KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 15.10.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-46 Ko
§ 237lõike 1 tähenduses.
Arvestades eeltoodut ei tõenda väärteomenetluse algatamata jätmine iseenesest antud juhul, et kostja lahkumine sündmuskohalt ei olnud süüline. Seega leidis kohus, et kostja lahkus süüliselt
§ 237lõike 1 tähenduses, soovimata seda nõuetekohaselt vormistada.
- Arusaamatuks jääb kostja tõlgendus selle kohta, nagu rakenduks LKindS § 53 lõike 1 punkt 2 ja LS § 237 lõige 1 vaid olukorras, kus pärast liiklusõnnetust jääbki kahju tekitaja tundmatuks. Sellisel juhul kaotaks õigusnorm oma sisu, kuna ei ole võimalik kellegi vastu tagasinõuet esitada või väärteomenetluses karistada. Ainuüksi kostja väide, et antud juhul liikluskindlustuse teade ju vormistati ning allkirjastati, ei tähenda, et eespool nimetatud sätteid ei saaks kohaldada juhul, kui liiklusõnnetuse põhjustaja tuvastatakse hiljem.
- Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et hagi on põhjendatud ja LKindlS§ 53 lõike 1 punkti 2 alusel tuleb kostjalt välja mõista 940.26 eurot.
- Kuna kostja ei täitnud omapoolset raha maksmise kohustust tähtaegselt, on ka hageja viivisenõue põhjendatud. Viivise arvestust on hageja hagis piisava selgusega kirjeldanud. Sissenõutavaks on muutunud viivis ajavahemiku 02.01.2019–28.08.2019 eest 49.25 eurot (239 päeva x 0,206084) ja sealt edasi TsMS § 367 järgi kuni põhinõude (940.26 eurot) täitmiseni. Apellatsioonkaebus
- 27.09.2019 apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
- Kostja ei nõustu kohtu hinnanguga Silberauto Eesti AS-i taastusremondi kalkulatsioonile, leides, et menetluses ei ole esitatud selgitust, tõendit vms, et õnnetuse toimumise kuupäev kalkulatsioonil oleks tuvastatav töötaja eksimusena. Hageja selgitus ei oma tõendi väärtust. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta, et sõidukist on tehtud fotod 17.08.2018, s.o päev pärast 16.08.2018, milline on märgitud õnnetuse toimumise kuupäevaks kalkulatsioonis. Eelnev toetab kostja seisukohta, et kalkulatsioon on teostatud liikluskahjule, mis ei tekkinud mitte 13.08, vaid 16.
- Tõendamiskoormis kulutuste mõistlikkuse osas lasus hagejal. Kohus nõustus hagejaga, leides, et mõistlikud kulud on võimalik välja selgitada ilma kolme hinnapakkumist küsimata. Otsusest ei selgu, milline on see mõistlik viis peale ühe hinnapakkumise küsimise. Mõistliku hinna kujunemine ei ole jälgitav ning on tõendamata. 4
(7)- Väär on kohtu seisukoht nagu ei oleks kostja soovinud liiklusõnnetust nõuetekohaselt vormistada. Hagile on lisatud liiklusõnnetuse teade, mille pooled on vormistanud ja allkirjastanud. Kostjale jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et kostja väitel ei põgenenud ta liiklusõnnetuse toimumise kohalt, st ta ei saanud aru, et kokkupõrke tagajärjel on tekkinud varaline kahju. Kostja on liiklusõnnetuse teates sõnaselgelt nõustunud, et põhjustas liiklusõnnetuse tagurdades parkimisplatsil teisele sõidukile otsa. Kostja märkis, et kaassõitja väljus autost ning kahju tundus olematu (vähene). Kostja selgituste kohaselt puudus sõidukis liiklusõnnetuse teate blankett, mida mindi tooma, pärast mida politseiametnik helistas ning kostja pöördus blanketita tagasi, mille lõpuks andis pooltele politsei. Kostja ei ole sõiduki omanik ega vastutav kasutaja, seega puuduvad liiklusregistris kostja isikuandmed. Politseil oli võimalik kostjale helistada, kuna kostja jättis oma telefoni kahjustatud sõiduki kojamehe vahele. Lisaks tuleb arvestada, et liiklusõnnetuse põhjustaja näol ei ole tegemist kogenud sõidukijuhiga – kostjale on juhtimisõigus antud 2018.a. Kohus ei ole selgitanud, miks on politsei poolt väärteomenetluse alustamata jätmine tõendina ebausaldusväärne. Kostja hinnangul on viidatu praegusel juhul tõendiks, et isikul puudub LS § 237 lõikes 1 määratletud süü. Kohtul tulnuks arvestada, et politseiametnikul oli vahetu ülevaade liiklusõnnetuse asukohas toimunust, sh asjaoludest, millele kohus on otsuse punkti 6 lõpposas viidanud. Seega on kohus jätnud arvestamata olulise tõendi. Määruse põhjendused
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja muude materjalidega, leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.
