Obsah (19)

§ 238§ 179§ 175§ 126§ 318§ 233§ 54§ 59§ 42§ 14§ 237§ 234§ 2371§ 1601§ 1603§ 2861§ 7§ 60§ 10

1-18-6716 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2019, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-6716 (13240103233) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistung

) §-dest 233, 238 ja §-dest 306, 310, 311, 313 ning 315, maakohus otsustas: Mõista Sergei Repei õigeks KarS § 209 lg 2 p 2 (kehtivas KarS redaktsioonis – p 3) järgi esitatud süüdistuses. Mõista Sergei Repei õigeks KarS § 209 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistustes, mis on seotud kannatanu M B garaažiboksi ja sõiduauto vahetusega 2011.a ning kannatanule E N varalise kahju tekitamisega 2013.a. 1 1-18-6716 Tunnistada Sergei Repei süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi 2011.a juunis kannatanu M B suhtes K külas asuva kinnisvara ostul ja 2012.a märtsis kannatanu J N suhtes toime pandud kelmustes ning mõista talle karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning mõista Sergei Repeile nende tegude eest karistuseks 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõista Sergei Repeile kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, arvestades Viru Maakohtu 08.10.2012 kohtuotsuse nr 1-10-1333 järgi mõistetud karistusest 2 (kaks) aastat vangistust, liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 3 (kolm) aastat vangistust. Arvates 08.10.2012 kohtuotsuse järgi ära kantud karistuse liitkaristusest maha, on 11.04.2019 seisuga ärakandmata karistuseks kuni 08.10.2012 toime pandud kuritegude eest 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuud 11 (üksteist) päeva. Tunnistada Sergei Repei süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi 2013.a kannatanu R S suhtes toime pandud kelmuses ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning mõista Sergei Repeile selle teo eest karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada nimetatud 8-kuulist karistust KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa (so 1 aasta 9 kuu ja 11 päeva) võrra ja mõista Sergei Repeile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 (kaks) aastat 5 (viis) kuud ja 11 (üksteist) päeva vangistust. Moodustatud liitkaristuse karistusaja alguseks lugeda 11.04.2019. Sergei Repeile valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Tsiviilhagid: Kannatanu M B tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning mõista võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel Sergei Repeilt välja kannatanu M B (ik XXX ) kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 4 000 (neli tuhat) eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda kannatanu M B arveldusarvele XXX SWEDBANK pangas. Kannatanu R S tsiviilhagi rahuldada osaliselt ja mõista VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel Sergei Repeilt välja kannatanu R S (ik XXX ) kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 26 000 (kakskümmend kuus tuhat) eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda kannatanu V S arveldusarvele XXX SWEDBANK pangas. Kannatanu J N pärija O N tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning mõista VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel Sergei Repeilt välja kannatanu J N pärija O N (ik XXX) kasuks kuriteoga tekitatud kahju summas 8 000 (kaheksa tuhat) eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda O N arveldusarvele XXX SEB pangas. Kannatanu E N tsiviilhagi jätta rahuldamata. Konfiskeerimine ja selle tagamine: Vähendada KarS § 831 lg 3 alusel käesolevas asjas tahtlike kuritegudega saadud varana konfiskeerimisele või selle asendamiseks väljamõistmisele kuuluva vara suurust 37 205 eurot rahuldatud tsiviilhagide (kokku 38 000 euro) võrra nullini ning jätta konfiskeerimine ja selle asendamine kohaldamata. Vabastada kohtuotsuse jõustumisel aresti alt konfiskeerimise tagamiseks arestitud J V omandis olevad T paiknevad korteriomandid (mitteeluruumid) aadressidel: XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX, korteriomand (eluruum) aadressil: XXX, ning J V hooneühistu J 2 1-18-6716 liikmelisusest tulenev ainukasutusõigus garaažiboksidele nr XX ja XX aadressil XXX. Menetluskulud: Kriminaalasjas on menetluskuludeks

§ 179

lg 1 p 2 ning § 175 lg 1 p-de 1 ja 9 alusel kokku 1 460 (üks tuhat nelisada kuuskümmend) eurot (sundraha 810 eurot ja kannatanu M B lepingulise esindaja Olga Väina menetluskulud summas 650 eurot). Mõista Sergei Repeilt

§ 175

lg 1 p 1 ning § 180 lg 1 alusel kannatanu M B kasuks välja kannatanu esindaja Olga Väina tasu summas 650 (kuussada viiskümmend) eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest ühe kuu jooksul kannatanu M B arveldusarvele XXX SWEDBANK pangas. Mõista Sergei Repeilt

§ 175

lg 1 p 9 ning § 180 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha summas 810 (kaheksasada kümme) eurot. Sundraha tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest ühe kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR PANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700019040 ning selgitus „Sergei Repei, 1-18-6716, kriminaalmenetluse kulud“. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid: Kriminaaltoimikus olevad 4 (neli) CD-plaati (Ida prefektuuri piirivalvebüroo videosalvestis kriminaalasja II köites, lk 101; sideettevõtja andmed kriminaalasja III köites, lk 62; Swedbank vastus kriminaalasja III köites, lk 118; Danske panga vastus kriminaalasja IV köites, lk 214) jätta

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde.

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad

§ 318

lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni. Süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu, kes soovivad otsust apellatsiooni korras vaidlustada, on kohustatud sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsiooniteate esitamisel koostab kohus motiveeritud otsuse, mis on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis 17. mail 2019. Otsusele võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15.peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulusid. Määruskaebus tuleb esitada Viru Maakohtule 15 päeva jooksul päevast, mil motiveeritud otsus oli kohtumenetluse kohtus tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooni ei saa esitada prokuratuur lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. KRIMINAALASJA KOHTULIKUL ARUTAMISEL TUVASTATU

1. Viru Ringkonnaprokuratuur süüdistas 27.08.2018 süüdistusaktis Sergei Repeid KarS § 209 lg 2 p 1 ja 2 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud kelmuseid ning karistatud nende tegude eest Viru Maakohtu 08.10.2012 otsusega, pani toime ajavahemikul 04.10.2010 – 12.07.2013 viis kelmust nelja kannatanu - M B , R S , E N ja J N – suhtes. 21.01.2019 esitas prokurör kohtumenetluse käigus süüdistuse korrigeeritud tervikteksti (
2. kd, tl 89-101), muutmata kvalifikatsiooni teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi, kuid varieerides 3 1-18-6716 süüdistust sõnastuslikult ja täpsustades, et süüdistuses nimetatud tegevus vastab kehtivas redaktsioonis KarS § 209 lg 2 p-dele 1 ja
4. Kriminaalasi saabus Viru Maakohtusse 27.08.2018 arutamiseks üldmenetluses. 12.10.2018 andis kohus S. Repei kohtu alla ning jättis tema suhtes valitud tõkendi – elukohast lahkumise keeld - muutmata. 13.02.2019 toimunud kohtuistungil (enne kohtuliku arutamise alustamist üldmenetluses) esitas prokurör taotluse arutada kriminaalasja lühimenetluse korras ja andis kohtule üle kriminaaltoimiku. Vastuväiteid ei olnud ning kohus rahuldas prokuröri taotluse, jätkates kriminaalasja arutamist lühimenetluse korras. Süüdistatav Sergei Repei taotlus asja arutamiseks on protokollitud 26.11.2018 eelistungi protokollis (
5. kd, tl 44).
6. Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav, jäi lühimenetluse juurde, kuid kuriteo toimepanemises end süüdi ei tunnistanud ning soovis anda ütlusi. Asja arutamine lühimenetluses toimus 13.-15.02.2019 kohtuistungitel. Kohus avaldas kohtuistungil toimikus olevad tõendid (
7. kd, tl 130-131) ja toimus Sergei Repei küsitlemine (
8. kd, tl 132-150).
9. Kaitsja leidis, et süüdistus ei ole põhjendatud ning taotles S. Repei õigeksmõistmist. Kannatanu M B puhul tõi kaitsja esile, et ta on kõrgharidusega inimene ning kuna tehingud tehti läbi notarite, ei ole asjakohane rääkida sellest, et inimene ei saanud aru tehingu sisust. Jutt on väga paljudest allkirjadest, mille kohta kõrgharidusega inimene kirjutab omakäeliselt. Samuti, mis puudutab tema auto ostmist, on tehtud tema enda tahte kohaselt ja rääkida seda, et keegi viis ta eksitusse, siis on küsimuse, milles ta viis eksitusse. Rääkides J N , kes võttis laenu ja kandis J V pangakontole summas 8000 eurot, siis on lisatud kohtutoimikusse dokumentaalsed tõendid, millest nähtub, et J N puuduvad pretensioonid Repei osas. Antud juhul oleks meil iga abielulahutus 209 tunnustega. Väga paljud lähevad notarisse sõlmima lepingut selle kohta, et kas on lahusvara või kuidas nad hakkavad seda kasutama. Pärast tuleb välja, et see soov, kes allkirja andis, see ei olnudki tema õige soov, kuid kahjuks selle jutu rääkimine ei muuda asja olemust. Paraku nagu ta oli selle inimese vara, nii ta jääbki, sest notariaalne tehing, kui ta ei ole ülesütlemise avaldusega tühistatud, siis ei saa seal midagi teha. Neljas episood, mis puudutab R S - puudub vaidlus selles, et S tel oli soov müüa oma korteriomandit XXX tänaval. Kui rääkida sellest, et kuidas see vahetus pidi toimuma, siis on olemas ka tunnistajad selle kohta, selle firma esindajad, kes käisid seal kodus ja nad fikseerisid selle olukorra ära. Vastavalt müügilepingule oli korteri väärtuseks 26 000 eurot. Kõik osapooled on vene kodakondsusega, vene keelt rääkivad isikud. Samamoodi on ka notar vene rahvusest. Peale selle oli veel S tel võlg korteriühistu eest, mis moodustas 4797,40 eurot. Lepingus on kirjas, et ostjale müüdi korter 26 000 euro eest, millisest 21 260 eurot ostja on tasunud müüjatele enne käesoleva lepingu allakirjutamist allkirjadega käesolevale lepingule. Teine osa sellest, 4797,40, mis oli korteriühistu võlg, tasub ostja ise korteriühistule. Nüüd S väidavad, et nad ei ole seda raha saanud. Lepingus on olemas mõlemapoolsed allkirjad selle kohta, et raha on tasutud enne müügitehingut. Rääkida sellest, et nendele on tekitatud võlg 40 000 euro ulatuses, ei vasta tõele. Ka viiendat episoodi E N suhtes ei pidanud kaitsja tõendatuks.
10. Vandeadvokaat Mare Lust oli ühtlasi ka kolmanda isiku positsioonilt palus ta vabastada J. V vara aresti alt. J V esindaja ning sellelt
11. Prokurör leidis, et kõik kohtueelses menetluses kogutud tõendid kinnitavad S. Repeile esitatud süüdistust ning palus talle karistuseks mõista 4 aastat vangistust, arvata sellest maha 1/3 ning mõista karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust, mis liita eelnevalt mõistetud, kuid veel ärakandmata osaga (13.02.2019 seisuga 11 kuud ja 9 päeva) ning lõplikult ärakandmisele kuulub 3 aastat 7 kuud ja 21 päeva vangistust. Samuti palus prokurör S. Repeilt välja mõista sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest, s.o 810 eurot ning menetluskulud jätta süüdistatava kanda.
12. Kannatanu O N selgitas, et loodab kohtu õiglasele otsusele. Kannatanu M B jagas prokuröri arvamust. Sergei Repei palus end õigeks mõista. 4 1-18-6716 MAAKOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED 8.

§ 233

lg 1 kohaselt lahendab kohus lühimenetluses kriminaalasja tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata, kriminaaltoimiku materjali põhjal. Enne süüküsimuse otsustamist käsitleb kohus kaht menetluslikku aspekti, mis on menetluse seaduslikkuse seisukohalt olulised (osa A), seejärel süüdistuse põhjendatust (osa B), karistust (osa C), hagisid (D), konfiskeerimist ja selle tagamist (E) ja lõpuks muid üksikküsimusi (F). A. Üldised menetluslikud küsimused Kaitsja ja kolmanda isiku esindaja rolli ühildatus

1. Käesoleva asjas oli vandeadvokaat Mare Lust nii süüdistatava Sergei Repei kaitsja kui ka kolmanda isiku J V esindaja. Tema roll kaitsjana oli asja arutavale kohtule teada juba süüdistusaktist, tema roll kolmanda isiku esindajana sai teatavaks eelmenetluse käigus (11.01.2018,
2. kd, lk 75). Toimiku saamise järel 13.02.2019 veendus kohus, et vandeadvokaat on olnud J. V kui kolmanda isiku esindaja vähemalt alates 2015.a augustist (
3. kd, tl 240) ning S. Repei kaitsja vähemalt alates 2018.a aprillist (
4. kd, tl 153).
5. Kohus on

§ 54

p 1, 59 lg 4 ja § 14 lg 1 koos tõlgendamise tulemusena veendumusel, et antud juhul ei ole asjaolu, et kaitsjana ja kolmanda isiku esindajana osaleb menetluses sama advokaat,

-s sätestatuga vastuolus ning see ei riku ka menetluses osalevate isikute õigusi.

§ 54

(millele viitab ka kolmanda isiku esindaja taandumist reguleeriv

§ 59

lg 4) näeb ette, et isik ei või olla kaitsja, kui ta on: 1) olnud või on samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjekt; või 2) varem samas või sellega seonduvas kriminaalasjas kaitsnud või esindanud teist isikut, kelle huvid on kaitsealuse huvidega vastuolus. Kohus on seisukohal, et

§ 54

p 2 näeb ette erireegli juhuks, kui see teine menetlussubjekt, kes advokaat on, on esindaja või kaitsja (nii näiteks ütleb kaitsja osas juba

§ 42lg 3, et samal kaitsjal võib olla mitu kaitsealust).

Teisisõnu seisneb kohtu hinnangul

§ 54

p 2 tähendus selles, et kui see teine menetlussubjekt, kes kaitsja on, on/on olnud kaitsja või esindaja, siis võib ta küll menetluses osaleda, aga üksnes siis, kui kaitsealuste/esindatavate huvid pole vastuolus. Vastasel korral oleks p 2 osaliselt ainetu ja sisutühi, sest dubleeriks p 1 teksti („ 2) varem samas … kriminaalasjas kaitsnud või esindanud teist isikut…“ on tegelikult p-ga 1 kaetud, mistõttu ainus põhjus selle lisamiseks p-i 2 oleks erandi kehtestamine). 11. Käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud märkimisväärset lahknevust kolmanda isiku ja süüdistatava menetluslike huvide vahel, kuigi nende suhted ei ole harmoonilised (1.kd, tl 235236). Kolmas isik on määratletud kuriteoga saadud ja arestitud vara omanikuna, kellel on süüdistatavaga perekondlikud suhted (ühine tütar). Nii süüdistatav kui kolmas isik ei ole kordagi väljendanud soovi, et neid ei esindaks/kaitseks sama isik või et nad sooviks kaitsjat/esindajat muul põhjusel vahetada. Kuivõrd kaitsja esindas menetluses positsiooni, et süüdistatav tuleks täies mahus õigeks mõista ja kolmanda isiku varad aresti alt vabastada, saab öelda, et põhiolemuselt oli tema mõlema esindatava/kaitstava menetluslik soov ühine. Sama advokaadi kasutamine sarnaste huvide korral on ka menetluskulude ja –ökonoomia seisukohalt otstarbekas. See pole vastuolus ka

§ 14

lg 1 põhimõttega, mis kehtestab piirstandardi ehk ütleb, millistel juhtudel menetlussubjektid mitte mingil juhul ei tohi samas isikus kattuda: „Kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid.“ Käesolevas asjas osales vandeadvokaat enne asja sisulist arutamist paralleelselt nii kaitsjana kui kolmanda isiku esindajana nii kohtueelses menetluses kui ka määruskaebemenetluses apellatsioonkohtus. Eelnevatel põhjustel on õige, et ta jätkas kriminaalasja sisulisel arutamisel maakohtus samades rollides. Kriminaaltoimiku täiendamine kohtumenetluse ajal 12. Prokurör esitas kohtule asja arutamiseks lühimenetluses kriminaaltoimiku, mida oli täiendatud pärast süüdistusakti koostamist kaitsja esitatud tõendite võrra. Kohus jõudis 5 1-18-6716 menetluse käigus järeldusele, et neil asjaoludel on võimalik asja lühimenetluses läbi vaadata, rikkumata kriminaaltoimiku materjali põhjal arutamise kohustust. 13.

§ 233

lg 1 ja § 237 lg 4 nõue keelab toimikumaterjalide täiendamise üksnes kohtulikul arutamisel lühimenetluses. Ka Riigikohus on oma korduvates selleteemalistes lahendites sidunud uute tõendite esitamise keelu kitsalt kohtuliku arutamisega lühimenetluses (vt 3-1-1-67-16, p 15; 1-17-1629, p 8 jpt). Varasemas lahendis (3-1-1-99-13, p 9) on Riigikohtu kriminaalkolleegium pidanud näiteks lubatavaks nende kohtumenetluses kaitsja poolt esitatud tõendite kriminaaltoimiku juurde võtmist, mis esitati kohtus, aga enne kriminaalasja lühimenetluses arutamise algust. Sellisel juhul ei olnud alust rääkida

§ 233lg 1 nõuete rikkumisest.

Selle kohtu hinnangul on sama põhimõte kohaldatav ka eelmenetluses lisanduvatele tõenditele. Peamine on, et pärast

§ 237

toimingute alustamist ehk kohtuliku arutamise ajal kriminaaltoimik enam ei täieneks. Kohtu hinnangul on seaduse sellise tõlgendamise korral võimalik tagada kõigi menetlusosaliste õigused nii, et neile antakse võimalus lisandunud tõenditega tutvuda ning avaldada arvamust nende sisu ja selle kohta, kas muudatus tõendites kahjustab kuidagi nende õigusi. 14.

