Obsah (7)

§ 141§ 120§ 64§ 68§ 3314§ 76§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-11115 Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtukoosseis Va

§ 141

lg 1 järgi 3 aasta vangistusega ja

§ 120

lg 1 järgi 6 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti T.

Villemsonile liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti T.

Villemsoni karistuse kandmise aja alguseks tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o 17.10.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 17.04.
3. Tartu Maakohtu 09.09.2019 määrusega jäeti T. Villemson ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. 2.
4. Tartu Vangla iseloomustuse järgi T. Villemsonil kehtivad distsiplinaarkaristused puuduvad. Alates 10.05.2019 osaleb ta sotsiaalprogrammis „Uus Suund“. Tervislikel põhjustel ei ole T. Villemson vangla majandustöödel osalenud. Vabanedes on võimalik elama asuda oma endisesse elukohta aadressile XXX . Enne vangistust oli T. Villemsoni sissetulekuks töövõimetuspension, lisa teenis juhutöödega. Vabanedes soovib tööle asuda ettevõttesse Partnervara Grupp OÜ raietöölisena. Kriminaalhooldusametnikul ei ole tööandjaga õnnestunud kontakti saada. T. Villemoni lähivõrgustikku kuulub tema täisealine poeg ja õe pere. Suhted pereliikmete ja sugulastega on valdavalt head. Vangla hinnangul on üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kinnipeetava poolt 2 aasta jooksul 64%, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 68% ning seksuaal- ja vägivallakuriteo toimepanemise tõenäosus on 5 aasta jooksul 41-62%. Tartu Vangla ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist. 2.
5. Süüdimõistetu on toimepandud teise astme kuriteo eest mõistetud karistusest ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Seega on olemas formaalne alus süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.
6. Maakohtu hinnangul süüdimõistetu isik, tema eelnev elukäik ja kuriteo toimepanemise asjaolud ei võimalda tema vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. T. Villemsoni iseloomustab positiivselt ja räägib tema vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise poolt käitumine karistuse kandmise ajal ning sotsiaalprogrammis „Uus Suund“ osalemine. Veel iseloomustab T. Villemsoni positiivselt kindla elu- ja töökoha olemasolu ning lähedaste toetus. Partnervara Group OÜ juhatuse liikme K.V. u tõend näitab, et T. Villemsonil on vabanedes töökoht garanteeritud. Vangla iseloomustuses on märgitud, et T. Villemsoni on 24-l korral kriminaalkorras karistatud. Süüdimõistetu isiklikus toimikus olevatest karistusregistri teatisest ja kohtulahenditest nähtuvalt on T. Villemsonil käesoleval ajal kolm kehtivat kriminaalkaristust. T. Villemsoni on karistatud karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isiku poolt käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtliku rikkumise eest (Tartu Maakohtu 28.08.2014 otsus) ja teisele inimesele valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest (Tartu Maakohtu 23.04.2015 otsus) reaalse vangistusega. Käesoleval ajal kannab T. Villemson karistust vägistamise ning tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise eest. Seega on T. Villemson ka viimastel aastatel olnud kuritegelikult üsna aktiivne ega pole varasematest vanglakaristustest mingeid järeldusi teinud, jätkates uute kuritegude toimepanemist. Arvestades T. Villemsoni varasemat kuritegelikku aktiivust, tegemist on korduvalt vanglakaristust kandnud isikuga, esineb tema puhul suur uute (eelkõige vägivalla kasutamisega seotud) kuritegude toimepanemise oht ka edaspidi. Uute kuritegude toimepanemise tõenäosusele on viidatud ka vangla iseloomustuses. T. Villemsoni tingimisi enne tähtaega vabastamise vastu räägivad ka toimepandud kuritegude asjaolud kogumis – esmalt T. Villemson vägistas kannatanu ning seejärel ähvardas kannatanut tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega, kui ta toimunust kellelegi räägib. Selline T. Villemsoni käitumine annab tunnistust süüdimõistetu eriti küünilisest suhtumisest õiguskorda ja teiste inimeste õigustesse. 2.
