Obsah (11)

§ 72§ 620§ 465§ 622§ 623§ 657§ 621§ 33§ 234§ 171§ 174

2-17-1355 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Krista Kirspuu ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 23. august 2019, Tallinn Kohtuasja number 2-17-1355 Kohtuasi OAO

) § 620 lg 1 p 1). Kohtuotsusest ei nähtu arvutuskäik, mille põhjal on saadud viivise suuruseks 521 082,03 USA dollarit. Riigikohus on pidanud kohtuotsuses viivisearvestuse puudumist põhjendamiskohustuse oluliseks rikkumiseks, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks (Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-99). Moskva Arbitraažikohus ei kontrollinud avaldaja viivisenõude seaduslikkust ega kujunemist. Tegemist võib olla liigkasuvõtmisega, mis oleks vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega. Moskva Arbitraažikohtul puudus pädevus vaidluse lahendamiseks. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Eesti–Vene õigusabileping) artikli 21 lg 1 kohaselt on kummagi lepingupoole kohtud pädevad juriidiliste isikute vastu esitatavates hagides, kui kõnesoleva poole territooriumil asub juriidilise isiku haldusorgan, esindus või filiaal. Puudutatud isikul ei ole Vene Föderatsioonis haldusorganit, esindust ega filiaali. Vastavalt

§ 72lg 1 p-le 1 oleks kõnealune vaidlus tulnud lahendada Harju Maakohtus.

Avaldaja pole esitanud tõendeid puudutatud isikule kohtukutse kättetoimetamise kohta. Avaldus pole nõuetekohane, sest sellele pole lisatud kõiki Eesti–Vene õigusabilepingu artiklis 52 nimetatud dokumente ja nende tõestatud tõlkeid. Samuti on avaldus ebaselge ja vastuolus sellele lisatud kohtuotsuses märgituga. Avalduses on väidetud, et puudutatud isiku esindaja võttis osa Moskva Arbitraažikohtus toimunud menetlusest, kuid kohtuotsuse kohaselt ei osalenud puudutatud isik kohtuistungil ega esitanud oma seisukohti. 2 2-17-1355 Esimese astme kohtu määrus

1. Harju Maakohus rahuldas
2. mai
3. a määrusega avalduse. Maakohus tunnustas Vene Föderatsiooni Moskva linna Arbitraažikohtu
4. septembri
5. a otsust ja tunnistas selle Eesti Vabariigi territooriumil täidetavaks. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt vastavad kohtule esitatud avaldus ja selle lisad Eesti–Vene õigusabilepingu artikli 52 nõuetele. Kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmiseks loa andmisest keeldumise aluseid

§ 620lg 1 ega õigusabilepingu artikli 56 järgi ei esine.

Puudutatud isiku väidetud avalduse puudused ei anna alust keelduda otsuse tunnustamisest. Avaldaja on esitanud tõendid, mille kohaselt teavitati puudutatud isikut nõuetekohaselt kohtuistungi toimumise ajast ja kohast. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus Harju Maakohtu
2. mai
3. a määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust (

§ 465lg 2 p 8).

Kohus jättis tähelepanuta puudutatud isiku osundatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted ja Riigikohtu asjakohase praktika, ilma et oleks põhjendanud, miks ta puudutatud isiku viiteid ja väiteid asjakohaseks ei pidanud. Moskva Arbitraažikohtu

1. septembri
2. a otsuse tunnustamine oleks vastuolus Eesti avaliku korraga, kuna sellest ei selgu viivise kujunemine. Moskva Arbitraažikohus ei olnud pädev vaidlust lahendama. Avaldus on vastuolus sellele lisatud kohtuotsuses märgituga. Avalduses on ebaõigesti väidetud, et puudutatud isik osales Moskva Arbitraažikohtus toimunud menetluses. Avaldaja pole esitanud tõendeid kohtukutse kättetoimetamise kohta. Avaldus ei ole nõuetekohane, kuna sellele pole lisatud Eesti–Vene õigusabilepingu artikli 52 p-des 1 ja 2 nimetatud dokumentide tõestatud tõlkeid, nagu näeb ette sama artikli p
3. Avaldusele lisatud kohtuotsuse tõlget ei ole teinud vandetõlk. Tõestatud tõlgete esitamise nõue on sätestatud ka

§ 622lg 1 p-s 6.

