← Eesti

2-16-13697/104

Obsah (22)§ 178§ 633§ 187§ 663§ 667§ 430§ 431§ 134§ 125§ 132§ 129§ 436§ 230§ 231§ 232§ 459§ 173§ 163§ 174§ 164§ 190§ 179

VIRU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 2-16-13697 22. mai 2019, Narva Kohtuasi V Z, M Z hagi I Gi vastu elatise v

§ 178

lg 1 ja 2).

§ 633

lg 7 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 187

lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. MENETLUSE EELNEV KÄIK V Z ja M Z (hagejad) esitasid kohtule

  1. septembril 2016 I Gi (kostja) vastu hagi, milles on palunud oma põlvnemine kostjast tuvastada ning kostjalt välja mõista hagejate kasuks igakuine elatis hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni seadusega kehtestatud miinimummääras, s.o mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kummalegi hagejale.
  2. jaanuari
  3. a osaotsusega tegi Viru Maakohus kindlaks hagejate põlvnemise kostjast.
  4. jaanuari
  5. a määrusega kinnitas maakohus elatise väljamõistmiseks hagejate ja kostja vahel sõlmitud kompromissi ning lõpetas tsiviilasjas menetluse. Kostja esitas kompromissi kinnitava määruse peale määruskaebuse, mille on maakohus
  6. augusti 2017 kohtuistungil rahuldanud ning menetluse uuendanud. 2

(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697 Viru Maakohus
  1. veebruari
  2. a määrusega rahuldas hagejate taotlus hagi tagamiseks ja kohustas kostjat tasuma kummalegi hageja ülalpidamiseks elatist igakuise elatisrahana summas 235 eurot
  3. veebruarist 2017 kuni asjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Viru Maakohus rahuldas
  4. septembri
  5. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja 210 euro suuruse elatise kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kohus on määranud, et elatise suurus muutub koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega. Väljamõistetud elatis võrdub igakordse elatise miinimumääraga, millest on maha arvestatud pool riigi poolt tasutavast lapsetoetuse summast. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  6. detsembri
  7. a otsusega maakohtu
  8. septembri
  9. a otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Juhul, kui maakohus rahuldab määruskaebuse, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lg 4 ja § 433 lg 1 järgi teha kirjalik määrus, mis peab vastama

§-s 465 sätestatud sisunõuetele. Seda arvestades on kostja määruskaebus senini lahendamata ja maakohtul puudus alus enne määruskaebuse lahendamist menetleda sama elatisnõuet ning teha selle kohta kohtuotsust. Maakohtu tegevuse tulemusel on tekkinud olukord, kus hagejate elatisnõude kohta on tehtud kaks lahendit. Asja uuel läbivaatamisel jättis maakohus 16. jaanuari 2017. a määrusega kostja määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Tartu Ringkonnakohus

  1. mai
  2. a määrusega tühistas Viru Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a määruse ning saatis V Z ja M Z hagi I Gi vastu elatise väljamõistmiseks uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et Viru Maakohtu
  5. jaanuari 2017 määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 667

lg 2 alusel tühistada ja saata hagejate hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on praegusel juhul pooled sõlminud kohtuistungil kompromissi, mille paluti kohtul kinnitada.

§ 430

lg 2 teise lause järgi kinnitab kohus kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamisel peab kohus olema veendunud, et mõlemad pooled saavad kompromissi sõlmimise tagajärgedest aru. Selline kohustus tuleneb

§ 431

lg 1 kolmandast lausest, mille järgi peab kohus eelnevalt selgitama poolele või tema esindajale menetluse lõpetamise tagajärgi, kui menetlusosalist ei esinda advokaat. Eelkõige tuleb pooltele selgeks teha, et kompromissi kinnitamise määrus on täitedokument ja välistab samas asjas uuesti kohtusse pöördumisi. Kohtu selgitamiskohustus ei sõltu sellest, kas kompromissettepaneku esitasid kohtule pooled või nõustusid pooled kohtu välja pakutud kompromissettepanekuga. Ringkonnakohus toonitas, et

