Kostja vastus Kostja vaidleb nõudele täies ulatuses vastu ja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-178-13. Hageja poolt väidetav kahju ei saa antud juhul olla kostjale ettenähtav. Poolte vahel sõlmitud teravilja müügileping sõlmiti 23.04.2018, Agrochema Eesti OÜ sõlmis OÜ-ga A ostu-müügi kinnituse nr 504734 päev hiljem, seega juba ainuüksi seetõttu ei saa olla tegemist kahjuga, mida lepingupool nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Teiseks on tegemist teravilja ostu-müügiga, mitte näiteks mingisuguse konkreetse ehitusobjektiga, kus tellija, peatöövõtja ja alltöövõtja on omavahel selgelt seotud ja sõltuvuses ehk võimalikud erinevad rikkumised ja nendest tulenevad kahjud on üldjuhul ettenähtavad. Hageja näol on tegemist 2005 asutatud ettevõttega, mis kuulub rahvusvahelisse (Leedu) kontserni Achemos grupe. Hageja põhitegevusalaks on väetiste, taimekaitsevahendite, seemnete ja teravilja ost-müük. Hageja ei ole 2 2-19-5372 tõendanud ega põhjendanud, et just kostja teravilja mittetarnimine põhjustas väidetava kahju. Kostja rõhutab, et teravilja ost-müük on hageja igapäeva majandustegevus ehk hageja ostab teravilja kokku paljudelt erinevatelt isikutelt ja müüb ka edasi paljudele erinevatele isikutele. Seega ei saa üks paljudest tarnijatest vastutada selle eest, et hageja ei suuda täita oma enda kohustust oma teiste lepingupartnerite ees - tegemist on tavalise äririskiga. Kui kohus peaks leidma, et põhjuslik seos on olemas, siis kahju hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda
7.ptk sätetest. Rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine peab vastama pooltevahelisele mõistlikule riskijaotusele. Seega on alternatiivselt kostja seisukohal, et kostja ei saa vastutada hageja enda päev hiljem võetud lepinguliste kohustuse eest, kuna see oli hageja enda äriline vaba valik ehk äririsk. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele Hageja kuulumine rahvusvahelisse kontserni ei ole asjassepuutuv, sest hageja on iseseisev juriidiline isik, kes täidab oma kohustust oma vara arvel, mitte ei pea seda otsima teistes riikides asuvatest samasse kontserni kuuluvatelt äriühingutelt. Kostja pidi endale aru andma, millise kohustuse ta endale lepinguga võtab ja kahju tekkimise võimalus oli ettenähtav. Teravilja ost-müük ei ole hageja igapäevase majandustegevuse põhiosa. Hageja ostab tõesti pisteliselt kokku vilja erinevatelt põllumeestelt, kuid seda tingimusel, et hagejal on olemas ostja, kes soovib selle teravilja ära osta. Seega on väga suur roll tarnijal ja just konkreetne tarnija vastutab selle eest, kui hageja ei suuda täita oma kohustust teise lepingupartneri ees. Hageja poolt kostjaga sõlmitud leping oli eelduseks, et hageja üldse sai sõlmida lepingu OÜ-ga A. Hageja ei kasvata teravilja ega oma varudes sellises koguses teravilja, mis võimaldaks tal sõlmida lepinguid kolmandate isikutega teravilja müügiks. Kostjale on teada, et hageja on tuntud väetiste, taimekaitsevahendite, seemnete müüjana. Kostja on ka ise soetanud hageja käest väetisi ning just väetiste ja taimekaitsevahendite müük on hageja peamiseks tegevusalaks. Kostja pidi mõistliku majandustegevuses tegutseva põllumajandustootjana ette nägema, et hageja soovib või vähemalt võib soovida kostjalt ostetava teravilja edasi müüa. Samuti pidi kostja ette nägema, et hageja võib edasimüügi lepingu sõlmida lähtudes eelnevalt sõlmitud ostulepingust kostjaga. Kohtu põhjendused 1. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. 2. Tsiviilasjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - hageja Agrochema Eesti OÜ ja kostja Topsu Talu FIE sõlmisid 23.04.2018 teravilja müügilepingu nr AA 4/2018, mille järgi pidi kostja kui müüja müüma hagejale kui ostjale 2018.a. Eestis kasvatatud söödanisu (tl 6-9); - kostja oma müügilepingujärgset kohustust ei täitnud; - hageja sõlmis 24.04.2018 OÜ-ga A ostu-müügi kinnituse nr 504737, millega Agrochema Eesti OÜ kohustus OÜ-le A müüma 120 tonni 2018.a. söödanisu hiljemalt 30.09.2018 (tl 12-13); - 31.12.2018 väljastas OÜ A hagejale arve MA-1312953 summas 6 120 eurot poolte vahel sõlmitud ostu-müügi kinnituse rikkumise eest, mille hageja on tasunud (tl 15-16). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt söödanisu müümata jätmine hagejale on põhjuslikus seoses hagejale kahju tekkimisega. 3 2-19-5372 3.
