KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 25.09.2019, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-19-173 Haldusasi AS A&P Mets ka

§ 20lg 11 p-des 1-4 seatud erandid.

1. 28.01.2019 saabus Tallinna Halduskohtule AS A&P Mets kaebus Keskkonnaministeeriumi 21.12.2018 käskkirja nr 1-2/18/942 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava Peedi kinnistu omandamisest keeldumine“ tühistamiseks ja Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks tegema Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas Soometsa külas asuva Peedi kinnistu, milline on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosasse nr 1357606, omandamise otsustamiseks vajalikud toimingud ning kohustada keskkonnaministrit uuesti otsustama Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas Soometsa külas asuva Peedi kinnistu, milline on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosasse nr 1357606 omandamine. 30.01.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung 05.09.
2. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
3. Kaebaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel 4.
4. Kaebaja hinnangul puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: a) kaebaja omandas kinnistu 04.05.2017 müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel teadmisega, et kinnistu on koormatud

§ 16

lg 1 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks ning kinnistul paikneb Luitemaa hoiualal, s.o mitte Natura alal. b) kaebajale ei olnud kinnistu omandamisel teada kinnistul eraldistel 2, 3 ja 5 inventeeritud Natura metsaelupaigatüübid, kuivõrd vastav asjaolu kanti EELIS andmebaasi 21.06.2018 (tl 27-28p– elektronkirjavahetus Keskkonnaagentuuriga). 4.2. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajale etteheidetav, et kaebaja omandas kinnistu pärast selle kaitse alla võtmist. Kinnistu müügileping ega EELIS andmebaas ei sisaldanud informatsiooni Natura elupaigatüüpide – soostuvate ja soo-lehtmetsade

§ 16

lg 5) ei too kaasa teadmist täieliku majandustegevuse piiramise kohta kinnistul seonduvalt elupaigatüüpidega. Nimelt on hoiualal majandustegevus lubatud, kuid ei tohi kahjustada hoiuala eesmärgiks olevaid väärtusi – nimetatuga on kooskõlas Keskkonnaameti poolt 27.02.2018 kaebajale tagastatud lubava märkusega metsateatised koos nendes viidatud raiepiirangutega (tl 16-18). 4.

1. Kaebaja selgitab, et tema eesmärk metsavarumisega tegeleva äriühinguna kinnistu omandamisel oli majandustegevus – omandada metsaraiet võimaldav kinnistu. Seda kinnitab kaebaja tellimusel Metsakorralduse büroo OÜ poolt 28.06.2017 kinnistu osas koostatud „Metsade säästva majandamise kava aastateks 2017-2026“ (edaspidi metsamajandamiskava), mis kanti metsaregistrisse ning millest nähtub raietegevuse lubatavus muuhulgas eraldistel 2, 3, 5 (tl 30-39)). Metsamajandamiskava andmetele tuginedes esitas kaebaja 20.02.2018 Keskkonnaametile metsateatised raiete teostamiseks kinnistu eraldisel 2, eraldisel 3, eraldisel
2. Seega on eluliselt usutav, et kaebajal puudus teave Natura ala kohta konkreetselt kinnistul. Vastupidisel juhul ei oleks kaebaja kinnistut omandanud ega metsateatisi raiete teostamiseks esitanud. 2 Kaebaja hinnangul on

§ 20

eesmärk kaitsta isikuid, kes on omandanud kinnisasjad, teadmata vastavate kinnisasjade looduskaitselistest piirangutest. Nimetatud eesmärki silmas pidades on oluline piirangutest teavitada juba kinnisasjade võõrandamise lepingutes. 04.05.2017 sõlmitud müügilepingus ei olnud viiteid Natura elupaigatüüpide – soostuvate ja soo-lehtmetsade