  1. jaanuari 2017 kohtuistungi protokollist (I kd, tl 59 – 60) ei nähtu, et maakohus oleks pooltele kompromissi sõlmimise tagajärgi selgitanud. Sellele on tuginenud ka kostja väites, et ta ei saanud oma tegudest aru ning ei olnud menetluse lõpetamise tagajärgedest piisavalt teadlik. Eelneva tõttu tuleb kompromissi kinnitav määrus tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Viru Maakohus
  2. juuni
  3. a määrusega võttis V Z ja M Z hagi I Gi vastu elatise väljamõistmiseks Viru Maakohtu menetlusse uueks läbivaatamiseks ning jätkas tsiviilasja arutamist eelmenetluses. Kohus määras pooltele eelmenetluses seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamise tähtaja. ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 3

(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697 Kohtule
  1. septembril 2016 esitatud hagiavalduses palusid hagejad tuvastada oma põlvnemine kostjast ning mõista kostjalt välja hagejate kasuks igakuine elatis hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni summas 195 eurot igale hagejale hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Samas nõuavad hagejad elatise väljamõistmist seadusega kehtestatud miinimummääras, s.o mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kummalegi hagejale. Elatise miinimummäär oli
  2. aastal 215 eurot.
  3. jaanuari 2017 kohtuistungil (I kd, tl 59 – 60) palus hagejate esindaja pidada õigeks 215 euro suurust nõuet alates hagi esitamisest, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kummalegi hagejale. Hagiavalduse kohaselt on hagejad (V Z ja M Z) sündinud oma seadusliku esindaja (ema T Z) ja kostja (I G) kooselust. Hagejate sünnitunnistustel puudub kanne isa kohta. Hagejate seadusliku esindaja ja kostja kooselu lõppes
  4. a augusti lõpus ning pärast seda ei ole kostja lapsi ülal pidanud. Hagejad elavad koos emaga, kelle sissetulek ei ületa 235–300 eurot kuus. Asja uuel läbivaatamisel esitasid hagejad ema varalise olukorra kohased andmed, mille kohaselt töötab hagejate ema firmas OÜ X õmblejana ja tema töötasuks on miinimumpalk. Ühtlasi kuulub hageja seaduslikule esindajale kahetoaline korter aadressil x; suvila x; garaažiboksid xja sõiduk Hyundai Trajet x. Hagejate perekonna sissetulekud on järgnevad: 110 eurot kuus peretoetus kahele lapsele; 80,55 eurot sotsiaaltoetus M Zle raske puude tõttu. Hetkeseisuga on laste igakuised kulud ja vajadused (toodud lapse kohta): Eluasemekulud – 60 eurot; Söök – 250 eurot; Söök väljaspool kodu – 20 eurot; Huviringid – 30 eurot; Meelelahutused – 30 eurot; Transport (sõiduki bensiin) – 20 eurot; Riided, jalanõud, hügieen – 60 eurot; TV ja Internet – 20 eurot; Ravimid ja meditsiin – 15 eurot. Kokku: 505 eurot. Kompromissi korras pakkusid hagejad, et kostja tasub hagejatele 200 eurot iga lapse kohta. TSIVIILASJA HIND Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 122 lg 1 näeb ette, et tsiviilasja hind on hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus.

§-ga 123 kooskõlas võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.

§ 134

lg 1 esimene lause sätestab, et hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Hagi põlvnemise (isaduse) tuvastamise ja elatise nõue sai esitatud

  1. septembril
  2. Hagejate nõudeks on põlvnemise (isaduse) tuvastamine ja elatise väljamõistmine summas 195 eurot igale hagejale hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Samas nõuavad hagejad elatist seadusega kehtestatud miinimummääras, s.o mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kummalegi hagejale. Elatise miinimummäär oli
  3. aastal 215 eurot.
  4. jaanuari 2017 kohtuistungil (I kd, tl 59 – 60) palus hagejate esindaja õigeks pidada 4

(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697 215 euro suurust nõuet alates hagi esitamisest, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kummalegi hagejale. Kohus lähtub tsiviilasja hinna määramisel hagi esitamise päeval kehtinud elatise miinimummäärast 215 eurot.

§ 125

kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. Vastavalt

§ 132

lg-le 1 mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot, kui käesoleva paragrahvi lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti.

