse suurendamise teel 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud vangistust. 4.

§ 65

lg 2 alusel liita mõistetud karistusele Viru Maakohtu 27.jaanuari 2017 otsusega mõistetud kandmata karistus 3 aastat vangistust ja lõplikuks karistuseks mõista 4 (neli) aastat 4 (neli) kuud vangistust.

1. Karistuse kandmise algust lugeda Artjom Slizovi kinnipidamisest
2. juuli
4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5. Ringkonnaprokurör Liina Pikma apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga apellatsioon jätta rahuldamata.
6. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt K. Kooga Advokaadibüroo kaudu 180 (ükssada kaheksakümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 30 (kolmkümmend) eurot, vandeadvokaat Kaido Koogale süüdistatav Artjom Slizovile määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
7. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
8. Artjom Slizovi süüdistatakse

§ 120

lg 1 järgi selles, et tema 08.07.2018 kella 21.30 paiku pärast seda, kui ta ei pääsenud sisse oma elukohta, korterisse asukohaga XXX , hakkas uksele koputama ja ähvardama korteris viibinud abikaasat N.S. t sellega, et paneb korteri põlema, lõhub ära kõik korteri aknad ning kui ta peab vanglasse minema, siis tuleb ja tapab N.S. ära. Seejuures oli N.S. l alust karta nende ähvarduse täideviimist, sest eelmisel õhtul, nimelt 07.07.2018 kella 19.00 paiku, viibides oma korteris, lõhkus alkoholijoobes A. Slizov mööblit, loopis asju põrandale, solvas abikaasat N.S. t ebatsensuursete sõnadega ja käis korteris noaga ringi. Ähvardamise ajal oli kodus ka N.S. alaealised lapsed K.K. ja V.K. , kes olid kodus ka 07.07.2018, kui A. Slizov korteris mööblit lõhkus. Samuti süüdistatakse A. Slizovi

§ 121lg 2 p 2 järgi selles, et tema peale selle 2018.

aasta kevadel täpselt tuvastamata kuupäeval õhtusel ajal oma elukohas, korteris aadressil XXX , , olles lastetoas, tõukas A. Slizov kahe käega oma abikaasa N.S. alaealist last K.K. i, kes elab nendega alaliselt koos, õla piirkonda, mille tagajärjel K.K. kukkus ja lõi pea parema poole vastu põrandat ära, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja hakkas nutma. Oma tegevustega tekitas A. Slizov K.K. ile füüsilist valu. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu 2. Viru Maakohtu 24.04.2019 otsusega mõisteti A. Slizov süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 järgi õigeks.

Sama kohtuotsusega karistati A. Slizovi

§ 120

lg 1 järgi 10 kuu vangistusega.

§ 65

lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 27.01.2017 otsusega mõistetud kandmata karistus 3 aastat vangistust, mõistes liitkaristuseks 3 aastat 10 kuud vangistust.

§ 68

lg alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka, karistusaja alguseks loeti 09.07.2018. 3. Maakohtu seisukoht süüdistuses

§ 120lg 1 järgi.

3.

1. Maakohus luges kohtuistungil kõiki uuritud kirjalikke tõendeid usaldusväärseteks tõenditeks. Tõendid on lubatavad, on jälgitav dokumentaalsete tõendite päritolu, ning kohtul puudub alus kahelda tõendite usaldusväärsuses. Kannatanu N.S. , tunnistajate I.K. i, K.K. , V.K. , I.S. , A.S. ja A.K. ütlused langevad kokku omavahel, ütlustes ei ole olulisi vastuolusid, ütlused on kinnitatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega – lähisuhtevägivalla infolehtedega, asitõendite vaatluse protokolliga (kõned häirekeskusesse), sündmuskoha fotodega. Maakohus luges kannatanu ja antud tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks tõenditeks ja tugineb nendele kohtuotsuse tegemisel. 3.
2. Kannatanu N.S. kohtuistungil antud ütlustest tuleneb, et 07.07 oli ta lastega kodus, kui I.K. i tõi abikaasa koos tema lastega koju. Mees magas paar tundi ja ärgates hakkas magamistoa mööblit lõhkuma. Ta püüdis meest rahustada, kuid too hakkas sahtli osi aknast välja viskama. Veel lõhkus ta ära koridoris peegliga kapi. Mees läks lastetuppa ja karjus kannatanu poja peale, solvas kannatanut. Kannatanu lükkas süüdistatava toast välja ja palus lahkuda korterist. Politsei kutsus tütar. Ta helistas I.K. ile, et abikaasa märatseb ja ta ei saa temaga hakkama. I.K. i käskis 2 lastel tema juurde minna ja ta ise tuli mõne aja pärast. A. Slizov läks kööki, võttis noa ja käis mööda korterit. I.K. i ütles A. Slizovile, et tütar kutsus politsei ja et ta läheks minema ja seda ta tegigi. Peegli lõhkus A. Slizov I.K. i juuresolekul. Politsei saabus pärast A. Slizovi lahkumist poole tunni pärast. A. Slizov tuli tagasi järgmise päeva õhtul. Uks oli riivis ja ta sisse ei saanud. Ta tagus jalgadega ust. Kodus olid ka kannatanu lapsed. A. Slizov lubas korteri põlema panna ja aknad ära lõhkuda, kui teda sisse ei lase. Lapsed kuulsid seda ja kutsusid politsei. Veel ähvardas ta, et kui ta vangi pannakse, siis lööb naise maha. Kannatanu kartis teda, ütles, et kutsub politsei. A. Slizov läks ära. Politsei tuli 20 minuti pärast. Nad otsisid teda, kuid ei leidnud. Pärast politsei lahkumist hakkas A. Slizov kividega aknaid lõhkuma. Ta kutsus teist korda politsei. Politsei tuli väga kiiresti ja mees peeti akende all kinni. A. Slizov tõi varem koju poole liitrise pudeli bensiini ja ähvardas korteri põlema panna, ta kartis selle ähvarduse täideviimist. Samuti kartis, et A. Slizov tapab ta ära, kuna oli varem rääkinud, et kakluse ajal oli löönud kedagi noaga. Kannatanu ütlused on tõendatud sündmuskoha fototabeliga, millest nähtub, et magamistoas on kummuti sahtlitelt ära tiritud esiliistud ning need vedelevad väljas korteri akna all. Kannatanu N.S. ütlusi kinnitavad 07.07.2018 ja 08.07.2018 V.K. , N.S. ja häirekeskuse vahel toimunud kõned. Häirekeskusest saadud 07.07.2018 ja 08.07.2018 N.S. telefoninumbrilt XXX Häirekeskuse numbrile 112 saabunud kõnedega on tuvastatud, et V.K. helistas häirekeskusesse numbrile
3. Kõne toimus 07.07.2018 kell 18.43, kõne kestvus 06:04 min, V.K. teatab, et kasuisa märatseb kodus. N.S. ise helistas häirekeskusesse 08.07.2018 kell 23.44, kõne kestvus 01:48, teatas, et pärast politsei lahkumist tuli mees tagasi ja loobib kive aknasse, kardab, et lööb klaasid puruks. N.S. , V.K. ja häirekeskuse vahel toimunud kõnedest saadud informatsioon on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega (lähisuhtevägivalla infolehed, kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ning tunnistajate ütlused). Seega leiab maakohus, et kõnedes teatatud informatsioon vastab tegelikkusele, ja kinnitab kuriteo toimepanemise asjaolusid. N.S. , V.K. ja häirekeskuse vahel toimud kõnedest järeldub, et 07.07.2018 umbes kella 18.43 paiku sai N.S. suhtes toimepandud kuritegu oma alguse – A. Slizov märatses kodus, lõhkus mööblit. 08.07.2018 kõnest järeldub, et kella 23.44 paiku tuli mees tagasi (pärast politsei lahkumist) ning loobib kividega akendesse. N.S. , V.K. ja häirekeskuse vahel toimud kõnede tõesust kinnitavad ka lähisuhtevägivalla infolehed. 07.07.2018 koostatud lähisuhtevägivalla infolehe kohaselt saadi teade kell 19.04, et kasuisa lärmab ja tülitseb korteris asukohaga XXX ,. Kannatanuks osutus N.S. ning vägivallatsejaks A. Slizov, kes oli juba lahkunud. Juhtumi juures viibis ka kannatanu tütar V.K. . Seletuse kohaselt tuli A. Slizov koju kella 16 paiku, oli joobes, heitis magama. Ta ärkas kella 18.30 paiku ja hakkas laamendama, lõhkus esikukapi ukse ja magamistoas sahtlitega kapi liistud. Liistud viskas aknast välja. Artjom karjus N.S. peale. V.K. kutsus politsei. Teine lähisuhtevägivalla infoleht oli koostatud 08.07.2018 kell 21.40 toimunud väljakutse alusel. Teate kohaselt lõhub mees ukse taga, ähvardab noaga ning lubab aknad ära lõhkuda. Kannatanuks osutus N.S. ning vägivallatsejaks A. Slizov, kes oli juba lahkunud. Juhtumi juures viibisid ka lapsed V.K. ja K.K. . Seletuse kohaselt oli eelmisel päeval olnud peretüli, mil mees ähvardas noaga ning lõhkus korteris mööblit. Nüüd tuli mees tagasi ja ukse taga ähvardas jälle. Lapsed kardavad Artjomi. Kolmas lähisuhtevägivalla infoleht oli koostatud 08.07.2018 kell 23.47 toimunud väljakutse alusel. Teate kohaselt loobib mees kive aknasse. Kannatanuks osutus N.S. ning vägivallatsejaks 3 A. Slizov. Juhtumi juures viibisid ka lapsed V.K. ja K.K. . Seletuse kohaselt tuli Artjom jälle akna alla ja loopis kividega akent. Isik peeti kinni ja toimetati uurija juurde. 3.
4. Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt peeti A. Slizov kinni 09.07.2018 kell 00.09 aadressil XXX . Tunnistaja I.K. i ütlused on kooskõlas häirekeskusse teatatud informatsiooniga ja teiste tõenditega. Tunnistaja ütlustest tuleneb, et ta on Slizovide naaber. 07.07 oli tema tütar A. Slizovide juures külas. Päeval helistas N.S. ja ütles, et Artjom lõhub mööblit ja skandaalitses, hirmutas lapsed ära. N.S. palus meest rahustada või ära viia. Ta nägi õues muru peal mingeid kapi osasid. Slizovide korteri esikus oli kapi uks ära kistud ja asjad vedelesid. Süüdistatav oli suures toas ja ta palus tal lõpetada tülitsemine. Ta ütles A. Slizovile, et politsei on kutsutud ja nad läksid õue pingi peale istuma. A. Slizov oli joobes. Tema juuresolekul A. Slizov midagi korteris ei lõhkunud. Tütar rääkis talle, et Artjom sõimas N.S. t. Süüdistatavat nägi ta järgmise päeva õhtul, ütles, et ta aeti kodust välja. 3.
5. Maakohus uuris ka alla 14-aastaste tunnistajate V.K. , K.K. i, A.K. , I.S. ja A. Slizovi videosalvestatud ütlusi vastavalt KrMS § 291¹. Nimetatud tunnistajate ütlused on kooskõlas teiste tõenditega. Tunnistaja V.K. ütlustest tuleneb, et 07.07.2018 tuli A. Slizov koju ja heitis magama. Tema koos venna ja naabritüdrukuga (A.K. ) olid lastetoas. Kui A. Slizov ärkas, hakkas ta kummutit lõhkuma. Ema küsis temalt, mida saa teed. Vastusest ta aru ei saanud. Ta jätkas mööbli lõhkumist ja ema ähvardas politsei kutsuda. Siis tuli Artjom nende tuppa ja hakkas K.K. i peale roppustega karjuma. Vend ehmus. Siis tuli ema ja Artjom hakkas teda sõimama. Siis hakkas Artjom potililli ja mööblitükke aknast välja viskama. Siis ta lõhkus veel tualettpeegli koos kapiga. Ema lubas politsei kutsuda. Siis hakkas Artjom tuhnima kööginõudes. Ema viis K.K. i ja naabritüdruku naabrinaise juurde ja tema koridori. Ema ütles, et Artjom võttis noa ja käis sellega mööda koridori ringi. Tema kutsus politsei. Ema helistas naabrile, et ta aitaks Artjomi korterist välja saada. Kui Artjom hakkas ära minema, siis ähvardas ta ema tappa. Emal ja temal oli hirm. Kui politsei tuli, Artjom polnud enam kodus. Artjom tuli järgmisel õhtul ja hakkas koputama uksele. Ema ütles, et Artjom on purjus ja käskis tal ära minna. Siis hakkas Artjom kividega akendesse loopima. Nad kutsusid politsei ja Artjom viidi ära. Tunnistaja K.K. ütlustest tuleneb, et A. Slizov tuli koju ja heitis magama. Kui ärkas, hakkas mööblit lõhkuma. Lõhkus kapi ja kapiukse. Ta ehmus ja läks naabrinaise juurde. Ema pärast rääkis, et Artjom jooksis noaga korteris ringi. Õde kutsus politsei. Artjom jooksis minema ja kodus ei ööbinud. Järgmisel hilisõhtul tuli Artjom ja tagus jalgadega ust. Ema pani ukse riivi, et ta sisse ei saaks. Artjom oli purjus. Ta ähvardas korteri põlema panna ja ema ära tappa. Lubas ka klaasid puruks lüüa. Ema käskis tal ära minna ja lubas politsei kutsuda. Pärast hakkas Artjom kive vastu klaase loopima, kuid need ei läinud katki. Seega kinnitavad tunnistajate V.K. ja K.K. ütlused, et 07.07.2018 lõhkus A. Slizov kodus mööblit, karjus ning ähvardas N.S. t tapmisega. Samuti kinnitavad tunnistajate ütlused, et 08.07.2018 õhtul tagus A. Slizov vastu ust, et teda sisse lastaks, ähvardas korteri põlema panna ja N.S. ära tappa. Pärast loopis A. Slizov kividega vastu akent. Tunnistaja A.K. ütlustest tuleneb, et oli nädalavahetule külas naabritel K.K. il ja V.K. l. Artjom tuli koju ja läks magama. Siis ta ärkas ja hakkas mööblit lõhkuma magamistoas. Siis lõhkus esikus peegli ära. Artjom sõimas K.K. i ja N.S. t. Ta ehmus ja nad K.K. iga läksid tema juurde. Pärast tulid ka teised lapsed tema juurde, ainult V.K. ei tulnud. Lapsed nägid, kuidas Artjom võttis noa ja tormas kallale. V.K. kutsus politsei. 4 Tunnistaja I.S. ütlustest tuleneb, et oli isa (A. Slizov) juures nädalavahetusel külas. Artjom magas magamistoas. Kui ta ärkas, tegi sahtli katki, oli kuri N.S. peale. Riidles N.S. ga. Artjom tegi ka peegli katki. Nuga ta Artjomil käes ei näinud. Artjom jooksis ära. Tunnistaja A.S. ütlustest tuleneb, et oli nädalavahetusel isal (A. Slizov) külas. Isa magas ja nemad mängisid. Kui isa ärkas, hakkas ta kapi ust lõhkuma. Koridoris tegi teise ukse katki, kus on peegel. Ta riidles N.S. ga. Isa kellelegi haiget ei teinud. Tema ei ehmunud, kuid teised lapsed ehmusid. Isa ütles I.S. ele halvasti. Siis nad läksid naabritüdruku juurde. Isa jooksis ära, kuna kardab politseid. Ta nägi kuidas isa võttis maast noa ja pani selle ära. Kedagi noaga ta ei ähvardanud. Seega kinnitavad tunnistajate A.K. , I.S. ja A.S. ütlused, et 07.07.2018 lõhkus A. Slizov enda korteris mööblit ja riidles N.S. ga. 3.
6. Maakohus leiab, et kõikide alaealiste tunnistajate poolt antud ütlused on omavahel kooskõlas ning on kooskõlas ka kannatanu ütluste ja teiste asja tõenditega. 3.
7. Kohtulikul uurimisel andis ütlusi süüdistatav A. Slizov. Süüdistatav ei tunnistanud ennast süüdi. Uurides ja analüüsides kõiki kohtulikul uurimisel kogutud tõendeid leiab maakohus, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Ütlused on ümber lükatud kõigepealt kannatanu N.S. ja tunnistajate V.K. ja K.K. ütlustega, häirekeskusse 07.07.2018 ja 08.07.2018 teatatud informatsiooniga, lähisuhtevägivalla infolehtedega. 3.
8. Maakohus asus seisukohale, et A. Slizovi tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 120lg 1 järgi.