§ 16lg-s 5 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks ning k

Kinnistu paikneb Luitemaa hoiualal, ning et ostja (kaebaja) on nimetatud asjaoludest teadlik. Kinnistu müügilepingus on viidatud Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusele nr 154 Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas ning vastav viide on seotud konkreetselt Eesti Vabariigi ostueesõigusega (vt lepingu p 2.1.). Viidatud määruse § 1 lg 1 p 14 loetleb seonduvalt Luitemaa hoiuala kaitse-eesmärgiga erinevaid elupaigatüüpe ning liike, kelle elupaiku kaitstakse. Määruses üldsõnaliselt loetletud elupaigatüübid, liigid ei ole seostatavad konkreetse hoiualal asuva kinnistuga, vaid vastavad andmed peavad nähtuma eraldi registrist inventuuri-põhiselt. Vaidlust ei saa olla selles, et kinnistu omandamise ajal ei nähtunud ühestki registrist, et kaebaja poolt omandatud Peedi kinnistu asub Luitemaa hoiuala osas, millel on inventeeritud Natura elupaik, mis vastab elupaigatüübile 9080 soostuvad ja soo-lehtmetsad. Vastav inventuur oli teostatud 09.03.2014, kuid inventuuriandmed olid kantud EELIS andmebaasi alles 21.06.2018 (täiendatud 24.07.2018). Kaebajal on kahtlus, arvestades pikka ajavahemikku, mis jääb inventuuri teostamise ja registrikande vahele, ka selles, kas vastavad andmed on käesoleval ajal üldse õiged. Vastavat seisukohta toetab kaebuse lisana 8 esitatud Keskkonnaagentuuri Eluslooduseosakonna spetsialisti Triin Edovaldi kiri, mille lõpus juhitakse tähelepanu sellele, et Natura elupaigatüüpide andmetel ei ole hetkel ametlikku staatust, vaid tegemist on parima olemasoleva teabega, andmestik võib erineda praegusest tegelikust olukorrast looduses, kuivõrd mõned inventuurid on tehtud juba aastaid tagasi. Kuna varasemate inventuuride käigus on kasutatud erinevaid aluskaarte, ei pruugi elupaikade piirid igakord vastata praegusele põhikaardile (tl 27-29). Kaebaja on seisukohal, et 2014. aasta inventeerimisandmeid, millised ei olnud 4 aasta jooksul isegi registrisse kantud, ei saa 2018. aasta haldusaktiga (käskkirjaga) tõlgendada isiku kahjuks ega asuda seisukohale, et sellised andmed sisaldusid 2017. müügilepingus. Kaebaja rõhutab veelkordselt, et viitamine hoiualade kaitse alla võtmise määrusele ning sellest johtuvalt riigi ostueesõigusele müügilepingus (p-d 1.2., 2.1.) ei ole 3 samastatav konkreetse kinnistu suhtes kehtivate majandustegevuse absoluutsete piirangutega nagu saab tuletada käskkirjast. Majandustegevust (metsaraiet) hoiualal reguleerib

§ 32

, mille lõige 3 sätestab, et hoiualal on metsaraie keelatud, kui see võib rikkuda kaitstava elupaiga struktuuri ja funktsioone ning ohustada elupaigale tüüpiliste liikide säilimist, ning lõike 4 punktidest 1, 2 tuleneb, et metsaseaduse kohase metsateatise menetlemisel tuleb arvestada hoiuala kehtestamise eesmärki. Hoiuala valitseja võib kohustada: tegema kavandatavat metsaraiet kindlaks määratud ajal; kasutama kavandatava raie korral kindlaks määratud tehnoloogiat. Viidatud normi lõike 41 kohaselt ei ole hoiualal välistatud ka lageraie. Eelviidatud normidele tuginedes ei saanud kaebajal mingil juhul tekkida arusaama selle kohta, et kinnistul asub Natura elupaik, mis vastab elupaigatüübile 9080 soostuvad ja soo-lehtmetsad ning seeläbi on omandatud kinnistul majandustegevus täielikult keelatud. Kaebaja on seisukohal, et olukorras, milles ei ole tagatud vajalike andmete kandmine registrisse (EELIS), ei saa riik anda kaebaja suhtes kahjulikku haldusakti, tuginedes kaebaja teadmisele kinnistu kaitse alla võtmisest. Eeltoodust tulenevalt (p-d 18 kuni 22) oli riigil kohustus omandada kinnistu

§ 20

lg 1¹ kohaselt, kuivõrd kinnistu müügileping ei sisaldanud informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta.

§ 20

lg 11 sõnastusest ja kaebuse asjaoludest tulenevalt tuleb kontrollida, kas kinnistu võõrandamistehingus sisaldunud üldsõnaline informatsioon täitis informeerimiskohustuse

§ 20lg 1¹ tähenduses.

4.5. Kinnisasja suhtes ei rakendu

§ 20

lg 11 p-des 1-4 seatud erandid Kui halduskohus asub erinevalt kaebajast seisukohale, et kinnistu müügileping sisaldas piisavat teavet kaitstava loodusobjekti kohta, on vajalik kontrollida, kas kinnistu suhtes kohaldub

§ 20

lg 11 p-s 1 sätestatud erand.