§ 234

lg 4 näeb ette, et kui süüdistatav, kaitsja ja prokuratuur nõustuvad lühimenetluse kohaldamisega kohtumenetluse käigus, esitab prokuratuur süüdistatava taotluse ja kriminaaltoimiku kohtule kohtuistungil.

§ 2371

lg 1 omakorda ütleb, et eelmainitud taotluse saamisel kohtuistungil jätkab kohtunik kohtulikku arutamist

§-s 237 sätestatud korras (va kui ta lg 2 kohaselt lühimenetlusest ei keeldu).

§ 237

lg 1 ls 1 kohaselt algab kohtulik arutamine lühimenetluses sellega, et kohtunik teatab kohtuliku uurimise algusest ja teeb prokurörile ettepaneku pidada avakõne. Kuna käesolevas asjas oli kriminaalasi saabunud kohtusse esmalt üldmenetluses ja soovi minna üle lühimenetlusele väljendasid pooled eelmenetluse ajal, alustas kohus

§ 2371

lg 1 ja

§ 237tähenduses kohtulikku arutamist 13.02.2019 (6.

kd, tl 126 jne). Samal istungil esitas prokurör kohtule ka kriminaaltoimiku ja lühimenetluse kohtuliku arutamise ajal avaldati üksnes selles kriminaaltoimikus olevad dokumendid.

1. Käesolevas asjas pole vaidlust, et kohtule esitatud kriminaaltoimikusse oli lisatud tõendeid, mida ei olnud seal süüdistusakti kohtusse saatmise hetkel. Käesolevas asjas jõudsid prokurör ja kaitsja eelmenetluse ajal ühisele arusaamale, et taotletakse lühimenetlust, aga tingimusel, et kriminaaltoimikusse lisanduvad kaitsja poolt esitatavad tõendid (
2. kd, tl 101-102). 13.02.2019 kohtuistungil, kui prokurör toimiku kohtule üle andis, olidki need tõendid juba mõlema poole ühisel nõul kriminaaltoimikusse inkorporeeritud (avaldamine
3. kd tl 130, tõendid ise
4. kd tl 167-223). Kohtu hinnangul ei ole selline materjalide lisamine iseenesest vastuolus

§ 1601

lg-s 1 ettenähtud kriminaaltoimiku olemusega – „Kriminaaltoimik on kriminaalasjas kogutud dokumentide kogum.“ (Tõsi, justiitsministri 29.01.2016 määruse „Nõuded kriminaaltoimikule ja kaitseakti näidisvormi kehtestamine“ lg 2 näeb küll ette, et kriminaaltoimik on kriminaalasjas kogutud kohtueelse menetluse dokumentide kogum, aga kohtu hinnangul on minister väljunud kriminaaltoimiku definitsiooni kitsendavalt sisustades

§ 1603

volitusnormi piiridest.) Kohus on seisukohal, et asja lühimenetluses arutamiseks saav maakohus ei ole pädev prokuröri poolt esitatud kriminaaltoimikut lõhkuma Kohtule lühimenetluses esitatava kriminaaltoimiku komplekteerimine on prokuratuuri ülesanne ja pädevus, nagu see nähtub ka

§ 234lg-st 4.

Kohtu hinnangul ei ole antud juhul ka määrava tähtsusega see, et kaitsja soovil lisandus kriminaaltoimikusse tõendeid, mida ei olnud nimetatud ei süüdistus- ega kaitseaktis. Kuna käesolevas asjas ei toimunud üldmenetluse kohtulikku uurimist, siis ei rakendunud ka

§ 2861põhimõtted tavakohase täiendavate tõendite esitamise protseduuri kujul.

Siiski tuleb märkida, et nimetatud sättes kehtivad reeglid on loodud eelkõige poolte võrdsusse tagamiseks võistlevas menetluses ja ka menetlusökonoomia tagamiseks (so menetluse venitamise vältimiseks). Praeguses asjas olid nii kaitse kui süüdistus ühel meelel kaitsja tõendite lisamise osas ning selle kokkuleppe eesmärk oli justnimelt tagada menetlusökonoomia ehk viia menetlus 6 1-18-6716 läbi lühimenetluses, mitte aga oluliselt aeganõudvamas üldmenetluses. Seetõttu ei oma kohtu hinnangul sisulist tähendust see, et tõendeid polnud nimetatud kaitse- ega süüdistusaktis.

1. Käesolevas asjas ei ole toimiku täiendamisega riivatud ka ühegi muu menetluspoole – kolmanda isiku ega kannatanute – õigusi. Olles teadlik kaitsja, süüdistatava ja prokuröri kavatsusest minna üle lühimenetlusele, palus kohus neil pidada silmas (
2. kd, tl 86), et kui kriminaaltoimikusse on süüdistusakti koostamise järel lisandunud tõendusliku tähendusega dokumente, tuleb anda kannatanutele (ja kolmandale isikule)

§-s 224 ettenähtuga analoogne võimalus nendega tutvuda. Kohus leidis, et selliselt saab kompenseerida kannatanu õiguste teoreetilist riivet, mis tuleneb sellest, et teadmata toimikumaterjalide täienemisest ei teaks kannatanu esitada neile omapoolseid vastuväiteid. Käesoleval juhul saabusid kõik kannatanud, kannatanu B esindaja Olga Väina ja kolmas isik 13.02.2019 kohtuistungile ja kohus andis neile võimaluse soovi korral tutvuda toimikus olevate (sh lisatud) ning esitada nende kohta küsimusi (

1. kd, tl 126-139). Keegi ei andnud kohtuistungil mõista, et nende tutvumisõigust oleks kuidagi piiratud ning keegi pooltest ei näinud lühimenetluse takistusi.
2. Arvestades eelöeldut ja seda, et kõik menetluspooled pidasid lühimenetlust õigustatuks, ei tekitanud toimikumaterjalide eelöeldud viisil täienemine kahtlusi lühimenetluse kohaldamise võimalikkuse osas. Vastupidi, pigem on lühimenetlus kooskõlas

§-st 151 tuleneva maakohtu kohustusega arutada kohtuasja ühtse tervikuna ning tagada võimalikult kiire lahendini jõudmine. Arvestades, et arutamisel on enam 5-8-aasta-tagused teod, on kiire lahendini jõudmine selles asjas iseäranis aktuaalne. Tuleb silmas pidada, et kui kohus oleks lühimenetlusest keeldumise tõttu kriminaalasja tagastanud, olnuks ülimalt tõenäoline, et kriminaalasi ei jõuaks kunagi kohtuliku arutamiseni (S. Repei vabaneks praeguse karistuse kandmiselt hiljemalt 2020.a algul ning tõenäoliselt läheks siis pakku – vt otsuse p-d 134-135). B. Süüdistuse põhjendatus