§ 129

lg 2 sätestab, et seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse ning surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Lähtudes eeltoodust, kõnealuse tsiviilasja hagihind on 5 615 € (3 500 + 215 x 2 x 9). KOSTJA VASTUVÄITED Kostja oli hagiga nõus osaliselt. Kostja nõustub, et peab oma lapsi ülal pidama, kuid kostja sissetulek ei võimalda miinimummääras elatist maksta. Kostjal on lisaks hagejatele ka üks alaealine laps (K Ga, sünd 08.10.2005) ja kostja sissetulek ei ületa 400 eurot kuus. Elatise suuruse määramisel tuleb hagejatele makstavaid riiklikke toetusi arvestada. Asja uuel läbivaatamisel on kostja jätkuvalt arvamusel, et elatise nõude rahuldamine avaldatud summas ei ole põhjendatud, kuna tuvastati need asjaolud, mis võimaldavad elatise suurust alla miinimummäära määrata. Hagejad esitasid laste vajaduste arvestuse, millest tulenevalt on võimalik järeldada, et laste kulud on 505 eurot kuus. Samuti viitasid hagejad sellele, et laste emale välja makstakse sotsiaaltoetus summas 110 eurot kahele lapsele. Kostja arvates peab hagejate nõue olema vähendatud vähemalt poole peretoetuse võrra, s.o 55 euro ulatuses. Mõlemad vanemad peavad laste ülalpidamisel võrdsetes osades osalema. Juhul, kui vaadeldaval päeval on laste kulud 505 eurot kuus, siis isa osa laste ülalpidamisest on 252,5 eurot. Seega võib elatise summaks olla määratud 252,5 eurot mõlemale lapsele ehk 126,25 eurot igale lapsele. Kostja on valmis sõlmima kompromissi, mille kohaselt tasutakse igale lapsele elatis summas 126,5 eurot ja summa indekseeritakse kooskõlastatult palga alammäära muutmisega. KOHTUISTUNG 31. jaanuari 2019 kohtuistungil andis kohus pooltele tähtaja kompromissi arutlemiseks ja kohtule esitamiseks. Pooltel ei õnnestunud kompromissi saavutada. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele 5

(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697 vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist ei vaja, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

§ 232lg 1 kohaselt.

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud

§ 232

lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. Viru Maakohus tuvastas

  1. jaanuari
  2. a osaotsusega (I kd, tl 62-63), mis on jõustunud
  3. jaanuaril 2017, hagejate põlvnemise kostjast. Hagejate nõudeks on mõista kostjalt välja hagejate kasuks igakuine elatis alates hagi esitamisest (10.09.2016) kuni hagejate täisealiseks saamiseni seadusega kehtestatud miinimummääras, s.o mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kummalegi hagejale. Kostja ei ole elatise suurusega nõus. Hagejate arvestuste kohaselt on iga hageja kulutused 505 eurot ühes kuus, seega vähem kui miinimumpalga alammäär ning kostja ei pea maksma rohkem kui pool sellest. Kostja palub see veelgi vähendada poole peretoetuse suuruse võrra. Samuti palub kostja arvestada, et temal on lisaks üks laps. Perekonnaseaduse (PKS) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased). Vastavalt PKS § 97 p 1 on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Tulenevalt PKS § 99 lg 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 116 lg 1 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Sama sätte lõike 2 kohaselt on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Kohus tuvastas hageja V Z sünnitunnistusega (I kd, tl 13), et ta on sündinud
  4. mail
  5. Hageja M Z sünnitunnistuse kohaselt (I kd, tl 13 pöördel) on ta sündinud
  6. veebruaril
  7. Kostja on rahvastikuregistri andmeil (I kd, tl 89) hagejate isa. PKS § 100 lg 1 esimese lause kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hagejate vanemad elavad lahus ning et hagejad elavad ema juures. 6

