← Eesti

1-19-2239/18

Obsah (7)§ 4081§ 318§ 17§ 401§ 306§ 1§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus 3. oktoober 2019 1-19-2239 Juhan Sarv Kriminaala

§ 4081nõudeid, kui avalikustas kohtuotsuses ka S.

Akuševitši nime. Avalikustamine on ka kolmandatele isikutele kohtuotsuse väljastamine või kättesaadavaks tegemine. Kriminaalasjas kohtuotsuse avalikustamisel toime pandud rikkumist ja sellega apellandile tekitatud kahju on praegu võimalik heastada ja kõrvaldada üksnes kohtuotsuse tühistamisega S. Akuševitšit puudutavas osas ja S. Akuševitši puudutava kohtuotsusest täielikult välja jättes. 6. Kaebuse esitaja palub apellatsioonitähtaja ennistada, kuna ta sai Tartu Maakohtu 9. mai 2019. a otsusest teada alles 17. septembril 2019, mil vastustaja esitas selle haldusasjas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7.

§ 318lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus üksnes kohtumenetluse pooltel.

Kohtumenetluse pooleks mitteoleval isikul apellatsiooniõigust pole (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 34).

§ 17

lg 1 järgi on kohtumenetluse pooled prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. S. Akuševitš ei ole selles kriminaalasjas ükski loetletud subjektidest. Ringkonnakohus saaks kaaluda S. Akuševitši esindaja esitatud apellatsioonitähtaja ennistamise taotluse ja apellatsiooni läbivaatamist üksnes juhul, kui oleks seadusest tulenev alus kaasata S. Akuševitš menetlusse kolmanda isikuna.

§ 401lg 3 kohaselt saaks ringkonnakohus seda teha ka praeguses eelmenetluses ehk S.

Akuševitši esindaja apellatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel. Selleks peaks aga S. Akuševitš vastama

§ 401lg-s 1 sätestatud kolmanda isiku materiaalsetele tunnustele.

8.

§ 401

lg 1 kohaselt on kolmas isik füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle õiguste või kohustuste üle võidakse kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses otsustada. Riigikohus on selgitanud, et 2

(6)

§ 401

lg 1 mõtte kohaselt kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne

§ 306lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (vt nt Riigikohtu üldkogu 30.

aprilli

  1. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 58). Seega oleneb S. Akuševitši kolmanda isikuna menetlusse kaasamine sellest, kas käesolevas kriminaalasjas tehtud Tartu Maakohtu
  2. mai
  3. a otsusega otsustati tema subjektiivsete õiguste üle. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Seda järgmistel põhjustel.
  4. Tartu Maakohtu vaidlustatud otsuse resolutiivosas pole mitte ühtegi sellist otsustust, mis oleks tehtud S. Akuševitši kohta, s.o millega otsustataks tema subjektiivsete õiguste üle (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuli
  6. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p 24).
  7. Samuti ei välista ega piira käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsus S. Akuševitši võimalust tõendada mingeid faktilisi asjaolusid või nende puudumist mõnes sellises kohtumenetluses, kus otsustatakse tema subjektiivsete õiguste üle. Vaidlustatud kohtuotsus pole mitte üheski osas S. Akuševitšile kohustuslik ei tsiviilkohtumenetluse seadustiku 457 lg 1 ega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 177 lg 1 järgi.
  8. Vastuseks kaebuse esitaja väitele, et Tartu Maakohtu
  9. mai
  10. a otsust võidakse kasutada halduskohtumenetluses tõendina vaidlustatud kohtuotsuse põhiosas kirjeldatud asjaolude tuvastamiseks, sh selle kohta, et S. Akuševitš andis A. Kabinale ja J. Saks-Maasalule altkäemaksu, märgib ringkonnakohus järgmist.
  11. Esiteks ei ole halduskohus – olenemata sellest, millised tõendid talle esitatakse – juba HKMS §-st 4 ja

§ 1lg-st 1 tulenevalt pädev tuvastama, et S.