3.

1. Kannatanul N.S. l oli alus karta ähvarduste täideviimist, kuna A. Slizov oli talle varasemalt rääkinud, et ta oli kedagi noaga kakluse ajal löönud. Samuti tõi A. Slizov koju 0,5 l pudeli bensiini. Seega kartis N.S. põhjendatult, et A. Slizov võib teda ära tappa ning panna korteri põlema. Samuti oli N.S. l põhjendatud kartus selle kohta, et A. Slizov lööb tal korteri aknad puruks, kuna pärast ähvarduse väljaütlemist läks süüdistatav õue ja hakkas suurte kividega vastu akent loopima. Peale seda kinnitavad A. Slizovi agressiivset käitumist ka tema tegevused 07.07.2018 korteris aadressil XXX , , millal ta lõhkus mööblit ning loopis asju põrandale. Seega oli ähvardamine suunatud N.S. s hirmutunde tekitamisele. Peale selle kartis kannatanu mitte ainult enda elu ja tervise eest, kuid ka enda alaealiste laste elu ja tervise eest. Kõik nimetatud asjaolud on N.S. öelnud maakohtus ülekuulamise käigus. Ka tunnistaja V.K. ütlustest tulenes, et tema ja ema (N.S. ) kartsid A. Slizovi ja ta kutsus politsei. Vend K.K. ja naabritüdruk A.K. olid väga hirmul ja ema viis nad naabrite juurde. Samuti kinnitas tunnistaja A.K. , et oli väga hirmul naabrite juures tekkinud olukorrast. Tunnistaja K.K. ütluste kohaselt kartis ta, et A. Slizov paneb korteri põlema või tapab ema (N.S. ) ära. 3.
2. Maakohus leiab, et A. Slizov pani kuriteo toime otsese tahtlusega

§ 16

lg 3 kohaselt, mille järgi isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. A. Slizov teadlikult ja sihikindlalt ähvardas kannatanut tapmise ja korteri põlema panemisega. 3.10. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud. 4. Maakohtu seisukoht süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 järgi.

4.1. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava A. Slizovi tegevuses puuduvad

§ 121lg 2 p 2 kuriteokoosseisu tunnused.

5 Asja materjalidega ning antud ütlustega pole usaldusväärselt tõendatud, et A. Slizov oleks tõuganud kannatanut K.K. i ja tekitanud talle sellega valu. 4.2. Maakohus avaldas

§ 290¹ alaealise kannatanu K.K.

i ütlused, et kevadel Artjom tõukas teda ja ta lõi pea vastu põrandat ära. Tunnistaja V.K. ütlustest tulenes, et aastal 2017 lükkas A. Slizov K.K. i vastu diivanit ja ta lõi ennast ära. Ise ta seda ei näinud, kuna oli teises toas. N.S. ütluste kohaselt ta oli köögis ja kuulis, et K.K. hakkas nutma. Ta läks vaatama ja nägi abikaasat nutva lapse kõrval. Laps ütles, et A. Slizov mõnitas teda, lükkas ja ta kukkus vastu diivani käepidet. Poeg hoidis peast kinni. Tunnistaja ei osanud üldse öelda toimunu aega. Süüdistatav A. Slizov end süüdi ei tunnistanud, väites et tahtlikult kunagi ei löönud ega lükanud K.K. i. 4.3. Maakohtu hinnangul on antud juhul tegemist nn sõna-sõna-vastu olukorraga. Ühelt poolt on alaealise K.K. i ütlused ja teiselt poolt on süüdistatava ütlused. Ühte otseset tõendit, milliseks on K.K. i ütlused, ei ole piisav A. Slizovi süüdi tunnistamiseks

§ 121järgi järgmisel põhjustel.