- TsMS § 405 lõike 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtule hagi, milles nõudis kostjalt 940.26 euro ja seadusjärgses määras viivise alates hagi esitamisest väljamõistmist. Kuna vaidlusaluses asjas on tegemist rahalise nõudega, mille hind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ega koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, siis on tegemist TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjaga. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lõige 21).
- Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ka otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud, seega ei kerki küsimust taoliste rikkumiste mõjust lahendile. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
- Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti hinnanud kahju suurust ja leidnud, et hagetava taastusremondi kulu puhul on tegemist mõistlike kulutustega. Vastupidiselt kaebuses märgitule tuleneb TsMS § 405 lõike 1 punktist 5, et lihtmenetluse asjas võib kohus tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, mh 5
(7)menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Seega võis kohus arvestada ka hageja selgitust seoses taastusremondi kalkulatsioonis märgitud kuupäeva ekslikkusega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuivõrd kalkulatsioonis ja arves kajastatud tööde ja materjalide loetelu vastab kogumis liiklusõnnetuse tagajärjel sõidukile tekkinud vigastustele ning hageja esitatud fotod sõiduki vigastuste kohta on kooskõlas liiklusõnnetuse teatel märgituga, on alusetud kostja kahtlused, et hageja esitatud kalkulatsiooni alusel nõutavad taastusremondi kulutused ei ole seotud vaidlusaluse liikluskahjuga. Seega on alusetud ka kaebuse väited seoses sõidukist tehtud fotode kuupäevaga. Seejuures on maakohus õigesti märkinud, et kostja ei ole sõidukil tuvastatud vigastusi ka vaidlustanud. Seoses kaebuse väidetega kulutuste mõistlikkuse tõendamatusest märgib kolleegium, et seadusest ega kohtupraktikast ei tulene põhimõtet nagu peaks kindlustusandja taastusremondi tegemisele eelnevalt küsima vähemalt kolme hinnapakkumist. Kulutuste ebamõistlikkust ei saa järeldada üksnes margiesinduses remonditööde teostamisest. Lisaks on hageja maakohtus õigesti esile toonud, et kindlustusandjal on kahju hüvitamisel mh kohustus tagada kannatanu sõiduki kvaliteetne taastamine, mistõttu ei pruugi kõige odavama linnas leiduva töökoja kasutamine olla põhjendatud. Kui kostja leidis, et hageja nõutavad kulud ei ole mõistlikud, tulnuks kostjal esile tuua ja tõendada, et samaväärset tööd pakutakse teistes remonditöökodades oluliselt soodsama hinnaga. Praegusel juhul on kostja vastuväide jäänud paljasõnaliseks. 22. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et kostja lahkus süüliselt
§ 237lõike 1 ja LKindl
S § 53 lõike 1 punkti 2 tähenduses, milline asjaolu annab hagejale aluse esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu. Asjaolu, et liiklusõnnetuse teade vormistati, ei välista, et eelnevalt ei võinud kostja liiklusõnnetuse sündmuskohalt süüliselt lahkuda, pannes selliselt toime eelnevalt viidatud sätetes märgitud teo. Kaebuse kohaselt jääb kostjale arusaamatuks kohtu seisukoht, et kostja väitel ei põgenenud ta liiklusõnnetuse toimumise kohalt, st ta ei saanud aru, et kokkupõrke tagajärjel on tekkinud varaline kahju. Kostja sõnul on ta liiklusõnnetuse teates selgelt nõustunud, et põhjustas liiklusõnnetuse. Iseenesest on õige kaebuse väide, et kohtu vastav seisukoht on ebatäpne, kuna kostja ei ole maakohtu menetluses üheski menetlusdokumendis avaldanud, et ta lahkus sündmuskohalt seetõttu, et ei saanud aru, et kahju tekkis. 