7. Vangla iseloomustuses on märgitud, et T. Villemson alustas alkoholi tarvitamist juba varases nooruses, on esinenud deliiriumit. Alkoholi sõltuvushäiret on medikamentoosselt ravitud, kuid ravi mõju puudus. Eelmise vangistuse ajal läbis T. Villemson sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“, kuid uue kuriteo pani taaskord toime alkoholijoobes. Varasema vangistuse ajal on osalenud AA tugigrupis. Varasemalt kriminaalhooldusel olles T. Villemson rikkus korduvalt alkoholi tarvitamise keeldu. T. Villemsoni on alkoholiseaduse alusel väärteokorras 2 karistatud 46 korral. Tal on diagnoositud alkoholisõltuvus. Süüdimõistetu soovib alkoholi tarvitamist lõpetada, kuid on möönnud, et võib-olla ei ole ta selleks suuteline. Karistusregistri teatise kohaselt on Toomas Villemsonil 16 kehtivat väärteokaristust (erinevate süütegude eest), ent arvestades otsuste tegemisest möödunud pikka aega, on enamik nendest käesolevaks ajaks tegelikult kustunud, kuid kohtuistungil süüdimõistetu kinnitas, et on tõesti alkoholiga liialdanud ja süütegusid toime pannud alkoholi joobes. Ka avaldas ta, et soovib alkoholi tarvitamisest täielikult loobuda. Süüdimõistetu kohtuistungil avaldatud motiveeritus alkoholi tarvitamisest loobuda on kahtlemata kiiduväärt. Kindlasti toetavad seda soovi ka vanglas toimunud tegevused (programmis osalemine). Kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast nähtuvalt on T. Villemsonile ka käesoleva vangistuse ajaks planeeritud sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“ osalemine. T. Villemsoni kinnitusel ei ole ta veel programmis „Eluviisitreening“ osalenud ja käesoleval ajal jätkab osalemist programmis „Uus Suund.“ Arvestades süüdimõistetu varasemat kalduvust alkoholiga liialdada ja seda mitmete aastate vältel, on vaatamata vanglas toimunud sekkumistele endiselt suur tõenäosus, et vabanedes võib T. Villemson jätkata alkoholi tarvitamist, mis suurendab uute kuritegude toimepanemise riski. Ka varasemate vangistuste ajal on T. Villemson läbinud sotsiaalprogramme ja osalenud tugigrupis, kuid need ei mõjutanud teda alkoholi tarvitamisest ja uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. 2.
8. Kaaludes T. Villemsoni vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise poolt (käitumine karistuse kandmise ajal, programmis osalemine, kindel elu- ja töökoht, lähedaste toetus) ja vastu rääkivaid asjaolusid (isik, varasem elukäik, kuriteo toimepanemise asjaolud), ei kaalu maakohtu arvates positiivsed asjaolud veel üles negatiivseid. Maakohus ei ole veendunud, et T. Villemson korduvalt kriminaalkorras karistatud ja korduvalt vanglakaristust kandnud isikuna on just nüüd teinud järeldused õiguskuulekaks eluks ning suudab vabaduses alkoholist ja uute kuritegude toimepanemisest hoiduda. Kindel elukoht ja sissetulek (töövõimetuspensioni näol) ning lähedaste toetus olid T. Villemsonil olemas ka enne, kuid need ei takistanud temal alkoholi tarvitamist ja kuritegude toimepanemist. 2.
9. Vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise korral allutab kohus süüdimõistetu käitumiskontrollile. Asjaolu, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise ajal ei suutnud T. Villemson talle pandud kohustusi järgida (millele viitab karistatus