Alaealine K.K. ei ole vahetult kohtuistungil ütlusi andnud, maakohus võttis vastu tema ütlused, mis olid antud eeluurimise käigus. Ütlused on antud 09.07.2018, millal tunnistaja oli 9 aastane poiss ja andis ütlusi sündmuse kohta, mis oli mitu kuu varem (väidetavalt kevadel 2018). Ekspertiisi alaealise ütluste kohta teostatud ei ole. Prokurör ei kutsunud kannatanu kohtuistungile ütluste andmiseks ja maakohtul puudus võimalus eeluurimisel antud ütlusi kontrollida. Sündmuse pealtnägijaid ei ole. N.S. ja V.K. on küll kinnitavad K.K. i ütlusi, kuid V.K. ja N.S. on vahendlikud tunnistajad, kes said juhtunust teada K.K. i käest. Kuna K.K. i puhul ei esine KrMS § 66 lg-s 21 sätestatud aluseid, luges maakohus tunnistajate N.S. ja V.S. ütlusi kaudseteks tõendiks. Asjaolud, et juhtunu kohta ei pöördunud N.S. kohe politseisse ega arsti poole, et teatas politseile vaid mitmete kuude peale sündmust teise kuriteo uurimise käigus, et ta ise ei näinud kuidas A. Slizov lükkas K.K. i, tekkis maakohtul kahtlus kannatanu ja omakorda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Seega arvestades A. Slizovi ütlusi, et ta ei pannud toime antud kuritegu, ei ole maakohtu hinnangul kogutud piisavaid tõendeid, mis lükkaksid süüdistatava ütlused ümber. Seega pidi maakohus kõik kahtlused hindama süüdistatava kasuks ning asus seisukohale, et A. Slizovi teos puudub

§-s 121 lg 2 p 2 ettenähtud objektiivne koosseis. 5. Maakohtu seisukoht karistuse osas. Süüdistatav pani toime teise astme kuriteo otsese tahtlusega. A. Slizovi poolt toimepandud kuritegu oli suunatud inimese tervise vastu. A. Slizov on varem kriminaalkorras ja väärteokorras karistatud, tal on 1 kehtiv kriminaalkaristus ja 6 kehtivat väärteokaristust. Karistust kergendavad asjaolud

§ 57

mõttes puuduvad, karistust raskendavateks asjaoludeks

§ 58

p-de 4 ja 13 alusel on lähi- või sõltuvussuhtes isiku vastu toime pandud süütegu ning isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise juuresolekul. Arvestades, et varasemad väärteokorras määratud rahatrahvid on A. Slizovi poolt tasumata, arvestades A. Slizovi isikut (varem kriminaalkorras karistatud), kes pani uue kuriteo katseaja kestel, ja raskendavate asjaolusse olemasolu, ei leidnud maakohus võimalust kaitsja poolt palutud rahalist karistust A. Slizovile määrata. Maakohus pidas vajalikuks mõista süüdistatav A. Slizovile reaalne vangistus sanktsiooni maksimaalsest määrast veidi madalamas määras. 6 Käesolevas kriminaalasjas on A. Slizov vahistatud alates 09.07.2018. Kuna A. Slizov pani käesoleva süüteo toime katseajal, siis tuleb

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise, Viru Maakohtu 27.01.2017 otsusega mõistatud kandmata karistuse osa, 3 aastat vangistust võrra. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku süü suurust, mis on kohtu hinnangul keskmine, raskendavate asjaolude olemasolu, kuriteo toimepanemise tehiolusid, süüdistatava isikut, samuti

§ 120

lg 1 sanktsiooni keskmist määra (6 kuud) ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. A. Slizovi tuleb karistada reaalse vangistusega sanktsiooni maksimaalsest määrast veidi vähemas määras.

1. Maakohtu seisukoht prokuröri poolt taotletud lähenemiskeelu osas. Prokurör palus kohtuvaidluste käigus kohaldada A. Slizovi suhtes lähenemiskeeldu N.S. le, V.K. le ja K.K. ile tähtajaga 3 aastat alates vabanemisest. Maakohus märgib, et käesolevas asjas pole kannatanu esitanud ei kirjalikku ega suulist taotlust lähenemiskeelu kohaldamiseks. Lähenemiskeelu kohaldamine prokuröri taotlusel on välistatud. Seega puudub alus lähenemiskeelu kohaldamiseks. Apellatsioonid
2. Viru Maakohtu 24.04.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A. Slizovi kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, kes palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning mõista A. Slizov õigeks süüdistuses

§ 120lg 1 järgi.

7.1. A. Slizovi süüdimõistmine

§ 120

lg 1 järgi on ebaseaduslik ja põhjendamatu, kohtulik uurimine oli ühekülgne ning maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas sellest tulenevalt vääralt ka materiaalõigust. Maakohus rikkus KrMS § 7 lg 3 nõudeid. Maakohus on vastupidiselt tõlgendanud kõik kahtlused süüdistatava kahjuks. 7.

1. Maakohtu hinnangul langevad kannatanu N.S. , tunnistajate I.K. i, K.K. i, V.K. , I.S. , A.S. i ja A.K. ütlused omavahel kokku, ütlustes ei ole olulisi vastuolusid. Maakohus luges kannatanu ja antud tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks tõenditeks ja tugines nendele kohtuotsuse tegemisel. Apellandi hinnangul tunnistajate I.K. i, I.S. , A.S. i ja A.K. ütlused kuriteosündmuse kohta mingit informatsiooni ei anna ja seetõttu mingit tõenduslikku väärtust ei oma. 7.
2. Apellandi hinnangul on tõendamise seisukohalt olulised kannatanu ja tunnistajate K.K. i ning V.K. ütlused ja lähtesuhtevägivalla infolehed. Nendes tõendites on olulised vastuolud ja need kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. 7.
3. Ka maakohtu järeldused tunnistajate ütluste kohta on väärad. Maakohtu hinnangul kinnitavad V.K. ja K.K. i ütlused, et 07.07.2018 A. Slizov ähvardas N.S. t tapmisega. A. Slizovile ei ole sellist süüdistust esitatud ja K. Slizovi ütlused seda asjaolu ka ei kinnita. Maakohtu hinnangul kinnitavat samade tunnistajate ütlused seda, et 08.07.2018 A. Slizov ähvardas korteri põlema panna ja N.S. ära tappa. V.K. ütlused seda süüdistust ei kinnita. 7.
4. Süüdistatava ütluste kohta leiab maakohus, et need ei ole usaldusväärsed. Need ütlused olevat ümber lükatud kõigepealt kannatanu N.S. ja tunnistajate V.K. ja K.K. i ütlustega, häirekeskusesse teatatud informatsiooniga, lähtesuhtevägivalla infolehtedega. Maakohus on kahtlused tõlgendanud süüdistatava kahjuks. 7 7.
5. Maakohus luges raskendavateks asjaoludeks

§ 58p-des 4 ja 13 toodud asjaolud.

Ei saa nõustuda p 13 sätestatud asjaoluga, isegi kui keegi lastest kuulis läbi ukse räägitut, siis süüdistatav ei saanud kuidagi sellest teada. 8. Viru Maakohtu 24.04.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni ka ringkonnaprokurör Liina Pikma, kes palub tühistada maakohtu otsus osas, millega A. Slizov mõisteti õigeks

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Teha uus otsus, millega mõista A. Slizov süüdi

§ 121

lg 2 p 2 alusel ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõista liitkaristuseks raskeima karistuse suurendamise teel 1 aastat 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel liita mõistetud karistusele Viru Maakohtu 27.01.2017 otsusega mõistetud kandmata karistus 3 aastat vangistust ja lõplikuks karistuseks jääb 4 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise algust lugeda A. Slizovi kinnipidamisest 09.08.

1. Ringkonnakohus märgib koheselt, et prokuröri apellatsioonis on ekslikult kasutatud ka nime K. Kuznetsov, kuid asja materjalidest selgub, et selle asemel tuleb ilmselgelt mõista K.K. i ja ringkonnakohus ka taolises kirjapildis ja K.K. i nimega apellatsiooni käsitleb. Lisaks palutakse vastavalt KrMS § 3101 kohaldada VÕS § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks lähenemiskeeldu Artjom Slizovi suhtes kuni 3 aastaks alates vabanemisest järgmistel tingimustel: A. Slizov ei tohi läheneda N.S. le, V.K. le ja K.K. ile mitte lähemale kui 100 meetrit, samuti ei tohi A. Slizov läheneda N.S. , V.K. ja K.K. i elukohale XXX , ja laste koolile XXX, mitte lähemale kui 100 meetrit. Samuti keelata A. Slizovil suhelda (helistada, kirjutada) või võtta ühendust ükskõik millisel viisil sotsiaalmeedia kaudu N.S. ga. 8.
2. Prokurör on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendikogumis tõendeid, millega on rikkunud KrMS § 63 lg-d 1, 2 ning mille tulemusel jõudis ekslikule järeldusele. Samuti on maakohus ebaõigesti kohaldanud kohtupraktikat. 8.
3. Prokurör on seisukohal, et tunnistaja V.K. on näinud, kuidas A. Slizov on kasutanud tema alaealise venna K.K. i suhtes füüsilist vägivalda. Nimelt on V.K. ülekuulamisel antud ütlustes, lisaks K.K. i vastu diivanit tõukamise episoodile, öelnud, et „….Teine kord lõi Artjom K.K. i vastu kõrva. K.K. nuttis….“ Märgitud episoodi kohta ei ole V.K. öelnud, et ise ta seda ei näinud, kuna oli teises toas. Seega on tõendatud asjaolu, et V.K. on isiklikult viibinud nimetatud sündmuse juures. 8.
4. N.S. ütluste kohaselt ta oli köögis ja kuulis, et K.K. hakkas nutma. Ta läks vaatama ja nägi abikaasat nutva lapse kõrval. Laps ütles, et A. Slizov mõnitas teda, lükkas ja ta kukkus vastu diivani käepidet. Poeg hoidis peast kinni. Tunnistaja ei osanud üldse öelda toimunu aega. 8.
5. Samuti on maakohus jätnud tõendite hindamisel tähelepanuta ja tõendikogumist välja N.S. 22.04.2019 maakohtus antud ütlused, mis puudutavad A. Slizovi käitumist ja nõudmisi N.S. alaealise poja K.K. i suhtes. N.S. ütlused ühtivad tunnistaja A.K. ütlusega ja tõendavad asjaolu, et A. Slizov oli K.K. i suhtes vägivaldselt meelestatud ning ainult ema sekkumine ja kohalolek hoidis ära A. Slizovi poolt K.K. i suhtes edasise rünnaku ja agressiooni. 8.
6. Maakohus märkis oma otsuses, et süüdistatav A. Slizov end süüdi ei tunnistanud, väites et tahtlikult kunagi ei löönud ega lükanud K.K. i. Maakohtu hinnangul on antud juhul tegemist nn sõna-sõna-vastu olukorraga. Ühelt poolt on alaealise K.K. i ütlused ja teiselt poolt on süüdistatava ütlused. Prokurör ei nõustu maakohtu-poolse hinnanguga. 2018 kevadel lastetoas toimunu ajal viibisid toas ainult kaks inimest täiskasvanu A. Slizov ja alaealine K.K. . Ema N.S. kuulis köögis toimetamise ajal lastetoast K.K. i nutmist ja läks kohe vaatama, mis toimub. Prokurör on seisukohal, et praegusel juhul ei ole tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, kuna A. Slizovi poolt antud ütlused ei ole usaldusväärsed. 8 8.
7. Maakohus leidis, et ühte otseset tõendit, milliseks on K.K. i ütlused, on käesolevas kriminaalasjas ei ole piisav A. Slizovi süüdi tunnistamiseks