§ 20

lg 1¹ p-d 1 kuni 4 sätestavad erandid, millistel riik omandab kinnisasja sõltumata sellest, et isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Üheks selliseks erandiks on olukord, milles kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks, s.o

§ 20lg 1¹ p 1.

Luitemaa hoiuala suhtes ei kehti eraldi kaitse-eeskirja, vaid vastav kaitsekord tuleneb

§ 4lg-st 3.

Nimetatud normist tuleneb, et hoiuala on elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused.

§ 32

lg 2 järgi on hoiualal keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Metsaseaduse kohase metsateatise menetlemisel arvestatakse hoiuala kehtestamise eesmärki, mille alusel võib valitseja kohustada tegema kavandatavat metsaraiet kindlaks määratud ajal ning kasutama kavandatava raie korral kindlaks määratud tehnoloogiat. Seega oli kaebaja 04.05.2017 kinnistut omandades teadmisel, et kinnistu kaitsekord võimaldab kinnistul metsamajandamist, s.o raiet. Vastavat kaebaja teadmist kinnitas ka edasine Keskkonnaameti tegevus, millega lubas 27.02.2018 kinnistul kaebaja kavandatud raiet. Alles 05.04.2018 korraldusest selgus kaebaja jaoks, et hoiuala kaitsekord on rangem, kuivõrd läbi viidud Natura metsaelupaigatüüpide inventuuri käigus oli kinnistu eraldistel 2, 3, 5 inventeeritud elupaigatüüp soostuvad ja soo-lehtmetsad

§ § 20 lg 1¹ p-s 1 sätestatud erand, milline annab aluse kinnistu omandamiseks riigi poolt. Kaebaja hinnangul on põhjendatud viidata ka

alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusele nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“, mille § 31 lg 4 p 1 sätestab, et hoiualal ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel paikneb nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) lisas 1 nimetatud esmatähtis elupaigatüüp, kasvava metsa vanuseline koosseis on valdavalt kategoorias „küps” ning hoiuala valitseja ei anna nõusolekut metsaraieks. Kinnistut omandades ega ka hilisemalt metsateatisi esitades ning nende osas Keskkonnaametilt raieks luba saades, ei saanud kaebaja kuidagi arvestada, et kinnistut ei ole võimalik metsaraie otstarbel kasutada. Seega tekkis tingimus – kaitsekord piirab hoiualal kinnisasja kasutamist oluliselt – alles pärast kinnistu müügilepingu sõlmimist. 4.6. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri kahjustab kaebaja õigusi ka põhjusel, et kaebajat ei kaasatud menetlusesse. Arvamuse ja vastuväidete esitamiseks võimaluse andmisel oleks kaebaja juhtinud vastustaja tähelepanu kaebuses viidatud asjaoludele, seejuures arvestades, et kaebaja esitas juba 28.11.2018 avalduse lisadena (vt tl 22-23) metsateatised (tl 16-18), millega kaebaja soovitud eraldistel raiet esialgselt lubati ning Keskkonnaameti 05.04.2018 korralduse (tl 19-21), millega metsateatised kehtetuks tunnistati. Kaebaja oleks menetlusse kaasamisel saanud selgitada, millistel asjaoludel ning millist informatsiooni evides toimus kinnistu omandamine. Kaasamata jätmisega on vastustaja rikkunud HMS § 40 lõiget 2, mis mõjutab käskkirja õiguspärasust. Kaebaja leiab, et käskkiri eirab ka haldusakti põhjendamiskohustust. Nimelt ei ole vastutaja käsitlenud käskkirjas kaebaja 28.11.2018 avalduse lisadena esitatud metsateatisi. Vaidlusalusel juhul ei ole järgitud põhjendamiskohustust ka võimaliku

§ 20

lg 1¹ p-des 1-4 sätestatud erandi kohaldamisel, sest käskkiri viitab üldsõnaliselt looduskaitseseadusele ning välja selgitamata on konkreetsed asjaolud, mis välistavad

§ 20lg 1¹ p-s 1 sätestatud erandi kohaldamise.

Kuna käskkirjast ei nähtu ministri põhikaalutlusi, nt erandite kohaldamatuse osas ning seeläbi ei ole Käskkiri jälgitav, tuleb kohtul hinnata, kas käskkirjas toodu vastab kaalutlusreeglitele. 4.

1. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 2880 eurot ja riigilõiv summas 15 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 401 ja 61-62). VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja põhjendatud ning vastustaja on seisukohal, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Vastustaja põhistab oma seisukohta alljärgnevaga. 5.
3. Esmalt märgib vastustaja, et kõik kaebuses esitatud metsateatise menetlemisega seotud asjaolud ei ole esitatud kaebuse seisukohast asjakohased ja tuleb jätta seetõttu tähelepanuta. Seetõttu ei ole vastustaja pidanud vajalikuks neid ka asjaolude esitamisel välja tuua. 5.
4. Vaidlust ei ole selles, et Peedi kinnistu asub Luitemaa hoiualal.

§ 4lõike 1 punkti 2 kohaselt on hoiuala kaitstav loodusobjekt.

Vastuseks kaebaja väitele, mille kohaselt ta ei teadnud kinnistu paiknemisest Natura alal, märgib vastustaja, et kinnistu

§ 20

alusel riigile omandamisel ei oma nimetatud asjaolu absoluutselt mingit tähendust. 5 5.3. Dokumentaalselt on tõendatud järgmised asjaolud: Peedi kinnistu on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist. Müügileping (punktid 1.4, 2.1 ja 2.2) sisaldas informatsiooni kinnistu paiknemise kohta Luitemaa hoiualal. Seega sisaldas võõrandamistehing informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Peedi kinnistu suhtes kehtiv kaitsekord ei ole pärast seda, kui kaebaja selle omandas, läinud rangemaks. Kinnistu ei ole omandatud pärimise teel ega

§ 20lõike 11 punktis 3 loetletud isikutelt.

Kinnistu ei ole omandatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel. 5.4.

§ 20

kohaselt omandab riik sellised looduskaitsepiiranguga kinnisasjad, mille sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud (mitte välistatud). Sätte eesmärk on olnud selle kehtestamisest alates omandada riigile üksnes sellised looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad, mille omanik ei saanud omandamisel piirangutega arvestada. Sellele viitavad eri aegade

muutmise seaduste seletuskirjad (kättesaadavad Riigikogu kodulehel http://www.riigikogu.ee/?op=ems2&page=en_laiendatudotsing&emshelp=true), samuti seonduvad õigusnormid (maareformi seaduse maa tagastamise ja erastamise ning maa riigile omandamise alused jmt). Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmes lahendis (näiteks kohtuasjades 41696/07 ja 35264/04) leidnud, et kui isik teadis või tal oli võimalik teada saada vara või muu varalise õiguse suhtes kehtivatest piirangutest enne vara või varalise õiguse omandamist, ei ole piirang käsitletav omandiõiguse rikkumisena inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli artikli 1 tähenduses. 5.5.

§ 20

lõige 11, millega on täpsustatud kinnisasja riigile omandamise aluseid, kehtestati looduskaitseseaduse ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduse muutmise seadusega. Säte jõustus 1. aprillil 2007. Sätte lisamise peamine põhjus oli selgelt sätestada, et

§ 20

alusel kinnisasja omandamine ei ole põhjendatud, kui kinnisasja omandaja oli looduskaitselistest piirangutest teadlik. Sätte sõnastust on muudetud

1. aastal looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seadusega, millega lisati erandite hulka p
2. Muus osas jäi säte muutmata. Seletuskirjas on sätet selgitatud järgmiselt: „…//looduskaitsepiirangutega kinnisasja riigile omandamine on põhjendatud juhul, kui kinnisasja omandamisel ei saanud isik selliste piirangutega arvestada. Kui aga omandamisel olid piirangud teada, pidi omandaja nendega ka arvestama. Vähemalt oli tal selleks võimalus erinevalt nendest maaomanikest, kelle omandi suhtes on piirangud kehtestatud pärast omandamist. Omand on õiguste ja kohustuste kogum ning omandi üleminekul lähevad uuele omanikule üle kõik omandiga seotud õigused ja kohustused. Seega ei saanud varem ega saa ka praegu looduskaitsepiirangutega kinnisasja omanikul tekkida ootust kasutada looduskaitsepiirangutega kinnisasja muul viisil ja tingimustel, kui neil, mis kehtisid selle kinnisasja suhtes omandi ülemineku ajal. Võttes aluseks //…//

§ 20

eesmärgi, samuti looduskaitsepiirangutega kinnisasja omanikule täna kehtivad soodustused ja toetused, ei ole kinnisasjade, mille suhtes kehtivatest looduskaitsepiirangutest oli omanik omandamise ajal teadlik, riigile omandamine põhjendatud.“( https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9971b662-d049-4eaa-916ec7e2d6b9b3fd/Looduskaitseseaduse%20ja%20riigivaraseaduse%20muutmise%20seadus/ ) 5.6.