(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697 PKS § 101 lg 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Aastal 2016 oli Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär 430 eurot, pool sellest moodustab 215 eurot. Aastal 2017 oli Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär 470 eurot, pool sellest moodustab 235 eurot. Aastal 2018 oli Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär 500 eurot, pool sellest moodustab 250 eurot. Alates 2019 on kuupalga alammääraks 540 eurot, pool sellest moodustab 270 eurot. Hagejad paluvad elatise väljamõistmist hagi esitamisest kuni nende täisealiseks saamiseni seadusega ettenähtud miinimummääras. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, et perekonnaseaduses kehtestatud alammäär põhineb lapse eelduslikel minimaalsetel vajadustel. Miinimumelatise kehtestamine (PKS § 101 lg 1) lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu
  1. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus on seisukohal, et seega ei pea elatise nõudja elatusraha miinimummäära ulatuses lapse vajadusi eraldi tõendama. Alla seaduses sätestatud miinimummäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alustel. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostjal on veel üks laps – K Ga, sündinud 08.10.2005 (II kd, tl 96), seega on kostjal kolm alaealist last, kelle suhtes on tal ülalpidamiskohustus. Kohus leiab, et vanem küll peab oma laste ja enda ülalpidamiseks tegema kõik endast oleneva sissetuleku teenimiseks, aga see ei tähenda, et kolme alaealise lapse vanemal oleks kohustus teenida lastele ülalpidamise maksmiseks vähemalt poolteise palga alammäära suurust töötasu, mis kõik tuleks kulutada laste vajadusteks. Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta (vt. Riigikohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13;
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 20). Töötajate registri andmete (I kd, tl 178-179) kohaselt seisuga 31.08.2017 töötas kostja OÜ-s X. Kostja pangakonto väljavõtte (I kd, tl 29) kohaselt sai ta kätte ajavahemikul 01.03.201623.09.2016 töötukassalt kokku 703,88 eurot ehk keskmiselt 140,78 eurot kuus (703,88 : 5). OÜlt X sai kostja
  8. a juulis, augustis ja septembris töötasu kokku 978,24 eurot ehk keskmiselt 7
(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697 326,08 eurot kuus (978,24 : 3). Sellest tulenevalt oli kostja sissetulek ajavahemikul 01.03.201623.09.2016 võrdne
  1. aastal kehtinud töötasu alammääraga. Kostja pangakonto väljavõtte (I kd, tl 115) kohaselt sai ta ajavahemikul 07.10.2016-07.02.2017 Eesti Haigekassalt
  2. a oktoobris ja novembris töövõimetushüvitisena kokku 479,02 eurot, ning OÜ-lt X sai kostja 12.10.2016 töövõimetushüvitis summas 37,44 eurot ja 16.01.2017 töötasu summas 366,85 eurot. Seega oli kostja sissetulek ajavahemikul 07.10.2016-07.02.2017 kokku 883,31 eurot, mis on ümmardatult 220,80 eurot kuus (883,31 : 4). Seega oli kostja sissetulek ajavahemikul 07.10.2016-07.02.2017 tunduvalt väiksem kui töötasu alammäär
  3. ja
  4. aastal. AS Swedbank andmetel seisuga 17.02.2017 (I kd, tl 144) on kostjal arvelduskonto, mille seis on 7,16 eurot ja küsitud ajavahemikus (viimased neli kuud) kontol toimingud puuduvad. Kostja pangakonto väljavõtete (II kd, tl 97-98) kohaselt sai ta OÜ-lt X ajavahemikul 01.08.201831.01.2019 töötasu kokku 1740,80 eurot ehk keskmiselt 290 eurot kuus (1740,80 : 6). OÜ X palgatõendi (II kd, tl 100) kohaselt on kostja töötanud nende juures alates
  5. juunist
  6. a ja lõpetas töötamise
  7. jaanuaril
  8. a ning ajavahemikul
  9. a august –
  10. a jaanuar maksti kostjale välja palk netosummas kokku 1828,02 eurot ehk keskmiselt 304,67 eurot kuus (1828,02 : 6). Kostja palgakonto väljavõtte (II kd, tl 127) kohaselt sai kostja ajavahemikul 01.02.2019-31.03.2019 06.03.2019 OÜ-lt X palka