04.03.2019 vastuses hagile on kostja üksnes märkinud, et hageja ei ole tõendanud, et kostja põgenes teadvalt liiklusõnnetuse sündmuskohalt, sh sai aru, et tekkis varaline kahju. Samas ei oma kostja väite otsuses ebatäpne kajastamine praegusel juhul tähendust maakohtu poolt lõppjäreldusele jõudmisel. Kohus viitas otsuses asja materjalidest nähtuvate kostja selgituste vastuolulisusele (et kostja lahkus sündmuskohalt, kuna kahju tundus olematu; et kostja lahkus sündmuskohalt liiklusõnnetuse vormistamise blanketti ostma), mis kokkuvõttes andis aluse järeldada kostja poolt süülist lahkumist liiklusõnnetuse toimumiskohalt. Eeltoodust nähtuvalt ei tugine kostja asjaolule, et ta lahkus sündmuskohalt põhjusel, et ta ei saanud aru, et tema juhitud sõiduk oleks põhjustanud liikluskahju (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-97-05, punkt 10). Samas ei vaidlusta kostja iseenesest ka asjaolu, et ta lahkus sündmuskohalt enne liiklusõnnetuse nõuetekohast vormistamist. Kostja märgib kaebuses, et ta on selgitanud, et tal puudus sõidukis liiklusõnnetuse teate blankett, mida ta läks tooma, jättes oma telefoninumbri kahjustatud sõiduki kojamehe vahele, mis võimaldas politseinikul ka kostjale helistada ja ta tagasi kutsuda. Kolleegium kostjaga ei nõustu – eeltoodud asjaolusid ei ole kostja esile toonud üheski maakohtule esitatud menetlusdokumendis. Kui kostja peab silmas asja materjalide hulgas olevat kindlustusandjale 19.11.2018 esitatud selgitust (t lk 48), siis nimetatu puhul on tegemist menetluses esitatud tõendiga. Ringkonnakohus 6
(7)selgitab, et hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-11, punkt 40) ning kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-141-13, punkt 17). Seega leiab kolleegium, et kõnealused väited on esitatud esmakordselt apellatsioonkaebuses. Seejuures ei ole põhjendatud vastavate (uute) väidete esitamist alles apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb ringkonnakohtul jätta need TsMS § 652 lõikest 4 lähtudes tähelepanuta. Lisaks eeltoodule ei ole kostja oma väidet sündmuskohalt lahkumise põhjuse kohta ka tõendanud. Ka väide, et kohtul tuleks arvestada asjaolu, et kostja puhul ei ole tegemist kogenud sõidukijuhiga, on esitatud esmakordselt apellatsioonkaebuses, mistõttu jätab kolleegium ka selle TsMS § 652 lõike 4 järgi tähelepanuta. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et üksnes väärteomenetluse algatamata jätmise faktist ei saa järeldada, et kostja lahkumine ei olnud süüline. Nimetatu saab olla üheks kostja vastuväidete aluseks olevaks asjaoluks, mida kohus saab õigusliku hinnangu andmisel arvestada, kuid väärteomenetluse algatamata jätmine kui eluline fakt ei saa olla tõendiks, millest teha tõsikindlat järeldust vaidluse asjaolude kohta. Lisaks ei ole kohtule ka teada, mis põhjusel jäeti väärteomenetlus algatamata. Maakohus leidis õigesti, et asjas on tõendatud kostja teadmine varalise kahju tekkimisest ja liiklusõnnetuse kirjaliku vormistamise vajalikkusest (seejuures arvestades, et kostja ei vaidlusta asjaolu, et ta peale kindlustusjuhtumi toimumist ja enne selle nõuetekohast vormistamist lahkus sündmuskohalt), mistõttu oli tegemist süülise ja õigusvastase lahkumisega kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. 23. Menetluskulude jaotuse on kostja vaidlustanud üksnes seoses sellega, et tema hinnangul tuleks jätta hagi rahuldamata, millest tulenevalt ka menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise osas ei ole otsust vaidlustatud. 24. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lõike 1 alusel koosmõjus § 639 lõikega 1 kaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, kuna apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust vastustajale vastamiseks. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 7
(7)