§ 20lõige 11 on konkreetse sisuga imperatiivne säte.

Erijuhud, millal sätet ei kohaldata, on loetletud sama sätte punktides 1−4. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks ette näha mingit kaalutlusõigust, vaid kehtestanud konkreetsed selgesõnalised juhised. Kuna maa riigile võõrandamine

alusel on n-ö tundlik teema ning varasem suhteliselt laia tõlgendusruumi pakkuv reeglistik tõi kaasa palju vaidlusi ja probleeme (nn maadevahetuse kaasus), on rangete reeglite kehtestamine olnud seadusandja kindel soov, et välistada olukorrad, kus seaduse rakendamisel sätte erineval tõlgendamise tulemusel võiks isikud olla erinevalt koheldud. Lisaks tagatakse nii ka looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamiseks ette nähtud vahendite parem sihtotstarbeline kasutamine ja piirangute hüvitamine neile, kel ei olnud võimalik omandamisel piirangutega arvestada. 6 5.7. Ka kohtud on leidnud, et

§ 20lg 11 ei anna otsustajale kaalutlusõigust.

Nii on Tallinna Ringkonnakohus oma 01.11.2010 haldusasjas 3-09-1921 tehtud otsuse punktis 11 märkinud muu hulgas, et § 20 lg 11 näol on tegemist normiga, mis piirab kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omaniku õigust taotleda riigilt kinnisasja omandamist. Sellist normi ei saa tõlgendada viisil, mis laiendab piirangu ulatust.//….// Seadusandja ei ole vajalikuks pidanud lisada normi subjektiivseid kriteeriume (nt, et omanik teadis või pidi teadma olemasolevatest piirangutest). Sellistel eeldustel tuleb ringkonnakohtu hinnangul normi tõlgendamisel lähtuda eelkõige selle sõnastusest. Olukorras, kus sõnastus on selge ning sellel on konkreetne juriidiline sisu, pole põhjendatud sellele teistsuguse tähenduse omandamine. Sama on Tallinna Ringkonnakohus kinnitanud oma 02.03.2011 haldusasjas nr 3-10-1814 tehtud otsuse punktis 18 ja 27.09.2018 haldusasjas 3-17-133 otsuse punktis 9. Kõigi viidatud otsuste peale esitati ka kassatsioonkaebus, mida Riigikohus menetlusse ei võtnud. 5.8. Eeltoodut arvestades puudus vastustajal õiguslik alus teha teistsugune otsus, kui keelduda Peedi kinnistu omandamisest, sest keeldumise aluseks olevad faktilised asjaolud ja

-st tulenevad otsustamise alused on üheselt selged. Vastustajal puudus otsustamisel kaalutlusõigus. 5.

1. Kaebaja väide, mille kohaselt tuleks antud juhul lähtuda sellest, et kaitsekord on läinud pärast kinnistu omandamist rangemaks, kuna Peedi kinnistul inventeeritud elupaigatüübi 9080* andmed kanti EELISesse alles
2. aastal, on ekslik.

§ 32

lõige 2 sätestab, et hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks on hoiuala moodustatud. Tegevuse lubamisel hindab hoiuala valitseja, kuidas võib taotletav tegevus mõjutada hoiuala kaitse-eesmärgiks seatud elupaika. Elupaigad, nende olemuse ja seisundi selgitab välja vastava ettevalmistuse saanud spetsialist inventuuri käigus ja tegevuse mõju hindamisel hoiuala kaitse-eesmärgile ning vajadusel piirangute seadmisel on määravaks heaks kiidetud elupaiga inventuur. 5.