  11. a veebruari eest 568,89 eurot. Ka tuvastas kohus kostja abikaasa N L pangakonto väljavõttega (II kd, tl 126), et 15.10.2018 on OÜ X kandnud tema kontole kostja töötasu summas 223,28 eurot. Samuti on OÜ X kandnud N. L kontole 13.02.2019 kostja töötasu
  12. a jaanuari eest summas 401,02 eurot. Kohus on kontrollinud kostja varalist seisu registritele vastavad päringud tehes. Maanteeameti andmeil (I kd, tl 103-104, 181-182) kuulub kostjale kaks sõidukit: Honda HRV registreerimismärgiga xxx, ehitusaasta 2002 ja Volkswagen Golf registreerimismärgiga xxx, ehitusaasta
  13. Maksu- ja Tolliameti 15.02.
  14. a teatisest (I kd, tl 141) nähtub, et kostjale tehti perioodil 01.02.2016-31.01.2017 väljamaksed 2939,92 eurot, mis on keskmiselt 245 eurot kuus. Maksu- ja Tolliameti 06.09.
  15. a teatisest (I kd, tl 191) nähtub, et kostjale tehti perioodil 01.01.2017 - 31.07.2017 väljamaksed 2742,75 eurot, mis on keskmiselt 391,82 eurot kuus. Sotsiaalkindlustusameti 06.02.
  16. a vastuse (I kd, tl 120) kohaselt ei ole kostja arvel pensioni, toetuste ega hüvitiste saajana. Kinnistusraamatus (I kd, tl 102, 176) ei ole kostja nimele kinnistuid registreeritud. PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt. Riigikohtu
  17. oktoobri
  18. a määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Kohus leiab, et arvestades kostja sissetulekute suurust, mis on miinimumpalgale lähedane või alla selle, ei mõjutaks kostjale kuuluvate sõiduautode võimalikust müügist saadud vahendid kostja sissetulekut määral, mis võimaldaks hagi rahuldada nii, et hagi rahuldamine ei jätaks kostja teist last varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad. Samuti tulnuks kostjal ka siis, kui ta oleks sõiduautod müünud, kasutada saadut kõigi kolme lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Eelnevast lähtudes leiab kohus, et eelduslikult ei ole kostja suuteline säilitama endale toimetulekuks vajalikke vahendeid, kui ta peaks hagejatele tasuma elatist seaduses sätestatud miinimummääras, samuti võib see kaasa tuua ebavõrdse olukorra kostja teise alaealise lapse suhtes, aga kõiki kostja lapsi tuleb kohelda võrdselt. 8
(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697 Kui mõista elatis välja hagejate nõutud suuruses, ei jää kostjal sel juhul teise alaealise lapse ülalpidamiseks vähemalt samas ulatuses vahendeid. Sellest lähtuvalt ei pea kohus eraldi kindlaks tegema kostja kummagi lapse vajadusi. Kohus arvestab elatise suuruse määramisel ka seda, et
  1. a novembris avaldatud uurimuse kohaselt (vt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE poolt välja töötatud materjal „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“, kättesaadav veebiaadressil http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) oli aastail 2010 – 2012 keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks
  2. a seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Hagejad paluvad mõista elatist välja alates hagi esitamise päevast, milleks on
  3. september
  4. Statistikaameti andmetel (htpps://www.stat.ee/thi-kalkulaator) on tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes aastaga 2012 järgnev:  aastal 2016 - 2,3%;  aastal 2017 – 5,8%;  aastal 2018 – 9,4% ning  2012 (I kvartal) – 2019 (I kvartal) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 11,7%. Lähtudes eeltoodust, on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud
  5. aastal ümmardatult 5 euro võrra (280 x 2,3%) ning
  6. aastal saab keskmiseks ülalpidamiskuluks ühe alaealise lapse kohta lugeda 285 eurot (280+5). Aastal 2017 on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud 16,24 euro võrra (280 x 5,8%) ning