1. Sergei Repeile on esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1 ja 2 järgi kelmuses, kui see on toime pandud suures ulatuses ja isiku poolt, kes on varem kelmuse toime pannud (kehtivas redaktsioonis on see KarS § 209 lg 2 p-des 1 ja 3 nimetatud tegevus). Teod on toime pandud aastail 2011-2013, mil kehtis KarS § 209 redaktsioon, mille kohaselt oli kelmus varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Alates
2. aastast on kelmus teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Kokku on süüdistuses 5 nummerdatud punkti. Kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja kontrollinud kriminaalasjas olevaid tõendeid, jõudis kohus veendumusele, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud KarS § 209 lg 2 p 1 kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud kolmes süüdistuspunktis (süüdistuse p-des I, III ja IV –
3. kd, tl 91-92). Sergei Repei tuleb õigeks mõista süüdistustes, mis on seotud kannatanu M B garaažiboksi ja sõiduauto vahetusega 2011.a ning kannatanule E N varalise kahju tekitamisega 2013.a (süüdistuspunktid II ja V) ning samuti kelmuses suures ulatuses ehk KarS § 209 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses (kehtiva redaktsiooni järgi KarS § 209 lg 2 p 3 järgi). Kohus põhjendab sellisele seisukohale asumist alljärgnevalt süüdistuspunktide kaupa, vastavalt süüdistuses esitatud järjestusele. I. süüdistuspunkt: kinnisvara ost XXX külas 2011.a (kannatanu M B )
4. Sergei Repeid süüdistatakse järgmises: …tema isikuna, kes on varem toime pannud kelmuseid ning karistatud nende tegude eest Viru Maakohtu 08.10.2012 otsusega, uuesti, tegutsedes varalise kasu saamise eesmärgil: S. Repei vormistas XXX külas asuva XXX talu 04.10.2010 V V nimele, jäädes samaaegselt talu faktiliseks omanikuks.
5. aastal võttis S. Repei laenu äriühingust OÜ A A K , mida esindas juhatuse liige A K , 35 000 krooni (2 236,91 eurot). Laenu tagatiseks vormistati 11.01.2011 talu A A K OÜ nimele. Peale seda kui S. Repei oli viimati nimetatud laenu tagastanud 21.05.2011 ning soovimata talu vormistamist enda nimele, kaasas süüdistatav kannatanu M B eesmärgiga saada varalist kasu. S. Repei kasutas ära M. B usalduslikkust 7 1-18-6716 enda vastu, viimase teadmatust ja kogenematust kinnisvara valdkonnas ning tegi M. B ettepaneku investeerida koos talusse, mille väidetav väärtus on 18 000 eurot, eesmärgiga müüa talu hilisemalt kallimalt edasi. Keeldudes M. B ostetavat talu näitamast, palus S. Repei M. B kanda kiiremas korras 8 000 eurot oma tuttava N M arvelduskontole, kes ei olnud teadlik S. Repei kavatsustest. Nende tegudega lõi S. Repei M. B vale ettekujutuse N. M kui talu omanikust ja müüjast, vale ettekujutuse talu väärtuse kohta (atesteeritud maakleri hinnangul ei ületanud talu maksumus 14.08.2011 seisuga 4000 eurot) ning samuti vale ettekujutuse enda kavatsustest. Pettuse tulemusel kandis M. B 16.06.2011 N Swedbanki kontoris XXX oma arvelduskontolt N. M arvelduskontole 8000 eurot. N. M võttis M. B saadud raha sularahas välja ning andis N linnas 16.
6. ja 17.06.2011 üle S. Repeile. Eesmärgiga kinnitada kannatanu M. B veendumust kannatanule väljendatud eesmärkides ning saada varalist kasu S. Repei 20.06.2011 T XXX asuvas notaribüroos veenis kannatanut allkirjastama müügi-, hüpoteegiga koormamise ja asjaõiguslepingu nr 1999, mille kohaselt M. B ostis talu 2 236,91 euro eest OÜ-lt A A K ning talule kohaldati 10 000 euro suurune hüpoteek S. Repei kasuks. Hüpoteek pidi tagama kõiki M. B kohustusi, mis tulenesid M. B ja S. Repei vahel sõlmitud laenulepingust nr 018SK (laenuleping sõlmiti peale talu müügitehingu vormistamist ning M. B ei saanud tegelikkuses laenu S. Repei käest). Hüpoteegi tingimuste kohaselt pidi talu igakordne omanik alluma hüpoteegiga tagatud nõuete täitmise ebaõnnestumisel kohesele sundtäitmisele. Laenulepingu allkirjastas M. B S. Repei survel, kuna viimane keeldus vastasel juhul kustutamast talule seatud hüpoteeki. Viies kannatanu M. B eksimusse ning keeldudes kustutamast talule seatud hüpoteeki kindlustas S. Repei endale 10 000 euro suuruse nõudeõiguse kannatanu vastu või selle ebaõnnestumisel kohustuse alluda kohesele talu sundtäitmisele. Peale pettuse ilmsiks tulekut pöördus M. B tsiviilkohtusse N. M vastu oma varalise seisundi taastamiseks (tsiviilasi nr XXX) ning pöördus oma õiguste kaitseks kuriteoteatega politsei poole. S. Repei saades teada M. B tegevusest vormistas 25.09.2012 T XXX notaribüroos tema kasuks talule seatud hüpoteegi oma tuttava M T nimele. 16.11.2012 vormistati S. Repei initsiatiivil hüpoteek ümber viimati nimetatud aadressil asuvas notaribüroos süüdistatava tuttava T S nimele. T. S ning M. T tegutsesid S. Repei juhiste järgi ning neil puudus info nõuete puudumisest, mida hüpoteek tagas. Tegutsedes S. Repei juhiste järgi pöördus T. S mitte hiljem kui 03.05.2013 kohtutäituri T T poole eesmärgiga nõuda M. B 10 000 euro sissenõudmist. T. S pöördumise alusel alustas kohtutäitur täitemenetluse nr XXX ning kinnistusraamatusse kohaldati talule keelumärge T S kasuks. M. B pöördus oma õiguse kaitseks tsiviilkohtusse (tsiviilasi nr XXX), mille tulemusel sõlmiti kompromiss, millega T. S kohustas esitama avalduse täitemenetluse lõpetamise kohta M. B suhtes. Seega jäi S. Repeil 10 000 euro sissenõudmine M. B temast mitteolenevatel põhjustel lõpuni viimata. M. B müüs talu
7. aastal 3500 eurot eest, mille eest pidi tasuma müügitehinguga seotud kulud summas 160,94 eurot. Nende tegudega lõi S. Repei kannatanus vale ettekujutuse kannatanult saadud 8 000 euro kasutamise osas ning tekitas kannatanule varalist kahju 4 660,94 eurot.
8. Esmalt on tõendatud see, et S. Repei veenis 2011.a juunis M. B , kasutades ära viimase usalduslikkust enda vastu ja kogenematust kinnisvara valdkonnas, investeerima koos talusse, mille väidetav väärtus on 18 000 eurot, eesmärgiga müüa talu hilisemalt kallimalt edasi. Seda kinnitavad M. B 12.09.2011.a kuriteoavalduses sisalduvad ütlused (
9. kd, tl 2-6) ning tema kannatanuna ülekuulamisel ja vastastamisel antud ütlused (
10. kd, tl 67-75, 162-173). Avalduse kohaselt teatas Sergei Repei, kellega B oli internetis tuttavaks saanud, kannatanule 2011.a juunis, et leidis T talu maksumusega 18 000 eurot ja veenis B , et see tuleks osta. Kuna talu maksumus oli Repei sõnade järgi 18 000 eurot, aga B oli vaid 8000 eurot, siis lubas Repei laenata ise omalt poolt 10 000 eurot. 29.09.2011 ülekuulamisel (
11. kd, 67-75) rääkis kannatanu täpsemalt, et tutvus internetis Repeiga, kes oli märkinud seal tutvumise eesmärgiks lähisuhted. Neil tekkisidki intiimsed suhted ning Repei selgitas kohtumistel, et ta on jurist, kes tegeleb kinnisvaraga. Ühel kohtumistest ütles Repei B , keda teadis omaette korterit otsivat, et leidis imekena talu R suvituspiirkonnas – euroremonditud, suurepärases seisukorras majapidamishoonetega. Ta ütles, et keegi pole seda veel avastanud ja see tuleks kiiresti ära osta, et edasi müüa ja saadud raha eest kannatanule korter osta. Repei ütles, et see on liiga kallis vaid B osta, aga nad võivad osta kahe peale, kumbki paneb osa rahast ja saab tagasi ka piisavalt, et kumbki saaks korteri osta. 15.05.2012 vastastamisel Repeiga (
12. kd, tl 170) selgitas kannatanu lisaks, et talu pidi ostma Repei sõnul just B , sest tal on Eest pass ja see on kinnistu, mida saavad osta vaid Eesti Vabariigi kodanikud. M B pidi maksma 8000 eurot ja Repei omalt poolt 10 000 8 1-18-6716 eurot. B selgitas vastastamisel sedagi, et tal on raamatukoguhoidja-bibliograafi kõrgharidus ning seda ütles ta ka Repeile, kuna too küsis temalt kõiki elu pisiasju. Oma küsimusi põhjendas Repei sellega, et kinnisvara ostul-müügil on palju piiranguid ja seepärast on vaja teada. Need küsimused tundusid loogilised ja seepärast ta ka vastas.
13. Ka süüdistatav kinnitas oma ütlustes kohtus nii kaitsjale kui ka prokurörile vastates (nt
14. kd, tl 132, 136), et neil olid M B tutvumisportaalis tutvumise järel lähedased suhted. Ta kinnitas sedagi, et talu hind oli vähemalt 18 000 (
15. kd, tl 136p – mainib isegi 20 000, 23 000 eurot). Seejuures märkis Repei kaitsjale vastates järgmist (
16. kd, tl 132): „Ja tegelikult tänu M B , tänu sellele, et tema kui asjatundja selgitas minule kõik asjaolud lahti, leidsin ostja Venemaa Föderatsioonist Pihkva linnast ja 20 000 euro eest. Talu oli vaja, et püstitada ostjatel sinna angaarid teatud toiduainete hoidmiseks, ladudena. Leppisime nendega kokku, et mina räägin V V , talu omanikuga tegelikult. Enne kuulutuse esitamist, et vahetada talu kas Jõhvi või Narva linnas asuva korteri vastu, olen pöördunud maakleri poole Rakvere kandis, kelle nimi oli M . Ühte ei oska meelde tuletada, et kas tegemist oli P kinnisvaraga või O. Nad teatasid, et talu väärtuseks on 18 000 eurot. Seal oli uus elektrivõrgustik, 11 km Rakverest, 2 hektarit maad. Kui B teatas mulle, et on võimalik kallimalt müüa ja sellega raha teenida, sain aru, et jah, see on küll reaalne. Hoiatasin B ette, et lähen Pihkvasse leppimaks talu müüki. Üks hetk enne seda leppisime B kokku, et vormistame talu tema nimele, B nimele. V V leppisime kokku, et ta saab ettemaksu 8000 eurot ja 10 000 eurot maksan ma garantii all aasta jooksul talle, mille kohta koostati dokumendid. /…/ Talu ostmisel või ümbervormistamisel oli B le teada, et talu müüakse 18 000 euro eest. Asi selles, et talu omanikule, V V anti kohe üle 8000 eurot notari juures toimuval tehingupäeval, kelle juures me käisime koos B M linnas. Dokumendid on olemas selle kohta, et V V sai 8000 eurot kätte ja ta andis selle kohta allkirja ja sellega andis mulle õiguse notari juurde minekuks. Kordan üle, et oleme leppinud kokku, et mina ja B anname V talu ostu eest 8000 eurot ja siis hiljem aasta jooksul anname 10 000 eurot ja seda allkirja vastu, mis sai tehtud. Samuti koostasin võlakirja, siis ma koostasin lepingu. Ma olen võlgu V 10 000 eurot. Seetõttu osutasin ostu-müügi tehingul M B nimele 10 000 eurost hüpoteeki enda kasuks. Kõik, mida me tegime koos M B , oli korduvalt läbi räägitud kohtumisel, eelnevatel kokkusaamistel. Tema juristist esindaja juuresolekul ehk nad suhtlesid telefonitsi./…/ meie vahel olid sellised kokkulepped, kui me müüme talu ära 23 000 euro eest, siis M B saab kätte, täpselt ei mäleta, 10 500 eurot.“
17. Prokuröri küsimustele vastas Repei samal päeval hiljem (
18. kd tl 136): „Mina ja M B teadsime, et talu hind 18 000 eurot ja seda teadsime müüja käest. Kuna V ei nõustuks müüma M korterit järelmaksuga, kui me oleks vahetanud talu korteri vastu, otsustasime, et müüme talu ära tulukamalt ehk mitte 18 000 eurot, vaid 23 000 eurot, kuid selleks pidin ma V kokku leppima, et ta saab kätte koheselt 8 000 eurot ja siis ülejäänud osa saab minult hiljem lepingu ja allkirja alusel.“ Prokuröri küsimusele „Ehk talu hind oli 18 000 eurot ja see raha läheb V V ?“ vastas süüdistatav jaatavalt ja selgitas: „8000 eurot ta sai koheselt kätte. Tal ei olnud volikirja, volikiri oli samas minu käes. Minule oli üldsegi tehtud volikiri, siis kui me saime laenu. Kui me kõik ära kustutasime, siis V võttis selle tagasi. Enne tehingut, kui me tulime M läbi M, ma pidin volituse kaasa võtma notari juurde, ma ei saanud ju ilma selleta. 8000 eurot ta sai kätte ja kirjutas selle kohta allkirja. 10 000 euro kohta ta pidi ka kirjutama, et saab kätte.“ Prokuröri küsimusele: “Kuidas see 10 000 pidi V eni jõudma?“ vastas ta „See oli juba minu isiklik probleem V . Mina annan V osade kaupa ja seal jäi midagi ka andmata ja see ei puuduta M.“ Küsimusele: „Aga raha pidi ju lõppastmes tema käest tulema, sest te sõlmisite selle kohta laenulepingu?“ vastas ta „Jah. 8000 eurot ta sai kätte, 10 000 eurot ta peaaegu sai selle kätte, peaaegu see küsimus sai lõpetatud.“ Küsimusele „Saan ma õigesti aru, et see laenuleping, mis te sõlmisite, te reaalselt M 10 000 eurot üle sularahas ei andnud?“ süüdistatav sisulist vastust ei andnudki.
19. Eelnevast on näha, et süüdistatav jaatab täiel määral süüdistuse seda osa, mille kohaselt tema 9 1-18-6716 ja B omavahelistes vestluses oli talu väidetavaks väärtuseks (vähemalt) 18 000 eurot. Samas puudub tema ütlustes juba ühe ja sama ristküsitluse käigus järjekindlus küsimustes, kas ta võttis ise mingisugust laenu 10 000, mida maksis kinnistu eest ning miks ta pidas kinnistut vähemalt 18 000 euro vääriliseks. Kui kaitsjale ütles ta, et M B oma juristi abil eriteadmistest tulenevalt oskas öelda, et müügihind on nii suur ja ka keegi maakler M ütles seda, siis prokurörile vastas ta, et see oli teada vara omanikult V . Ükski neist selgitustest ei sisaldu S. Repei kohtueelselt antud ütlustes (
20. kd tl 76-89, 162-173), samuti ei kinnita miski, sh S. Repei kohtueelses menetluses antud ütlused tema ütlusi, kuidas ta aitas V kõnealust talu välja rentida kahele perele (
21. kd, tl 135 p). Juba need asjaolud ainuüksi tekitavad kahtluse kohtus antud ütluste usaldusväärsuses. Samuti on Repei alles kohtus esmakordselt öelnud, et ta andis V kinnistu eest saadud raha. Arvestades et kohtus antud selgitused on eeltoodud moel ka omavahel vastuolus, on kohtul alust arvata, et tegemist on Repei poolt välja mõeldud eneseõigustustega. Tõele vastab ja muude tõenditega on tema öeldust kooskõlas vaid see, mida ütleb ka kannatanu: Repei sõnul oli kõnealuse talu väärtuseks (vähemalt) 18 000 eurot. See väidetav väärtus oli Repei väljamõeldis. Kohtu hinnangul oli selle väljamõeldise eesmärk tekitada B ekslik arusaam talu investeerimisväärtusest ja investeerimiskavatsusest ning meelitada temalt välja raha, mida see vara tegelikult väärt ei olnud. Seda tõendavad järgmised tõendid.
22. Veel enne kinnistu 20.06.2011 notariaalset müügilepingut veenis Repei M B kandma N M üle 8000 eurot talu ostuks, kinnitades, et müüjaks on M . Seda kinnitab B oma kuriteokaebuses (
23. kd, tl 5) ja ütlustes (1.kd, tl 183-192). Ülekannet kinnitab ka 16.06.2011 maksekorraldus 8000 euro osas selgitusega „Ettemaks XXX ostu eest“ (
24. kd , tl 7) ning vastav M konto väljavõte koos selle vaatlusprotokolliga (
25. kd, tl 29-36). Kontoväljavõttest on näha, et 17.06.2011 on kontolt kohe võetud neljal korral 1000-eurostes summades raha välja ja ühel korral 500 eurot. N. M on (kahtlustatavana) ülekuulamisel (
26. kd, tl 17-22,
27. kd, tl 123-129) rääkinud, et tutvus Repeiga 2011.a aprillis või mais, kui oli just abielu lahutamas. Lahutamiseks oli vaja 10 000 raha ja M laenas selle pangast, aga Repei veenis teda ja ta andis selle raha hoopis Repeile laenuks; väietavalt oli raha vaja selleks, et mingit maja osta, aga maja Repei ei ostnud. M lisas: „minust oleks võinud saada samasugune kannatanu nagu M B , kuid mina suutsin teda sundida mulle võlga tagastama. Võla tagastamine venis kolmeks aastaks.“ Raha tagastas Repei J V kontolt. Mis puudutab B ülekannet, siis M andis oma kontonumbri Repeile tema palvel, sest mingil põhjusel ei olevat Repei saanud oma kontot kasutada. Ta helistas kiiresti ja palus sms-ga saata kontonumbri, kuna olevat juba pangas notariaalse tehingu jaoks ülekannet tegemas. B saadud raha andis ta üle Repeile allkirja vastu. Selle allkirja sai ta Repeilt hiljem, ähvardades teda, et raha anti üle pangas, kus tehakse videosalvestus. Talust ei tea ta midagi. M esitas käsikirjalise kinnituse 18.06.2011 selle kohta, et Repei sai M sularahas 8000 eurot (