Kohus oleks pidanud avaldajalt nõudma tõestatud eestikeelsete tõlgete esitamist. Puudutatud isik esitas taotluse kohustada avaldajat selgitama välisriigi õigust, kuid kohus ei rahuldanud seda taotlust. Avaldaja on oma seisukohtades olulises osas tuginenud välisriigi õigusele, kuid pole esitanud viiteid või allikaid, mille kaudu oleks kohtul ja puudutatud isikul võimalik välisriigi õiguse sisuga tutvuda. 5. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Avaldaja arvates puudub alus keelduda Moskva Arbitraažikohtu 28. septembri 2015. a otsuse tunnustamisest

§ 620lg 1 p 1 järgi.

Avaldaja esitas koos hagiga sissenõutava rahasumma arvutuse vastavalt Vene Föderatsiooni arbitraaži menetlusseadustiku § 125 lg-le 2. Maakohus kontrollis avaldaja arvutust ning luges selle õigeks. Arvestades seda, et viivise nõudmisel tugines avaldaja üksnes õigusaktidele, on puudutatud isiku väide võimalikust liigkasuvõtmisest põhjendamatu. Puudutatud isik ei esitanud apellatsioonimenetluses vastuväiteid viivise arvestusele.

§ 623lg 1 kohaselt ei kontrollita kohtulahendi õigsust sisuliselt.

3 2-17-1355 Samuti ei saa keeldumise alusena tugineda

§ 620lg 1 p-dele 2 ja 6 ega Eesti–Vene õigusabilepingu artikli 56 p-le 3.

Avaldaja ja puudutatud isiku vahel

1. aprillil 2012 sõlmitud tarnelepingus leppisid pooled kokku, et lepingust tulenevate kohustuste rikkumise või nõuetekohase täitmata jätmise korral kannab kumbki pool Vene Föderatsiooni seadusandluses ettenähtud vastutust. Samuti lepiti kokku, et pooled lahendavad lepingust tulenevaid vaidlusi Moskva Arbitraažikohtus. Järelikult oli nimetatud kohus pädev vaidlust lahendama ning juhindus asja läbivaatamisel õiguspäraselt Vene Föderatsiooni menetlusseadusest. Arbitraažikohus ei saa teha otsust enne, kui vastaspoolt on menetlusest nõuetekohaselt teavitatud. Praegusel juhul on olemas tõendid selle kohta, et puudutatud isikut teavitati
2. septembri 2015 kohtuistungi toimumise ajast. Kättetoimetamisteatise kohaselt sai puudutatud isik kohtust saadetud dokumendi kätte
3. augustil
4. Arbitraažikohtu istungi protokollis sisaldub märge puudutatud isiku nõuetekohase teavitamise kohta. Apellatsiooniastmes osales asja arutamisel ka puudutatud isiku volitatud esindaja NM.
5. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada.

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus

§-ga 659 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid täiendab maakohtu määruse põhjendusi. 8. Välisriigi kohtulahendit tunnustatakse

§ 620

lg 3 I lause järgi reeglina Eestis ilma, et selleks oleks vaja läbi viia eraldi kohtumenetlust, kuid see kuulub

§ 621

järgi Eestis täitmisele üksnes siis, kui lahend on Eesti kohtu poolt tunnistatud täidetavaks, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Eesti Vabariik tunnustab

§ 620

lg 1 järgi üldjuhul tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahendit, v.a samas sättes nimetatud erandlikel asjaoludel. Muu hulgas ei tunnusta Eesti Vabariik

§ 620

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi välisriigi kohtulahendit, kui see oleks ilmselt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga), eelkõige isikute põhiõiguste ja -vabadustega, või kui kostja või muu võlgnik ei ole saanud oma õigusi mõistlikult kaitsta, eelkõige kui ta ei saanud kohtukutset või muud menetlust algatavat dokumenti kätte õigel ajal ja nõuetekohasel viisil, v.a juhul, kui tal oli mõistlik võimalus kohtulahend vaidlustada ja ta seda ettenähtud tähtaja jooksul ei teinud.