  7. aastal saab keskmiseks ülalpidamiskuluks ühe alaealise lapse kohta lugeda 296,24 eurot (280+16,24). Aastal 2018 on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 26,30 euro võrra (280 x 9,4%) ning
  8. aastal saab keskmiseks ülalpidamiskuluks ühe alaealise lapse kohta lugeda 306,30 eurot (280+26,30). Võrreldes
  9. a I kvartaliga on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud
  10. a I kvartalil 32,76 euro võrra (280 x 11,7%) ning
  11. aastal saab keskmiseks ülalpidamiskuluks ühe alaealise lapse kohta lugeda 312,76 eurot (280+32,76). PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kohus leiab, et kõnealuses asjas tuleb lähtuda Tartu Ülikooli uurimuse alusel väljaarvutatud ülalpidamiskulu suurusest ning PKS § 105 lg-s 3 sätestatut arvestades peab pool sellest summast katma hagejate ema, kelle juures nad elavad. Seega on iga lapsevanema ülalpidamise kohustuse suurus ühe hageja kohta: 
  12. aastal 142,50 eurot (285 : 2); 
  13. aastal ümmardatult 148 eurot; 
  14. aastal 153,15 eurot ning 
  15. aastal ümmardatult 156,40 eurot kuus (312,76 : 2). Selles ulatuses elatise väljamõistmist kumma hageja kasuks leiab kohus põhjendatuks ja rahuldab seega hagi osaliselt. 9
(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697 Kohus leiab, et kohtu määratud suuruses elatise väljamõistmine hagejate kasuks ei too kaasa ebavõrdset olukorda kostja teise alaealise lapse suhtes. Kohus leiab, et nimetatud suuruses elatise väljamõistmine arvestab nii hagejate kui ka kostja ja tema kolmanda lapse huve. Kohus arvestab ka sellega, et varem juba kohtu poolt mainitud uuringus rõhutati, et kõige suuremad on lapse ülalpidamiskulud ühelapselistes leibkondades ning madalamad ülalpidamiskulud kahe ja enamalapselistes leibkondades on selgitatavad otseste elamiskulude (toit, eluase jms) jagunemisega suurema arvu leibkonnaliikmete vahel (mastaabisääst), samuti on nooremal lapsel võimalus kasutada vanematest lastest jäänud mänguasju, riideid jms. Hagejate ema sissetulek tema pangakonto väljavõttest lähtudes (II kd, tl 112) on OÜ-lt X saadud palk, mille suuruseks miinimumpalk. Alates
  1. a veebruarist saab hagejate ema töötutoetus Eesti Töötukassalt. Samas kuulub kohtule esitatud andmeil (II kd, tl 80) hagejate seaduslikule esindajale 2-toaline korter aadressil x; suvila x; garaažiboksid x ja sõiduk Hyundai Trajet x. Kostja kolmanda lapse ema N L (II kd, tl 89, 96) on X OÜ asutaja, osanik ja juhatuse liige (II kd, tl 103). Tema pangakonto väljavõtte (II kd, tl 126) kohaselt sai ta
  2. aastal palka OÜ-lt x suuruses 462,48 eurot igakuiselt.
  3. a veebruaris sai ta OÜ-lt x palka summas 492 eurot ning
  4. a märtsis 495,03 eurot. Arvestades hagejate ema ja kostja kolmanda lapse ema varalist seisundit, leiab kohus, et laste emad saavad panustada laste ülalpidamiseks samad summad, mis kindlustab laste heaolu ja kõike vajalikuga kindlustamist. Samuti on osa laste vajadustest ilmselt kaetud peretoetusega. Hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõte kohaselt ajavahemiku 01.07.2017 – 01.07.2018 eest (II kd, tl 82) sai ta peretoetust
  5. a-l igakuiselt 100 eurot, siis igale lapsele 50 eurot kuus,
  6. a-l igakuiselt 110 eurot, mis on 55 eurot kuus. Peale selle sai ta
  7. a-l ja
  8. a-l sotsiaaltoetus V. Z peale igakuiselt 69,04 eurot,
  9. a juunis aga 16,11 eurot; M. Z peale 80,55 eurot igakuiselt. Hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõtte kohaselt sai ta ajavahemiku 01.07.2018 – 27.03.2019 eest (II kd, tl 112) peretoetust
  10. aastal igakuiselt 110 eurot, siis kummale lapsele 55 eurot kuus,
  11. aastal igakuiselt 120 eurot, mis on 60 eurot kuus. Peale selle sai ta
  12. ja