lg 1 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik ja kohustused tuleb täita kooskõlas lepinguga.
sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg-te 1 ja 4 järgi peab kahju tekitaja hüvitama tema rikkumisest tulenevad kahjulikud tagajärjed, st need tagajärjed, mis on rikkumisega põhjuslikus seoses. Kahju õigusvastase tekitamise korral on vaja tuvastada, millise kahju ärahoidmine oli kahju hüvitamise kohustuse aluseks oleva sätte eesmärgiks ja sellest johtuvalt asetada isik olukorda, kui ta oleks siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (
I. Komm. väljaanne § 127 komm p 4.1). 4. Hageja kinnitusel sõlmis ta 24.04.2018 OÜ-ga A ostu-müügi kinnituse nr 5047342 teadmises, et kostja 23.04.2018 sõlmitud teravilja müügilepinguga nr AA 4/2018 võetud kohustuse täitab ja hagejal on võimalik täita omapoolne kohustus OÜ A ees. Õige on kostja väide, et äritegevuses on tavapärane, kus üks leping on sõltuv teisest, mistõttu ka ühe lepingu rikkumisest sõltub teise lepingu täitmine. Kostja on väitnud, et hageja näol on tegemist rahvusvahelisse kontserni kuuluva ettevõttega, kelle põhitegevusalaks on väetiste, taimekaitsevahendite, seemnete ja teravilja ost-müük. Selgusetuks jääb, kuidas nimetatud asjaolu hageja kui iseseisva juriidilise isiku suhtes omab käesolevas vaidluses tähtsust. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-178-13 (p 13) tulenevalt tuleb arvestada küll üldjuhul seda, kas lepingut rikkunud pool nägi või pidi asjas esile toodud asjaoludel kahju ette nägema, kuid majandus- ja kutsetegevuses lepingut rikkunud poole puhul saab lähtuda ka sellest, mida pidi ette nägema sellel majandus- või kutsealal tegutsev keskmine mõistlik isik
Samast lahendist tulenevalt on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule üldjuhul ettenähtav, et kohustuse rikkumine võib tuua teisele lepingupoolele kaasa vastutuse teiste lepingupartnerite ees, sh võib olla ettenähtav kohustus maksta kohustuse täitmisega viivitamise tõttu leppetrahvi. Antud lahendist tulenevalt on mh oluline selgitada, kas kostja teadis või pidi teadma, et sõlmib hagejaga alltöövõtulepingu või on muul moel võtnud oma koostööpartnerite ees kohustuse anda kostja tehtud töö tähtaegselt üle. Seda tuvastades saab mh lähtuda nii pooltevahelistest kui ka sel majandusalal kehtivatest üldistest tavadest ja praktikast. Kostja ei ole eitanud, et hageja on talle teada kui väetiste, taimekaitsevahendite, seemnete müüja ega ole eitanud ka hageja väidet, et on ise hankinud hageja käest väetisi. Kostjale pidi olema teada, et hageja ei ole teraviljakasvataja ega oma selliseid teraviljavarusid, mida edasi müüa. Seega on veenev hageja väide, et ta tegeleb teravilja müügiga ainult ulatuses, mis on tagatud ostulepingutega. Kostjaga sõlmitud leping oli eelduseks, mis võimaldas hagejal sõlmida päev hiljem OÜ-ga A ostu-müügi kinnituse. Kostja on küll väitnud, et hageja poolt lepingu sõlmimise kolmanda isikuga on hageja äriline vaba valik ja risk, kuid kostja pidi mõistliku majandustegevuses tegutseva põllumajandustootjana ette nägema, et hageja soovib või vähemalt võib soovida teravilja edasi müüa. Samuti pidi kostja ette nägema, et hageja võib edasimüügiga lepingu sõlmida lähtudes eelnevalt sõlmitud ostulepingust kostjaga. See, et hageja on sõlminud päev pärast teravilja müügilepingu sõlmimist ostu-müügi kinnituse selle edasimüügiks ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kaupa on võimalik edasi müüa pärast eelnevalt sõlmitud müügilepingut. 