1. Ühestki õigusaktist ei tulene, et tegevuspiirangute rakendamine on lubatud üksnes siis, kui selle aluseks olev asjaolu on kantud EELISesse. EELIS on informatiivse tähendusega andmebaas, millel ei ole õiguslikku tähendust. Seega on vastustaja seisukohal, et antud juhul ei oma mingit tähendust asjaolu, millal kanti inventuuri, millega tuvastati Peedi kinnistul elupaik 9080*, andmed EELISesse. Rõhutame, et Luitemaa hoiuala, kus kinnistu asub, kaitse-eesmärk on alates selle moodustamist olnud elupaiga 9080* kaitse. Seega hakkas omandamise ajal Peedi kinnistu suhtes kehtinud kaitsekord kinnistul kehtima Luitemaa hoiuala moodustamisest alates ehk juba
2. aastal. 5.
3. Täiendavalt selgitab vastustaja, et kuigi hoiuala valitseja kinnitusel inventeeriti Peedi kinnistul Luitemaa hoiuala kaitse-eesmärgiks olev elupaik soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080*)
4. aastal, ei toonud see kaasa kinnistu suhtes kehtiva kaitsekorra rangemaks muutumist. Hoiualal tegevuspiirangute seadmine on hoiuala valitseja kaalutlusotsus ja inventuur on üks asjaolu, mida tuleb otsuse kaalumisel arvesse võtta. Kaitsekorra rangemaks muutmisena saaks antud juhul käsitleda olukorda, kui hoiuala kaitse-eesmärkidesse oleks pärast omandamist lisandunud uus kaitstav elupaigatüüp, millega kaasnevad täiendavad piirangud võrreldes omandamise ajal kehtinutega. 5.
5. Kaebaja on omandamisel kinnitanud (müügilepingu p 2.2), et ta teab kinnistu paiknemisest hoiualal. Vastustaja on seisukohal, et ostja enda huvides on välja selgitada, millised on konkreetsel kinnistul kehtivad tegevuspiirangud. Paljudel juhtudel seda võimalust kasutatakse ja enne kaitstaval loodusobjektil asuva kinnistu omandamist pöördutakse sellekohase info saamiseks kaitseala või hoiuala valitseja poole. Kaebajal olid enne omandamist kõik võimalused välja selgitada konkreetse kinnistu suhtes kehtivad piirangud, seda enam, et varem on seda võimalust kasutatud. Antud juhul aga ei ole kaebaja esindajad küsinud vastustajalt enne Peedi kinnistu soetamist infot kinnistul kehtivate piirangute kohta ei suuliselt ega kirjalikult. 13.09.2018 toimunud Peedi kinnistu paikvaatluse käigus, milles osalesid nii Keskkonnaameti vastava ala spetsialistid kui kaebaja esindajad, tunnistasid kaebaja esindajad, 7 et enne Peedi kinnistu omandamist ei ole nad hoiuala valitsejalt, s.o Keskkonnaametilt antud kinnistu kohta infot küsinud. Sama on oma e-kirjaga kinnitanud ka kaebaja esindaja Ülo Vendland. 5.
6. Haldusmenetluse seaduse § 40 lõike 3 punkti 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Haldusakti adressaadi arvamus ja vastuväited omavad olulist tähendust, kui tegemist on kaalutlusotsusega, kus haldusakti adressaadil on praktiline võimalus lisada täiendavat informatsiooni, mis võib otsust mõjutada.

§ 20

lg 11 sätestab, et riik ei omanda kinnisasja

§-s 20 sätestatud korras, kui esinevad

§ 20lõikes 11 nimetatud asjaolud.

Käesoleval juhul on leidnud tõendamist, et esinesid viidatud sättes nimetatud omandamisest keeldumise asjaolud ja need olid akti andmise ajal vastustajale teada. Vastustajal puudus otsuse tegemisel kaalutlusõigus. Seetõttu ei saanud ka kaebaja esitatud arvamus haldusakti tulemust mõjutada. Vastustaja ei ole kõrvale kaldunud kaebaja haldusakti andmise taotluses esitatud andmetest ning puudus vajadus lisaandmete küsimiseks. Sellisel juhul lubab HMS § 40 lõike 3 punkt 2 viia haldusmenetluse läbi ka ilma menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Eelnevast tulenevalt ei ole kaebaja vaidlustatud haldusakti andmise menetlusse kaasamata jätmisega kahjustatud kaebaja subjektiivseid õigusi ning kaasamata jätmine ei ole mõjutanud haldusakti seaduslikkust. 5.

1. Vastustaja leiab, et kaebaja esitatud menetluskulude nimekirjas toodud menetluskulude suurus ei ole põhjendatud HKMS § 109 lg 6 tähenduses, mis õigustaks selle väljamõistmist vastaspoolelt, kui lahend peaks tehtama kaebaja kasuks. Menetluskulude nimekirja on märgitud muuhulgas õigusabi osutamise tegevusteks suhtlemine kliendi esindajaga telefoni ja elektronkirja teel 0,5 h ja kohtuistungiks ettevalmistumine sh suhtlemine kliendiga 3 h. Kuivõrd nimetatud tegevused võivad olla korralduslikud, siis ei ole põhjendatud nende tasustamine samasuguse tunnihinnaga nagu õigusteenuse osutamine. Vastustaja palub menetluskulude kindlaksmääramisel võtta arvesse kulud üksnes põhjendatud ulatuses. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on üldises plaanis kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad õiguslikud ja faktilised asjaolud: 6.
3. Looduskaitseseaduse (

) § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Sama paragrahvi lg 11 kohaselt riik ei omanda kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui: 1) kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks; 2) kinnisasi omandati pärimise teel; 3) kinnisasi omandati abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist; 4) kinnisasi omandati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ja kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud enne 1996. aasta 7. juunit. Kohus selgitab, et

§ 20

lg 11 ei anna vastustajale väljaspool selle punktides 1-4 s toodud asjaolusid kaalutlusõigust, vaid keelab nende puudumisel ühemõtteliselt kinnisasja omandamise selles paragrahvis sätestatud korras. 8 6.2.

§ 4lg 1 p 2 tulenevalt on kaitstavaks loodusobjektiks mh hoiualad.

Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on hoiuala elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. 6.3.

§ 16

lg 1 sätestab, et kaitsealal või hoiualal asuva või kaitstavat looduse üksikobjekti või püsielupaika sisaldava kinnisasja või selle osa võõrandamisel või asjaõigusega koormamisel peab asjakohane leping sisaldama järgmist loodusobjektiga seotud teavet: 1) loodusobjekti tüüp ja nimetus; 2) loodusobjekti valitseja nimi; 3) viide loodusobjekti kaitse alla võtmise otsusele. 6.

1. Kohus leiab, et tuvastamist on leidnud, et Peedi kinnistu (kinnistusregistriosa nr 1357606) on omandatud kaebaja poolt pärast selle kaitse alla võtmist. Kinnistu on omandatud 04.05.2017 sõlmitud müügilepinguga (tl 8-15p). Kinnistu võeti kaitse alla Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ § 1 lg 1 p 14 alusel. 6.
2. Müügileping (tl 8-15p punktid 1.4, 2.1 ja 2.2) sisaldas informatsiooni Peedi kinnistu paiknemise kohta Luitemaa hoiualal. Seega sisaldas võõrandamistehing informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja märgib, et

§ 20

lg 11 ei ole nõuet, et võõrandamistehing peab sisaldama piirangute ulatuse (kaitsekorra) sisulist kirjeldust. Andmed, mis peavad müügilepingus kajastuma on sätetatud eelpool viidatud

16 lg

1. Vaidlust ei ole selles, et vastavad andmed olid müügilepingus olemas (vt tl 11). Sellest tulenevalt ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust asjaolu, et kaebaja ei teadnud, et kinnistu paikneb Natura alal või, et müügilepingu sõlmimise ajaks ei olnud 2013-2015 aastal inventeeritud andmeid Peedi kinnistul paikneva elupaiga 9080* kohta kantud Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) registrisse (andmed kanti sinna 2018) (vt tl 27). 6.
2. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud ka see, et Peedi kinnistu suhtes kehtiv kaitsekord ei ole pärast seda, kui kaebaja selle omandas, läinud rangemaks. Luitemaa hoiuala üks kaitseeesmärk on selle moodustamisest alates olnud elupaiga 9080* kaitse ja alates hoiuala moodustamist kehtib kinnistu suhtes

§-des 32 ja 33 sätestatud hoiuala kaitsekord.

§ 32

lg 2 sätestab üheselt, et hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi.

§ 32

lõige 3 kohaselt on hoiualal metsaraie keelatud, kui see võib rikkuda kaitstava elupaiga struktuuri ja funktsioone ning ohustada elupaigale tüüpiliste liikide säilimist. Peale kinnistu omandamist ei ole kaitsekorda rangemaks muudetud. Asjaolu, et ala inventeeriti aastal 2014-2015 ning selle alusel kanti EELISesse täiendavad andmed elupaiga 9080* kohta peale kinnistu omandamist 2018 aastal, ei oma käesoleva asja lahendamisel õiguslikku tähendust. Vastava kandega ei ole muudetud kaitsekorda. Samuti ei ole sellest tulenevalt kehtestatud ühegi õigusaktiga täiendavaid piiranguid Peedi kinnistu suhtes. Kaebaja seisukoht, et majandustegevuse absoluutseid piiranguid on tõlgendatud vaidlustatud käskkirjas kaebaja kahjuks nagu oleks need andmed olnud kaebajale müügilepingu sõlmimise ajal teada on ebatäpne. Kohus märgib veelkorda, et majandustegevuse piirangud tulenevad sellest, et Peedi kinnistu asub hoiualal ehk siis Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusest nr 154 ja looduskaitseseadusest. Käskkirjast ei nähtu nagu oleks inventariseerimisandmeid tõlgendatud isiku kahjuks ning asutud seisukohale, et vastavad andmed pidid kaebajale olema aru saadavad müügilepingust. Selliseid järeldusi käskkirjast ei nähtu. Küll aga on õiguspäraselt jõutud käskkirjas järeldusele, et vahepeal ei ole kaitserežiim muutunud rangemaks, kuivõrd kaitsekorda ei ole muudetud. Kaebaja ei ole esitanud kohtule vastupidise tõendamiseks ühtegi tõendit. 9 6.7. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu ei ole omandatud pärimise teel ega