  13. aastal M. Z sotsiaaltoetust igakuiselt 80,55 eurot. Kohus leiab aga, et elatise suuruse vähendamine veel hagejatele väljamakstava peretoetuse, sotsiaaltoetuse võrra vaadeldaval juhul õigustatud ei ole. Kaaludes hagejate ja kostja huve, et hagejad saavad elatist vähemas määras, kui seadus ette näeb, kostja aga selle summa võrra vabaneb hagejate ülalpidamiskohustusest, leiab kohus, et vähendada elatist veel hagejatele väljamakstava peretoetuse võrra ei ole proportsionaalne. Lähtudes kõigest ülaltoodust, rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt välja hagejate kasuks elatis hagi esitamisest, so
  14. septembrist 2016 kuni
  15. maini 2019 kindlas summas ning alates
  16. maist 2019 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni summas 156,40 eurot kuus. Kohus ei saa edaspidise elatise suurust seostada tarbijahinnaindeksi muutmisega, kuna otsuse tegemise päeval ei ole ta suuteline selle suurust prognoosima. Kohus toob elatise kindla suuruse arvestuse välja.
  17. aastal leidis kohus põhjendatuks elatist kummale hagejale summas 142,50 eurot kuus, seega tuleb kostjalt välja mõista
  18. a septembri 21 päeva eest 99,75 ning 01.10.201631.12.2016 eest 427,50 eurot, kokku
  19. a eest 527,25 eurot igale hagejale.
  20. a eest on 10
(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697 kokku kumma hageja kohta 1776 eurot.
  1. a eest kokku 1837,80 eurot igale hagejale.
  2. jaanuarist 2019 kuni
  3. aprillini 2019 summas 625,60 eurot ja
  4. a mai 21 päeva eest 105,95 eurot, kokku 731,55 eurot. Eelnevast arvestusest lähtudes tuleb kostjalt välja mõista iga hageja ülalpidamiseks ajavahemikul
  5. septembrist 2016 kuni
  6. maini 2019 elatist kindlas summas 4872,60 eurot. Asja materjalide kohaselt (II kd, tl 82) kandis kostja üle hagejate seadusliku esindaja kontole hagejate ülalpidamiseks kokku 892,66 eurot ehk 446,33 eurot iga hageja kohta. Pärast selle summa mahaarvamist jääb kindlaks summaks 4426,27 eurot iga hageja kohta. Viru Maakohus
  7. veebruari
  8. a määrusega (I kd, tl 135-136) rahuldas hagejate taotlus hagi tagamiseks ja kohustas kostjat tasuma kummalegi hageja ülalpidamiseks elatist igakuise elatisrahana summas 235 eurot
  9. veebruarist 2017 kuni asjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Vastavalt kohtutäituri Andrei Krek 02.04.2019 tõendile (II kd, tl 119) on tema menetluses Viru Maakohtu
  10. veebruari
  11. a määruse alusel algatatud kaks täiteasja. Täiteasjas 066/2018/423 sissenõudjaks on M Z ja seisuga 01.04.2019 elatisraha võlgnevus 2777 eurot. Täiteasjas 066/2018/424 sissenõudjaks on V Z ja seisuga 01.04.2019 elatisraha võlgnevus 2777,01 eurot. Asja materjalide (II kd, tl 82 pöördel, 112, 128) kohaselt tasus kostja täiteasjas 066/2018/423 kohtutäituri kaudu hageja ema kontole ja kostja tööandja kohtutäituri kontole M Z ülalpidamiseks kokku 2177,59 eurot. See summa tuleb ka kostjalt hageja M. Z kasuks väljamõistetavast kindlast summast maha arvata. Lõplik kindel summa on seega 2248,68 eurot (4426,27 - 2177,59). Kui kostja on peale 08.04.2019 tasunud hageja M. Z ülalpidamiseks kas kohtutäituri kaudu või vabatahtlikult elatist, tuleb need summad arvestada käesoleva otsuse sundtäitmisel. Täiteasjas 066/2018/424 tasus kostja kohtutäituri kaudu hageja ema kontole ning kohtutäituri kontole V Z ülalpidamiseks kokku 2154,74 eurot (II kd, tl 82 pöördel, 112, 127). See summa tuleb ka kostjalt hageja V. Z kasuks väljamõistetavast kindlast summast maha arvata. Lõplik kindel summa on seega 2271,53 eurot (4426,27 - 2154,74). Kui kostja on peale 22.03.2019 tasunud hageja V. Z ülalpidamiseks kas kohtutäituri kaudu või vabatahtlikult elatist, tuleb need summad arvestada käesoleva otsuse sundtäitmisel. Kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada Viru Maakohtu 09.02.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Kohus selgitab pooltele, et