Akuševitš pani toime kuriteo (altkäemaksu andmise). Kehtiva õiguse kohaselt ei ole kohus väljaspool kriminaalasja lahendamist üld- või lihtmenetluses pädev tuvastama, et toime on pandud kuritegu, kui selle kuriteo kohta pole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-87-13, p 9). Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdiolevana muidu, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, mis on tehtud just tema enda suhtes toimunud kriminaalmenetluses (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Tartu Maakohtu
  5. mai
  6. a otsusega ei ole S. Akuševitšit üheski kuriteos süüdi tunnistatud, mistõttu ei saa selle kohtuotsuse alusel ka mitte üheski teises menetluses tuvastada, et ta on toime pannud kuriteo.
  7. Tartu Maakohtu
  8. mai
  9. a otsus ei võta S. Akuševitšilt ka võimalust kaitsta halduskohtumenetluses enda õigusi ja tugineda mh väitele, et A. Kabina ja J. Saks-Maasalu suhtes tehtud kohtuotsuse põhiosas tuvastatuks loetud faktilised asjaolud ei vasta tõele. HKMS § 61 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. HKMS § 61 lg-s 4 on täpsustatud, et varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Seega on S. Akuševitšil vaatamata Tartu Maakohtu
  10. mai
  11. a otsusele võimalik halduskohtumenetluses väita ja tõendada näiteks seda, et tema terviseseisundi kohta koostatud dokumendid kajastasid õigeid andmeid. Selleks ei ole S. Akuševitšil tarvis saavutada maakohtu kõneksoleva otsuse (osalist) tühistamist. Teisisõnu saab S. Akuševitš enda subjektiivseid õigusi kaitsta ka halduskohtumenetluses ja tema õiguste tagamiseks pole vajadust kaasata teda kolmanda isikuna käesolevasse kriminaalmenetlusse.
  12. Ehkki juba eelmärgitu on piisav, eitamaks S. Akuševitši vastavust

§ 401lg-s 1 sätestatud kolmanda isiku materiaalsetele tunnustele, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et Tartu 3