§ 620

reguleerib selliste kohtulahendite tunnustamist, mis ei lange mh ühegi Eesti Vabariigi suhtes siduva välislepingu kohaldamisalasse (V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2018, lk 933).

1. Praeguses asjas tuleb kohtuotsuse tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel arvestada lisaks asjaolu, et Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon on sõlminud välislepingu ja selle juurde kuuluva protokolli, milles on mh kokku lepitud vastastikuse kohtulahendite tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise kord.
2. Eesti–Vene õigusabilepingu artikli 50 järgi koosmõjus
3. oktoobri
4. a protokolliga tunnustavad ja täidavad lepingupooled vastastikku mh justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviilasjades. Seejuures vaatab täitmise loa taotluse õigusabilepingu artikli 51 lg 1 järgi läbi selle lepingupoole kohus, kelle territooriumil tuleb kohtulahendit täita, kuid taotlus ise esitatakse artikli 51 lg 2 järgi selle lepingupoole kohtule, kes tegi asjas otsuse. Praktikas 4 2-17-1355 toimub tunnustamise menetlus selliselt, et taotlus esitatakse otsuse teinud kohtule, kes edastab avalduse keskasutuse (Eestis Justiitsministeeriumi) kaudu kohtule, kes on pädev tunnustamise otsust tegema. Selline menetlus tagab, et täitmise asukoha kohtule jõuab nõuetekohaselt vormistatud taotlus. Kolleegiumile ei nähtu, et taotlus oleks Harju Maakohtusse jõudnud otsuse teinud kohtu kaudu. Kolleegium ei pea siiski põhjendatuks üksnes selle tõttu jätta taotlust läbi vaatamata, kuna taotluse saanud kohus saab ka ise kontrollida, kas taotlus on nõuetekohane. Kolleegium kontrollib järgnevalt, kas maakohus on taotluse õigesti nõuetekohaseks lugenud ja rahuldanud.
5. Eesti–Vene õigusabilepingu artikli 52 järgi tuleb taotlusele lisada: 1) otsuse kohtu poolt tõestatud ärakiri ja ametlik dokument otsuse jõustumise kohta, kui see ei tulene otsuse enda tekstist, samuti õiend otsuse täitmise kohta, kui seda varem täideti lepingupoole territooriumil; 2) dokument, millest ilmneb, et kostjale, kes ei osalenud protsessis, kuid protsessinormide kohaselt pidi selles osalema, oli õigel ajal ja nõuetekohases vormis kätte antud kohtukutse.
6. oktoobri
7. a protokolli järgne artikli 52 uus sõnastus ei sisalda enam punkti 3, mis nägi ette punktides 1 ja 2 nimetatud dokumentide tõestatud tõlgete esitamise nõude. Samas tuleb arvestada, et artikli 51 lg 3 kohaselt määratakse taotluse rekvisiidid selle lepingupoole seadusandlusega, kelle territooriumil tuleb otsus täita. Seega tuleb lähtuda

§-s 622 sätestatust, mille lõike 1 p 6 näeb ette vandetõlgi tehtud või notari kinnitatud tõlgete esitamise. Eelnevalt viidatud sätetes nimetamata võõrkeelsete dokumentide puhul tuleb lähtuda

§-st

2. Avaldaja on esitanud kohtu tõestatud otsuse ärakirja (tl 106–108p), millel on ka jõustumismärge (
3. detsember 2015), ning otsuse teinud kohtu väljastatud tõendi otsuse täitmise kohta Vene Föderatsioonis (tl 116), koos nimetatud dokumentide notari poolt kinnitatud tõlgetega (tl 108–112p ja 117–118p). Seega vastavad tõlked

§ 622lg 1 p 6 nõudele.