§ 121järgi järgmisel põhjustel.

Prokurör ei nõustu maakohtu põhjendustega, mis käsitleb N.S. ja V.K. ütlusi kaudsete tõenditena. KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi loetakse tõendiks tunnistaja ütlusi tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Prokurör peab vajalikuks korrata asjaolu, et N.S. poolt 22.04.2019 kohtuistungil antud ütlusi, saab lugeda tõendikogumis oluliseks tõendiks, kuna kannatanu K.K. i poolt emale 2018 kevadel toimunu kohta räägitu, toimus siis, kui kogu sündmuste ahel oli just lõppenud. 8.

1. Samuti ei nõustu prokurör järgmiste maakohtu põhjendustega: Alaealine K.K. ei ole vahetult kohtuistungil ütlusi andnud, kohus võttis vastu tema ütlused, mis olid antud eeluurimise käigus. Ütlused on antud 09.07.2018, millal tunnistaja oli 9-aastane poiss ja andis ütlusi sündmuse kohta, mis oli mitu kuu varem (väidetavalt kevadel 2018). Ekspertiisi alaealise ütluste kohta teostatud ei ole. Prokurör ei kutsunud kannatanu kohtuistungile ütluste andmiseks ja kohtul puudus võimalus eeluurimisel antud ütlusi kontrollida. KrMS § 2901 lg 1 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise või videosalvestisega tutvumise juures, vaid tal peab olema võimalus esitada küsimusi. KrMS § 70 lg 4 viimase lause kohaselt oli A. Slizovi kaitsjal võimalus esitada KrMS § 225 lg 1 alusel taotlused alaealiste tunnistajate, s.h K.K. i küsitlemiseks. Pärast kriminaaltoimikuga tutvumist A. Slizovi kaitsja küsitlemiseks taotlust ei esitanud. Sellise taotluse sai kaitsja esitada ka kohtumenetluses, sh kaitseaktis. Kaitsja esitas taotluse alaealiste tunnistajate ülekuulamiseks 08.10.2018 toimunud eelistungil, kuid maakohus leidis, et menetluse käigus otsustatakse, kas on vajalik alaealiste tunnistajate ülekuulamine. Prokurör oli seisukohal, et KrMS § 70 lg 4 sätestab alaealiste tunnistajate üle kuulamise korra ning kaitsja ei ole prokuratuuri taotlust esitanud. 22.04.2019 toimunud kohtuistungil prokuröri poolt KrMS § 2901 lg 1 p 2 alusel kirjalike tõendite esitamise ajal, esitas kaitsja uuesti samasisulise taotluse, kuid maakohus märkis, et seadus annab võimaluse võtta materjalide juurde protokolli koos salvestusega ja kohus annab hinnangu otsuses ja kaitsja tõendite voorus saab selle taotluse esitada. Alla 14-aastase K.K. i 09.07.2018 eeluurimise käigus antud ütlused olid videosalvestatud vastavalt KrMS § 70 lg 3, mis sätestab, et vajaduse korral alaealise ülekuulamine videosalvestatakse. Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul alaealise ülekuulamine videosalvestatakse, kui on kavas kasutada seda ülekuulamist tõendina kohtumenetluses, sest alaealise vahetu ülekuulamine kohtus ei ole võimalik tema vanuse või vaimse seisundi tõttu. Alaealise korduv ülekuulamine kohtumenetluses oleks ilmses vastuolus KrMS § 2901 eesmärgiga. Seega oli prokuröri poolt K.K. i kohtusse mittekutsumine seaduslik ja põhjendatud. 8.
2. Samuti on maakohus hinnanud tõendeid valikuliselt, mida näitab asjaolu, et maakohus leidis, et K.K. i 09.07.2018 eeluurimisel antud ütluseid saab lugeda usaldusväärseteks N. Kuzminad tapmisega ähvardamise episoodis, kuid K.K. ile kehalise väärkohtlemise episoodis seadis maakohus ütlused kahtluse alla, märkides otsuses, et maakohtul puudus võimalus eeluurimisel antud ütlusi kontrollida ja ei ole teostatud ekspertiisi alaealise ütluste kohta. 8.
3. Hinnates olemasolevaid tõendeid kogumis ja lähtudes eeltoodust, leiab prokurör, et A. Slizov pani 2018 kevadel temaga lähisuhtes oleva K.K. i suhtes toime kehalise väärkohtlemise, millega tekitas K.K. ile füüsilist valu. Eeltoodust tulenevalt taotleb prokurör A. Slizovi süüdi mõistmist

§ 121lg 2 p 2 järgi, mõistes karistuseks 6 kuud vangistust.

9 8.

1. Prokurör ei nõustu ka maakohtu seisukohaga A. Slizovi suhtes lähenemiskeelu kohaldamata jätmise osas. N.S. esitas 09.07.2018 eeluurimisel antud ütlustes taotluse A. Slizovi suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks (lähenemiskeelu kohaldamise tingimused märgitud 09.07.2018 kannatanu ülekuulamise protokollis) ning soovis jätkuvalt selle kohaldamist ka enne 22.04.2019 toimunud kohtuistungit. Vaatamata sellele, et prokurör jättis 22.04.2019 toimunud kohtuistungil kannatanult N.S. lt ristküsitluse käigus lähenemiskeelu kohaldamise kohta täiendavalt täpsustamata, oli prokurör teadlik, et kannatanu soovib jätkuvalt lähenemiskeelu kohaldamist A. Slizovi suhtes ja seda varem esitatud tingimustel. Täpsustavalt oleks maakohus saanud kohtuvaidluste käigus kannatanult selle kohta kohtuistungil küsida. Peale põhistatud kohtuotsuse saamist soovib kannatanu endiselt, et A. Slizovile kehtestataks lähenemiskeeld nii tema kui ka tema alaealiste laste suhtes, nende elukoha XXX , ja laste koolile XXX suhtes.
2. Viru Maakohtu 24.04.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav A. Slizov, kes palub tema asi uuesti üle vaadata ja mõista ta õigeks

§ 120lg 1 järgi, kuna süü ei ole tõendatud selles, et ta ähvardas N.S.

t tapmisega. Apellatsioonis leitakse kokkuvõtlikult, et süüdistataval on tunne, et asi on fabritseeritud, kuna ülekuulamisel tema juttu ei kuulatud. Samuti on N.S. l motiiv süüdistatavat mustata, kuna ta tahab korteris olevad asju endale. N.S. räägib, et süüdistatav peksis jalgade ja rusikatega ust ja karjus talle ähvardavaid fraase, aga üksi naaber midagi sellist ei kuulnud. Laste poolt antud ütlused ei ole arvestatavad, kuna lapsed räägivad ikka seda, mida ema. Vastus apellatsioonile

1. Tartu Ringkonnakohtu 26.06.2019 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 10.07.
3. Nimetatud ajaks esitas oma seisukohad prokurör, kes leiab, et süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

§ 120

lg 1 järgi süüdimõistmises ning tuleb jätta muutmata süüdistatava ja kaitsja apellatsioonide alusel. 11.1. Prokurör ei nõustu kaitsja toodud seisukohtadega. Nimel leiab prokurör, et kaitsja poolt toodud vastuolud loetletud tõendite osas ei ole selline, mis võimaldaks lugeda kannatanu ja tunnistajate K.K. i ja V.K. ütlusi ebausaldusväärseteks ja tõlgendada kõrvaldamata kahtlus süüdistatava kasuks. Nii tunnistajate kui ka kannatanu poolt kohtus antud ütlused on kokkulangevad sündmuste käigu ja sisu poolest. Kohtuotsuses ära toodud K.K. i ütlustes ei sisaldu viidet asjaolule, et A. Slizov oleks ema 07.07.2018 õhtul ähvardanud ära tappa. Muus osas on kohus tunnistajate ja kannatanute ütlusi õigesti kajastanud ja nendele tuginedes teinud prokuröri hinnangul jälgitava järelduse, et tunnistajate V.K. ja K.K. i ütlused asjaolu, et A. Slizov lõhkus 07.07.2018 mööblit ja karjus. Samuti on kohtuotsuses jälgitav, millistele tõenditele tuginedes mõistab kohus süüdistatava süüdi temale esitatud süüdistuses

§ 120lg 1 järgi, mis leidis aset just süüdistuses märgitud ajal.