28. kd, tl 26-27).
29. Kohtuistungil kinnitas Repei, et ta sai M 8000 eurot kätte, kuid ei öelnud seda M B , kuigi ta teadis, et B tahab hakata seda raha M kohtu kaudu välja nõudma. Repei sõnul tegi tema M ettepaneku, et raha üleandmine vormistataks ka kirjalikult. M konto kasutamist põhjendas ta sellega, et B ettepanek raha üle kanda tuli talle ootamatult ja tal endal pole kontot, M oli aga vana hea tuttav. Prokuröri taotlusel (
30. kd, tl 137) avaldas kohus vastuolude tõttu Repei ütlused kohtueelses menetluses (
31. kd, tl 85), kus ta ütles, et M rekvisiidid ütles ta B , kuna võttis M talu ostuks 10 000 eurot. Samas ülekuulamisprotokollis jätkas ta: „Ma nimetasin talle need rekvisiidid sellepärast, et ma pidin temalt laenama 10 000 eurot talu ostmiseks. Selleks, et M näeks, et me tõepoolest ostame selle talu.“ Repei tänas prokuröri meenutamise eest ja märkis, et palus M 10 000 eurot ja saigi selle 8000 eurot hiljem. Sellised Repei selgitused on hämavad ja vastusest kõrvalehiilivad. Kui kohus peaks neid mõistma nii, et Repei ikkagi investeeris kõnealusesse talusse, siis seda ei kinnita mitte ükski tõend kriminaalasjas. Süüdistatava ütlused on liiga ebamäärased, et nende põhjal sellist järeldust teha.
32. Kriminaalasjas on kinnistu, asukohaga XXX, katastritunnusega XXX (2.02 ha) kohta 10 1-18-6716 järgmised lepingud: 11.01.2011 kinnistu müügileping ja asjaõigusleping (
33. kd, tl 150 – 157), milles on müügihinnaks 2236.91 eurot, müüjaks V V ja ostjaks A A K OÜ (esindaja A K ); 20.06.2011 kinnistu müügileping, kinnistu hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõiguslepingud (
34. kd, tl 14-21, 42-46), milles on müügihinnaks 2236.91 eurot, müüjaks A A K OÜ (esindaja A K ), ostjaks M B ; ning 24.04.2017 kinnistu müügileping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus (
35. kd, lk 46-56), müüjaks M B ja ostjaks L K , müügihinnaks 3500 eurot. Lisaks nähtub M B ütlustest (
36. kd, tl 40-57), et kuigi
37. aastal õnnestus M B müüa kõnealune talu 3500 euro eest, pakkus suurem osa ostjatest maksimaalselt 2500-3000 eurot. M B ütlustele lisab usaldusväärsust maakler O R hinnangud
38. ja
39. aastast, et kinnistu müügihind ei saa olla üle 4000 euro (
40. kd, tl 52, kuriteokaebuse lisa; tl 219, kannatanu 24.09.2014 ülekuulamise protokolli lisa). 2011.a maakleri arvamusele on lisatud ka talu pildid (
41. kd, tl 53-56), millelt nähtub räämas ja lagunenud koht. M B on lisanud ka 07.07.2014 R Z e-kirja (
42. kd tl 217-218), kus viimane viitab, et kinnistu võib maksta 4800 eurot, kuid erinevalt O R kirjast ei käinud ta kinnistut vaatamas. Kokkuvõttes saab faktidest ja arvamustest järeldada, et kinnistu väärtus ei ületanud 4000 eurot.
43. Kriminaalasjas on üle kuulatud ka A K (
44. kd, tl 141-157) ja V V (
45. kd, tl 240-244). Kuna A. K oli esialgse versiooni kohaselt kahtlustatav, on ta kuulatud põhjendatult üle kahtlustatavana, aga kuna teda pole seetõttu hoiatatud valeütluste andmise eest, tuleb tema ütlustesse suhtuda täiendava hoolikusega. Tema ütluste kohaselt tuli Repei tema juurde 2011.a aastavahetuse ajal, paludes võlgu 35 000 krooni, et osta välja talu inimeselt, kes sattus raskesse olukorda ja vajab raha. K palus tagatiseks sedasama talu. Leping vormistati 11.01.2011; osa raha maksis K firma nimel tegutsedes kohtutäiturile (müüjal oli võlg), ülejäänu sulas V . Repei lubas maksta 200 eurot kuus ning lõpuks osta kuu-paari pärast talu välja sama summa eest. Paari kuu pärast korraldaski Repei notariaja, enne seda andis K lubatud raha (35 000 krooni väärtuses ja 200 või 400 eurot lisaks). K ütluste usaldusväärsust kinnitavad kannatanu M B ütlused (
46. kd, tl 190), kes helistas pärast ostu-müügitehingut K , et küsida mõned talle kahtlasena tundunud asjad üle, ja K ütles talle, et tema sai veidi üle 2000 euro, nagu lepingus märgitud. Arvestades, et K ja B ütlustest nähtuvalt ei ole nad teineteise suhtes just positiivselt meelestatud, pole ka põhjust arvata, et nad valetaksid teineteise huvides.
47. V V ütluste kohaselt olid temal korterivõlad umbes 40 000 krooni, kui ilmus talle võõras Repei ja lubas teda aidata, kui ta laseb oma korteri ära vahetada teise kinnisvara vastu. Sergei rääkis, et tal on vaja „variisikuid“ ja mingil hetkel kirjutas Sergei tema nimele ühe talu. Muud tunnistajal öelda ei ole.
48. Eelnevast ( B ütlused, lepingud, maakleri arvamused, K ja V ütlused) nähtub, et puudub põhjus kahelda selles, et tegelikkuses oli selle kinnistu väärtus maksimaalselt mõnituhat eurot, mis kajastub ka müügilepingutes, ja langeb kokku kannatanu kogemusega kinnistu müügil ja tema esitatud maakleri hinnanguga. Repei väidetel, et ta pidi reaalselt maksma selle kinnistu eest midagi enamat kui K nimetatud summa, pole mingisugust kinnitust. Vastavalt kehtinud kursile (15.6466) vastas 35 000-le kroonile 2261.91 eurot, nagu ka lepingutes kajastuv summa. Seejuures isegi kui võtta aluseks, et kinnistu müügiga üritati tasuda tunnistaja V üürivõlga, siis see oli 40 000 krooni ehk 2556.47 eurot. Repei väited, nagu tulnuks V (kes polnud B tehingute ajal enam kinnistu omanik) maksta 18000 eurot, on ebaloogilised, absurdsed ja muude asjaoludega täiesti sobimatud.
49. Eelneva kontekstis on oluline, et kannatanu B sõnul (
50. kd, tl 190) ütles Repei talle pärast seda, kui B oli saatnud Repeile ja M (17.08.2011) kirjad nõudega tema raha tagastada, et ta leidis ostja nimega T, kes pidi talu ostma 30 000 eest. Kohtuistungil (
51. kd, tl 132, 136) rääkis Repei, et talu pidi vormistatama T S nimele 23 000 euro eest.
52. Kohtueelses menetluses on kuulatud üle tunnistajana T S (
53. kd, tl 1-7). Tema sõnul palus Repei tal 2011.a võtta üle hüpoteek M B kinnisvaral, et saada M B kätte 10 000 eurot. Seda 11 1-18-6716 S ka tegi. Täiendaval ülekuulamisel rääkis T S tunnistajana (
54. kd, tl 222-226), et ta on lasknud Repeil kasutada oma pangakontot, kuna Repeile pidi tulema kinnisvaratehingust raha; ta on Repeilt ka võlgu võtnud. Hüpoteegipidaja õiguse on ta lasknud Repeil vormistada enda nimele ka hiljem, 2013.a, kusjuures ta on märkinud dokumentidesse Repei palvel vormistuslikel eesmärkidel, et on andnud Repeile 30 000 eurot võlgu, kuigi tegelikult ta talle laenanud pole. T S , kes töötab enda sõnul raudteel, ei kinnita oma ütlustes vähimalgi määral, et tal olnuks plaan või võimalus osta M B mitmekümne tuhande euro eest kinnisvara. Tema, V ja tunnistaja M T (
55. kd, tl 237-239) ütlused viitavad hoopis sellele, et nende näol oli tegemist Repei niinimetatud „tankistidega“ ehk inimestega, kes lasksid tal ennast kergemeelselt tehingute tegemisel ära kasutada, kuigi tehingute sooritamise taga oli intellektuaalselt ja kasusaajana Sergei Repei.
56. Sellist käitumisviisi kinnitavad ka M ja kolmanda isiku J V ütlused (
57. kd, tl 228-236), mille kohaselt nad lasksid Sergei Repei palvel tal enda pangakontosid nö raha läbi kandmiseks kasutada. Seda, et enda kui tegeliku kasusaaja varjamine on tema teadlik tegevus, näitab ka Repei vastus prokuröri küsimusele, miks ta vormistas 40 garaaži J V nimele. Repei vastas järgmise selgitusega: „Ütleme nii, et Eestis minu nimel midagi ei ole.“ Prokuröri küsimusele „Miks?“, vastas ta: „Sest ei pea vajalikuks.“ Kriminaalasja materjalidest selgub ka erinevaid põhjuseid, miks Repei teadlikult varjab oma varasid. Tema teise lapse ema tunnistaja J M (
58. kd, tl 223-227) andis ütlusi, et Repeilt mõisteti talle nende ühise lapse ülalpidamiseks välja alimendid, aga Repei ei maksnud neid ja tunnistaja ei nõudnud ka täituri kaudu, sest Repei „rääkis alati, et ta ei tööta kusagil, ametlikku sissetulekut ega vara tal ei ole ja ma ei saa temalt midagi sisse nõuda.“ Repei karistusregistri väljavõte ja
59. oktoobril 2012.a Narva kohtumaja otsus asjas 1-10-1333 (
60. kd, tl 89-143) kinnitavad, et Repeid on karistatud korduvate kuritegude, sh kelmuste eest. Kohus mõistis temalt välja ka hagi. Selle asemel, et karistust kanda ja hagi hüvitada, on ta vastutusest hoidunud ja läks välismaale pakku (seda teadlikku otsust kinnitab ka J. V oma ütlustes –
61. kd, tl 236).
62. Kokkuvõttes välistavad otsuse p-des 26-32 analüüsitud tõendid kogumis selle, et saaks usaldada Sergei Repei ütlusi, mille kohaselt tema, olles kõnealuse kinnisvaraga tuttav, hindas selle 18 000 eurole ja kavatses selle vara M B huvides maha müüa. Tema kohtus antud ütlused suurte rahasummade liigutamisest ja plaanidest nimetatud kinnisvara edasimüügiga seoses on sama vähe usaldusväärsed. Need ei lähe muuhulgas kokku ka tunnistaja V ütlustega, keda ta kirjeldab oma äripartnerina, ega tunnistaja S ütlustega, kelle ta väitis olevat potentsiaalse ostja. Asjaolu, et Repei organiseeris kõnealuse kinnisvara vormistamise lühikese ajavahemiku jooksul üle kord V , kord K äriühingu nimele ja laskis B kanda ostusumma hoopis kolmanda asjassepuutumatu isiku kontole, paigutub loogiliselt eespool kirjeldatud vastutusest hoiduva käitumise foonile ja moodustab mustri. Tervikpildis ei ole Sergei Repei tegevus ausameelne. Ka seepärast ei ole tema ütlused usaldusväärsed osas, kus need ei riimu teiste tõenditega. Arvestades iseäranis otsuse p-s 32 nimetatud asjaolusid ei ole kohtul põhjust uskuda Sergei Repei aususesse.
63. Jättes kõrvale Repei vastuolulised ja uskumatud ütlused M. B kinnistuga seotud kasumlike plaanide kohta, leiab kohus, et kõigi ülejäänud eespool analüüsitud tõenditega on kinnitust leidnud, et M B ostutehingusse kaasamise eesmärk oli ühene: petta talt viletsa kinnisvara eest välja suurem summa raha. Muuhulgas kinnitavad N. M ütlused seda, et raha 8000 eurot sai endale just Repei (mida süüdistatav ka ei eitanud). Repei väited, et tegelikult andis ta selle summa V , pole usaldusväärsed. V ütlused seda ei kinnita ning puudub loogiline põhjus, miks oleks pidanud V selle raha saama. Samuti on oluline, et Repei ei valetanud M B mitte üksnes kinnisvara väärtust ja seda, et on reaalne võimalus ja kavatsus see vaheltkasuga maha müüa, vaid ka seda, et ta ise kavatseb sellesse panustada. Jättes mulje, et tema investeerib kinnisvarasse omalt poolt 10 000 eurot, tekitas ta M B tunde, et see on perspektiivikas kinnisvarainvesteering. Tegelikult ta midagi ei investeerinud (ja tegelikult ei öelnud ka kohtuistungil selgelt, et ta oleks seda teinud). Kohtuistungil ütles Repei muuhulgas: „ V V leppisime kokku, et ta saab ettemaksu 8000 eurot ja 10 000 eurot maksan ma garantii all aasta 12 1-18-6716 jooksul talle, mille kohta koostati dokumendid.“ Mingisuguseid selliseid summasid tegelikkuses ei liikunud (ka kaitse pool pole selle kohta tõendeid esitanud) ja nagu ülal viidatud, arvestades kinnisvara seisukorda ja seda, et V polnud põhjust ega alust selle kinnistu eest sentigi saada, siis ongi need väited sisutühjad ja isegi absurdsed.
64. Samas saab aga asjas tuvastatud faktidest järeldada, et omalt poolt 10 000 euro investeerimise asemel oli Repei eesmärgiks hoopis saada selle kinnisvaratehingu tagajärjel lisaks 8000-le eurole M B veel 10 000 eurot. See nähtub sellest, et sellesama 20.06.2011 notariaalse lepinguga seati kõnealusele – nüüd M. B kuuluvale – kinnisvarale 10 000 euro suurune hüpoteek Sergei Repei kasuks. Lepingu p-s 4.
65. viidatakse hüpoteegi seadmisel Repei ja M. B vahel 18.06.
66. sõlmitud laenulepingule nr 018SK. 25.09.2012 loovutas Sergei Repei hüpoteegi M T (vastav notariaalne leping –
67. kd, tl 179-181) ning 16.11.2012 loovutas M T hüpoteegi omakorda T S (vastav notariaalne leping –
68. kd, tl 205-207).
69. Nii M T (
70. kd tl 237-239) kui ka T S (
71. kd, tl 1-6) andsid tunnistajana ütlusi, et hüpoteegi loovutamistes osalesid nad vastutulekuna Sergei Repeile, kes on ka neid aidanud. M T seletas seejuures, et tema astus hüpoteegipidaja kohale, sest Repei seletas, et tahab müüa oma talu ning et tal jäi endise taluomaniku B omandisse kahetoaline korter ja 8000 eurot sularaha. Nimetatud Repei väited ei vasta ilmselgelt tõele (on vastuolus B ütlustega ja neid ei kinnita eelpool käsitletud asjaolud ega kriminaaltoimikus olevad tõendid). Sergei Repei ei ole ka kohtus midagi sellist öelnud. T S ütlustest nähtuvalt pöördus Repei tema poole palvega abistada ja ta ei näinud selles midagi halba; Repei ütles talle, et tema ja M B ostsid talu, mida Repei tahtis maha müüa, aga B hakkas tõrkuma, sest nõudis rohkem raha kui sisse pani; hüpoteegipidjaks oli M T , kes oli Repei sõnul „tegevusetu“. S sõnul: „Sergei palus, et ma vormistaksin hüpoteegi enda nimele ja pöörduksin kohtutäituri poole M raha väljanõudmiseks.“ Välja oli vaja nõuda 10 000 ja see tuli anda Repeile. T S läkski täituri juurde ning alles hiljem kohtus mõistis, et Repei pettis M ; kohtus sõlmiti kompromiss. Kompromiss, millele S viitab, sõlmiti 11.07.2014 asjas nr XX (kohtumäärus kd 1, tl 212-215).
72. Samas polnud käesoleva asja arutamisel vaidlust, et tegelikkuses ei andnud S. Repei M. B sellist laenu, mille tagamiseks hüpoteek väidetavalt seati. See nähtub ka Sergei Repei kohtus antud ütlustest, kus ta seletas 10 000-eurose laenu kohta: „Kui me vormistasime ümber tema / B / nimele talu, siis kohe saab 10 000 eurot laenu selle talu alla. Selleks pidi tegema laenulepingu, mis peab toimikus olema.“ Kaitsja täpsustavale küsimusele vastas ta: „See isik, kes pidi väljastama laenu, tahtis seada ka hüpoteegi ja mina olin siis käendaja.“
73. Tegelikult on kriminaaltoimikus 18.06.2011 kuupäevaga leping XXX (
74. kd, tl 8-13), mille kohaselt oleks justkui laenuvõtja M B saanud Sergei Repeilt 10 000 eurot sularahas ja selle tagatiseks panditakse vara „XXX.“ Kannatanu B on oma ütlustes järjekindlalt kinnitanud, et ta ei ole kinnisvaratehingute ja lepingute vallas sugugi tark. Samuti on ta viidanud sellele, et S. Repei oli väga veenev ja kasutas ära kannatanu emotsioone (algul usaldust, arvestades nende lähisuhet, hiljem B soovi oma raha tagasi saada). Kriminaalasjas on veel mitmeid käsikirjalisi pabereid, mida B on allkirjastanud. Nii on nii tema kui S. Repei allkirjad 10.07.2011 kirjal (
75. kd tl 47-48), milles M. B palub kanda oma pangaarvele 10 000 eurot vastavalt lepingule nr XXX ja volitab Repeid viima läbirääkimisi läbi selle summa laenuks saamiseks. Toimikus on 24.08.2011 allkiri, kus Sergei Repei kohustub tühistama 18.06.2011 laenulepingu, kui M B tagastab talle 20 000 eurot pärast K külas oleva talu müümist (
76. kd, tl 117-118); samas on ka M. B allkiri järgmise kinnitusega: „garanteerin, juhul kui minule tagastatakse kulutatud märgitud summa.“ 25.08.2011 kuupäeva kannab S. Repei allkirjaga käsikirjaline leht, milles Repei lubab „ M B jätta endale rahasumma 9000 euro ulatuses“ pärast Kullenga talu müümist ja samasse on B märkinud „Olen nõus märgitud summaga“ (
77. kd, tl 119-120). Sama kuupäevaga on veel üks kiri, milles B garanteerib, et pärast talu müümist tagastab S. Repeile 20 000 eurot vastavalt 18.06.2011 laenulepingule ja hüpoteeklaenu lepingule; Repei kinnitab samas, et pärast selle 13 1-18-6716 20 000 euro saamist kustutab hüpoteegi ja tühistab laenulepingu (