Otsuse kohaselt teavitati võlgnikku (puudutatud isik) nõuetekohaselt kohtuistungi toimumise kuupäevast, kellaajast ja kohast, kuid ta ei ilmunud kohtuistungile. Avaldaja on esitanud rahvusvahelise saadetise väljastusteate koos Venemaa Föderatsiooni postiasutuse kinnitusega teatise kättetoimetamise kohta (tl 137, 138), millest nähtub, et puudutatud isikule toimetati

1. augustil 2015 Tallinnas Nafta 1–201 asuval aadressil kätte Moskva Arbitraažikohtu
2. septembri
3. a istungi kutse. Rahvusvaheliselt kasutataval kakskeelsel (prantsuse ja saatja asukohariigi keelsel) blanketil väljastusteate sisu on arusaadav ka ilma eestikeelse tõlketa. Seega vastavad kolleegiumi hinnangul taotlus ja sellele lisatud dokumendid Eesti–Vene õigusabilepingu artikli 52 ja

§ 622

lg 1 nõuetele ning kohtuotsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise formaalsed eeldused olid täidetud. 13. Kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alused tulenevad Eesti–Vene õigusabilepingu artiklist 56, mille p 1 järgi võib kohus kohtuotsuse tunnustamisest või täitmise loa andmisest keelduda mh juhul, kui taotluse algatanud isik või kostja ei võtnud protsessist osa seetõttu, et talle või tema volitatud isikule ei toimetatud õigel ajal ja nõuetekohaselt kätte kohtukutset. Kuigi

§ 620

lg 1 p-s 2 on sätestatud eelnimetatust laiem alus kohtulahendi tunnustamisest keeldumiseks, ei ole see praegusel juhul kohaldatav, sest Venemaa Föderatsiooni kohtulahendite tunnustamisel tuleb lähtuda õigusabilepingus sätestatust. Kuna avaldaja on esitanud tõendi kohtukutse kättetoimetamise kohta, siis ei esine alust jätta taotlus Eesti–Vene õigusabilepingu artikli 56 p 1 alusel rahuldamata. Kolleegium märgib, et avaldaja on esitanud ka apellatsioonikohtu

1. detsembri
2. a kohtuistungi protokolli (tl 142–143) ja apellatsioonikohtu
3. detsembri
4. a määruse (tl 132–136), mille kohaselt esindas võlgnikku seal NM. Ehkki avaldaja pole esitanud nimetatud dokumentide tõlkeid, kinnitavad need koos väljastusteatega üheselt, et puudutatud isik oli kohtumenetlusest teadlik, tal oli võimalik sellel osaleda ning ta kaitses oma õigusi 5 2-17-1355 apellatsioonkaebuse esitamisega. Ilmselt seda ongi avaldaja silmas pidanud, kui ta märkis taotluses, et puudutatud isiku esindaja võttis kohtumenetlusest osa. Muude dokumentide peale Eesti–Vene õigusabilepingu artiklis 52 nimetatud dokumentide tõlgete esitamata jätmine ei ole kohtulahendi täidetavaks tunnistamise takistuseks. Kohus võib sellised dokumendid jätta

§ 33

lg 3 alusel tähelepanuta, kui võõrkeelsete dokumentide esitaja pole kohtu nõudmisel tõlkeid esitanud. Praegusel juhul ei nõudnud maakohus tõlgete esitamist ning eeldatavasti on ka puudutatud isikule arusaadav vähemalt mainitud dokumentide põhisisu.

