TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi 3-18-1660 26. september 2019, Jõhvi Ülle Polluks S. F kaebus Viru Vangla 23.05.2018 käskkirja nr 63

§ 64lgtest 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid.

Vastustaja on seisukohal, et määratud karistus on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne. 8.

1. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHT
2. Vaidlusaluse käskkirja alusel karistati kaebajat vangistusseaduse (

) § 67 p 3 rikkumise eest seoses sellega, et ta ei teavitanud vanglaametnikke kambris nr K107 rippuvast televiisorist. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt koostas 24.04.2018 valvur Oleg Seppar ettekande nr 620/1688-1, millest nähtuvalt 24.04.2018 kella 13.45 paiku teostati kambris K107 läbiotsimine, mille käigus võeti ära televiisor Samsung UE19H4000AW s/n 062434EH500168K, pult, antennikaabel ja toitejuhe. Televiisor kuulus A. K. Televiisor rippus saapapaela otsas riiuli all, mis oli kinnitatud seina külge. Inspektor-kontaktisik Madis Raus koostas 22.05.2018 ettekande nr 6-20/2215-1, mille kohaselt ei teavitanud kaebaja tema kambris oleva televiisori rippumisest riiuli all. Distsiplinaarmenetluse käigus tunnistati kaebaja süüdi

67 p-s 3 sätestatud kohustuse rikkumise eest ja määrati talle karistuseks neljaks ööpäevaks kartserisse paigutamine kolmekuulise katseajaga. 10.

§ 63

lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav 2 teokoosseis.1 Kohus selgitab, et selleks tuleb teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kinnipeetava tegevus või tegevusetus rikkus, milles see tegevus või tegevusetus seisnes ning kinnipeetava tahtlus. 10.1.

§ 67

p 3 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud teatama viivitamatult vanglateenistuse ametnikule kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. 10.

1. Tulenevalt haldusasja materjalidest poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kambris nr K107 oli televiisor ja selles kambris paiknesid kaebaja ja teine kinnipeetav, kellele nimetatud televiisor kuulus. Vaidlus puudub ka selle üle, et kaebaja ei teavitanud vastustajat televiisori ebatavalisest asukohast. Kaebuse kohaselt ei olnud kaebaja teadlik televiisori rippumisest ja enne seda, kui ta 24.04.2018 kella 13.01 paiku lahkus kambrist, oli televiisor laua peal. Seega ei nõustu kohus vastustajaga, et poolte vahel puudub vaidlus faktiliste asjaolude üle. 10.
2. Eelnevat arvestades tuleb kohtul kõigepealt tuvastada, kas kaebaja oli teadlik, et kambris nr 107 olev televiisor rippus nööri küljes riiuli all. Kohus on seisukohal, et kaebaja oli sellest teadlik. Haldusasja materjalidest nähtub, et 24.04.2018 oli kaebaja ja televiisori omanik kambris nr 107 enne lõunat. Kaebaja lahkus kambrist nr K107 kell 13.01 meditsiiniosakonda. Kambrikaaslane aga lahkus 24.04.2018 kambrist K107 kell 11.40 pikaajalisele kokkusaamisele. Kambri läbiotsimine teostati kell 13.
3. Seega on välistatud, et kaebaja kambrikaaslane oleks saanud televiisori üles riputada 24.04.2018 kaebaja kambrist puudumise ajal. Samuti on välistatud, et televiisori üles riputamine jäi kaebaja poolt märkamata, kui see oleks tehtud varasemal ajal. Kaebaja viibis pidevalt kambris ja oleks pidanud seda märkida. Kohus ei pea usutavaks ka kaebaja väidet selle kohta, et keegi teistest kinnipeetavatest oleks saanud enne kambri läbiotsimist 24.04.2018 ajavahemikul 13.00-13.45 siseneda kambrisse K107 ja riputada televiisori nööri külge. Kaebaja ei teatanud kohtule, kes võiks seda teha ja mis motiivil. Kohus leiab, et televiisor ilmselt riputati üles enne seda, kui kaebaja läks meditsiiniosakonda. Kaebaja on esitanud 22.05.2018 vanglale omapoolsed selgitused, mille kohaselt ei näinud ta, kes riputas kambris nr 107 televiisori üles. Vaides väitis kaebaja, et tal puudub kohustus teostada teiste kinnipeetavate asjade üle järelevalvet. Kaebaja sõnul ei pea ta õigeks riskida oma julgeolekuga ja heaoluga teostades järelevalvet kaaskinnipeetavate suhtes. Kohus on seisukohal, et eelpoolnimetatud kaebaja väited viitavad pigem sellele, et kaebaja oli teadlik televiisori rippumisest kambris, kuid olles veendunud, et tal puudub kohustus jälgida, kuidas teised kinnipeetavad kasutavad enda asju, ei pidanud vajalikuks teatada vanglaametnikele televiisori ebatavalisest asukohast. 10.
4. Järgmisena tuvastab kohus, kas kinnipeetava poolt televiisori üles riputamine kambris võib ohustada vangla julgeolekut, korda ja teiste isikute elu ning tervist. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt televiisori riputamine riiuli alla saapapaela külge raskendab läbiotsimise teostamist, sest ametnikud peavad läbiotsimise teostades televiisori saapapaelast lahti harutama ja liigutama viisil, mis võib kahjustada televiisorit ennast. Samuti võib saapapaelaga riputatud televiisor lahti tulla ja kukkuda ning puruneda, mistõttu võivad kinnipeetavad ennast vigastada ja saada kontrollimata liigipääsu televiisori sees olevatele detailidele. Televiisoris detailide puudumist on hiljem raske avastada. Televiisori seest võivad kinnipeetavad saada detaile erinevate isevalmistatud esemete tegemiseks. Kohus nõustub vastustajaga ja on seisukohal, et televiisori riputamine riiuli alla saapapaela abil võib ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teiste isikute elu ja tervist. 1 RKHKo nr 3-3-1-51-11, p
5. 3 10.
6. Asja materjalide kohaselt on kaebaja tutvunud vangistuse jooksul vangistust reguleerivate õigusaktidega. Seega pidi kaebaja olema teadlik, et tal esineb kohustus viivitamatult teatada vanglateenistuse ametnikele kõikidest asjaoludest, mis võisid ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teiste isikute elu ja tervist. Kohus on seisukohal, et kaebaja oleks pidanud aru saama, et televiisori hoidmine sellisel viisil võiks olla ohtlik. 10.6.