§ 3314järgi) teeb samuti äärmiselt kaheldavaks määratava katseaja edukuse.

Maakohtu arvates on vajalik, et karistuse edasise kandmise jooksul saaks T. Villemson positiivseid nihkeid oma ellusuhtumises kinnistada. Karistusaja pikkus võimaldab tema vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise asja kohtul läbi vaadata veel edaspidigi. Määruskaebus

1. Tartu Maakohtu 09.09.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu T. Villemsoni kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas Metsma, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega vabastada T. Villemson vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. 3.
2. Maakohus on otsustuse tegemisel arvestanud põhjendamatult negatiivseid asjaolusid ja sellest tingitud võimalikke tagajärgi, mis kogumis on viinud süüdimõistetu suhtes ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Maakohus on ebaõigelt kohaldanud

§ 76lg-t 4 ja jätnud kohtumääruse põhistamata.

3.2. Süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks on täidetud

§ 76lg 1 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatud eeldused.

Süüdimõistetu on karistusajast ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku, kuid mitte vähem kui neli kuud vangistust ja määruskaebuse esitaja karistuse aeg lõppeb 3 17.04.2021. Karistuse kandmise ajal on T. Villemson osalenud sotsiaalprogrammis „Uus Suund“. Samuti puuduvad distsiplinaarkaristused. Määruskaebuse esitajat iseloomustab positiivselt kindla elu- ja töökoha olemasolu ning lähedaste toetus. Vabanedes on süüdimõistetul võimalik kolida oma endisesse elukohta aadressile XXX. Tööle asub määruskaebuse esitaja ettevõttesse Partnervara Grupp OÜ-sse raietöölisena, mille kohta on juhatuse liige K.V. andnud ka tõendi. Süüdimõistetu lähivõrgustikku kuulub tema täisealine poeg ja õe pere, kes on valmis määruskaebuse esitajat vabanedes toetama. Vabanemise korral on isikul olemas positiivne elukeskkond, mis motiveerib süüdimõistetut õiguskuulekalt käituma. 3.3.

§-st 76 ei tulene, et ennetähtaegne vabastamine on erandlik ja seda saab rakendada vaid mõne kuriteo või karistuse puhul. Süüdimõistetul on õigus eeldada, et hea käitumise ja

§ 76

lg-s 4 märgitud asjaolude esinemise korral saab ta pärast karistuse osalist ära kandmist enne tähtaega vabaneda. Menetluses on tõendamist leidnud süüdimõistetu eeskujulik käitumine karistuse kandmise ajal. Isikuomadused on muutunud oluliselt positiivsemas suunas, kuna isik on teadvustanud oma varasemat ebaõiget käitumist ja teinud sellest tulenevalt ka vastavad järeldused. Isik soovib ja suudab ühiskonnas elada õiguskuulekalt. 3.

1. Põhjendamatult on omistatud süüdimõistetule liigselt negatiivseid ilminguid, mis aga ei vasta tegelikkusele. Maakohus ei ole arvestanud sisuliselt mitte ühegi isikut toetava ega positiivse asjaoluga. Selle asemel on kujundatud määruskaebuse esitajast eelarvamus, kes vabaduses jätkab “kindlasti” süütegude toimepanemist. Maakohus on isiku varasemat elukäiku ja toimepandud kuritegusid analüüsinud pealiskaudselt ja kohtu põhjendustest ei selgu, miks varasemad kriminaalkaristused võimaldavad järeldada, et ka pärast kahte aastat vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Vangla hinnangul on risk, et määruskaebuse esitaja paneb toime uue kuriteo kõrge. Kohtumäärusest ei selgu, millele tugineb järeldus, et uue kuriteo toimepanemise risk on niivõrd kõrge. Uue kuriteo riski hindamisel on lähtutud andmetest, mis puudutavad kuriteo toimepanemise hetke, kuid sellest on möödunud ca 2 aastat ja määruskaebuse esitaja oma isikuomadustelt on selle aja jooksul oluliselt muutunud seda just positiivses osas. Vangla poolt esitatud riskihinnangule ei saa ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda. Süüdimõistetu püüdlikkus näitab, et karistuse eesmärgid on täidetud ning tema ühiskonda sulandumine ei tohiks olla problemaatiline. Sisuliselt keskendusid kohtud üksnes kuritegude kordumisele ja raskusele ega võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist vangistuse kandmise ajal. Samuti ei nähtu kohtumäärusest, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada isiku elutingimised ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed. Antud juhul esinevad positiivsed asjaolud määruskaebuse esitaja ennetähtaegseks vabastamiseks, kuid kohus leiab siiski, et isik tuleb jätta vabastamata ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Maakohus on lähtunud ekslikult eeldusest, et toimepandud kuritegude tähtsus ajas ei vähene ja seetõttu ei saa eeldada, et süüdimõistetu võib käituda vabaduses õiguskuulekalt. Ennetähtaegse vabastamata jätmise põhjendamine karistusregistrist kustutatud kannetega on ebaõiglane ja ei arvesta isiku käitumist pärast viimase karistuse kandmise algust. 3.
2. Süüdimõistetu tunnistab, et tal on varasemalt olnud probleeme alkoholiga, aga soovib alkoholi tarvitamist lõpetada. Eelmise vangistuse ajal läbis süüdimõistetu sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ning varasema vangistuse ajal on isik osalenud ka AA tugigrupis. Määruskaebuse esitaja on oma varasemaid tegusid ja tehtud vigu tunnistanud ning soovib alkoholi tarvitamisest täielikult loobuda. Süüdimõistetu on nõus täitma