11.2. Kaitsja poolt apellatsioonis viimasena välja toodud asjaolu, et süüdistusaktis oli märgitud raskendava asjaoluna

§ 58

p-d 4 ja 12, kuid kohus on arvestanud selle teo puhul raskendava asjaoluna p 13 märgib prokurör, et tegemist on kahetsusväärselt süüdistusakti sattunud eksitusega. Süüdistusaktis on sisuliselt lahti kirjutatud ka raskendava asjaolu sisu – isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise juuresolekul. Seega nähtub süüdistusaktis raskendava asjaolu sisu, mis vastab

§ 58p 13-le ning mida on kohus ka arvestanud.

Asjas puuduvad sisulised viited nii süüdistusaktis endas kui ka teistes tõendites 10 selle kohta, et raskendava asjaoluna oleks prokurör mõelnud süüteo toimepanemist alaealise suhtes mõjuvõimu või usaldust kuritarvitades (

§ 58p 12) Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 12.

Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust, kohtuistungite protokolle, apellatsioone ning vastust apellatsioonidele, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 338 p-de 1, 2, 3 alusel A. Slizovi õigeksmõistmises

§ 121lg 2 p 2 järgi ning A.

Slizov tuleb esitatud süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistada ja karistus mõista.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb käesolevas asjas tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja tõendite ebaõige hindamise tõttu. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt ei ole põhimõtteliselt taunitav see, kui ringkonnakohus jõuab samade tõendite hindamise põhjal esimese astme kohtuga võrreldes kardinaalselt vastupidistele järeldustele, kuid sel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid esimese astme kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-107-12).
2. Maakohtu arvates pole kriminaalasjas tõendamist leidnud, et A. Slizov pani toime

§ 121lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Nõustuvalt prokuröri apellatsioonis märgituga, leiab ringkonnakohus, et kuigi maakohus on olulises ulatuses rikkunud kriminaalmenetlusnorme ja kohtulik uurimine on toimunud puudulikult, ei takista need asjaolud tegemast teise astme kohtul vastavalt KrMS § 337 lg 1 ps 4 sätestatule uut kohtuotsust.
2. Esmalt käsitleb kohus kaitsja ja süüdistatava apellatsioonide vastuväiteid seoses süüdistatava süüdi tunnistamisega kuriteos

§ 120lg 1 järgi (I), seejärel lahendab prokuröri apellatsioonist tulenevalt A.

Slizovi süüküsimuse

§ 121lg 2 p 2 järgi ja mõistab karistuse (II), otsustab Kr

MS § 3101 järgi VÕS § 1055 kohaldamisega seonduva (III), lahendab menetluskulude küsimuse (IV) ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused (V). I 17. Maakohtu süüdimõistva otsuse vaidlustasid süüdistatav A. Slizov ja kaitsja K. Kooga, kes paluvad tühistada maakohtu otsuse ning mõista A. Slizov õigeks süüdistuses

§ 120lg 1 järgi.

Maakohtus süüdistatav oma süüd ei tunnistanud. 18. Apellatsioonis leitakse üldsõnaliselt, et A. Slizovi süüdimõistmine

§ 120

lg 1 järgi on ebaseaduslik ja põhjendamatu, kohtulik uurimine oli ühekülgne ning maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas sellest tulenevalt vääralt ka materiaalõigust. Ringkonnakohus sellise kaitseväitega ei nõustu, sest maakohtu otsuse süüdimõistmise põhjendused selle kuriteo osas on tõenditest tulenevalt veenvad ning kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav.

1. Maakohus on uuritava ähvardamise süüdistuses analüüsinud kannatanu N.S. , tunnistajate I.K. i, K.K. i, V.K. , I.S. , A.S. i ja A.K. ütlusi, tuvastanud tõendite kogumis nende kooskõla ja usaldusväärsuse ning ringkonnakohtul maakohtu otsusele selles osas midagi lisada pole. Lisaks isikulistele tõenditele kinnitavad süüdistatava süüd ka dokumentaalsed tõendid. Siinkohal osutub asjakohatuks apellatsiooni väide, et maakohtu käsitletud tõendid ei oma tõenduslikku 11 väärtust. Maakohtu poolt analüüsitud tõendusteave on mahukas ja omavahel detailides riimuv ning sisukohaselt mõistetav. Seega süüdistatava süü tõendatuse küsimuses ei ole kohtukolleegiumi jaoks nimetatud kuriteo puhul vaidlust.
2. Kaitsja püüab süüdistust kõigutada muuhulgas väheolulisel põhjusel. Nii leiab ta, et lähisuhte vägivalla infolehtedel ei ole kõik asjaolud kaitsjale sobilikult detailselt kajastatud ja seetõttu pole kooskõlas teiste tõenditega. Ringkonnakohus ei näe siin midagi kummastavat, sest 08.07.2018 laekunud esimesel lähisuhtevägivalla infolehel on teate sisu „mees lõhub ukse taga, ähvardab noaga ning lubab aknad ära lõhkuda“, teisel infolehel on teate sisu „mees loobib kive aknasse“ (tõendite toimik lk 3, 5). Kaitsjat justkui häirib asjaolu, et esialgne info noa osas pole hiljem süüdistuses kirjeldatud. Selleks ongi aga kohtueelne uurimine koos tõendite kogumisega ja riiklik süüdistaja, kes uurimise lõppedes formuleerib süüdistuse selle süüdistatava tegevuse osas, milles tema arvates on tõendid küllaldased. Terariista ehk noa küsimus polegi hiljem maakohtu uurimise ajal rohkem päevakorral olnud, sest isikulised tõendid selle olemasolu süüdistuse seisukohast ei kinnita. Kannatanu N.S. on maakohtus korduvalt kinnitanud, et tundis süüdistatava märatseva tegevuse tõttu reaalset hirmu oma elu pärast, sest muuhulgas süüdistatav ähvardas, et kui ta vangi pannakse, siis lööb naise maha. Kannatanult on küsitud, et kuidas ta süüdistatava ähvardustesse suhtus, siis on kannatanu vastanud, et kartis, kuna „ta mitmeid kordi on seda öelnud, viimasena lubas ära tappa“ (Ko To 1 kd, lk 20).
3. Kaitsja väidab, et isikulistes tõendites on vastuolud. Kohtukolleegium uuris samuti eelnimetatud isikute ütluste usaldusväärsust, kuid märkimisväärseid vastuolusid ei tuvastanud. Mõningate väheoluliste detailide mittekattumine on ilmselgelt seletatav asjaoluga, et sündmuse tajujad olid erinevatest vanuserühmadest. Samuti oli tajutav keskkond selles vahetult viibijate jaoks pingeliselt ekstreemne ja hirmutav, et hiljem kõike pisidetailselt taasesitada. Alaealised tunnistajad V.K. ja K.K. on ütlusi andnud selles, et süüdistatav ähvardas uuritava sündmuse ajal nende ema (N.S. t) ära tappa. V.K. on ütlustes kirjeldanud, et tal oli süüdistatava ähvarduste ajal hirm ja süüdistatav ütles emale „…et tapab ta.“ (tõendite toimik, lk 21) Alaealine K.K. on andnud ütlusi, et ta tundis süüdistatava tegevuse üle suurt hirmu. Muuhulgas kartis ta kõige enam seda kui süüdistatav paneb midagi põlema („Ma ainult uskusin seda, et ta paneb korteri põlema, kõige hirmsam“, süüdistatav karjus „Panen põlema vot…Valan sul korteri üle, et see kurat maha põleks ja veel seal lisaks…ai…kui ta kinni pannakse, siis ta tapab mu ema“) (tõendite toimik lk 44).
4. Maakohus leidis õigustatult, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ja need on ümber lükatud kannatanu N.S. , tunnistajate V.K. ja K.K. i ja teiste isikute ütlustega, häirekeskusesse teatatud informatsiooniga, lähtesuhtevägivalla infolehtedega. Üldsõnaline kaitseväide, et maakohus on kahtlused tõlgendanud süüdistatava kahjuks on asjakohatu.
5. Maakohus leidis, et kannatanu N.S. l oli alus karta ähvarduste täideviimist, kuna A. Slizov oli talle varasemalt rääkinud, et ta oli kedagi noaga kakluse ajal löönud, samuti tõi ta koju 0,5 l bensiini, ta loopis suurte kividega vastu akent ja ta käitus agressiivselt 07.07.
6. Kannatanut on korduvalt küsitletud süüdistatava tegevuse osas ja N.S. on selgitanud, et süüdistatav ähvardas korteri põlema panna ja ta kartis ähvarduse täideviimist, sest „ ta tõi koju poole liitrise pudeli bensiini, jooksis mööda korterit ja ütles, et paneb korteri põlema.“ Kannatanu kartis ka süüdistatava vägivalda, kui ta peaks vanglasse nende kaebuste tõttu sattuma, sest süüdistatav „ise rääkis, et tal oli kunagi sõbraga kaklus, oli noa löök aga sõber võttis avalduse tagasi“ (Ko To 1 kd, lk 22). 12
7. Kaitsja apellatsioonis väidetakse, et ähvardus polnud veel küllalt reaalne. Kannatanu N.S. ütlusi ja kogu tuvastatud sündmustikku jälgides tekib paratamatult küsimus, milline siis ähvardus veel peab olema, et reaalsena tunduda. On ilmselge, et süüdistatava soov oligi tekitada N.S. s hirmu ja õudust nii hetkel kui tulevikku suunatuna. Kannatanul oli kartus mitte ainult oma elu vaid ka oma alaealiste laste elu ja tervise pärast.
8. Süüdistatav pole apellatsioonis põhimõtteliselt nõus süüdimõistva otsusega ja leiab põhiväitena, et asjas ütlusi andnud isikud valetavad tema peale ehk räägivad kannatanu N.S. juhatuse järgi tema kahjuks. Sellisele üldsõnalise vastuargumendile on kohtukolleegiumi vastus konkreetne. Maakohus on põhjalikus tõendite analüüsis taolise hüpoteetilise võimaluse kummutanud. Uuritud tõendite põhjal pole tuvastatud mingit mõistlikku või usutavat põhjust, miks ja millisel motiivil peaks keegi A. Slizovi vastu taolise süüdistuse fabritseerima.
9. Kaitsja apellatsioonis viimasena esitatu, et süüdistusaktis oli märgitud raskendava asjaoluna

§ 58

p-d 4 ja 12, kuid kohus on arvestanud selle teo puhul raskendava asjaoluna p 13, prokurör juba märkis, et tegemist on kahetsusväärselt süüdistusakti sattunud eksitusega. Süüdistusaktis on sisuliselt lahti kirjutatud ka raskendava asjaolu sisu – isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise juuresolekul. Seega nähtub süüdistusaktis raskendava asjaolu sisu, mis vastab

§ 58p-le 13 ning mida kohus on ka arvestanud.