78. kd, tl 121-122).
79. 24.09.2014 ülekuulamisel selgitas B (
80. kd, tl 190), et kui ta alles notari juures avastas, et seatakse hüpoteek, hakkas ta muretsema, kuna ei tea midagi hüpoteekidest; notari juures vaigistas Repei teda ja kannatanu usaldas tema selgitusi Pärast hakkas kannatanu siiski kahtlema ja ütles Repeile, et tahab selle kustutada. Siis andis Repei talle igasuguseid pabereid allkirjastada, mida olevat hüpoteegi kustutamiseks vaja. Kannatanu kirjutas kõigele alla ja alles hiljem, kui näitas kolmandale isikule dokumente, öeldi talle, et ta kirjutas laenulepingule alla, nagu ta oleks ise saanud 10 000 eurot ja samuti kinnitas allkirjadega võla olemasolu, kuigi soov oli hoopis võlga tagasi saada. Augustis kirjutas ta Repei antud tekstidele alla ka seepärast, et ainult siis nõustus Repei tegelema edasi talu müügiga (tal oli väidetavalt 30 000 euro eest ostja).
81. Arvestades, et tegelikult ei olnud B nii enda sõnul kui Repei ütlustest nähtuvalt Repeile mitte midagi võlgu, on nimetatud käsikirjalised tekstikesed kõik sisutühjad, ebaloogilised ja isegi absurdsed. Iseäranis ebaloogiline on 25.08.2011 allkirjastatud paber, kus B lubab tagastada Repeile 20 000 eurot, mille osas on selge, et sellist summat pole B kunagi Repeilt saanud ning selles osas pole Repei ja B endi ütluste vahel ka mingit vastuolu. Selles osas ei ole kohtu hinnangul päris asjakohased järgmised kaitsja seisukohad, millega ta sellele süüdistuspunktile vastu vaidleb: „me räägime dokumentaalsetest tõenditest ja väga paljudest allkirjadest, mille kohta kõrgharidusega inimene kirjutab omakäeliselt. Kuidas me neid siis hindame? On pikad jutud. Seal ei ole kirjutatud kaherealiselt. Seal on kirjutatud asjakohaselt kõik, mille kohta on tahetud teha tehinguid.“ Praegusel juhul pole enamikul nn dokumentidel, millele B selle episoodi kontekstis alla kirjutas, mingisugust tegelikku juriidilist sisu, need ei kajasta tegelikkust. Selles osas pole ka poolte vahel olnud sisulist vaidlust. On tõesti kummaline, millisel adekvaatsel põhjusel võiks inimene midagi sellist allkirjastada. Asjaolu, et B need siiski allkirjastas, kinnitab kohtu arvates üsna veenvalt seda, et ta on tõepoolest neis küsimustes asjatundmatu ja võimalik, et oli ka emotsionaalselt seisundis, mis muutis ta hooletuks. Kannatanu kõrgharidusel pole mingit seost finantsvaldkonna või juriidikaga, mistõttu ei saa eeldada, et sellest oleks sarnases olukorras abi. Ka muud tõendid kinnitavad, et emotsionaalses seisundis üksiku naisterahva psühholoogilises mõjutamises oli Repei päris osav – see nähtub ka M ütlustest, kes Repei veenmise tulemusena andis talle hoopis teisel eesmärgil pangast laenuks võetud 10 000 eurot, kui ka J. V ütlustest, kes andis oma pangakonto Repei käsutusse.
82. Igal juhul on eelmainitud laenulepingu ja käsikirjaliste paberikeste näol tegemist paberitega, mis ei tõenda mingit võlaõiguslikku suhet, küll aga kannatanu naiivsust neis küsimustes ja samuti süüdistatava teadlikku soovi produtseerida eksitava sisuga dokumente, mille ainus funktsioon on suurendada häma, mis S. Repei varalisi suhteid ümbritseb. Kuivõrd kannatanu allkirjastas sellised, kohati lausa ennast selgelt kahjustavad dokumendid, siis on usutavad ka need kannatanu ütlused (
83. kd, tl 74), mille kohaselt ta leppis usalduslikult Repei ettekäänetega, mille toel süüdistatav keeldus viimast teda ostetavat kinnisvaraobjekti vaatama. On usutav kannatanu versioon, et seetõttu kujuneski nii, et ta tegi varakäsutuse ja allkirjastas notariaalse lepingu usalduse pealt ja ilma vara tegeliku seisukorraga tutvumata. Isegi kui möönda, et kannatanu võinuks olla hoolikam ja skeptilisem, ei väära see asjaolu, et süüdistatav valetas varalise kasu eesmärgil, kasutades kannatanu naiivsust ja asjatundmatust osavalt ära.
84. Kokkuvõttes leiab kohus, et Repei sai M B petmise teel temalt 8000 eurot, mis on Repei varaline kasu. Asjaolud, milles Repei vale ettekujutuse lõi ja mille tõttu B varakäsutuse tegi, olid järgmised: see, et vara on väärt 18 000 eurot ja et kõnealuse kinnistu saamiseks tuleb maksta 18 000 eurot; see, et Repei investeerib ise sellesse „kinnisvaratehingusse“ suurema summaga kui M. B ja seetõttu on ka ise huvitatud edasise tehingu kasumlikkusest ja usub sellesse; see, et tal on kavatsus ja perspektiiv müüa vara maha kallimalt ja seda lausa 18 000 euro eest; see, et M , kelle kontole M. B 8000 eurot kandis, on kinnisvara müüja. Tegelikult Repei ei investeerinud ise ja teadis, et pole perspektiivi selle vara eest edasi müües nii palju saada. Iseäranis oluline on aga see, et Repei jättis B eksitava mulje, et selleks, et B saaks selle kinnistu omanikuks, on 14 1-18-6716 vaja maksta 18 000 eurot omanikule; tegelikult aga omanik ootas ja sai üksnes pisut üle 2000 euro. Nii V kui S ütlustest eespool nähtub, et tegelik kontroll kinnistu üle oli Repeil ja põhimõtteliselt Repei seda kohtus ütlusi andes ka ei eitanud. Nii ütles ta, et koristas kinnistul, ning et enne V kuulumist kuulus talu tema tuttavale L J ( J V õele), aga Repei ise tegeles sellega ja rentis seda välja (
85. kd, tl 135-136, vastused prokuröri küsimustele). Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et enne V V kuulumist, oli vaidlusaluse kinnistu omanik 26.07.2006 – 04.10.2010 L J (
86. kd, tl 51). Samuti ei olnud M kuidagi selle kinnistu ega selle omamisega seotud. Kõik need valed olid kogumis vältimatult vajalikud, et jätta M. B muljet kui investeerimisväärsest kinnisvarast ja veenda teda tegema t pealtnäha usaldusväärset ja tulusat 8000-euros rahapaigutust. Tegelikult oli Repeil kavatsus M. B 8000 eurot omastada, mida ta M konto vahendusel ka tegi. M. B sattuski eelnevate valede mõjul eksitusse ja tegi varakäsutuse 8000 euro suuruses summas, mis M ja Repei ütluste kohaselt jõudiski Repei käsutusse ja mille võrra ta järelikult rikastus.
87. Kohtu hinnangul sai M B selle teoga kahju vähemalt 4000 eurot, mis on tema omandisse läinud kinnisvara tegeliku väärtuse (vt otsuse p 26) ja üleantud rahasumma vahe. Loomulikult võib tõstatada küsimuse, miks kirjutas B 20.06.2011 alla müügi- ja asjaõiguslepingule, kus talu väärtuseks oli veidi üle 2000 EUR. See ei ole aga antud juhul määrav, sest varakäsutus 8000 euro ulatuses oli üle läinud juba 16.06.
88. Arvestades, et kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks, ei saa kohus välistada, et ostu hetkel oli vara väärtus 4000 eurot, nagu on võimalikuks pidanud maakler ja siin ei oma määravat tähtsust see, et mõned aastad hiljem müüs kannatanu selle vara maha vaid 3500 euro eest.
89. Kuriteo ajal oli Repei isikuks, kes oli varem toime pannud kelmuse, kuna 08.10.2012 Viru Maakohtu Narva kohtumaja otsusega mõisteti ta muuhulgas süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 ja 3 järgi
90. aastal toime pandud kelmustes (
91. kd, tl 89-143).
92. Eeltoodust nähtub, et tõendatud on kõik KarS § 209 lg 2 p 1 kuriteo objektiivse koosseisu elemendid. Sergei Repei sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, kusjuures varalise kasu saamine just nende väärettekujutuste abil oligi tema eesmärk. M B sai aga kõige selle tulemusena varalist kahju.
93. Teo pani Sergei Repei toime kavatsetusega, kuna soovis selle tehingu pealt M. B arvelt ebaseaduslikku tulu teenida. Seejuures teadis ta, et ilmselgelt saab tehingu tulemusena M. B endale vara, mis pole tema väljastatud summaga ekvivalentne (st saab kahju). Asjaolud ja tõendid, millel see kohtu järeldus kogumis põhineb, sisalduvad otsuse p-des 20 – 43 (p-des 26-33 on põhjendused, miks kohus Repei enda ütlusi siinkohal ei usalda ja need kõrvale jätab). Iseäranis oluline asjaolu kavatsetuse kinnituseks on aga see, et Repei nimetas M B summaks, mida vara omanik vara üleandmiseks nõuab, 18 000, kuigi tegelikult sai ja ootas vara omanik pisut üle 2000 euro. Pole kahtlust, et Repei teadis seda ja just seepärast, et vahelt teenida, tekitaski B eelmainitud pettekujutelmad (otsuse p-d 26-29, 42). Seda, et Sergei Repei kelmuste modus operandi on keerulised skeemid ja oskuslik manipuleerimine inimpsüühikaga, kinnitab ka 08.10.2012 Viru Maakohtu Narva kohtumaja otsuses sisalduv kelmuskuriteo asjaolude kirjeldus (
94. kd, tl 105-110). II. süüdistuspunkt: M B garaažiboksi ja sõiduauto vahetus 2011.a
95. Sergei Repeid süüdistatakse järgmises: I. …tema isikuna, kes on varem toime pannud kelmuseid, uuesti, tegutsedes varalise kasu saamise eesmärgil vormistas 20.06.2011 ajutiseks kasutamiseks andmise ettekäändel Maanteeameti Tallinna esinduses aadressil Mäepealse 16 (käesoleval ajal Heli 6) M. B nimele sõiduauto Hyundai Sonata reg.nr-XXX (edaspidi sõiduauto), mis enne oli registreeritud J V nimele ja oli S. Repei valduses. Sõiduautot enne ümberregistreerimist S. Repei M. B ei näidanud ning valdust üle ei andnud. M. B sai enda valdusesse ainult sõiduauto registreerimistunnistuse. Järgnevalt veenis S. Repei sõiduauto võrdväärse varalise vahetuse ettekäändel M. B üleandma liikmelisuse garaažiboksi nr XX aadressil XX (maksumusega 4000 15 1-18-6716 eurot) sõiduauto vastu. S. Repei veenis M. B 21.06.2011 aiandusühistus K asuvas aianduskrundi territooriumil aadressil XXX kirjutama alla avaldusele garaažiühistu juhatusele garaažiühistu liikmete seast väljaarvamise kohta seoses garaaži müümisega, ehkki tegelikkuses kannatanul puudus soov vahetada sõiduauto temale kuuluva liikmelisuse vastu garaažiühistus, vaid kannatanu soov oli osta korter N . S. Repei 01.07.2011 XXX asuvas notaribüroos, omamata kavatsust maksta M. B garaažiühistu liikmelisuse eest, veenis kannatanut müüjana alla kirjutama lepingule nr 2529 hoone omanike ühistu liikmelisuse võõrandamise kohta 1 500 euro eest oma pojale D M. D. M tegutses teadmises, et garaažiühistu liikmelisus vormistatakse tema nimele isa S. Repei tasumata alimentide katteks. M. B garaažiühistu liikmelisuse müügist mingit tulu ei saanud ning sõiduauto pukseeris S. Repei XXX asuvasse autoremonditöökotta kasutamiseks kõlbmatus seisukorras. Peale garaažiühistu liikmelisuse vormistamist oma poja D. M nimele kasutas alates 01.07.2011 S. Repei garaažiboksi ainuisikuliselt. Nende tegudega lõi S. Repei kannatanus M. B vale ettekujutuse sõiduauto väärtuse osas ning tekitas kannatanule garaaži liikmelisusest loobumise näol kahju vähemalt 4000 eurot.
96. Kõnealuses, M tõendatuks. B seotud teises süüdistuspunktis ei pea kohus Repei süüd kelmuses
97. Sisulist vaidlust pole olnud selles, et 20.06.2011 vormistati Maanteeameti Tallinna esinduses aadressil Mäepealse 16 (käesoleval ajal Heli 6) M. B nimele sõiduauto Hyundai Sonata reg.nrga XXX (edaspidi sõiduauto), mis enne oli registreeritud J V nimele ja oli S. Repei valduses ja M. B sai enda valdusesse sõiduauto registreerimistunnistuse. Seda kinnitavad kannatanu ütlused (
98. kd, tl 74-75, tl 191,), sõiduki registreerimistunnistus (
99. kd, tl 57), väljavõte sõiduki kohta Maanteeameti andmebaasist (
100. kd tl 202-204), Maanteeametist nõutud sõiduki omanikuvahetusega seotud dokumendid (
101. kd, tl 26-39) ja kuriteokaebus (
102. kd, tl 2-6). Vastuolus pole sellega ka süüdistatava ütlused (
103. kd, tl 137) ning J V on öelnud, et sõiduk oli vaid tema nimele vormistatud, nagu mitmed muudki autod, millega reaalselt tegeles Repei. Selleks et tunnistaja V ei peaks käima pidevalt ARK-s, oli tal tehtud volikiri Repei nimele (
104. kd, tl 228-236).
105. Samuti pole olnud vaidlust selles, et S. Repei veenis sõiduautoga vahetamise ettekäändel M. B üle andma garaažiboksi nr XX liikmelisuse aadressil XXX ning B kirjutaski 21.06.2011 alla avaldusele garaažiühistu juhatusele ühistu liikmete seast väljaarvamise kohta seoses garaaži müümisega. 01.07.2011 XXX asuvas notaribüroos kirjutas kannatanu müüjana alla kirjutama lepingule nr 2529 hoone omanike ühistu liikmelisuse võõrandamise kohta 1 500 euro eest Repei pojale D M. Seda kinnitavad esmalt M B eelviidatud kuriteokaebus ja ütlused, 01.07.2011 hooneühistu liikmesuse loovutamise leping (
106. kd, tl 22-26), M. B 21.06.2011 käsikirjaline pöördumine garaažiühistu juhatuse poole (
107. kd, tl 250-251) ja ühistu juhatuse esimehe tunnistaja A R ütlused (
108. kd, tl 245-248). Samuti kinnitavad seda D. M kahtlustatavana antud ütlused (
109. kd, tl 134-140) ning viimase ema, tunnistaja J M ütlused (
110. kd, tl 223-227). Vastuolus sellega ei ole ka Sergei Repei ütlused (
111. kd, tl 133, 134, 138). Seda, et tegemist oli vormistamisest hoolimata M B seisukohalt vahetusega, kinnitavad nii M. B ütlused (
112. kd, tl 75 ja 191, mida kinnitab ka varasemas kuriteokaebuses sisalduv –
113. kd, tl 5) kui ka nt A. R ütlused, kellele M. B kinnitas loovutamisavaldust kirjutades, et saab boksi vastu auto. Sama on rääkinud ka süüdistatav.
114. Kelmuse koosseisu täitmine eeldab, et kannatanu varaline seis halveneks. Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et kahju on välistatud, kui petetu on andnud välja küll rahasumma, kuid saanud selle eest vastu makstuga samaväärse asja või õiguse või vabanenud kohustusest (RKKKo 3-1-1-7-06, p 9). Seepärast on käesolevas asjas määrava tähtsusega kannatanu seisukohalt vahetusse läinud varaüksuste väärtus.
115. Esmalt puuduvad kriminaalasjas ühesed ja usaldusväärsed andmed selle kohta, kui palju maksis garaaž, millest M. B nii-öelda vahetuse tulemusena ilma jäi. Liikmelisuse võõrandamise lepingu kohaselt, millele B alla kirjutas, oli selle väärtus 1500 eurot (
116. kd tl 24). Üheseid tõendeid selle kohta, miks peaks kohus hindama seda kõrgemale väärtusele ja seda 2011.a 16 1-18-6716 seisuga, kohtu ees ei ole. Toimikus on 1998.a aasta dokumendid selle kohta, et M B isa andis talle boksi omandiõiguse üle ja M. B erastas boksi tasuta (
117. kd, tl 38-41). M B põhjendas seda, et hindab boksi 4000 eurole, oma teisel ülekuulamisel 24.09.2014 (
118. kd tl 183-193) järgmiselt: „Lähtun sellest, et garaaž asub valvega territooriumil. Tegemist on telliskivigaraažiga, millel on elektrivalgustus ja soojavarustus. Jurist S sõnul asub tema garaaž samal territooriumil, S aitas mind hinda määrata.“ Garaaži vaadeldud ei ole, et saada nendele väidetele kinnistust ja puuduvad ka muud tõendid, mis neid väiteid toetaks (ka tunnistaja R oma ütlustes ei ütle midagi selles osas, sh kas ka 2011 oli olemas elektrivalgustus ja soojavarustus).
119. Kannatanu on lisanud oma 16.03.2018 ülekuulamise protokollile sama päeva väljatrüki kinnisvaraportaalist kv.ee (
120. kd, tl 60-61). Selle kohaselt on olnud tol hetkel müügis garaaž R tänaval, hinnaks 4000 eurot. Kuulutuses on ka Google-kaart (tl 60), millel on märgitud müüdava garaaži asukoht. See on kaardi järgi vaadates ca 700 meetri kaugusel XXX asuvast hoonekompleksist (seda asjaolu on võimalik kontrollida kõigi veebis vabalt kättesaadavate kaardirakenduste abil). Igal juhul pole mingit alust arvata, et tegemist on samasuguse garaažiga (ammugi täpselt sama garaažiga), mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas kuulutuses märgitud 4000-eurone hind oleks asjakohane ka vaidlusaluse XXX boksi nr XX puhul (seda enam, et ajaline vahe on ligi 7 aastat, aga oluline on garaaži väärtus teo ajal).