(6)Maakohtu
  1. mai
  2. a otsuse kui tõendi väärtus S. Akuševitši suhtes toimuvas halduskohtumenetluses on küsitav.
  3. Riigikohus on selgitanud, et süüdistatava jaoks ei saa olla siduv kohtuotsus, mis on tehtud teises kriminaalasjas teis(t)e isiku(te) suhtes. Isikule, kelle tegudele kriminaalmenetluses hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus kasutada PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning kasutada EIÕK art 6 lg 3 p-des c ja d sätestatud õigusi. See, et mingid väidetavad faktilised asjaolud on olnud ka mõne varasema – teise isiku suhtes toimunud – kriminaalkohtumenetluse esemeks ja leidnud seal tõendamist või kummutamist, ei tohi vähendada süüdistatava võimalusi neid samu asjaolusid tema enda suhtes toimuvas menetluses vaidlustada või tõendada. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluses sätestatud tõendamisest vabastamise aluseid, mis seonduksid mingite asjaolude tuvastamisega teises kohtuasjas. Ühtlasi tuleb silmas pidada järgmist. Kohtuotsuses kajastuv kohtukoosseisu hinnang uuritud tõenditele ja sellest tulenev kohtu järeldus, et teatud asjaolud on tuvastatud, ei ole ise tõend, millele saaks teises kriminaalasjas nende samade asjaolude kindlakstegemisel tugineda. Järelikult ei vabasta see, et mingid süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud on teises kriminaalasjas jõustunud otsusega tuvastatud, prokuratuuri kohustusest samu asjaolusid üldises korras tõendada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 12.2)
  6. Tartu Ringkonnakohus on eelnevast järeldanud, et kui kohus loeb ühe isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses mingi tõendi(kogumi) (kuhu kuuluvad nt tõendid A, B, C ja D) alusel tuvastatuks mingi faktilise asjaolu X, siis ei saa prokuratuur teise isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses seda faktilist asjaolu X tõendada varasemas asjas tehtud kohtuotsusega (ehk siis sisuliselt varasemas asjas lahendi teinud kohtukoosseisu hinnanguga talle esitatud tõendikogumile). Teise isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses peab prokuratuur asjaolu X tõendamiseks esitama kohtule kas selle algse tõendi(kogumi) (A, B, C ja D), millele andis hinnangu esimest asja lahendanud kohus, või siis mingi muu tõendikogumi, kuid ei saa tugineda varasemas kriminaalmenetluses teise isiku suhtes tehtud kohtuotsusele kui asjaolu X kinnitavale tõendile. Vastasel korral saaksid rikutud süüdistatava PS § 24 lg 2 ja EIÕK art 6 lg 3 järgsed õigused. Ühtlasi ei ole kriminaalasja lahendav kohus mingile faktikogumile (karistus)õiguslikku hinnangut andes seotud õigusliku hinnanguga, mis anti samale faktikogumile kriminaalasjas, mis toimus mõne teise süüdistatava suhtes. Järelikult pole teises kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei mingite faktiliste asjaolude tõendamisest vabastamise alus ega isegi mitte lubatav tõend tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemiseks. (Tartu Ringkonnakohtu
  7. veebruari
  8. a otsus nr 1-16-9978/108, p-d 211–212 ja
  9. oktoobri
  10. a otsus nr 1-16-9939/70, p 37)
  11. Ringkonnakohtu hinnangul peaksid eelmises kahes punktis viidatud piirangud kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse kui tõendi kasutamisele põhiseadusest tulenevalt laienema ka teistele kohtumenetlustele, sh halduskohtumenetlusele. A. Kabina ja J. Saks-Maasalu suhtes tehtud Tartu Maakohtu
  12. mai
  13. a otsusega on S. Akuševitši suhtes toimuvas halduskohtumenetluses võimalik tõendada küll A. Kabina ja J. Saks-Maasalu süüditunnistamise fakti, aega, kohta jmt asjaolusid (kui viimastel peaks olema selle menetluse eseme seisukohalt mingi õiguslik tähendus). Problemaatiline oleks aga kõnealuse kohtuotsuse kasutamine selleks, et tõendada S. Akuševitši suhtes toimuvas halduskohtumenetluses faktilisi asjaolusid, mis on loetud maakohtu otsuses tuvastatuks (näiteks, et S. Akuševitšit puudutavad dokumendid kajastasid ebaõigeid terviseandmeid). Esiteks ei ole S. Akuševitš kriminaalmenetluses osalenud ega ole seega saanud ka kohtuotsuse järelduste aluseks olevatele tõenditele vastuargumente ega neid kinnitavaid tõendeid esitada. Teiseks on maakohtu otsus tehtud kokkuleppemenetluses ega sisalda seetõttu kohtu põhjendusi kokkuleppes kirjeldatud asjaolude tuvastatuks lugemise põhjuste kohta. 4
(6)Kolmandaks ei tohiks kriminaalasjas nr 1-19-2239 otsuse teinud maakohtu hinnang talle esitatud tõendikogumile olla vaadeldav mingi sellise uue tõendina, mida saaks halduskohtumenetluses kasutada näiteks nende tõendite asemel, mis olid kriminaalasjas kohtuotsuse tegemise aluseks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui käsitada Tartu Maakohtu
  1. mai
  2. a otsust mõnes S. Akuševitši suhtes toimuvas halduskohtumenetluses formaalselt tõendina, on selle tõendiväärtus kohtuotsusega tuvastatuks loetud asjaolude kindlakstegemisel miinimumilähedane (kui mitte olematu). See annab täiendava aluse eitada vaidlustatud kohtuotsusest tulenevat S. Akuševitši õiguste riivet ja seega ka vajadust kaasata S. Akuševitš kolmanda isikuna käesolevasse kriminaalmenetlusse.
  3. Apellatsioonis leitakse sedagi, et vaidlustatud kohtuotsus rikub S. Akuševitši õigust süütuse presumptsioonile, kuna kohtuotsuse põhiosas kajastatud kokkuleppe tekst võimaldab käsitada S. Akuševitšit kuriteos (altkäemaksu andmises) süüdiolevana.
  4. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Tartu Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsus ei ole tehtud S. Akuševitši suhtes ja selle otsusega pole teda üheski kuriteos süüdi tunnistatud. Selle kohtuotsusega tunnistati mh altkäemaksu võtmises süüdi A. Kabin ja J. Saks-Maasalu. Võimalust tunnistada isik süüdi altkäemaksu võtmises ei saa seda sõltuvusse sellest, kas samas või mõnes eelnevas kriminaalmenetluses tunnistatakse (on tunnistatud) süüdi ka altkäemaksu (väidetav) andja. Olukorras, kus isikut süüdistatakse altkäemaksu võtmises, pole välistatud vajadus käsitleda süüdistuses ja kohtuotsuses ka väidetava altkäemaksu andja käitumist, isegi, kui viimase suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud (vt nt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-68-11, p 12.2). Analoogiliselt tuvastatakse kaasaaitaja või kihutaja süüditunnistamisel põhitegu kui osavõtja vastutuse üks eeldus osavõtuteo kohta tehtava süüdimõistva kohtuotsusega, ehkki selline otsus ei ole siduv täideviija suhtes, keda pole samas asjas süüdistatavana kohtu alla antud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. oktoobri
  10. a määrus asjas nr 3-1-1-87-13, p 9).
  11. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole pidanud EIÕK art 6 lg 2 rikkumiseks seda, kui ühtede isikute suhtes tehtavas süüdimõistvas kohtuotsuses viidatakse nende väidetavate kaasosaliste käitumisele, kui see on vajalik hinnangu andmiseks süüdistatavate teole. Seejuures tuleb küll hoiduda enama teabe andmisest, kui see on tarvilik süüdistatavate vastutuse hindamise seisukohalt. Samuti peaks kohus vältima niipalju, kui võimalik viitamist menetlusvälise isiku süülisele käitumisele. Kohtuotsuse sõnastusest peaks nähtuma, et tegemist ei ole eelotsustusega kriminaalmenetlusse kaasamata väidetava kaasosalise süüküsimuse kohta. (Vt lähemalt Karaman vs. Germany, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus
  12. veebruarist 2014, p-d 63–71.)
  13. Ringkonnakohus möönab, et Tartu Maakohtu
  14. mai
  15. a otsuse põhiosas kajastatud kokkuleppe tekstis võinuks S. Akuševitši väidetavat käitumist kirjeldada viisil, mis toonuks praegusest selgemalt esile, et menetletavas asjas ei anta hinnangut S. Akuševitši võimalikule süüle. Samas on ilmne, et S. Akuševitši isikule ja tema arvatavale käitumisele viitamata polnud võimalik A. Kabina ja J. Saks-Maasalule