Asjas puuduvad sisulised viited nii süüdistusaktis endas kui ka teistes tõendites selle kohta, et raskendava asjaoluna oleks prokurör mõelnud süüteo toimepanemist alaealise suhtes mõjuvõimu või usaldust kuritarvitades (

§ 58p 12).

27. Maakohus luges seega põhjendatult raskendavateks asjaoludeks

§ 58p-des 4 ja 13 toodud asjaolud.

Kaitsja leiab, et ei saa nõustuda punktis 13 sätestatuga, isegi kui keegi lastest kuulis läbi ukse räägitut, siis süüdistatav ei saanud kuidagi sellest teada. Ringkonnakohus leiab, et mõlemad maakohtu poolt osundatud karistust raskendavad asjaolud

§ 58

p-de 4 ja 13 mõttes kuuluvad arvestamisele, sest

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseeritav süütegu oli toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes isiku suhtes ja täiseealise süüdistatava poolt alaealise juuresolekul. II 28. Maakohus asus tõendeid uurides riikliku süüdistusega mittenõustuvalt seisukohale, et asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis ilma vähimagi kahtluseta kinnitaks süüdistatava süüd

§ 121lg 2 p 2 järgi.

1. Taolise maakohtu järeldusega ringkonnakohus ei nõustu ja leiab, et maakohus pole hinnangu andmisel küllaldaselt süüvinud asjas kogutud olemasolevasse tõendusteabesse, mis on viinud kohtu eksliku järelduseni A. Slizovi tegevuses süüteokoosseisu tunnuste puudumises ja süüdistatava õigeksmõistmiseni. Samuti ei saa ringkonnakohus nõustuda maakohtu otsuse põhiosas sisalduva ja korduvalt kaitseväidetena nimetatud asjaoluga, et pole järgitud tõendite kogumise reegleid ja tegemist on lubamatute tõenditega, mida ei saa arvestada.
2. Kohus hindab asjas tõendeid oma siseveendumuse kohaselt vastavalt KrMS § 61 lg-le
3. Samas ei saa faktiliste asjaolude õigeks tuvastamiseks tähelepanuta jätta kogutud tõendite tõendusliku teabe elulist usutavust, samuti asjaolu, et süüdistatav on ettearvamatu käitumisstiiliga.
4. Süüdistatav põhimõtteliselt eitab K.K. i suhtes süüdistuses märgitud asjaoludel vägivalla kasutamist. 13 Kuna ringkonnakohus loeb uuritud tõenditest tulenevalt tõendatuks prokuröri versiooni uuritavast sündmusest, siis käsitletakse ka põhjalikult apellatsioonis esitatud riikliku süüdistaja sellekohast jälgitavat ja motiveeritud analüüsi, millel on arusaadav ja oluline kaal kohtu siseveendumuse kujunemisel. Samas ei jäeta tähelepanuta süüdistatava ja kaitsja kaitseversioonina esitatud väiteid.
5. Kohtukolleegium tõdeb, et maakohtu tõendite hindamise käsitlus süüdistuses

§ 121lg 2 p 2 järgi on asjas napp.

Maakohus on pidanud usaldusväärseks süüdistatava A. Slizovi ütlusi ja versiooni, et tema pole tahtlikult K.K. i löönud ega tõuganud. Kohus on üldsõnaliselt nimetanud isikuliste tõendite V.K. ja N.S. ütlusi ja samas neid ütlusi detailsemalt analüüsimata leidnud, et asjas on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, kus ühelt poolt on alaealise K.K. i ütlused ja teiselt poolt süüdistatava ütlused.

1. Ringkonnakohus nõustub riikliku süüdistaja seisukohaga, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendikogumis tõendeid, millega on rikkunud KrMS § 63 lg-d 1, 2 ning mille tulemusel jõudis kohus ekslikule järeldusele.
2. Ringkonnakohus uuris samuti isikulisi tõendeid ja leiab, et neid saab pidada usaldusväärseteks. Alaealine K.K. on ülekuulamisel kirjeldanud kuidas süüdistatav „tõukas mind üks kord ja ma lõin pea ära…“. Samuti on ta andnud ütlusi, et kartis A. Slizovi („Meie õega, kogu pere kardab teda“) (tõendite toimik lk 43, 45p). Alaealisel kannatanul K.K. il puudus vajadus valetada oma õele V.K. le, kui ta rääkis kasuisaga toimunud juhtumist 2018 kevadel. Tunnistaja V.K. on kirjeldanud, kuidas A. Slizov on kasutanud tema alaealise venna K.K. i suhtes füüsilist vägivalda. Kohus võttis tõendina asja materjalide juurde 13- aastase V.K. kohtueelses menetluses antud ütlused, kus ta on muuhulgas küsimusele, kas süüdistatav on nende pereliikmete suhtes kasutanud vägivalda on vastanud järgmist.“K.K. i vastu jaa…No ükskord ta lükkas K.K. i vastu diivanit, ta lõi end ära ja K.K. il oli valus…No ta tegi seda lastetoas, aga mina sel ajal istusin elutoas…Ta lõi pea ära…No diivani piida vastu.“ K.K. nuttis pärast seda. (tõendite toimik, lk 22) V.K. on ülekuulamisel antud ütlustes, lisaks K.K. i vastu diivanit tõukamise episoodile, öelnud, et „….Teine kord lõi Artjom K.K. i vastu kõrva. K.K. nuttis….“ Selle tegevuse osas pole küll süüdistust esitatud, aga seda saab käsitleda iseloomustava materjalina.
3. Asjaolu, et süüdistatava A. Slizovi ja kannatanu K.K. i vahelised suhted polnud head, tõendavad samuti 07.07.2018 XXX korteris külas olnud naabritüdruku A.K. ütlused. Tunnistaja märkis, et alkoholi tarvitanud Artjom Slizov tuli lastetuppa, kus samal ajal viibisid K.K. , A.K. , V.K. , I.S. ja A.S. , ning Artjom Slizov hakkas ainult K.K. i peale roppustega karjuma, K.K. ehmus. Ilmselgelt, kui Artjom Slizov oleks suhtunud oma kasupoega K.K. i sõbralikult, siis ei oleks ta kogu oma viha välja elanud ainult K.K. i peale.
4. Kannatanu N.S. (K.K. i ema) ütluste kohaselt ta oli köögis ja kuulis, et K.K. hakkas nutma. „…kuulsin, et laps hakkas nutma, läksin sinna ja laps nuttis ja abikaasa seisis kõrval.“ Seepeale N.S. küsis lapselt mis juhtus ja K.K. vastas, et „ Slizov lükkas teda ja ta kukkus vastu diivani käepidet. Poeg ütles, et ta niisama tuli sisse ja kogu aeg mõnitas teda“ (Ko To 1 kd, lk 20p). Küsides pojalt, et kuhu ta haiget sai, hoidis poeg peast kinni paremalt poolt. Poeg selgitas, et abikaasa „lihtsalt lükkas ja ta kukkus.“ Süüdistatavast abikaasa ei vastanud selle peale midagi, ta oli eelnevalt õlut tarvitanud. Kannatanu pojal nähtavaid vigastusi ei märganud.
5. N.S. kohtuistungil antud ütlusi saab lugeda usaldusväärseks tõendiks, sest kannatanu K.K. i poolt 2018 kevadel emale toimunu kohta räägitu, leidis aset siis, kui kogu sündmuste ahel oli 14 vahetult aset leidnud ja just lõppenud. K.K. avaldas emale informatsiooni tema poolt vahetult tajutud asjaolude kohta ajal, kui ta viibis veel tajutu mõju all (näitas emale, kuidas A. Slizov teda lükkas, kirjeldas kuidas ta kukkus ja pea vastu diivani käepidet ära lõi) ning puudub alus arvata, et ta tõde moonutas. Kohtukolleegiumil puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, et laps mingil moel sel momendil valetas vahetult kogetut sündmuse osas.
6. Asja üldises kontekstis omab tähendust veel järgmine. Maakohtu poolt on alusetult jäänud tõendite kogumis hindamise puhul tähelepanuta N.S. maakohtus antud ütlused, mis puudutavad A. Slizovi üldist käitumist ja nõudmisi N.S. alaealise poja K.K. i suhtes. Nimelt vastas N.S. prokuröri palvele iseloomustada A. Slizovi suhtumist N.S. lapsesse, s.o K.K. i, järgmiselt: „…Väga halvasti suhtus, ütles et vihkab teda ja palus et annaksin ta bioloogilisele isale…“ Prokuröri küsimusele, milles veel halb suhtumine väljendus, oli vastuseks: „….. Ta võis võtta tee tassi ja valada tee välja põrandale…“ ning „…. A. Slizov väljendas oma halba suhtumist nii kodus kui ka avalikult, sellele on tunnistajaid. Tütresse suhtus A. Slizov lojaalsemalt, kuna tütar oli rahulikum…..“. „…Peale magamistoas lõhkumist ta läks lastetuppa ja karjus minu poja peale, solvas mind ja naabritüdrukul tekkis hüsteeria….Pojale peale karjus ta põhjuseta…. Lastetoast lükkasin ta välja…. “ (Ko To 1 kd, lk 22p). Antud ütlused ühtivad tunnistaja A.K. ütlusega ja tõendavad asjaolu, et Artjom Slizov oli K.K. i suhtes vägivaldselt meelestatud.
7. Maakohus märkis oma otsuses, et süüdistatav A. Slizov end süüdi ei tunnistanud, väites et tahtlikult kunagi ei löönud ega lükanud K.K. i. Maakohtu hinnangul on antud juhul tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga. Ühelt poolt on alaealise K.K. i ütlused ja teiselt poolt on süüdistatava ütlused. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga, et 2018 kevadel lastetoas toimunuga piirneval ajal viibisid elamises ainult kaks inimest, so. täiskasvanu A. Slizov ja alaealine K.K. . Ema N.S. kuulis köögis toimetamise ajal lastetoast K.K. i nutmist ja läks kohe vaatama, mis toimub. Kuna K.K. nuttis ja samas ruumis viibis varem alkoholi tarvitanud A. Slizov, kes ei suutnud põhjendada, miks oli läinud lastetuppa, siis on välistatud asjaolu, et keegi teine oleks K.K. i kehaliselt väärkohelnud ja tekitanud K.K. ile valu. Kohus nõustub seega prokuröri seisukohaga, et praegusel juhul ei ole tegemist sõna-sõna vastu olukorraga. Maakohtu istungil on A. Slizov vastanud kaitsja küsimustele: „Kas olete kasutanud vägivalda K.K. i suhtes?“ ja „Kas võis olla juhus, et tõukasite teda?“ järgmist: „Ei.“ ja „Ainult kui nalja pärast.“ (Ko To 1 kd, lk 30).
8. Süülist käitumist eitav, laveeriv-keerutav kaitsepositsioon nähtub A. Slizovi ütlustest, milledes ta esmalt väidab, et ei ole K.K. i kunagi füüsiliselt puutunud ning samas järgmise lausena leiab, et on olnud olukordi, kus ta võis K.K. i tõugata ainult nalja pärast. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et eluliselt ei ole usutav, et alaealine laps (K.K. ), kelle suhtes käitub täiskasvanud meesterahvas mõnitavalt ja alandavalt, mõistaks, et sama isik võiks teda mõnikord lihtsalt nalja pärast tõugata. N.S. poolt öeldu kinnitab asjaolu, et A. Slizovil oli olemas tahtlus K.K. i tõukamiseks erinevatel põhjustel. A. Slizovi puhul on tegemist siiski isikuga, kes mõistab ja saab aru oma käitumisest ning teda ei ole tunnistatud süüdimatuks.
9. Kohtukolleegium asub seisukohale, et suuremat kasvu füüsiliselt tugev süüdistatav pidi aru saama ja möönma, et kui ta tõukab endast nõrgemat isikut, kelleks oli alaealine K.K. , siis tõukamine võib enesega kaasa tuua isiku kukkumise, mis põhjustab kukkujale füüsilist valu. A. Slizovi poolt 2018 kevadel toimunud tõukamine põhjustas K.K. ile valu ning kannatanu avaldas oma reaktsiooni valule häälekalt ehk hakkas nutma ning hoidis kinni peast.
10. Maakohus tegi ühekülgse järelduse, et ainult ühest tõendist (kannatanu K.K. i ütlused) ei piisa A. Slizovi süüdi tunnistamiseks