§ 7

lg 3 näeb ette, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Käesoleval juhul pole kohtule esitatud tõendeid, mis usutavalt kinnitaks, et vaidlusalune garaažiboks oli väärt enam kui 1500 eurot.

1. Ühtlasi puuduvad ka selged andmed selle kohta, mis oli vahetuskaubaks olnud sõiduki väärtus, sh et see oli alla 1500 euro. Süüdistuse kohaselt seisnes kelmuse tuum selles, et S. Repei lõi kannatanus M. B vale ettekujutuse sõiduauto väärtuse osas. Samas ei ole süüdistuses öeldud, mis siis oli sõiduki väärtus ja milles otseselt see vale seisnes. Süüdistuses on öeldud: „sõiduauto pukseeris S. Repei XXX asuvasse autoremonditöökotta kasutamiseks kõlbmatus seisukorras“, aga sõna „kõlbmatu“ ei ütle otseselt midagi asja väärtuse kohta. Esialgu kohtusse saadetud süüdistusaktis olid sõiduki väärtusele vihjavad andmed täpsemad, aga muudetud süüdistusest on prokurör need miskipärast kõrvaldanud. Varasema süüdistuse kohaselt oli sõiduk „kasutamiseks kõlbmatus seisukorras (auto ei saanud omal jõul liikuda, klaasid olid katki, kapoti klaas oli kooldunud, üks uks oli tagurpidi painutatud)“(
2. kd, tl 6). Kohus arutab asja viimases süüdistuses nimetatud faktiliste asjaolude põhjal.
3. Kriminaalasjas on 10.12.2014 kuulatud üle tunnistaja V R (
4. kd, tl 49-53), kes kinnitab, et Repei tõi tema töökotta XXX, ligi kolm aastat tagasi musta sõiduki Hyundai Sonata (ütluste eestikeelses tõlkes on see valesti transkribeeritud Honda Sonataks). Repei palus selle ära remontida, aga tunnistaja hinnangul oli see vaid hunnik vanarauda. Ta oli sõidukit varem ka juba parandanud, aga Repei sõnul oli auto seisnud tänaval ja kannatada saanud. Auto läks käima, aga vajas tõsiseid remonditöid. R leidis, et kuna remont läheb liiga kalliks, pole autot mõtet parandada (klaasid olid katki, kapotil oli jalgupidi käidud, üks uks oli kõver, teine pahupidi pööratud). Repei jättis siiski 300 eurot ja sõitis minema. R viis auto millalgi parklasse, kus see seisis kaks aastat, ja sealt öeldi talle, et see viidi vanarauaks. Uue omaniku kontaktandmeid tunnistajal polnud.
5. Kohus jääb ka siin seisukoha juurde, et Repei ütlusi, mida muud tõendid ei kinnita, ei saa pidada usaldusväärseks (vt ülal p-des 32-33). Ka käesolevas süüdistuspunktis on Repei esitanud täiesti sisutuid väiteid, mis kvalifitseeruvad väljamõeldisteks. Nii on ta rääkinud kohtuistungil, et ta näitas M B sõiduki seisundi kohta fotosid, mis olid tal telefonis ja ta kirjeldas neid istungil üksikasjalikult; samuti ütles ta, et näitas sõidukit ümberregistreerimise päeval M M tänaval (
6. kd, tl 137). Prokurör taotles põhjendatult Repei kohtueelses menetluses 19.10.2011 antud ütluste avaldamist vastuolude tõttu (
7. kd, tl 76-89). Toona ütles Repei, et B ei olnud näinud sõidukit ning ta viis sõiduki R töökotta remontimiseks, andes M B asendussõiduki. Kohtu hinnangul on täiesti ebatõenäoline, et nüüd, 7,5 aastat hiljem, kerkivad Repei mällu üksikasjalikud detailid, 17 1-18-6716 milliseid fotosid ta B kunagi näitas ja kuidas nad tänavat mööda autost mööda sõitsid ja mida ta siis B ütles. Kui see olnuks nii olnud, siis oleks ta kahtlustatavana ülekuulamisel neid enda kasuks rääkivaid asjaolusid ka kajastanud. Ta ei teinud seda, sest kohtu veendumuse kohaselt polnud ta tol hetkel veel nende ütluste fantaseerimiseni jõudnud. Kohtus antud kõnealuste ütluste ebatõesust kinnitab ka asjaolu, et ka 15.05.2012 vastastamisel kannatanuga jäi Repei selle juurde, et B sõidukit ei näinud (
8. kd, tl 173).
9. Samas langevad Repei ütlused kohtus ja R ütlused eeluurimisel kokku selles, et Repei viis sõiduki V R töökotta kordategemiseks ja andis talle selleks mõnisada eurot. Mõlemad kinnitavad, et sõiduk oli viga saanud ja ka kannatanu ütlustest (
10. kd, tl 74) nähtub, et ümberregistreerimisel ütles Repei, et sõiduk on avariiline ja vajab remonti; ka kinnitas kannatanu, et nad sõitsid Repeiga mingitesse garaažidesse, kus seda sõidukit väidetavalt remonditi. Kannatanu ütlustest ei nähtu ka, et ta oleks ise peale käinud, et tahab sõidukit vaadata. Vastastamisel (
11. kd, tl 171) on kannatanu möönnud, et küsimusele, kui palju maksab auto, ei vastanud Sergei midagi konkreetset.
12. Kokkuvõttes ei ole kriminaalasjas võimalik üheselt ja kahtluseta väita, et Repei pettis B, ning ka süüdistuse sõnastus on selline, et ei kajasta pettuse üheselt mõistetavat sisu. Asjas ei ole ümber lükatud (ja pole täna ka enam võimalik ümber lükata) versiooni, et sõiduk oli küll viga saanud, aga Repei toimetas selle R töökotta, et see seda remondiks, varjamata seda kannatanu eest. Ei ole andmeid ja ei ole ka enam võimalik saada andmeid selle kohta, mis oli sõiduki ümberregistreerimise või 1.07.2011 garaaži ümbervormistamise hetkel selle sõiduki väärtus. On tähelepanuväärne, et 2011 oktoobris kuulati Repei üle ning ta andis nii remondikoja omaniku R nime kui ka telefoninumbri (
13. kd, tl 86). R kuulati üle alles 2014.a lõpus, väidetav kuritegu toimus 3, 5 aastat enne seda ehk 2011 suvel. Raske mõista, miks loobuti võimalusest kontrollida õigel ajal, milline sõiduk siis oli. Kohtuliku arutamise ajaks (ja juba R ülekuulamise ajaks) oli sõiduk hävinud, aga isegi kui see poleks olnud hävinud, ei ole nüüd enam võimalik taastada seisundit, milline see oli 2011.a suvel.
14. Kohus ei saa lihtsalt eeldada, et sõiduk oli täiesti väärtusetu. Esiteks väljuks kohus seda tehes põhjendamatult süüdistuse faktilistest asjaoludest. Teiseks tuleb tõdeda, et isegi raual või varuosadel on väärtus, aga milline see on, ei ole kohtu hinnangul

§ 60lg 3 mõttes üldtuntud asjaolu.