4 2-19-5372 5. Olukorras, kus poolte vahel sõlmitud leping oli eelduseks ja oluliseks tingimuseks hageja poolt OÜ-ga A sõlmitud lepingule ning neid lepinguid tuleb käsitleda vastastikuses koosmõjus, on need lepingud omavahel seotud ühise majandusliku eesmärgi kaudu. Kostjapoolse lepingu rikkumise tulemusel on hageja kaotanud võimaluse täita omapoolset kohustust OÜ-ga A võetud lepinguga ja seeläbi ka kahju kannatanud. Hageja on põhjendatult osundanud õiguskirjandusele (
I. Komm. väljaanne, § 1, komm. 4.2), kus on selgitatud, et kaks eraldi sõlmitud lepingut võivad olla selliselt sõltuvuses, et ühe lepingu kehtivus ja täitmine sõltuvad teise lepingu kehtivusest ja täitmisest. Kui nt majandustegevuses sõlmitakse kaks iseseisvat, kuid omavahel majandusliku eesmärgiühtsusega seotud lepingut, võib olla tegemist kehtivus- ja täitmissõltuvussuhtes olevate lepingutega, mida tuleb käsitleda ühtse tervikuna ja vastavalt kohaldada ka seadust. Nii müügileping kui ka ostu-müügi kinnitus on kooskõlas lepinguvabaduse põhimõttega. Kostjale pidi olema teada, et selline lepingute sõlmimine teravilja ostu-müügi puhul on tavapärane, et teravilja ostmisel ja müümisel sõlmitakse ühest eesmärgist ja majanduslikust sisust kantud, kuid siiski erinevad lepingud. Seega on tegemist tavapärase lepingulise suhtega. Kohtupraktika (näit Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-45-08 p 17; 3-2-1-149-05 p 13; 3-2-1-53-06 p 11) kohaselt ei pea põhjuslik seos olema tingimata vahetu, vaid võib seisneda ka põhjuste jadas ning vastutuse tekkimise seisukohalt on kahju kõik põhjused iseenesest samaväärsed. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et kui hageja ja kostja ei oleks 23.04.2018 müügilepingut sõlminud, ei oleks hageja ka 24.04.2018 sõlminud müügilepingut OÜ-ga A ja võtnud endale kohustuse, mida tal täita ei ole võimalik, seega täitis hageja põhjusliku seose tõendamiskoormise. Kostja tõendeid, et kahju hagejale tekkis muul põhjusel, esitanud ei ole. 6.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäära. 09.01.2019 väljastas hageja kostjale kohustuse täitmise nõude (tl 17-18), millega kostja ei nõustunud (tl 19-20). Seega on hageja viivisenõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Sissenõutavaks muutunud viivis alates hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni moodustab 232,05 eurot (8% aastas 173 päeva). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõue koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud 7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Antud juhul ei ole saabunud TsMS § 176 lg 8 kohaselt kostjale veel vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamise tähtaeg, mistõttu ei saa kohus menetluskulusid kindlaks määrata. 5 2-19-5372 TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.