§ 121järgi.

15 Nõustuda ei saa siinkohal maakohtu põhjendustega, mis käsitleb kannatanu ema N.S. ja kannatanu õe V.K. ütlusi kaudsete tõenditena. KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi loetakse tõendiks tunnistaja ütlusi tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. N.S. poolt 22.04.2019 kohtuistungil antud ütlusi, saab lugeda tõendikogumis oluliseks tõendiks, kuna kannatanu K.K. i poolt emale 2018 kevadel toimunu kohta räägitu, toimus siis, kui kogu sündmuste ahel oli just lõppenud. K.K. avaldas emale informatsiooni tema poolt vahetult tajutud asjaolude kohta, ta viibis veel tajutu mõju all (näitas emale, kuidas A. Slizov teda lükkas, kuidas ta kukkus ja pea vastu diivani käepidet ära lõi) ning puudub alus arvata, et ta tõde moonutas. Ema N.S. kuulis köögist poja nuttu ja lastetuppa minnes, nägi toas poega, kes nuttis ja A. Slizovi, kes toas seisis. Samuti puudus K.K. il vajadus moonutada tõde, kui ta rääkis kasuisaga toimunud juhtumist 2018 kevadel oma õele V.K. le.

1. Asjaolu, miks N.S. ei pöördunud juhtunu kohta kohe politseisse ega meditsiiniasutusse, vaid avaldas politseile mitmed kuud peale sündmust teise kuriteo uurimise käigus, on N.S. maakohtus kaitsja küsimusetele vastates lahti seletanud ja nimelt: „….Milleks, kui ta sai kõigest aru ja ütles, et otsib endale korteri…“ „…..Ma uskusin, et ta lahkub…“ Uuritava kuriteofakti osas ei ole meditsiinilist dokumentatsiooni, kuid seda ei saagi ega peagi olemasoleva tõendusteabe puhul kindlasti olema. Arstitõend ei oma alati suuremat kaalu kui isikute ütlused ning arvestades kõiki olemasolevaid tõendeid nende kogumis, on tõendamist leidnud, et kannatanule tekitati valu. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga ka selles, et olukorras, kus 2018 kevadel aset leidnud vägivallajuhtumi kohta laekus kuriteokaebus alles siis, kui 07.07.2018 toimunud sündmuste kohta kuulati tunnistajana üle alaealine K.K. , ei sea veel sündmust kahtluse alla, kuna kannatanu saab otsustada, kas, millal ja millistel kaalutlustel otsustab ta kuriteokaebuse esitada. Asjaolu, et kuriteokaebus laekus käesoleval juhul mõned kuud hiljem, ei tee kuriteosündmuse meenutamist kannatanule ja tunnistajatele oluliselt raskemaks.
2. Maakohus rõhutas, et alaealine K.K. ei ole vahetult kohtuistungil ütlusi andnud, kohus võttis vastu tema ütlused, mis olid antud eeluurimise käigus. Ütlused on antud 09.07.2018, millal tunnistaja oli 9-aastane ja andis ütlusi sündmuse kohta, mis oli mitu kuud varem (väidetavalt kevadel 2018). Prokurör ei kutsunud kannatanut kohtuistungile ütluste andmiseks ja kohtul puudus võimalus eeluurimisel antud ütlusi kontrollida. KrMS § 2901 lg 1 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise või videosalvestisega tutvumise juures, vaid tal peab olema võimalus esitada küsimusi. KrMS § 70 lg 4 viimase lause kohaselt oli A. Slizovi kaitsjal võimalus esitada KrMS § 225 lg 1 alusel taotlused alaealiste tunnistajate, sh K.K. i, küsitlemiseks. Pärast kriminaaltoimikuga tutvumist A. Slizovi kaitsja küsitlemiseks taotlust ei esitanud. Sellise taotluse sai kaitsja esitada ka kohtumenetluses, sh kaitseaktis. Kaitsja esitas taotluse alaealiste tunnistajate ülekuulamiseks 08.10.2018 toimunud eelistungil, kuid maakohus leidis, et menetluse käigus otsustatakse, kas on vajalik alaealiste tunnistajate ülekuulamine. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et KrMS § 70 lg 4 sätestab alaealiste tunnistajate üle kuulamise korra ning kaitsja ei ole prokuratuuri taotlust esitanud. 22.04.2019 toimunud kohtuistungil prokuröri poolt KrMS § 2901 lg 1 p 2 alusel kirjalike tõendite esitamise ajal, esitas kaitsja uuesti samasisulise taotluse, kuid maakohus märkis, et seadus annab võimaluse võtta materjalide juurde protokolli koos salvestusega ja kohus annab hinnangu otsuses ja kaitsja saab tõendite voorus selle taotluse esitada. Tõendite uurimise käigus kaitsja 16 taotlust ei esitanud, seega nõustus kaitsja, kohtu poolt KrMS § 2901 alusel kohtueelses menetluses alaealiste tunnistajate poolt antud ütluste avaldamisel, et tegemist on lubatavate tõenditega ning puudub vajadus esitada täiendavaid küsimusi tõendamiseseme asjaolude kohta. Alla 14-aastase K.K. i 09.07.2018 eeluurimise käigus antud ütlused olid videosalvestatud vastavalt KrMS § 70 lg 3, mis sätestab, et vajaduse korral alaealise ülekuulamine videosalvestatakse. KrMS § 70 lõikes 2 nimetatud juhul alaealise ülekuulamine videosalvestatakse, kui on kavas kasutada seda ülekuulamist tõendina kohtumenetluses, sest alaealise vahetu ülekuulamine kohtus ei ole võimalik tema vanuse või vaimse seisundi tõttu. K.K. oli alla 14-aastane, kes andis ütlusi seoses perevägivallaga (A. Slizov oli K.K. ile kasuisa) ning maakohus võttis prokuröri taotluse alusel kohtuistungil vastu KrMS § 2901 lg 1 p-dest 1 ja p 2 lähtuvalt tema eeluurimise käigus antud ütlused. Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS §-s 2901 sätestatud võimalus jätta alaealine kohtusse kutsumata ja esitada tõendina tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Kõnealuse sätte eesmärk on kaitsta alaealist tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Alaealise korduv ülekuulamine kohtumenetluses oleks ilmses vastuolus KrMS § 2901 eesmärgiga. Seega oli prokuröri poolt K.K. i kohtusse mittekutsumine seaduslik ja põhjendatud.
3. Mõneti arusaamatuks jääb siinjuures kohtukolleegiumile maakohtu heitlik positsioon olukorras, kus kohus leiab, et K.K. i 09.07.2018 eeluurimisel antud ütlusi saab lugeda usaldusväärseteks N.S. tapmisega ähvardamise episoodis, kuid K.K. i kehalise väärkohtlemise episoodis seadis maakohus ütlused kahtluse alla, märkides otsuses, et maakohtul puudus võimalus eeluurimisel antud ütlusi kontrollida ja ei ole teostatud ekspertiisi alaealise ütluste kohta. Ringkonnakohus leiab, et kummagi kuriteosüüdistuse puhul ei ole alust kahelda K.K. i ütluste usaldusväärsuses.
4. Täiskasvanu A. Slizov pidi aru saama ja möönma, et kui ta tõukab endast nõrgemat isikut, kelleks oli alaealine K.K. , siis tõukamine võib enesega kaasa tuua isiku kukkumise, mis põhjustab kukkujale füüsilist valu. Oma alaealisuse tõttu ei pidanud ja ei olnud K.K. kindlasti suuteline osutama täisjõus A. Slizovile tõsiselt võetavat vastupanu. Seega hinnates eeltoodud tõendeid kogumis ja lähtudes eeltoodust, leiab kohtukolleegium, et A. Slizov pani 2018 kevadel, XXX korteris temaga lähisuhtes oleva K.K. i suhtes toime kehalise väärkohtlemise, millega tekitas K.K. ile füüsilist valu ja A. Slizovi tegevuses on tuvastatud

§ 121

lg 2 p 2 objektiivsete kui ka subjektiivsete tunnuste esinemine, st tahtlik süütegu. 47. Prokurör taotles A. Slizovi karistamist

§ 121lg 2 p 2 järgi ja mõista karistuseks 6 kuud vangistust.