§ 75

lg 2 p-s 2 sätestatud tingimust ja alkoholi käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama. Samuti on isik nõus 4 läbima

§ 75

lg 2 p 8 tulenevalt sotsiaalprogramme, et paremini resotsialiseeruda ja oma alkoholiprobleemile lõpliku lahenduse saada. 3.

1. Maakohtu seisukoht on väär ega ole kooskõlas seaduseandja tahtega soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist (RKKKm nr 3-1-1-12-17 p 22).
2. Tartu Ringkonnakohtu 04.10.2019 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 11.10.
3. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevalt ei ole põhjendatud T. Villemsoni ennetähtaegne vabastamine ning vastupidises seisukohas ei veena ringkonnakohut ka esitatud kaitsja määruskaebus. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusõiguse normide ega menetlusõiguse rikkumist, mis oleks viinud ebaõige kohtulahendini.
5. Maakohtu otsustus jätta T. Villemson ennetähtaegselt vabastamata on põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et maakohtu määrus oleks põhistamata. See, et määruskaebuses ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei ole võrdsustatav põhistuste puudumisena. Nii esimese kui ka teise astme kohtul puudub veendumus, et süüdimõistetu suhtes uue kuriteo toimepanemise risk oleks madal ning ta ei jätkaks vabaduses uute kuritegude toimepanemist. Süüdimõistetu on oma käitumisega näidanud, et puudub alus uskuda tema väiteid. Maakohus on lähtunud konkreetselt süüdimõistetust, tema varasemast elukäigust ja tema poolt toimepandud süüteost, analüüsides süüdimõistetu suhtes esinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid kogumis. Määruskaebuses korratakse veelkordselt üle süüdimõistetu suhtes esinevad positiivsed asjaolud, mida kõike on ka maakohus oma määruse tegemisel arvestanud. Nende ülekordamine ei anna neile täiendavat kaalu. Samuti on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud formaalsete eelduste olemasolu ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamiseks. See, et isikul puuduvad vangistuses distsiplinaarkaristused ei anna veel automaatset alust süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks, vastasel juhul ei oleks loodud regulatsiooni, mille alusel peavad kohtud tuvastama, kas ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud või mitte. Maakohus on arvestanud kõiki

§ 76

lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis ja on jõudnud põhjendatult seisukohale, et süüdimõistetu suhtes uue kuriteo toimepanemise risk ei ole nii madal, et tooks endaga kaasa süüdimõistetu vabastamise. Määruskaebuses heidetakse ette, et kohtumäärusest ei nähtu, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada isiku elutingimised ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed. Maakohus on märkinud, et mitmed positiivsed asjaolud nagu elu- ja töökoha olemasolu ei ole olnud selliseid asjaolud, mis oleksid hoidnud ära süüdimõistetu poolt uue kuriteo toimepanemise. Miks käesolevalt need sellised asjaolud on, ei selgu ka määruskaebuses. Määruskaebuses heidetakse ette, et maakohus ei ole analüüsinud asjaolusid süüdimõistetu isikust lähtuvalt, kuid seda ei ole tehtud hoopis määruskaebuses. Lisaks heidetakse määruskaebuses ette, et maakohus on lubamatult tuginenud kustunud karistustele. Vastupidi, määrusest on näha, et maakohus on käsitlenud kinnipeetava iseloomustuses väljatoodud asjaolusid ning on seejärel parandanud iseloomustust ja toonud välja tegeliku olukorra, tuvastades kustunud karistused. Maakohus ei ole tuginenud ennetähtaegsel vabastamisel erandlikele asjaoludele, mistõttu määruskaebuses selles osas toodud viited on asjakohatud. Samuti ei ole maakohus sidunud ennetähtaegset vabastamist konkreetsete kuritegude liigiga või karistuse pikkusega. Millele tuginedes leitakse 5 määruskaebuses, et maakohus on põhjendamatult omistatud liigselt negatiivseid ilminguid süüdimõistetu suhtes, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Maakohus on analüüsinud süüdimõistetuga seotud asjaolusid ning kui need on negatiivsed, siis need tulenevadki süüdimõistetust. Uue kuriteo toimepanemise tõenäosus ei ole kunagi 100%-line, sellepärast see ongi tõenäosuslik. Maakohus on märkinud, et süüdimõistetu suhtes esineb suur kuritegude toimepanemise oht, mitte kohus ei ole väitnud, et süüdimõistetu kindlasti hakkab kuritegusid toime panema. Seejuures ei saa maakohtule ette heita

§ 76lg-st 4 tulenevate asjaolude pealiskaudset analüüsi.