§ 20lõike 11 punktis 3 loetletud isikutelt.

6.

1. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kinnistu ei ole omandatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel.
2. Kohus arvestades eeltoodud õigusliku regulatsiooni ja tuvastatud faktiliste asjaoludega leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
3. Kohus märgib veel, et kaebaja kui metsa varumisega tegelev ettevõte, kes omandas kaitstava loodusobjektiga Luitemaa hoiualal asuva Peedi kinnistu, võttis endale sellega teadlikult äririski, et kinnistul ei pruugi olla võimalik teostada raiet või teostada raiet kaebaja poolt soovitud mahus. Asjaolu, et kaebajale väljastati ekslikult metsateatised nr 50000051046, 50000051052 ja 50000057980, mis hiljem kehtetuks tunnistati, ei muuda samuti fakti, et tegemist oli ja on jätkuvalt kaitstava loodusobjektiga kinnistuga ning kaitsekord iseenesest ei ole vahepeal muutunud. Sellest tulenevalt ei ole ka täidetud

§ 20lg 11 p 1 sätestatud erandi kohaldamise eeldused.

Teoreetiliselt oleks sellisel juhul võimalik kaebajal esitada kahjunõue, juhul kui ta on heas usus nende alusel teinud näiteks täiendavaid kulutusi nõudnud toiminguid raieõiguse realiseerimiseks. Kohus märgib, et vastav võimalik kahjunõue ei ole käesoleva kaebuse raamides menetletav nõue. Kaebaja viitas veel Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusele nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (Kord) § 31 lg 4 p 1. Viidatud sätte kohaselt ei piira hoiualal kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui: 1) kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel paikneb nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) lisas 1 nimetatud esmatähtis elupaigatüüp, kasvava metsa vanuseline koosseis on valdavalt kategoorias „küps” ning hoiuala valitseja ei anna nõusolekut metsaraieks. Selles tulenevalt leiab kaebaja, et kinnistut omandades ei saanud ta arvestada, et kinnistut ei ole võimalik metsaraie otstarbel kasutada. Seega tekkis tingimus - kaitsekord piirab hoiualal kinnisasja kasutamist oluliselt – kaebaja arvates alles pärast Peedi kinnistu müügilepingu sõlmimist. Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu.

§ 32

lg 3 tulenevalt pidi kaebajale olema aru saadav juba Peedi kinnistu omandamisel, et sellel võib olla metsaraie keelatud. Asjaolu, et kaebaja ei selgitanud enne Peedi kinnistu omandamist täpsemalt vastavaid asjaolusid välja, ei tähenda seda, et kaebajal oleks tekkinud peale vastavast asjaolust teada saamist

§ 20

lg 11 p 1 alus erandi kohaldamiseks, millisel juhul riik peaks kinnistu omandama. Kohus peab siinkohal täiendavalt vajalikuks märkida, et eraõigusliku müügilepingu tingimused määravad ära selle pooled. Vastustajal ei ole mingil kombel võimalik sekkuda ja osaleda sellise tehingu sõlmimisel. Asjaolu, et kaebaja ise professionaalse metsandusettevõttena ei selgitanud välja kõiki konkreetse kinnistuga seotud piiranguid olukorras, kus ta oli teadlik, et omandatav kinnistu on kaitstaval loodusobjektil (Luitemaa hoiuala), ei saa kaasa tuua kaebaja nõuet riigi vastu kinnistu omandamiseks. See saab toimuda ainult seaduses sätestatud tingimuste olemasolul. Käesoleval juhul on kohus tuvastanud vastavate tingimuste puudumise.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud käskkirjas, kui ka nende 10 vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega.
2. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetlusekulude hüvitamist taotlenud, millest tulenevalt jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 11