§ 459

lg 1 kohaselt on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Sama paragrahvi lg 2 järgi otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Kõik otsuses kajastamata jäänud dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei evi kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta. MENETLUSKULUD 11

(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi elatise nõude osas osaliselt. Kohus jätab poolte menetluskulud elatise nõude osas poolte endi kanda. Kooskõlas

§ 174lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Poolte menetluskulud elatise nõude osas jäävad poolte endi kanda ning seega ei ole menetluskulude rahaline kindlaksmääramine vajalik. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viru Maakohtu 24.08.2016 määrusega määrati alaealistele lastele (hagejatele) riigi õigusabi osutajaks advokaat riigi arvel ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Lapsi esindas vandeadvokaat Ilja Zuev Grandman Law Firm Advokaadibüroost. Viru Maakohtu 18.01.2017, 21.09.2017, 20.05.2019 määrustega ning Tartu Ringkonnakohtu 21.12.2017 määrusega määrasid kohtud vandeadvokaadile Ilya Zuev riigi õigusabi tasu ja kulutuste hüvitiseks koos käibemaksuga kokku 1560 eurot. Viru Maakohtu 03.07.2016 määrusega anti kostjale riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasust ja riigi õigusabi kuludest 75% osamaksetena kuue kuu jooksul pärast riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramist. Kostjale osutas riigi õigusabi advokaat Andrei Matvejev Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakonnast. Viru Maakohtu 31.08.2017, 20.05.2019 määrustega ning Tartu Ringkonnakohtu 21.12.2017 määrusega määrasid kohtud vandeadvokaadi abile Andrei Matvejev riigi õigusabi tasu ja kulutuste hüvitiseks koos käibemaksuga kokku 240 eurot. Viru Maakohtu 24.10.2016 määrusega anti hagejatele menetlusabi ja vabastati ekspertiisikulude ettemaksu summas 228 eurot tasumisest DNA ekspertiisi määramisel. DNA-ekspertiis oli teostatud (I kd, tl 48-50) ja selle maksumuseks on 228 eurot (I kd, tl 51). Tulenevalt

§ 164

lg-st 11 põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral kannab menetluskulud kostja. Kohus võib jätta põlvnemise tuvastamise hagi rahuldamise korral kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine kostjalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus rahuldas hagi põlvnemise tuvastamise osas 16.01.2017 osaotsusega. Vastavalt

§ 190

lg 3, menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Lähtudes

§ 164

lg-st 11 ja § 190 lg-st 3 kuivõrd hagejatele anti menetlusabi DNA ekspertiisikulude osas ning kohus rahuldas hagi osaotsusega, tuleb kostjalt mõista riigituludesse välja menetluskulud, s.o DNA ekspertiisikulud summas 228 eurot. Kohus leiab, et ekspertiisikulude väljamõistmine kostjalt ei ole tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või 12

(13)Tsiviilasi nr 2-16-13697 ebamõistlik. Kostja kahtles hagejate põlvnemises temast ja nõustus DNA-ekspertiisi läbiviimisega. Põlvnemises kahtlemist ei saa küll kostjale ette heita, kuid kostja pidi arvestama, et ekspertiisiga seotud kulud võivad jääda kostja kanda. Kuna hagejatele anti riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ning kohus jättis elatise nõudes poolte menetluskulud poolte endi kanda, jätab kohus hagejate riigi õigusabi kulud elatise nõude osas summas 1560 eurot (koos käibemaksuga) riigi kanda. Kuivõrd kostjale anti riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasust ja riigi õigusabi kuludest 75% osamaksetena kuue kuu jooksul pärast riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramist, ning kohus jättis elatise nõudes poolte menetluskulud nende endi kanda, tuleb kostjalt mõista riigituludesse välja menetluskulud, so kostja riigiõigusabi korras määratud esindaja kuludest 75% ehk 180 eurot (240 x 75%). Kostjalt menetluskulude riigi tuludesse väljamõistmise lahendab kohus

§ 179lg 1 kohaselt eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2019 kohtuotsusega. 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.