§ 63

kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu saab distsiplinaarkaristust määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu.2 Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine ning tahtlus õigusvastase tagajärje soovimiseks (võlaõigusseaduse § 104 lg-d 3 ja 5). Kohus leiab, et isegi kui kaebajat ei saa süüdistada rikkumise tahtlikus toimepanemises, mahub tema süü kindlasti hooletuse alla. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõsiselt võetavat väidet, mis tema süüd välistaks. Seega vastustab kaebaja rikkumise toimepanemise eest. 10.7. Kohus märgib, et ei kohtumenetluses ega distsiplinaarmenetluses ei ole kaebaja väitnud, et ta jättis teavitamiskohustuse täitmata enda julgeoleku tagamiseks. Vaidemenetluses oli kaebaja küll arvamusel, et ta ei pea teostama järelevalvet teiste kinnipeetavate asjade üle, riskides enda julgeolekuga, kuid otseselt ei viidanud sellele, et teatamiskohustuse täitmisega kaasneks oht tema julgeolekule. Kaebuses võttis kaebaja kindla seisukoha, et ta ei teadnud televiisori rippumisest. Kohtupraktikas on leidnud, et kuigi

§ 67

p-s 3 sätestatud kohustuse täitmisel on kinnipeetaval õigus arvestada enda elule ja tervisele kaasneda võivate tagajärgedega ja hoiduda oma isikliku julgeoleku seadmisest ebaproportsionaalsesse ohtu, ei ole see käskkirja tühistamise aluseks, juhul, kui kinnipeetav koheselt ei põhjenda teavitamiskohustuse järgimata jätmist tema enda julgeoleku lähtudes.3 Kohus leiab, et käesolevas asjas puudub alus asuda selles küsimuses teistsugusele seisukohale. Kohus märgib täiendavalt, et kaebajal esines võimalus teatada vastustajale televiisori ebatavalisest asukohast ja ta oleks saanud seda teha anonüümselt. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebaja on süüliselt rikkunud

67 p-s 3 sätestatut ja vastustajal esines õiguslik alus distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks. 11. Kaebuse kohasel ei ole kaebaja heitnud vastustajale ette, et ta oleks rikkunud distsiplinaarvõi vaidemenetluse norme. Samuti puuduvad kaebajal etteheited käskkirja vormistamise ja talle määratud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse osas. Kohus tuvastas, et kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest ja talle on antud võimalus selgituste ja vastuväidete esitamiseks. (

§ 64lg 2).

Distsiplinaarkaristus oli määratud tähtaegselt (

§ 64lg 41 ).

Kohus tutvus vaidlusaluse käskkirjaga ja on seisukohal, et Viru Vangla 23.05.2018 käskkiri nr 6-3/422-1 vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud nõuetele. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus neljaks ööpäevaks kartserisse paigutamine kolmekuulise katseajaga on toimepandud rikkumise raskust ja kaebaja varasemat käitumist arvestades (puuduvad distsiplinaarkaristused) proportsionaalne. Kohtu arvates on tegemist põhjendatud käskkirjaga, milles on järgitud kaalutlusreegleid.

1. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata. 2 3 RKHKo 3-3-1-24-10, p
2. TrtRKo 18.03.2011 nr 3-06-359, p
3. 4
4. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus jäi rahuldamata. Vastustaja teatas kohtule, et tal puuduvad menetluskulud. Võttes arvesse eelpoolnimetatut ja tulenevalt HKMS § 108 lg-st 11, jätab kohus võimalikud menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 5