Määruskaebuse kohaselt ei saa vangla poolt esitatud riskihinnangule ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda. Ringkonnakohus nõustub sellega ning seda on oma praktikas rõhutanud nii maakohtud, ringkonnakohtud kui ka Riigikohus. Maakohus on oma määruses välja toonud vangla iseloomustuses toodud asjaolud, kas kohus seda on arvestanud kui asjaolu, miks süüdimõistetut mitte ennetähtaegselt vabastada või on see lihtsalt vangla iseloomustuses toodu, määrusest ei selgu. Edaspidiselt võiks maakohus loobuda segadusse ajavatest viidetest riskiprotsentidele. Kaebaja leiab, et maakohus on lähtunud ekslikult eeldusest, et toimepandud kuritegude tähtsus ajas ei vähene ja seetõttu ei saa eeldada, et süüdimõistetu võib käituda vabaduses õiguskuulekalt. Arvestades süüdimõistetu käesolevaks ajaks ära kantud karistusi, tema poolt käitumist vangistuses ning antud lubadusi, ei leia ka ringkonnakohus, et toimepandud kuritegude tähtsus oleks aja jooksul nii oluliselt vähenenud, et see räägiks ennetähtaegse vabastamise kasuks. Süüdimõistetu on ka varasemalt tunnistanud oma probleeme alkoholiga ning on läbinud sotsiaalprogramme, kuid nagu maakohus on analüüsinud, ei ole see aidanud süüdimõistetut oma käitumist muuta. Arvestades süüdimõistetu suhtes isegi karistusjärgne käitumiskontrolli ebaõnnestumist, puudub kohtul veendumus uskuda süüdimõistetu soovide paikapidavust ning täitumist alkoholist loobumisel. Määruskaebusest jääb mulje, et maakohtu poolt süüdimõistetu vabastamata jätmine ei ole kooskõlas seaduseandja tahtega soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist. Tegemist on seadusest tuleneva kohustusega analüüsida süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist tähtaegade saabumisel. Üksnes sellepärast, et seadusandja on soodustanud kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ükski kinnipeetav vabastamisele ei kuulu. Selleks peavad esinema seadusest tulenevad asjaolud ning peab olema maandatud uute kuritegude toimepanemise risk. T. Villemson ei ole selliseks isikuks, kes need kriteeriumid antud hetkel täidaks. Tutvudes vangla iseloomustusega selgub, et süüdimõistetu motivatsioon kuritegudest loobumiseks on olematu. 7. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Tasutaotlus koosneb süüdimõistetule maakohtu põhjenduste selgitamisest ning seisukoha väljaselgitamisest edasikaebamise osas 45 minuti ulatuses, millest taotleb kaitsja tasu 41 eurot, millele lisandub käibemaks ja määruskaebuse koostamise eest 120 minuti eest, küsib kaitsja tasu 108 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku taotleb kaitsja tasu 178,80 eurot, sh käibemaks 29,80 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud tasu süüdimõistetuga suhtlemise osas, küll ei ole põhjendatud määruskaebuse koostamise eest küsitav tasu. Arvestades määruskaebuse mahtu ning selles toodud argumente, on põhjendatud kaitsjatasu rahuldada 60 minuti ulatuses seoses määruskaebuse koostamisega. 6 Kokku kuulub kaitsjatasu rahuldamisele 41 eurot + 54 eurot, s.o 95 eurot, millele lisandub käibemaks. Rahuldamisele kuulub tasutaotlus summas 114 eurot, sh käibemaks 19 eurot. KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb kaitsjatasu summas 114 eurot hüvitada süüdimõistetul. 8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu 9. septembri 2019 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Aarne Sarjas Mati Kartau 7