§-de 154 ja 268 nõuetele vastavat süüdistust esitada ega süüdistatavate käitumisele karistusõiguslikku hinnangut anda. Ühtlasi pole maakohtu otsust tervikuna lugedes kokkuvõttes siiski kahtlust, et sellega anti õiguslik hinnang vaid A. Kabina ja J. Saks-Maasalu käitumisele ja et vaidlustatud kohtuotsuse õiguslik mõju piirdub nende kahe inimesega ega laiene S. Akuševitšile. Seetõttu ei anna ka kohtuotsuse põhiosas sisalduvad viited S. Akuševitši oletatava õigusvastase käitumise kohta alust asuda seisukohale, et käesolevas kriminaalmenetluses otsustati

§ 401lg 1 mõttes S. Akuševitši õiguste ja kohustuste üle. 5

(6)
  1. Asjakohane pole apellatsiooni esitaja väide, et maakohus rikkus
  2. mai
  3. a kohtuotsuse avalikustamisel

§ 4081nõudeid.

Osutatud säte reguleerib üksnes kohtulahendi avalikustamist arvutivõrgus.

§ 4081

nõuete rikkumine ei mõjuta kohtuotsuse sisu ega saa seega mitte kunagi tingida kohtuotsuse ebaseaduslikkust ega selle tühistamist apellatsiooni või kassatsiooni korras. Juhul, kui kohtuotsuse avalikustamisel või selle kolmandatele isikute kättesaadavaks tegemisel rikutakse kellegi õigusi, tuleb see rikkumine, tuvastada, kõrvaldada ja/või heastada eraldi menetluses, mitte avalikustatud kohtulahendit vaidlustades. 23. Eeltoodud põhjustel ei vasta S. Akuševitš

§ 401lg-s 1 ette nähtud kolmanda isiku materiaalsetele tunnustele.

S. Akuševitš ei vasta ka ühegi teise kohtumenetluse poole (

§ 17lg 1) tunnustele.

Kohtumenetluse pooleks mitteoleval isikul aga, nagu märgitud,

§ 318lg-st 1 tulenevalt apellatsiooniõigust pole.

24.

§ 326

lg 2 p 3 sätestab, et kohtunik koostab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsiooni on esitanud isik, kellel ei ole sama seadustiku § 318 järgi apellatsiooniõigust. Seetõttu tuleb S. Akuševitši apellatsioon jätta

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata ja tagastada esitajale.

25. Kuna S. Akuševitši (esindaja) apellatsioon jääks apellatsiooniõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata, olenemata sellest, kas kaebuse esitajal oli kaebetähtaja möödalaskmiseks mõjuv põhjus, jätab ringkonnakohus läbi vaatamata ka apellatsioonitähtaja ennistamise taotluse. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.