Repei arvates oli sõiduk parandatav, R sõnul mitte, mingeid kolmandaid andmeid kohtul pole. Kokkuvõttes ei ole kohtul seega piisavalt eelandmeid, et tuletada eelnevast järeldust sõiduki väärtus(etuse) kohta. Ka siinkohal tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtu hinnangul ei oleks tulemuslik ka kriminaalasja tagastamine kohtueelseks menetluseks, sest aja möödumise ja vaidlusaluse sõiduki hävimise tõttu ei ole enam võimalik

1. suve seisuga tõsikindlalt tuvastada auto toonast väärtust. Ka on oluline, et süüdistus ise on selles osas puudulik ning kohtu hinnangul asuks kohus põhjendamatult süüdistuse poolele, kui tagastaks kriminaalasja selleks, et prokuratuur saaks süüdistuses korrigeerida faktilisi asjaolusid, mis puudutavad sõiduki tegelikku väärtust.
2. Kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12, 3-1-1-103-16). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj).
3. Praeguses asjas ei läinud sõiduki valdus M B üle - nii on kirjas süüdistuses, nii nähtub ka eelpool loetletud tõenditest. Sellegipoolest ei ole kohtu hinnangul välistatud, et Repei soovis 18 1-18-6716 vähemalt 01.07.2011 seisuga, et see läheks üle, ning ta ei teadnud, et see vahetus halvendaks lõpptulemusena selgelt M. B varalist seisundit.
4. Kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona. Kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus. Kelmus kui varavastane kuritegu erinebki tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksitusse. Kelmus eeldab tahtlust nii varalise kasu saamise kui pettuse suhtes. Kohtu hinnangul ei ole antud episoodis ümberlükkamatuid andmeid, et Repeil oleks selline tahtlus olnud.
5. R sõnul oli Repei vahetanud sõiduki garaaži vastu ja ta jättis ka R remondiks raha. See viitab sellele, et Repei ei pruukinud vahetuse hetkel teada, et sõiduk on täiesti väärtusetu. Kohtu hinnangul ei võimalda ka muud tõendid kohtul veenduda selles, et Repei tõepoolest teadis, et sõiduk oli väärtusetu või väärt vähem kui 1500 eurot. Seda, kui palju sõiduk tegelikult väärt oli, me ei tea ja ei saagi teada, sest auto seisis aastaid parklas ja läks siis vanarauaks. Kohus arvestab sellega, et 01.07.2011 olid kannatanul ja Repeil veel head suhted, ning nii B , M , S kui ka V ülalviidatud ütlustest nähtub, et olukorras, kui kellelgi on Repeiga head suhted, võis ta olla teatud piirideni ka abivalmis. Kriminaalasjas olevad materjalid viitavad ka sellele, et Repei andis remondi ajaks B kasutada sõiduki Mercedes, mis näitab omakorda seda, et ta mingil määral toona siiski hoolitses kannatanu eest. Seda räägib Repei ise (
6. kd, tl 134) ja nende ütluste usaldusväärsust kinnitab asjaolu, et ta rääkis sama ka 19.10.2011 ülekuulamisel (
7. kd, tl 88) ning sama on kinnitanud ka neli kannatanu tuttavat oma 2011.a oktoobris kirjutatud avaldustes (
8. kd tl 59-66, viidatakse helehallile Mercedesele reg nr XXX). Kaitsja poolt toimikusse lisatud tõendite seas on ka rendileping ja üleandmisakt, millest nähtuvalt sai M. B 01.07.2011 enda kasutusse J V kuuluva helehalli Merecedese, reg nr XXX (
9. kd, tl 200-217).
10. KarS § 209 eeldab, et süüdistatav looks tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt ehk otsese tahtlusega. Nagu ülalt tuleneb, ei saa kohus asja materjalidest kuidagi üheselt tuletada, milline oli see üheselt tuvastatav ebaõige ettekujutus. Isegi kui selleks oli sõiduki Hyundai Sonata väärtus(etus), pole veenvaid ja ülekaalukaid tõendeid, et Repeil oli otsene tahtlus väärtuse küsimuses M. B petta. Kuigi süüdistuses ei ole seda ette heidetud, peab kohus vajalikuks toonitada, et pole üheseid tõendeid sellegi kohta, et Repei kavatses juba tehingute ajal sõidukit B hiljem mitte üle anda. Asjast nähtuvalt läksid nad omavahel tülli ja B pöördus 12.09.2011 õiguskaitseasutuste poole. Mis puudutab aega enne seda (ja iseäranis aega, kui kannatanul ja süüdistataval olid lähedased suhted), pole alust arvata, et Repei absoluutselt kõiges kannatanule halba soovis.
11. Ka pidanuks Repei subjektiivse koosseisu täitmiseks tegutsema varalise kasu saamise osas kavatsetult. Kuna kohtu hinnangul ei ole vahetuse objektiks olevate varade (boks ja auto) väärtused ja nende vahekord üheselt tõendatud, ei saa kohus hinnata, kas oma toonaste teadmiste pinnalt sai Repei arvestada, et ta saab auto/boksi vahetusega kasu. Kohus tõlgendab kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks ja möönab siingi, et arvestades tegudest möödunud pikka aega (tänaseks ligi 8 aastat) ei oleks perspektiivi ka täiendavate tõendite kogumisel. Selles süüdistuspunktis tuleb Sergei Repei õigeks mõista, sest kuritegu ei leidnud tõendamist. II. III. süüdistuspunkt: 2012.a märtsis kannatanu J N suhtes toime pandud kelmus III.
12. Sergei Repeid süüdistatakse järgmises: IV. …tema isikuna, kes on varem toime pannud kelmuseid, uuesti, tegutsedes varalise kasu saamise eesmärgil
13. aasta märtsis, kasutades ära N elaniku J N usalduslikku suhtumist süüdistatavasse ning oma ärisse investeerimise ettekäändel koos laenu hilisema suuremas summas tagastamisega kannatanule, veenis J. N laenama süüdistatavale 8 000 eurot. S. Repeile laenu andmiseks oli J. N sunnitud võtma pangast laenu ning saadud laenusumma kandis kannatanu S. Repei kasutuses olnud J. V pangakontole summas 8 000 eurot. Saadud raha kasutas S. Repei järgnevalt: soetas J. V nimele garaažid XXX ja XXX, tasus J. V nimel olevate garaažidega asukohaga XXX ja XXX seotud kulud, tasus süüdistatavale kuuluva 19 1-18-6716 korteriga asukohaga XXX seotud kulud, tasus J. V kuuluva korteriga asukohaga XXX seotud kulud, tasus võlga N. M , kandis regulaarselt raha J. V teisele pangakontole ning tasus muude igapäeva kulutuste eest. Käesoleva ajani ei ole S. Repei kannatanule raha tagastanud. Nende tegudega lõi S. Repei kannatanus J. N vale ettekujutuse laenuks võetud raha otstarbe osas ning raha tagastamise kohta ja tekitas kannatanule koos laenulepingu tasudega kahju 9680 eurot ning sai ise varalist kasu 8 000 eurot.
14. Kohtu hinnangul on nimetatud süüdistuspunkt tõendatud ja õigesti kelmusena kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul vastab süüdistuses kirjeldatu kannatanu J N (IK XXX) ütlustes (1.11.2013 ütlused – 3.kd, tl 92-99; 28.11.2014 ütlused –
15. kd, tl 110-113) kajastuvatele faktilistele asjaoludele, mis on alljärgnevad.
16. Kannatanu tutvus S. Repeiga 2012 veebruari lõpul tutvumisportaalis, hakati kohtuma, Repei sõnul (kes toona nimetas end Sergei Bereziniks) oli ta ärimees, kes tegeleb kinnisvaraga ja osutab juriidilisi teenuseid. Kujunesid lähedased suhted, Repei meenutas pidevalt, et tahab J oma elu siduda ja lubas teha pulmad, kui on raha kogutud. Repei sõnul oli tal Venemaaga üks projekt, mis seisnes selleks, et tuleb osta sõiduautod, need realiseerida ja saadu eest osta SanktPeterburis kinnisvara. 2012.a tegi Repei N ettepaneku abistada teda äris, anda mõneks kuuks raha – mida rohkem raha, seda suurem kasum. N jäi teda uskuma, laenas SEB-pangast 8000 eurot ja kandis Repei palvel üle tema äripartneri väidetavale õele, J V . Pärast raha ülekandmist registreeris Repei N nimele sõiduautod (millised, kannatanu ei mäleta), suvel kolis Repei elama kannatanu juurde Narva. Suvel hakkasid tulema N nimele registreeritud sõidukite kohta trahvid – neid kasutasid Repei sõnul Tallinna inimesed. Trahvid tasus N Repeilt saadud rahadest. Suve lõpul läksid nad kannatanu initsiatiivil lahku, sest Repei ei tagastanud raha, aga pangale tuli ju tagastada N . Septembriks olid kõik sõidukid vormistatud teiste isikute nimele, vist J V . Samuti osales N mingi maja ostutehingul notari juures, kuigi maja ta ei olnud näinud. Samuti andis ta detsembris volituse maja müügiks.
17. N täpsustas 28.11.2014 ülekuulamisel, et Repei ei öelnud, mitmeks kuuks täpselt ta raha laenas, aga lubadustest sai teha järelduse, et kõige rohkem kaheks kuuks. Raha pangast võttes arvestas kannatanu, et kuu aja pärast, kõige rohkem kahe pärast saab ta laenu tagasi maksta, sest Repei maksab talle tagasi. Ta küsis korduvalt Repeilt, millal see talle raha tagasi annab, aga iga kord mõtles too välja erinevaid ettekäändeid, miks ta tagastada ei saa. Kannatanu rõhutab, et kokkulepe oli, et raha annab ta justnimelt laenuks; raha ei pidanud tulema tagasi muus varas, vaid just rahana, et kannatanu saaks pangalaenu hüvitada. Kannatanu polnud saanud laenu tagasi ka 28.11.2014 ülekuulamise ajaks. 1.11.2013 äratundmiseks esitamisel tundis J N S. Repei ära kui mehe, kellest ta oma ütlustes rääkis (
18. kd, tl 104-107)
19. Sergei Repei andis kohtus ütlusi (
20. kd, tl 140-142), et J N olid tal peamiselt ärisuhted ja abiellumist süüdistatav ei lubanud. Ta rääkis hoopis: “ J N palus alustada ka ühist äri ning tahtis selleks korterit pantida. Mina olin selle vastu. Samuti J N sai teada, et ma tegelen autode rendile andmisega. Tema pakkumise kohta pantida korterit veensin teda, et seda ei ole vaja teha ning ühiselt tulime mõttele, et saab soetada sõiduautot, et seda rendile anda. Tingimused olid sellised, et mina tegeleks sellega, kuna tal ei olnud võimalust seoses pangas töötamisega. Kõikidest variantidest valisime välja kolm sõiduautot üldmaksumusega 8000 eurot. /…/ Oli kaks Mercedest ja üks Volkswagen. Olid koostatud autode ostu-müügilepingud, mille alusel oli tehtud ülekanne kolmele arvele kolme auto eest. /…/ Samuti olid koostatud rendilepingud juba uue omaniku J N nimele. Rendileandja ise läbis tehnoülevaatust, remonti ja kindlustust. Autod olid Tallinna linnas. Igakuiselt ma tõin J N autode rentide eest 700 eurot. /…/ Meil oli ostetud kaks kontakttelefoni uute numbritega. See oli J N initsiatiiv, sest ta ei tahtnud, et keegi saaks teada, et tal on lisatulu. See oli seotud tema tööga. /…/ Ta palus viia äri üle teisse piirkonda või riiki, kas Poola, Venemaale, Läti, et ta saaks raha paigutada, aga enne seda palus öelda auto müüjale, et autod oleks tagastatud tema nimele.“. Kokkuvõttes mindi Repei sõnul tülli ning autod vormistati J V nimele, aga vormistamisel 2012.a lõpus andis ta J N 8000 eurot sularahas tagasi. 20 1-18-6716
21. Juba eespool käsitletud põhjustel ei pea kohus Sergei Repei ütlusi usaldusväärseks (otsuse pd 32-33, 56) ja ka selles süüdistuspunktis pole kohtul põhjust Sergei Repeid uskuda. Kohus heidab ta ütlused kõrvale. Seevastu kannatanu ütlusi ja neile tuginevat süüdistusversiooni peab kohus alljärgnevatel põhjustel veenvaks ja tõenditega nende kogumis kinnitatuks.
22. N konto väljavõttest ja laenulepingu nr 1020066620410 lisast nähtub, et 22.03.2012 sai J N SEB-pangast laenu 8000 eurot, pangakontole kanti see üle 26.03.2012 ja samal päeval kandis ta selle kolme maksena J V kontole nr XXX Swedbangas (1500+3250+3250;
23. kd, tl 100103). Maksete põhjendustes on viidatud lepingutele 019FG-1.9DS, 018MB-2.0D ja 017MB2.5D. J V ütlustest (
24. kd, tl 235) nähtub, et tema ei tea J. N ega seda, miks viimane talle raha üle kandis; V selgitas, et Swedbanga konto kaart koos paroolidega on Repei käes ja tema seda peamiselt ka kasutab. Swedbangale tehtud päringu vastustest ja neile lisatud fotodest nähtub, et tõepoolest on kõnealuselt kontolt võtnud sularaha automaadist välja muuhulgas just Sergei Repei (
25. kd, tl 119-122). Samast nähtub, et raha on videopiltide kohaselt välja võtnud ka E P , kes tunnistajana ülekuulamisel (
26. kd, tl 116) ütles, et J. V ta ei tunne, aga S. Repei andis talle pangakaardi ja pinkoodi ja palus võtta raha välja; raha ja pangakaardi andis ta Repeile tagasi. Swedbangast saadud pangakonto väljavõte ja selle vaatlusprotokoll (
27. kd, tl 116-118, 126-127) näitavad, et J. N 26.03 tulnud raha on kulutatud pikema perioodi jooksul erinevate tavaliste kulude katmiseks. Suuremad kulud on olnud 27.03.2012 639.12 ja 320 A P kontole, selgitusega „ettemaks garaaži ostuks“, 28.03.2012 300 eurot J. V teisele kontole selgitusega „Notari jaoks“, 29.03.2012 250 eurot T D , viitega lepingule XXX. Aprillis-juunis on olnud igakuised ülekanded ka J M (vt otsuse p 24) jne.
28. J V on oma ütlustes öelnud, et Repeil oli volitus tema nimel tegutsemiseks, sh garaažibokside ostmiseks. Toimikusse lisatud kinnistusraamatu väljatrükkidest (
29. kd, tl 137194) ja T notari S O büroos teostatud läbiotsimise protokollist ja notari edastatud lepingutest (
30. kd, tl 31-84) on näha, et T on 30.12.2014 seisuga olnud J V nimele vormistatud arvukalt erinevaid garaažibokse. Toimikus on J V volikirjad Sergei Repeile tema nimel tegutsemiseks (
31. kd, tl 84, 87) ja notari edastatud lepingutest on näha, et 29.03.2012 V volikirja alusel on Sergei Repei allkirjastanud 2012.a aprillis V nimel rea notariaalseid lepinguid korteriomandite ja garaažibokside osas, sh nt 26.04.2012 R ja T D . Eelnev näitab, et J N saadud 8000 eurot pööras enda kasuks Sergei Repei ja ta ei investeerinud seda sugugi viisil, nagu ta ise oma ütlustes kirjeldab või nagu lubas N , vaid kulutas igasugusteks suuremateks ja väiksemateks jooksvateks kuludeks, ja suuremad summad neist kulutas ta J. V nimele ostetavasse kinnisvarasse. Seda, et S. Repei tegutses J. N vara saades valelikult ja ebaausalt, kinnitab ka asjaolu, et ta väitis V olevat oma äripartneri õe, kuigi tegelikult oli tegemist tema enda lapse emaga, st naisega, kellega tal olid perekondlikud suhted.
32. Kohtu hinnangul on igati usaldusväärsed 01.11.2013 ja 28.11.2014 antud J. N ütlused, et ta ei saanud Repeilt J. V kontole ülekantud laenust sentigi tagasi. Esmalt on J. N olnud ise neid ütlusi andes järjekindel. Kui ta oleks saanud raha 2012.a lõpus tagasi, siis poleks tal olnud mingit põhjust pöörduda politsei poole 2013.a ja esitada 28.11.2014 (
33. kd, tl 115) hagi kogu summa ulatuses. Politseis kannatanuna käimine ei ole meelelahutus.
34. 17.08.2018 andis kriminaalasjas ütlusi J N õde O N (
35. kd, tl 130-135), kes selgitas, et tema õde suri 31.05.2018 (lisatud on surmatõend ja pärandi vastuvõtmise avaldus). O N ütluste kohaselt oli J. N viimaed aastad väga haige, 2015.a ta koondati ja viimased kuud enne surma oli ta sisuliselt liikumatu. Tal oli eriti lõpus väga raske seda laenu töötukassa toetusest ja invaliidsuspensionist maksta. Õde J oli väga kinnine inimene, aga ta siiski rääkis, et oli ca 5 aastat tagasi tutvunud Sergeiga, kelle heaks ta oli võtnud pangast suure krediidi ja kellega elas ka lühikest aega koos. Õde rääkis, et krediidimakseid maksis J ise ja kuigi ta oli palunud, et Repei aitaks, too ei aidanud. Repei oli öelnud J , et politsei poole pöördumine on mõttetu, sest Repeile endale pole mingit vara vormistatud. J ütles, et laenu võtmine polnud tema initsiatiiv. Kohtu 21 1-18-6716 hinnangul kinnitavad need O N ütlused igati J. N enda ütluste tõepärasust ja usaldusväärsust.
36. Tähelepanuväärne on O N ütlus selle kohta, et Repei oli J öelnud, et politsei poole pöördudes saab selgeks, et Repei nimel pole vara. Nagu käesolevas asjas (otsuse p 32) on üheselt ilmnenud, siis tõepoolest hoidub Repei sihipäraselt vara enda nimele vormistamast ja sellest J N repliigist õele selgub taas, miks – selleks et vältida rahalisi nõudeid. On ka ilmne, et kui Repei oleks võla tagasi maksnud, siis poleks olnud J. N ja S. Repeil põhjust pidada vestlust, mille käigus Repei kelkis, et tema nimel pole vara, andes mõista, et seega pole politseisse mõtet pöörduda. See, et J. N siiski pöördus politseisse, kinnitab, et ilmselgelt ta ikkagi ei saanud seda raha kätte. Ka pole kohtu hinnangul põhjust kahelda O N ütlustes selle kohta, kui raske oli tema õel viimastel surmaeelsetel aastatel just Repei tagastamata laenu pärast.
37. Kaitsja esitas toimikusse dokumente, millega soovis kinnitada Repei versiooni. Kohus heidab need tõendid kõrvale kui ebausaldusväärsed. Nii on kohtu hinnangul ebausaldusväärne ja ei vääri tähelepanu trükitud tekst (
38. kd, tl 175-176), millel on kuupäevaks 23.12.2018, ja milles justkui sisalduvad J V väiteid (minavormis). Sellel allkirjastamata paberil öeldakse, et J V müüs 27.03.2012 J N 8000 euro eest kolm autot ning 2012 sügisel maksis ta selle sularahas Sergei Repei kaudu tagasi J N .
39. Sellel paberil on väidetavalt isikulise tõendiallika ehk J V menetlejale ehk kohtule adresseeritud ütlused, ütlused tuleb aga teatavasti vormistada kriminaalmenetluses ülekuulamise vormis. Neil ütlustel pole allkirja ja nende andjat pole teavitatud kohtule teadaolevalt ütluste andmise eel õigustest, kohustustest ega vastutusest. Ütlustele kehtestatud nõudeid käsitletakse nt ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-105-06, p
40. Ütlused peavad olema vormistatud seaduses ettenähtud reeglite kohaselt, see aitab veenduda nende usaldusväärsuses. Tegemist on lubamatu tõendiga. Isegi kui käsitleda seda paberit nö vabatõendina S. Repei ütluste usaldusväärsuse kinnituseks, ei vääri see kohtu hinnangul tähelepanu. Nagu öeldud, puudub sellel allkiri, ja kui kõrvutada seda J. V poolt seaduslikul ülekuulamisel antud ütlustega (
41. kd, tl 228-236), siis on kõnealune tekst ülekuulamisel antud ütlustega ka ilmses vastuolus. Tollel 2014.a ülekuulamisel kinnitas J. V, et J. N t ta ei tunne ega tea, miks ta tema kontole raha kandis; raha tagastamisest ei rääkinud ta midagi. Toonased ütlused riimusid ka kõigi teiste tõenditega, mis puudutasid S. Repei juurdepääsu J. V varale ja seda, kuidas ta naist ära kasutas (vt ka otsuse p 32, 73).
42. Kaitsja esitas ka käsikirjalise 05.11.2012 kuupäevaga „kviitungi“ (
43. kd, tl 179-180), millest nähtuvalt on J. V kirjutanud, et tagastab S. Repeile J. N nõudel summa 8000 eurot ja ta sai raha enda arvele kolme sõiduki eest (andmed kirjas). Samamoodi on Repei omakäeliselt kinnitanud, et sai V 8000 eurot, et osta J. N maja. Mõlemad on kirjapandu väidetavalt oma allkirjaga kinnitanud. Ka see paber ei tekita kohtus põhjendatud kahtlust J. N ja O. N ütluste õigsuses. Nagu kohus juba otsuse p-des 38-41 M. B episoodis tuvastas, kasutas S. Repei ka tolles kelmuses oma tegevuse varjamiseks ja varaliste suhte ähmastamiseks erinevate sisutühjade paberite/allkirjade koostamist. Tolle teo puhul ei jäänud kohtul mingit kahtlust, et tegemist on täiesti sisutute paberitega, milles sisaldub reaalse eluga haakumatu mõttetus. Seejuures väärib tähelepanu, et paberil väidetu, nagu sai Repei 8000 eurot N maja ostmiseks, ei lähe kokku ka Repei ütlustega istungil, kus ta väitis, et andis selle V poolt kokku kraabitud raha sularahas N üle.
44. Kohtu hinnangul on ka kõnealuse 05.11.2012 kuupäevaga „kviitungi“ puhul tegemist samasuguse ilukirjanduse valdkonda kuuluva produktiga, mis ei kajasta reaalseid varalisi suhteid ega sündmusi, vaid on koostatud vastavalt S. Repei fantaasiale. Mõnes muus olukorras leiaks kohus, et see on kirjutatud ja esitatud meeleheitliku katsena päästa end vastutusest, aga esimese ja selle süüdistuspunkti kõrvutamisel ilmneb, et asi pole meeleheites, vaid harjumuskäitumises. Paraku aga tundub, et kuna sellised lohakalt fabritseeritud „dokumendid“ ei riimu isegi Repei enda ütlustega, siis ei oma ta ka ise oma valedest ülevaadet. Küsimusele, miks J. V viimatimainitud paberile alla kirjutas, saab usutava vastuse J. V eeluurimisel antud ütlustest (
45. 22 1-18-6716 kd, tl 228-236), millest nähtub, et ta oli ühise lapse tõttu sunnitud S. Repeiga olema varalistes suhetes ning selliselt segas Repei teda erinevatesse probleemsetesse asjadesse; ka on ilmne, et S. Repei õigeksmõistmine on J. V huvides, kuna kriminaalasjas arestiti konfiskeerimise tagamiseks J. V vara. Kohtu arvates süvendab selle paberi ebausaldusväärsust ka asjaolu, et selle väidetavalt juba 05.11.2012 koostatud dokumendi olemasolule ei viidanud Repei oma 18.04.2018 ülekuulamisel (
46. kd, tl 154-165), kuigi talle esitati kahtlustus kõigis viies punktis. Selle tõendi esitamise soovist ei rääkinud kaitsja ka 09.10.2018 kaitseaktis (kd. 5, tl 19), kuigi samas viitas kaitsja vajadusele kahe teise paberi esitamiseks selles episoodis. Kohtul on seetõttu alust arvata, et see paber koostati mitte 05.11.2012, vaid millalgi kohtumenetluse ajal.
47. Kohus järeldab eelnevast, tuginedes ka otsuse punktides 38-41 öeldule, et Sergei Repei kelmuste modus operandi on koostada talle sobiva sisu ja kuupäevadega kõikvõimalikke tekstikesi, mil pole reaalsusega muud seost, kui soov eksitada inimesi Sergei Repei varaliste suhete osas. Eelmainitud „dokument“ jääb ebausaldusväärsena kõrvale.
48. Veel on kaitsja esitanud 04.03.2012 kuupäevaga „kviitungi“ (
49. kd, tl 177-178), milles justkui J N tagab J V sõiduauto VWGolf XXX purunemise ja rikete remondi ja kohustub ühe kuu jooksul värvima auto Mercedes Benz E 124, reg nr XXX.
50. Tegemist on kahe autoga, mida mainitakse nn 05.11.2012 „kviitungis“. Kohus ei pea juba eelmainitud põhjustel Repei dokumentatsiooni usaldusväärseks, aga ei saa märkimata jätta, et kui üldse midagi, siis tõendab see paber, et sõidukid, mis 05.11.2012 „kviitungi“ ja Repei ütluste kohaselt osteti justkui J. N 26.03.2012 saadud raha eest, olid tegelikult juba olemas ja väidetavalt J. N üle antud 04.03.
51. Kohtuistungil (
52. kd, tl 143) vastas süüdistatav kannatanu O N sellekohasele küsimusele, et siin on trükiviga - tegelikult oleks pidanud olema kuu „3“ asemel kuu „11“. Siiski ei täi kohus sellest paberist mingisuguseid kaugeleulatuvaid järeldusi teha. Nagu juba kohus tuvastas, kuulub S. Repei asjaajamise ja suhete juurde näilisuse tekitamisele suunatud paberite produtseerimine ja ka see võib olla üksnes üks neist. Kohus täheldab, et allkiri sellel paberil ei lange kokku J N allkirjaga tema ülekuulamisprotokollidel (
53. kd, tl 92-95, 111-112). (Kohtule esitati küll vaid mustvalge koopia, aga kaitsja väitel on tal olemas originaal –
54. kd, tl 150). Aga isegi kui see oleks õige allkiri, ei muudaks see paberit tõendina oluliselt usaldusväärsemaks ega asjakohasemaks.
55. Kaitsja on oma 09.10.2018 kaitseaktile lisanud ka mustvalge koopia paberist, mis kannab 23.12.2012 kuupäeva ja milles J N kinnitab väidetavasti oma allkirjaga midagi vene keeles (
56. kd, tl 21). Selle jätab kohus kõrvale kui

