Tsiviilasi nr 2-18-16319 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30. sep

§ 34lg 2).

Hagile kirjaliku vastuse esitamisel esindas kostjat eesti keelt oskav esindaja. Ka pärast kohtukutse kättesaamist esindas kostjat eesti keelt oskav esindaja. Kohtuistungil kostja ei põhjendanud, miks kostja ei ole kohtuistungile esindajat kaasa võtnud. Kostja ei teatanud enne kohtuistungit ega kohtuistungil, et kostja esindaja ei saa kohtuistungile ilmuda. Kohus oli kohtukutses selgitanud ilmumata jätmisest teatamise kohustust, samuti kohustust esitada taotlusi nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab. Kostja ei esitanud enne kohtuistungit taotlust 10. detsembri 2018 määruse punkti 6 muutmiseks ja kohtu tõlgi kaasamiseks. Kohus selgitas, et

§ 34

lg 2 teise lause kohaselt tõlgi või eesti keelt oskava esindaja leidmise nõude täitmata jätmine ei takista kohtul asja lahendamast. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetlusnormi rikkumise tõttu. Kostja hinnangul seisneb rikkumine selles, et kohus ei lükanud vaatamata tõlgi puudumisele
2. juunil 2019 toimunud kohtuistungit edasi, mistõttu ei olnud kostjal võimalust avaldada enda seisukohti. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus ei ole rikkunud menetlusnormi, sest kostjal oli piisavalt aega tagada endale eesti keelt valdav esindaja või esitada taotlus tõlgi kohtuistungile kaasamiseks. Kostja on tahtlikult käesoleva olukorra tekitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu jääb kostja apellatsioonkaebus

§ 657lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

1. Praeguses asjas heidab kostja apellatsioonkaebuses maakohtule ette seda, et kohus lahutas abielu, andmata kostjale võimalust kohtuistungil oma arvamuse esitamiseks, sest istungil ei olnud tõlki. Ühtlasi on kostja seisukohal, et kuna täitmata on abielusuhete lõppemise eeldusena sätestatud abikaasade kaheaastane lahuselu nõue (PKS § 67 lg 2), ei võinud kohus abielu lahutada.
2. Maakohus on kohtuistungil iseenesest põhjendatult kostjale selgitanud, et kui ta ei valda eesti keelt ja tal ei ole menetluses esindajat, oli tal kohustus leida endale tõlk ning see kohustus oli kostjale Harju Maakohtu
3. detsembri 2018 määruse resolutsiooni p-is 6 ka teatavaks tehtud. Kolleegium selgitab, et

§ 34

lg 1 järgi on tõlgi kaasamise aluseks asjaolu, et menetlusosaline ei valda eesti keelt ning tõlgi kaasamine saab toimuda kas menetlusosalise taotlusel või kohtu omal algatusel. Protokollist nähtub, et kostja ei saanud 3

§ 34

lg 2 I lause kohaselt, kui kohtul ei ole võimalik tõlki viivitamata kaasata, teeb ta määruse, millega kohustab tõlki vajavat menetlusosalist leidma endale tõlgi või eesti keelt oskava esindaja kohtu määratud tähtaja jooksul. Kohus leidis, et kostja taotlus tõlgi võimaldamiseks, on esitatud hilinemisega ning

§ 34

lg 1 järgi ei pea tõlki kaasama, kui menetlusosalise avaldused on kohtule ja teistele menetlusosalistele arusaadavad. Kolleegiumi arvates on maakohus lähtunud kostja taotluse lahendamisel ebaõigetest kaalutlustest. Kuigi

§ 34

lg 1 järgi on tõlgi kaasamata jätmiseks piisavana viidatud vaid nõudele, et teised isikud saaksid temast aru, peaks eesti keelt täielikult mittevaldav isik ka ise menetluses toimuvast vajalikul määral aru saama (vt V. Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik II Kommenteeritud väljaanne, 2017, lk 264). Seega tulnuks kohtul arvesse võtta, et kostja eesti keelt ei valda, mistõttu ei saa ta oma õigusi istungil kaitsta ja realiseerida seeläbi PS § 15 tulenevat õigust. Õige on, et tõlki ei kaasata menetlusosalise jaoks, kellel on kohtumenetluses esindaja (

§ 34lg 1).

Praegusel juhul on kostja apellatsioonkaebuses selgitanud, et tal ei olnud esindajaga kokkulepet istungitel osalemiseks, kuid see väide jäi hageja esindaja poolt maakohtu istungil tõlkimata. Kuna abielu lahutamise asi on

§ 102

lg 1 p järgi abieluasi, siis tuleb arvestada ka

§ 346

lg-ga 2, mille järgi peab maakohus pooled üldjuhul isiklikult kohtus ära kuulama, mistõttu oli praegusel juhul ka selle kohustuse tagamiseks tõlgi kaasamise võimaldamine oluline. Eelnevast saab järeldada, et kostja ei saanud maakohtu menetluses oma õigusi tõhusalt kaitsta.

1. Ringkonnakohus on korraldanud maakohtu minetuse kõrvaldamiseks
2. septembril 2019 kohtuistungi, kus on pooled ära kuulanud ja kostja on saanud esitada tõlgi vahendusel kõik oma seisukohad (vrdl nt RKTKo 14.06.2006, 3-2-1-44-06, p 18; 23.11.2016, 3-2-1111216, p 15). Arvestades apellatsioonkaebuse väiteid ja kostja kohtuistungil avaldatut, maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.
3. Kolleegium selgitab, et kohus võib abielu PKS § 67 lg-te 1 ja 2 järgi lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud, sh on abielusuhted lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta, ning abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. Seega on kehtiva õiguse järgi abielu lahutamise eelduseks üksnes see, et abielusuhted on pöördumatult lõppenud ning selle alusel on ka maakohus abielu lahutanud. Kolleegium vastavaid maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist, mis puudutab poolte abielusuhete lõppemise tuvastamist. Maakohus on avalduses esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid

§ 232lg-te 1 ja 2 kohaselt.

14. Kolleegium ei jaga kostja seisukohta, et kohus võib tulenevalt PKS § 67 lg-st 2 abielu lahutada alles pärast seda, kui abikaasad on kaks aastat eraldi elanud. Osundatud normis sätestatud kaheaastane lahuselu abielusuhete lõppemise eeldusena omab tähendust tõendamise kontekstis. Antud eelduse esinemisel pöördub tõendamise koormus abielu 4

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Arvestades, et hageja menetluskulude nimekirja kohtule esitanud ei ole, on põhjendatud märkida, et hagejal ei ole apellatsioonkaebuse läbivaatamisel tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 5