Ringkonnakohus lähtub karistuse mõistmisel

§-s 56 sätestatust. Karistuse mõistmisel on esmaseks kriteeriumiks isiku süü. Süüdistatava süü kehalise väärkohtlemise episoodis ei saa lugeda suureks. Kannatanule ei tekitatud tõsiseid tervisekahjustusi. Samas peab arvestama, et kannatanu puhul oli tegemist alaealisega ja süüdistatava teosüüd sel puhul valu tekitamises ei saa lugeda sedavõrd kergeks, et karistada A. Slizovi kergeima karistusliigiga, so rahalise karistusega. Raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Põhjendatud on seega vangistus mõista alla sanktsiooni keskmist määra. 17 Maakohtu otsusega karistati A. Slizovi süüdistuses

§ 120lg 1 järgi vangistusega 10 kuud.

Apellatsioonis taotles prokurör

§ 121

lg 2 p 2 järgi mõista karistuseks 6 kuud vangistust ja

§ 64lg 1 alusel karistada süüdistatavat liitkaristusega 1 aasta 6 kuud vangistust.

Ringkonnakohus leiab, et selline liitkaristuse mõistmine oleks ekslik. Nimelt pole prokurör taotlenud apellatsioonis eraldi

§ 120lg 1 järgi mõistetud karistuse karmistamist.

(maakohtu kohtulikes vaidlustes palus prokurör küll mõista süüdistuses

§ 120

lg 1 järgi karistuseks 1 aasta vangistust, kuid maakohus pidas põhjendatuks mõista 10 kuud). Seega

§ 64

lg 1 alusel tuleb mõista liitkaristus raskeima karistuse suurendamise teel, mis on 1 aasta 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel tuleb liita mõistetud karistusele Viru Maakohtu 27.01.2017 otsusega mõistetud kandmata karistus 3 aastat vangistust ja lõplikuks karistuseks mõista 4 aastat 4 kuud vangistust. Karistuse kandmise algust lugeda A. Slizovi kinnipidamisest 09.07.

1. III
2. Prokurör ei nõustunud maakohtu seisukohaga A. Slizovi suhtes lähenemiskeelu kohaldamata jätmises. Prokuratuur märgib oma apellatsioonis, et kannatanu on taotlenud 09.07.2018 eeluurimisel antud ütlustes lähenemiskeelu kohaldamist ning soovis selle jätkuvat kohaldamist enne 22.04.2019 toimunud istungil, kus prokurör ei küsinud täpsemalt lähenemiskeelu kohaldamise kohta. Prokurör oli teadlik, et kannatanu soovib jätkuvalt lähenemiskeelu kohaldamist A. Slizovi suhtes ja seda varem esitatud tingimustel. Täpsustavalt oleks maakohus saanud kohtuvaidluste käigus kannatanult selle kohta kohtuistungil küsida. Peale põhistatud kohtuotsuse saamist soovib kannatanu endiselt, et A. Slizovile kehtestataks lähenemiskeeld nii tema kui ka tema alaealiste laste suhtes, nende elukoha XXX , ja laste koolile XXX suhtes. Samuti taotletakse apellatsioonis keelata A. Slizovil suhelda või ühendust võtta ükskõik millisel viisil sotsiaalmeedia kaudu N.S. ga.
3. Ringkonnakohus leiab, et selles osas prokuröri apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et asjas pole kannatanu esitanud kirjalikku ega suulist taotlust lähenemiskeelu kohaldamiseks. Lähenemiskeelu kohaldamine prokuröri taotluse alusel või kohtu omal algatusel on välistatud. Õiguskirjanduses on märgitud, et lähenemiskeeldu saab kohaldada üksnes kannatanu taotlusel ja süüdistataval peab olema võimalik esitada argumendid mitte üksnes lähenemiskeelu kohaldamisele üldiselt, vaid ka konkreetsetele kaitseabinõudele ja nende ulatusele. Käesolevas asjas ei ole need nõuded täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võrreldes maakohtuga käesolevalt olukord muutunud. Prokuratuur heidab maakohtule ette enda tegemata tööd, s.o sisuliselt nõuetekohaselt lähenemiskeelu taotlemata jätmist ning kannatanu küsitlemata jätmist. Maakohtu põhistused ei ole valed. Väidetavalt on kannatanu taotlenud lähenemiskeelu kohaldamist kohtueelses menetluses antud ütlustes. Kannatanu on aga kohtumenetluses üle kuulatud ning kohtul puudub informatsioon kohtueelses menetluses antud ütluste osas, kuna seda tõendit ei ole kohtumenetluses esitatud ega avaldatud. Kohtumenetluses kannatanut selles osas küsitletud ei olegi. Veelgi enam, nagu eelnevalt viidatud, siis on oluline ära kuulata ka süüdistatava seisukoht kuid ka süüdistatavalt ei ole selles osas selgitusi küsitud. Süüdistatav on üksnes öelnud oma viimases sõnas, et ta on 18 lähenemiskeeluga nõus, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist vastust võtta kui süüdistatava selgitust. Pealegi nõuetekohane taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks ning kannatanu selge nõusolek puudub. Üksnes asjaolu, et prokurör „teadis“, et kannatanu soovib lähenemiskeelu kohaldamist ei vasta KrMS § 3101 kohaldamise formaalsetele eeldustele. Kindlaks ei ole küll määratud, milline peaks oleks lähenemiskeelu kohaldamiseks esitatav taotluse vorm ja milliseks ajaks see tuleb esitada, kuid õiguskirjanduses on leitud, et arvestades lähenemiskeelu eripära tuleks asuda seisukohale, et kannatanu võib taotluse esitada protokollilises vormis ja seda kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus (KrMS § 38 lg 1 p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole muuhulgas vähetähtis ka asjaolu, et milliselt soovitakse prokuratuuri apellatsiooni kohaselt lähenemiskeeldu kohaldada. A. Slizov ei tohiks läheneda N.S. le, V.K. le ja K.K. ile mitte lähemale kui 100 meetrit, samuti ei tohi A. Slizov läheneda N.S. , V.K. ja K.K. i elukohale XXX , ja laste koolile XXX, mitte lähemale kui 100 meetrit. Samuti keelata A. Slizovil suhelda (helistada, kirjutada) või võtta ühendust ükskõik millisel viisil sotsiaalmeedia kaudu N.S. ga. Samas jätab prokurör tähelepanuta, et sama aadress, mille osas taotletakse lähenemiskeeldu, on märgitud ankeetandmetes ka süüdistatava elukohana ning on teada, et tegemist on üürikorteriga. Küll puudub informatsioon selle kohta, kelle nimele on üürileping sõlmitud.
4. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus leiab käesolevalt, et lähenemiskeeldu ei ole võimalik kriminaalmenetluses kohalda, ei välista see võimalust, et kannatanu pöördub tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras tsiviilkorras kohtusse lähenemiskeelu taotlusega. VÕS 1055 lg-s 1 sätestatud lähenemiskeeldu on võimalik kohaldada ka tsiviilkohtumenetluse korras – TsMS § 544 jj. IV
5. Ringkonnakohus võtab seisukoha ka väljamõistetavate menetluskulude osas. Kuna ringkonnakohus tühistab A. Slizovi osas maakohtu otsuse osaliselt ja tunnistab ta süüdi kuriteos

§ 121

lg 2 p 2 osas, siis tuleb võtta seisukoht ringkonnakohtus tekkinud menetluskulude osas. Süüdistatav A. Slizovi riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaat K. Kooga esitas apellatsioonmenetluses riigi õigusabi tasutaotluse. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks kokku 6 pooltundi, mille eest taotleb kaitsja tasu 180 eurot, sh käibemaks 30 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tasutaotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele tervikuna. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 sätestatud lahendi, s.o tühistab maakohtu otsuse osaliselt, siis KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. V 52. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2, 3; § 340 lg 4 p-dest 3, 5 ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu 24. aprilli 2019 otsuse A. Slizovi õigeksmõistmises

§ 121

lg 2 p 2 järgi ja karistuste liitmises

§ 65lg 2 järgi.

A. Slizov 19 tuleb süüdi tunnistada süüdistuses

§ 121

lg 2 p 2 järgi ja mõista karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõista liitkaristuseks raskeima karistuse suurendamise teel 1 aasta 4 kuud vangistust ja

§ 65

lg 2 alusel liita mõistetud karistusele Viru Maakohtu 27.01.2017 otsusega mõistetud kandmata karistus 3 aastat vangistust ja lõplikuks karistuseks mõista 4 aastat 4 kuud vangistust. Karistuse kandmise algust lugeda A. Slizovi kinnipidamisest 09.07.2018. Prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt, kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jäävad rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau /allkirjastatud digitaalselt/ 20 Maarika Kuusk