§ 10lg-ga 3 vastuolus oleva tõendi.

Kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. 12.10.2018 eelistungil rõhutas kohus eraldi, et kohtule tuleks esitada vastav originaaldokument (

1. kd, tl 23) ja kohus juhtis 27.11.2018 poolte tähelepanu veel eraldi sellele, et toimikusse lisatavatel võõrkeelsetel dokumentidel peavad olema tõlked (
2. kd, tl 49). Sellest hoolimata ei ole kriminaaltoimikusse ka hiljem lisandunud ei nimetatud dokumendi originaali ega tõlget. Kohus kontrollis ja veendus, et ka kaitsja elektrooniliselt edastatud kaitseakti lisana oli juba algselt skaneeritud must-valge koopia. Sisusse süvenemata saab öelda, et allkiri sellel dokumendil erineb omakorda nii J. N allkirjadest ülekuulamisprotokollidel kui ka 04.03.2012 kuupäevaga paberil. Otsuse p-des 38-41 ja 73-77 kajastuva Repei dokumentatsiooni ebausaldusväärsuse foonil heidab kohus ka selle tõendi kõrvale. See ei omaks isegi tõlgituna asjas sisulist väärtust, sest on väga väike tõenäosus, et selles on midagi verifitseeritavat ja tõest.
3. Kohtu hinnangul on tõendatud, et taas kord, olles loonud kannatanuga intiimse suhte, kasutas S. Repei seda ja kannatanus tekkinud usaldust ära. Ta viis J. N nii kaugele, et see tegi S. Repei lubadusi uskuma jäädes varakäsutuse, kandes S. Repei kontrollitavale kontole 8000 eurot. S. Repei ei ole eitanud, et tema saadud vara käsitas, aga tema sõnul ostis ta selle eest kolm autot. See väide ei ole aga sugugi usaldusväärne ega usutav. Kriminaalasjas olevatest ARK andmetest 23 1-18-6716 (
4. kd, tl 109) nähtub, et vähemalt kaks sõidukit, millele süüdistatav kaitsja kaudu esitatud dokumentides (
5. kd, 177-180) on viidanud kui J. N ostetud sõidukitele, olid J. V nimel nii enne kui pärast J. N nimel olemist (MB reg nr XXX oli registreeritud J. V nimele 21.07.2009 – 30.03.2012 ja alates 08.11.2012, VW Golf Variant reg nr XXX aga 21.10.2010 – 0.03.2012 ja alates 08.11.2012). Kolmas sõiduk oli nn 05.11.2012 „kviitungi“ kohaselt MB E124 reg nr XXX ehk seesama sõiduk, mida väidetavalt kasutas
6. suvel M B (otsuse p 63), mil see oli J. V nimel. Rendilepingu allkirjastas J. V nimel 01.07.2011 volikirja alusel Sergei Repei (
7. kd, tl 200 – 217).
8. Selles kontekstis on Sergei Repei süüdistatavana antud ütlused, et need sõidukid soetati ja valiti välja N koos, et neid hakata rendile andma (
9. kd, tl 140), absurdsed. Need sõidukid olid Sergei Repei kontrolli all, kasutuses ja käsutuses juba palju varem, kuna need olid J. V nimel, kelle volituse alusel Repei neid ise kasutas ja käsutas. Selles osas ei jää märkamata sarnasus skeemiga, mida S. Repei kasutas K talu puhul – vara vahetas nime poolest omanikke, aga tegelikult oli see kogu aeg S. Repei kontrolli all ja vara omaniku muutmisel kas raha üldse ei liikunud või liikus sümboolses suuruses. Seejuures isegi kui mõni neist autodest oli vahepeal J. N nimel, et tähenda see, et need olid tema omandis. Kohus viitab veelkord juba otsuse p-s 60 öeldule - sõiduki kui vallasasja omandi üleminekuks on vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet. Antud juhul valdust üle ei antud ja ei ole usutavaid tõendeid selle kohta, et selle kohta oleks olnud kokkulepe.
10. Seda, et J N oleks saanud 8000 euro eest autode kujul võrdväärse asja või õiguse, välistab seegi, et ta on järjepidevalt väitnud, et selles ei olnud kokkulepet. Kohus on ülal põhjendanud, miks ta peab J. N ütlusi usaldusväärseks ja kohus tugineb neile ka siin.
11. Peamiselt J N ja O N ütlustega on tõendatud, et Sergei Repei lubas, et annab J N laenatud 8000 eurot rahas tagasi juba paari kuu jooksul. Ta tegi seda piisavalt veenvalt, et J. N laenas selleks spetsiaalselt pangast raha. Seda, et Repei valetas ja tal polnud kavatsustki seda raha tagastada, kinnitab nii see, et reaalsuses ta seda raha tagasi ei andnud, kui ka see, et ta on esitanud kunstlikult loodud tõendeid kohtule, justkui ta oleks seda teinud 2012.a, kuigi ülal on üksikasjalikult põhjendatud, miks see kuidagi nii olla ei saanud. Seda, et tal oli juba algusest peale kelmuslik plaan, kinnitab seegi, et ta valetas ülekande tegemiseks kasutatud kontoomaniku kohta, justkui see oleks seotud tema äripartneriga, kui tegelikult oli tegu kontoga, mida ta ise J. V saadud pangakaardiga kasutas. Ka kinnitab kaudselt Repei petmise soovi see, et ta on varem kelmusi toime pannud, ja see ongi viis, kuidas ta ennast elatab. Kohus leiab, et muuhulgas kinnitab Repei komme koostada tõele mittevastava sisuga pabereid ja veenda kergeusklikke neid allkirjastama, seda, et juba isiksusena ei ole Sergei Repei aus inimene. Tema puhul on tõenäolisem kui keskmise inimese puhul, et ta valetab.
12. Tahtlikku pettust kinnitab ka asjaolu, et Repei ei investeerinud N saadud raha kiirelt kusagile, nagu oli lubanud, vaid kulutas seda kontolt aegamisi, nii nagu igapäevased kulud tekkisid. Keskmisest suuremad summad kulutas ta J. V nimele kinnisvara ostmisele, aga seegi polnud kiire investeerimisprojekt, mis vastanuks tema algsetele lubadustele J. N . Samuti pole süüdistatav mingilgi moel omaks võtnud seda, et ta oleks tegelenud Sankt-Peterburis kinnisvara ostmisega, mis oli väidetavalt J. N saadud raha kasutamise tegelik eesmärk. Nagu süüdistuses öeldud, tekitas S. Repei J. N petliku arusaama selle kohta, milleks ta raha kasutab (kiirelt tulutoovaks investeeringuks) ja selle kohta, et ta kavatseb raha paari kuu jooksul tagastada. J. N tegi nende pettuste mõjul, mida S. Repei tegelikult tõsiselt ei mõelnud, varakäsutuse. S. Repei sai 8000 eurot enda kasutusse ja käsutusse läbi J. V konto, mille kaarti ta kasutas, ja sai selle võrra 8000 eurot jõukamaks.
13. Kohtu hinnangul sai J. N teoga kahju 8000 eurot. J. N on küll öelnud, et kahju sai ta lisaks ka lepingutasudega seoses, aga selle kinnituseks ei ole toimikus tõendeid.
14. Kuriteo ajal oli Repei isikuks, kes oli varem toime pannud kelmuse, kuna 08.10.2012 Viru 24 1-18-6716 Maakohtu Narva kohtumaja otsusega mõisteti ta muuhulgas süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 ja 3 järgi
15. aastal toime pandud kelmustes. Samuti oli ta pannud 2011.a suvel toime kelmuse M. B suhtes (vt otsuse p-d 19-46).
16. Eeltoodust nähtub, et tõendatud on kõik KarS § 209 lg 2 p 1 kuriteo objektiivse koosseisu elemendid. Sergei Repei sai varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, kusjuures varalise kasu saamine just nende väärettekujutuste abil oligi tema eesmärk. J N sai aga kõige selle tulemusena varalist kahju.
17. Teo pani Sergei Repei toime kavatsetusega, kuna soovis selle tehingu pealt J. N arvelt ebaseaduslikku tulu teenida. Seejuures teadis ta, et ilmselgelt saab J. N kahjus, st jääb 8000 eurost ilma, mis ka juhtus. Asjaolud ja tõendid, millel see kohtu järeldus kogumis põhineb, sisalduvad otsuse p-des 87-89, aga nende eelduseks on ka p-des 66-86 sisalduv tõendite analüüs. Nagu kannatanu B puhul, süvendas Sergei Repei ohvriks valitud naisterahvas kergeusklikkust sellega, et lõi temaga lähedase armusuhte ja seega kõrgendatud usaldusfooni, mida siis ära kasutas. Seda tehes ilmutas ta suurt kavalust ja head rakenduspsühholoogia teadmist, aga ühtlasi järeldab kohus sellest Repei valelikkust, ebaausust ja teiste ärakasutamise soovi. Asjaolu, et Repei laskis selle raha kanda üle oma lapse ema ja varasema elukaaslase J V kontole, nimetades teda oma äripartneri õeks, kinnitab samuti sihipärast soovi jälgi segada ja kaudselt seeläbi ta ebaausaid kavatsusi. Nagu juba esimese süüdistuspunkti puhul öeldud, kinnitab seda, et Sergei Repei kelmuste modus operandi on keerulised skeemid ja oskuslik manipuleerimine inimpsüühikaga, ka 08.10.2012 Viru Maakohtu Narva kohtumaja otsuses sisalduv kelmuskuriteo asjaolude kirjeldus (
18. kd, tl 105-110). IV. süüdistuspunkt: R S suhtes 2013.a toime pandud kelmus
19. Sergei Repeid süüdistatakse järgmises: V. S. Repei, kasutades ära R S usalduslikkust süüdistatava suhtes ning teadmiste ja kogemuste puudumist kinnisvara valdkonnas, veenis abi osutamise ettekäändel R. S müüma kannatanule kuuluvat kolmetoalist korterit aadressil XXX (edaspidi korter). S. Repei kaasas korteri müügi vahendamiseks kinnisvarabüroo O, kellega R. S sõlmis korterimüügi vahenduslepingu ajavahemikuks 05.
20. kuni 05.08.2013, et kinnistada kannatanus veendumust abi osutamiseks korteri müümisel. Selleks, et vältida korteri müüki ilma süüdistatava osaluseta veenis S. Repei R. S 24.04.2013 XXX asuvas notaribüroos koormama korterit hüpoteegiga summas 35 000 eurot S. Repei kasuks. Selleks allkirjastati notaribüroos hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping nr XX, mille kohaselt koormati korter hüpoteegiga, mis tagas kõiki R. S kohustusi tulenevalt S. Repei ja R. S vahel 16.04.2013 sõlmitud laenulepingust nr XXX ning igakordne korteri omanik on kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Tegelikkuses R. S ühtegi laenu S. Repeilt ei võtnud ning mingit raha üleandmist ei toimunud. Kuna R. S eesmärk oli oma korteri asemele leida kaks väiksema suurusega korterit, siis S. Repei järgnevalt väitis, et vahetuseks sobivad korterid on leitud ning tuleb vormistada kannatanule kuuluva korteri müük. 17.06.2013 veenis S. Repei XXX asuvas notaribüroos R. S allkirjastama korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu nr XX, mille kohaselt müüakse korter XXX linnas elavale E N. Viimane oli S. Repei tuttav ning tal puudusid teadmised S. Repei tegelikest kavatsustest. Müügilepingu kohaselt maksis korter 26 000 eurot, millest ostja E. N andis korteri müüjale R. S enne notari juures lepingute allkirjastamist üle sularahas 21 202,6 eurot ning kohustus tasuma kommunaalmaksete võlgnevused summas 4 797,4 eurot. Tegelikkuses andis E. N S. Repeile üle 21 205 eurot ning viimasel puudus kavatsus tasuda korteri ning kommunaalmaksete eest. Korterimüügi tulemusel ei saanud R. S mingisugust tulu raha ega samaväärsete korterite näol. Kui R. S soovisid näha S. Repei poolt väidetavalt leitud kortereid puikles viimane nende näitamisest kõrvale. Selleks, et hõlbustada korteri kättesaamist oma valdusesse viis S. Repei 03.07.2013 kell 22:50 R ja viimase abikaasa V S XXX. Edasi viis kannatanu XXX asuvasse korterisse, kus pakkus joomiseks alkoholi. Peale seda kui R. ja V. S olid magama jäänud võttis S. Repei ära nende passid, millega tegi võimatuks isikute naasmise Eestisse. Nende tegudega lõi S. Repei R. S vale ettekujutuse viimasele kuuluva korteriga tehtavate tehingute sisust ning tekitas neile varalise kahju 40 000 eurot ning sai ise varalist kasu 21 205 eurot.
21. Kohus leiab, et see kuritegu on tõendatud ja vastab kelmuse kvalifikatsioonile. Sergei Repei 25 1-18-6716 kasutas ära R S usalduslikkust ja tekitas temas ebaõige ettekujutuse, et oma kolmetoalise korteri müügi lepingule allakirjutamisega saab too mingisuguse samaväärse kinnisvara või muu vara vastu. Tegelikult jäi R S tehingu tulemusel korterist ilma, Repei aga pistis ostjalt E. N saadud sularaha 21 205 tasku ja sai selle võrra rikkamaks, nagu tal oli ka plaanis. S. Repei kelmuslikku plaani kinnitavad ka tõendid, mille kohaselt S. Repei meelitas kergeuskliku S oma abikaasaga XX, et ta saaks XX segamatult oma rikastumist nautida. Kohtul pole alust kahelda R S ütlustes ja need kinnitavad ilmekalt, et tegemist oli tõepoolest inimesega, kelle väheseid teadmisi ja teatavat alkoholilembust oli raha saamiseks lihtne ära kasutada. Repei ütlused, et korteri eest saadud sularaha sai S kätte, ei ole usaldusväärsed ja ei lähe kokku ka E N ütlustega.
22. S. Repei andis kohtus süüd eitavaid ja ennast õigustavaid ütlusi. Kohus ei võta neid tõena arvesse. Kohus on eespool juba korduvalt põhjendanud, miks Sergei Repei ütlused pole läbivalt usaldusväärsed ja nende pinnalt on võimatu tõde tuvastada, mistõttu need tuleb tõendite kogumist välja heita. Süüdistus on tõendatud alljärgnevate omavahel riimuvate tõenditega.
23. Esmalt nähtub 17.06.2013 korteriomandi müügilepingust ja asjaõiguslepingust (
24. kd, tl 155168), et nimetatud kuupäeval müüsid R S ja V S (mõlemad sündinud XXX.a aastal ja elukohaga XXX) XXX juures E N (sünd. XXX, elukoht VF) oma elukohaks oleva korteri – XXX. Omanikuks oli märgitud registriosa teises jaos ja lepingus R S. Lepingu p-st 2.2.
25. nähtuvalt on korteriomandi kasutamisega seoses korteriühistu eest 4797.40 euro suurune võlg. Lepingu p 4.1-4.2.
26. kohaselt on müügihinnaks 26 000 eurot, millest lepingus märgitu kohaselt 21 202.60 eurot on ostja tasunud müüjatele sularahas enne lepingule allakirjutamist, võla 4797.40 võtab aga ostja müüjatelt üle ja tasub kahe kuu jooksul. Lepingu p 5.
27. kohaselt antakse otsene valdus üle ostjale hiljemalt 17.08.
28. aastal. Lepingu sõlmimisel osales osapoolena ka Sergei Repei, kes kustutas korterilt hüpoteegi 35 000-le eurole enda nimele. Kinnistusraamatust väljatrükist (2k, tl. 149-151) nähtub, et 25.06.2013 kanti senise omaniku R S asemel korteri omanikuna 17.06.2013 asjaõiguslepingu alusel sisse E N . Kõnealuse tehingu toimumist korteriomandi ülemineku osas kinnitavad oma ütlustes nii R S (2 kd, tl.120-139), V S (2kd, tl. 142-148) kui ka E N (2kd, tl .179-194, tl.222-235, 3k, tl. 1-16, 4k, tl.66-71) ning seda pole eitanud ka Sergei Repei. Seega pole vaidlust selles, et varakäsutus korteri osas läks selle lepingu alusel S üle E N .
29. Vaidlusküsimuseks on see, kas S said midagi samaväärset vastu, ja kui ei, siis miks nad selle lepingu üldse sõlmisid.
30. R S on oma ütlustes rääkinud, et ta elas mainitud kolmetoalises korteris koos abikaasa V ja poja S. Neil oli plaan vahetada korter kaheks väiksemaks, et eralduda pojast. Sama kinnitab oma ütlustes ka V S, kes lisab, et ilmselt rääkis ta sellest plaanist ka mõnede tuttavatega. V. S sõnul käis siis 2013.a talvel nende juures Sergei Repei, kes pakkus oma abi korteri vahetamisel – pakkus ühte kahetoalist abielupaarile ja ühte ühetoalist pojale. Seejärel käis korteris kinnisvaraagentuur, aga seda visiiti V. S ei näinud, teab vaid naise sõnade järgi.
31. R S räägibki, et 2013.a veebruaris tulid neile korterisse mees ja naine, kes tegid pilte ja lubasid vahendada korterivahendust, R. S allkirjastas mingid lepingud enda ja V. S nimel. Veebruari lõpus nägi ka R. S S. Repeid, kes tuli nende korterisse käima – ütles, et on jurist, kes aitab korterit vahendada. Siis hakkas Repei iga päev käima. Veebruaris või märtsis rääkis ta, et leidis Kangelaste tänavale ja Pähklimäe tänavale neile sobivad korterid. Aeg läks, aga neid kortereid ta ei näidanud, otsis igasuguseid ettekäändeid, seeasemel ütles, et on vaja minna notari juurde, et „hüpoteegile“ alla kirjutada. Mindi ja kirjutatigi Kerese tänaval notari juures „hüpoteegile“ alla. Siis rääkis Repei, et ka ostja peab „hüpoteegile“ alla kirjutama. Ühel juunikuu päeval mindigi koos Repei ja „L “ „hüpoteegile“ alla kirjutama. Kõik kirjutasid „hüpoteegile“ alla (leping oli eesti keeles, notar tõlkis ja kõik kasutasid sõna „hüpoteek“) ja siis viis S koju. Ta teatas, et asjad liiguvad hästi, varsti saab minna kortereid vaatama. Aga tegelikult nad kortereid ei näinudki. Uurija küsimusele, kas R. S teab, mis on „hüpoteek“, vastas 26 1-18-6716 kannatanu eitavalt. R. S kinnitas, et korteri eest ei saadud mingit vara ega korterit. R. S täpsustas, et Repei ütles neile pärast kinnisvarabüroo inimeste käimist, et kinnisvaraagentuur ei tahtnud nende korteriga tegeleda ja seepärast võttis Repei selle enda ülesandeks. Kinnisvaraagentuuri Sergei ütles, et Repei tunneb oma asja. R. S kinnitas teistkordsel ülekuulamisel üle, et kindlasti ei tahtnud nad korterit niisama maha müüa, vaid vahetada – muidu oleks jäänud kolm inimest (nemad ja poeg) katuseta pea kohal. Seda rääkis S ka Repeile. R.S võtab omaks, et on vähese kirjaoskusega ja juriidiliste teadmisteta inimene ja tema meelest asutas Repei seda ära. R. S ütles, et ta sai aru, et allkirjastas notar K juures korteri müügilepingu, aga tegi seda S. Repei petmise tulemusel. Repei sõnade järgi müüs ta korteri J 30 000 millegi eest ja küsis isegi, kelle kontole raha kanda. R. S ütles, et V , sest vaja oli ju osta kaks korterit.
32. V. S ütlused on kokkulangevad – ka tema ütleb, et korteri vahetamisega hakkas justkui tegelema Repei, mitte kinnisvaraagentuur. Ta rääkis muudkui, et on olemas vahetuskorterid, aga kui abielupaar palus neid näidata, siis leidis ta alati ettekäände seda mitte teha. Notari juures S küsis notar: „Müüte korterit?“ ja V. S sõnul vastas ta, et ei, vahetame. Notar ei öelnud midagi ja näitas, kuhu alla kirjutada, V. S kirjutaski. V. S ei saanud lõpuni aru, et S sõlmiti korteri müügi, mitte vahetuse leping. Lisaks rääkis ta käigu kohta järgmist: „…naise kohta, kellega oli, selgitas Repei, et ta tahab võtta hüpoteeki. Ta tegi ka mulle ettepaneku hüpoteeki võtta, kuid ma keeldusin, ütlesin, et see on vaja välja maksta, aga minul raha ei ole.“ Mingit raha ega midagi muud korteri eest ei saadudki.
33. Vanemate ütlustega riimuvaid ütlusi on andnud ka S S (
34. kd tl 71-78), kes räägib, et elab XXX.
35. kevadel hakkas vanemate juures käima ca 46-aastane Sergei, kes sõitis pidevalt erinevate autodega. Ta sõidutas ka vanemaid kuhugi ja ükskord ütlesid vanemad, et Sergei viis neid notari juurde mingeid lepinguid alla kirjutama. Tema sõnul satuvad vanemad vahel joomahoogu. Tunnistajad M P (naaber,
36. kd tl 56-60) ja M B (R. S õde,
37. kd tl 66-70) teadsid ka rääkida, et 2013 kevadel ütlesid S , et tahavad oma korterit kaheks vahetada. Tunnistaja P kinnitas, et pere on viinalembene, aga läbi said nad nendega hästi.
38. Eelnevaga haakuvad ka S I tunnistajana antud ütlused (
39. kd, tl 83-91), kes töötab OÜ O K S kontoris ja töös aitab teda I T . I ütluste kohaselt otsis 2013.a veebruaris ta üles endine klient Sergei Repei, kes ütles, et üht tuttavat on vaja aidata – suurte võlgadega korterile XXX oleks vaja ostjat leida. 5.veebruaril käis ta koos abilisega korteris, seal võttis vastu R S – korter oli halvas seisukorras, ta hindas selle 26 000 eurole. I käis järgmisel päeval korteris, sõlmis vahenduslepingu ja siis panid nad korteri saidil müüki. Kuna aga klientidega korteris käies olid omanikud purjus ja käitusid ebaviisakalt, otsustasid nad seda korterit enam mitte reklaamida ja nii ka Repeile öeldi. Siis ütles Repei, et ta ostab korteri ise välja ja millalgi hiljem justkui ütles, et oligi ostnud. Täiendaval ülekuulamisel täpsustas S. I , et vastavalt kokkuleppele pidid nad otsima korterile vastu kahte ühetoalist korterit.
40. Ütlusi andis ka I T (
41. kd, tl 92-98), kes puutus töötades kinnisvarabüroos kokku Sergei Repeiga, kes müüs oma XXX korterit, aga kohe esimesel kohtumisel küsis, kui palju võib maksta korter XXX,
42. korrusel. Mõne aja möödudes paluski ülemus I tunnistajal aidata Repeid XXX majas oleva korteri müümisel. Esimest korda käis ta korteris koos I ja siis rääkis korteriperenaine, kui hea on Serjoža, mõeldes Repeid. Tunnistajal tekkis sellest jutust tunne, et Repei on lausa nende sugulane. Repei rääkis, kuidas peab S aitama ja et ta ise toetab neid materiaalselt, tunnistajale jäi mulje, et korter kuulubki S. Repeile. Nad sõlmisid bürooga S vahenduslepingu ja vastu pidid nad leidma kaks väiksemat korterit. Korterit klientidele näitamas käies oli aga R. S sageli purjus ja käitus imelikult. Järgmisel korral pidi tunnistaja korterit seetõttu koos Repeiga vaatama minema, aga Repei ei ilmunud kohale ja pärast seda tunnistaja ei tegelenud enam selle korteriga.
43. Eelnevat kinnitab 5.02.2013 vahendusleping (
44. kd tl 128-132), millele on alla kirjutanud R 27 1-18-6716 S ja O kinnisvarabüroo nimel I T. Selle kohaselt kohustub büroo kuni 05.08.2013 tegelema korterile XXX ostja leidmisega; korteri väärtuseks on märgitud 25 600 eurot.
45. E. N rääkis oma ütlustes, et tutvus S. Repeiga 2013.a alguses K linnas tänaval. Nad hakkasid suhtlema, Repei väitis, et tegeleb juriidiliste küsimustega, ja N ütles, et sooviks Eestisse korterit osta. Aprillis helistas Repei ja ütles, et leidis kolmetoalise korteri, mis on vaja inimestel lahti vahetada, et inimesed saaks pojast lahku kolida. Mai lõpus või juuni alguses käisid nad kõnealust korterit vaatamas – see oli halvas seisukorras, seal oli alkoholitarvitajatest abielupaar ja nende poeg. Sergei veenis teda ikkagi korterit ostma, et see hiljem kallimalt müüa, ja pani ka notari aja. Vastavalt kokkuleppele mindi neljakesi 17.06.2013 S notarisse ja allkirjastati leping. E. N sõnul (
46. kd, tl 185) andis ta raha S. Repeile üle enne ostumüügilepingu allkirjastamist, vist mais. Repei kirjutas selle kohta allkirja, mis on E. N kodus. Notaris olid S kained ja oli näha, et nad väga ootavad pojast eraldi kolimist. Võtmete üleandmine pidi toimuma kahe kuu pärast, aga seda ei toimunudki. Seda, et lepingu kohaselt pidi N ka korteril lasuvad võlad hüvitama, ta tähele ei pannud. Samas lubas Sergei kõik võimalikud võlad lahendada, mistõttu N ei muretsenud. E. N andis menetlejale üle ka käsikirjalise kinnituse S. Repei allkirjaga, mille kohaselt S. Repei sai K E. N 21 205 eurot XXX asuva korteri ostmiseks (
47. kd, tl 191-192). Nimetatud paberil pole kuupäeva.
48. Kohtu hinnangul kinnitavad eelmainitud tõendid koos selgelt süüdistuses kajastatud versiooni, et R S soostus oma korterit müüma E. N selle tagajärjel, et Sergei Repei kasutas ära tema juriidilist teadmatust ja kerget mõjutatavust ning veenis teda abikaasaga alla kirjutama 17.06.2013 lepingule, mille alusel läks korteriomand üle E N . Kohus leiab, et eelöeldust nähtuvad üheselt kaks olulist fakti – R S jäi kinnisvarast ilma ja ei saanud vastu midagi. Kohtul pole põhjust kahelda E. N ütlustes, et ta andis enne korteriostu Repeile üle 21 205 eurot korteri ostuks, aga seda summat, nagu nähtub S te ütlustest, Repei neile ei andnud. Kohtu hinnangul ei ole eelkirjeldatud tõendid andnud põhjust neis kahtlemiseks ja loovad tervikuna pildi, millega täielikult sobitub asjaolu, et S. Repei hakkas S te korteriga tegelema üliaktiivselt selleks, et sealt kasu teenida. Seetõttu on loogiline ja põhjendatud järeldada, et eesmärk ostusumma omastada oli tal juba siis, kui ta veenis S müüma ja neid notarisse viis. Seda, et S. Repei võttis tavatult aktiivse rolli S korteri võõrandamise organiseerimisel (sisuliselt oli see protsess tema kontrolli all), kinnitavad nii S kui ka mõlemad kinnisvarabüroo töötajad, kes olid tunnistajaks. Ka see tõendab, et tal olid omad huvid mängus. Süüdistusversiooni, mis langeb kokku R. S ütlustega ja kõigi ülejäänud riimuvate tõenditega, kinnitab aga iseäranis veenvalt Repei käitumine enne ja pärast eelmainitud müügilepingu sõlmimist.
49. Tõendatud on, et vältimaks korteri müüki ilma tema osaluseta, veenis S. Repei R. S koormama 24.04.2013 XXX asuvas notaribüroos korterit hüpoteegiga summas 35 000 eurot S. Repei kasuks. Selleks allkirjastati notaribüroos hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping nr XX (
50. kd, tl 172-178), mille kohaselt koormati korter hüpoteegiga, mis tagas kõiki R. S kohustusi tulenevalt S. Repei ja R. S vahel 16.04.2013 sõlmitud laenulepingust nr XXX ning igakordne korteri omanik on kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Selle hüpoteegi kustutas Repei sama lepinguga, millega korter hiljem müüdi. Tegelikkuses R. S ühtegi laenu S. Repeilt ei võtnud ning mingit raha üleandmist ei toimunud. Seda on kinnitanud R. S oma ütlustes, aga ta on möönnud, et ei välista, et ta kogemata andis oma allkirja S. Repeile mingile paberile, sest ta usaldas teda ja andis talle allkirju. R. S andis 24.04.2013 notaris käimise kohta ütlusi, et tema arvas, et allkirjastas seal mingisuguseid dokumente korteri vahetamiseks. Kuna neil oli korterivõlg, siis selgitas Repei seda notaris käiku nii, et nüüd ei saa nende korterit oksjonile panna. Ka V S räägib, et Sergei Palvel käidi XXX notaris – selle käigu mõte pidi olema, et ta kirjutab V. S peale 10 000 eurot ja see on justkui garantii, et Repei neid ei peta. Ta allkirjastas lugema