1. Kohus võib Eesti–Vene õigusabilepingu artikli 56 p 3 järgi keelduda ka juhul, kui vastavalt õigusabilepingu sätetele, õigusabilepingus mitte ettenähtud juhtudel aga selle lepingupoole seaduste kohaselt, kelle territooriumil tuleb otsust tunnustada ja täita, kuulub asi tema asutuste ainupädevusse. Seejuures tuleneb Eesti-Vene õigusabilepingu artikli 21 lg-st 1, et kui õigusabileping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Nad on pädevad juriidiliste isikute vastu esitatavates hagides, kui kõnesoleva poole territooriumil asub juriidilise isiku haldusorgan, esindus või filiaal. Sama artikli lõike 2 kohaselt arutavad lepingupoolte kohtud asju ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. Sellise nõusoleku korral lõpetab kohus kostja avalduse alusel asja menetluse, kui see avaldus on tehtud enne vastuväidete esitamist hagi olemuse kohta. Kohtute ainupädevust ei saa muuta poolte kokkuleppel. Kolleegiumi hinnangul on Eesti-Vene õigusabilepingu artikli 21 lg-s 1 sätestatud üldine kohtualluvus, millest saab kohtualluvuse kokkuleppega kõrvale kalduda. Kohtualluvuse kokkulepped ei ole aga lubatud erandliku kohtualluvuse puhul (vt M. Torga. Eesti õigusabilepingute peamised kohaldamisprobleemid ning nende ületamise võimalused. Juridica 2019/4, lk 278). Praegusel juhul esitas avaldaja
2. aprillil
3. a sõlmitud kaubatarnelepingu (tl 147–150), mille p 10.4 järgi lahendatakse lepingust tulenevad vaidlused Moskva Arbitraažikohtus. Puudutatud isik ei ole väitnud, et nimetatud kohtualluvuse kokkulepe ei kehti. Samuti ei esitanud puudutatud isik Moskva Arbitraažikohtule ega apellatsioonikohtule vastuväidet kohtualluvuse kohta. Seetõttu ei olnud maakohtul alust keelduda Eesti–Vene õigusabilepingu artikli 56 p 3 alusel kohtuotsust tunnustamast ja täidetavaks tunnistamast.
4. Kuigi puudutatud isik väidab, et Moskva Arbitraažikohtu otsus on vastuolus Eesti avaliku korraga, ei ole Eesti–Vene õigusabilepingus seda kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alusena nimetatud. Seetõttu ei anna see alust jätta kohtuotsust tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata. Isegi kui praeguses asjas oleks kohaldatav

§ 620

lg 1 p 1, ei oleks alust keelduda kohtulahendi tunnustamisest avaliku korra klauslile tuginedes. Puudutatud isiku arvates seisneb vastuolu avaliku korraga selles, et kohtuotsuses pole esitatud viivise arvutuskäiku. Üksnes see asjaolu ei anna aga kolleegiumi hinnangul alust järeldada, et lahend on vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega. Viivise tasumise kohustus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on sätestatud ka Eesti õiguses ning viivise nõudmine iseenesest ei saa olla vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega. Otsuses on viidatud viivise arvutamise õiguslikule alusele (Vene Föderatsiooni Tsiviilkoodeksi § 395) ning kohus on tuginenud sissenõudja esitatud arvutuskäigule, mille õigsust on kohus otsuses märgitu kohaselt kontrollinud. 16. Kuigi puudutatud isik heidab avaldajale ette kohtulahendi tegemisel kohaldatud Vene Föderatsiooni õigusaktide sisu selgitamata jätmist ning maakohtule viivisenõude 6 2-17-1355 seaduslikkuse kontrollimata jätmist, ei saa ega või kohus seda kohtuotsust tunnustades ja täidetavaks tunnistades kontrollida.

§ 623

lg 1 järgi kontrollib kohus välisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise avalduse lahendamisel kohtulahendi tunnustamise eeldusi. Kohtulahendi õigsust sisuliselt ei kontrollita. Praeguses asjas on vaja kohtulahendi sisu kontrollida niivõrd, kui on vaja selleks, et tuvastada tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluste puudumine. Muus osas välisriigi kohtulahendi sisu ega asjas kohaldatud õigust ei kontrollita. Välisriigi kohtulahendi tunnustamise menetluses ei saa tunnustatavat lahendit sisuliselt vaidlustada. Puudutatud isiku viidatud

§ 234

, mis käsitleb mh välisriigi õiguse tõendamist, oleks asjakohane juhul, kui Eesti Vabariigi kohus lahendaks ise vaidlust sisuliselt. 17. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad selle läbivaatamise kulud

§ 171lg 1 järgi määruskaebuse esitanud puudutatud isiku kanda.

Avaldajale hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

§ 174

lg 4 ja § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtumääruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 7