Obsah (4)

§ 128§ 1043§ 130§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuli 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-16-7836

§-st 1043 jj, s.o kahju õigusvastase tekitamise sätetest. Hageja saab alates 01.06.2010 vanaduspensioni ning hüvitise arvestamisel vanaduspensioni arvesse ei võeta. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud 2 varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Ka TsK § 466 kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Hageja keskmine palga arvestuse aluseks on

1. a kuni
2. a töötasud. Töövõime kaotuse määr tuvastati alates 11.03.
3. Palga alammäär
4. a oli 390 eurot ning
5. a kuni
6. a 278 eurot. Kasvuindeks on (390/278) 1,
7. Kokku on keskmine indekseeritud töötasu 1484,78 eurot (17817,33/12). 40% sellest on 593,92 eurot. Hüvitis 11.03 – 31.03.2015 eest on 402,34 eurot (593,92/31 x 21). Kahjuhüvitis tuleb indekseerida pensionikasvu indeksiga. Pensionikasvu indeks 01.04.2015 oli 1,
8. Pensionikasvu indeks alates 01.04.2016 on 1,
9. Viivis seisuga 01.03.2018 on kokku 2213,7 eurot.
10. Kostja vaidles hagile vastu. Väidetava kahju tekkimise periood aastatel 1972-2010 on pikk ning töötamise algusest alanud kutsehaiguse ilmingud oleks pidanud avalduma töölepingu kehtivuse ajal. Kostja on täitnud TTOS § 13 lg-s 1 ette nähtud kohustusi. Tuvastamist on leidnud asjaolu, et hageja ei tööta alates
11. aastast, s.o 4 aastat enne kutsehaiguse diagnoosimist. Sellest omakorda nähtub, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui tema töövõime poleks vähenenud. Kuivõrd hageja ei ole tööl käinud, ei ole kostjal võimalik hüvitada ka töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, kuna hageja ei ole töötanud ning töövõime vähenemisega ei saanud seetõttu kaasneda ka sissetuleku vähenemist. Hageja pole piisavalt tõendanud, et töövõime kaotus on aset leidnud kostja süü tõttu ja hagejale on tekitatud kahju. MAAKOHTU OTSUS ASJA ESMAKORDSEL LÄBIVAATAMISEL RINGKONNAKOHTU OTSUS ASJA EELNEVAL LÄBIVAATAMISEL JA
12. Viru Maakohus jättis
13. aprilli 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 500 eurot. Maakohus leidis, et hageja ei kirjeldanud hagiavalduses kahju tekkimist, millal kahju tekkis ja milles see väljendub. Hageja ja kostja vaheline tööleping lõpetati
14. mail 2010 kokkuleppel TLS § 79 alusel. Hageja väidete kohaselt ei ole ta pärast töölepingu lõpetamist töötanud. Kutsehaigus diagnoositi
15. veebruaril 2015 ja püsiv töövõimetus tuvastati esimest korda Sotsiaalkindlustusameti
16. märtsi 2015 otsusega. Otsusest nähtuvalt ei vaja hageja töökorraldust, kuna ta pole 4 aastat töötanud. Maakohtu hinnangul saab sellest, et hageja ei töötanud enne töövõimekaotuse tuvastamist juba 4 aastat, järeldada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui tema töövõime poleks vähenenud. Kuna hageja ei töötanud, ei saanud tema töövõime vähenemisega kaasneda ka sissetuleku vähenemine.
17. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu
18. aprilli 2017 otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks menetlemiseks samale kohtule. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. 3
19. Tartu Ringkonnakohus tühistas
20. oktoobri 2017 otsusega maakohtu
21. aprilli 2017 otsuse menetlusõiguse rikkumise tõttu ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, jättes eelmenetluse läbi viimata piisava põhjalikkusega, mistõttu ei ole asjas välja selgitatud kõik asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Vääralt jagati tõendamiskoormis. MAAKOHTU OTSUS ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
22. Viru Maakohus jättis
23. veebruari 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulude katteks 750 eurot. Asjas puudub vaidlus, et: 1) tööleping hagejaga lõpetati hageja enda avalduse alusel
24. mail 2010; 2) hagejale on määratud 01.06.2010 soodustingimustel vanaduspension; 3) hageja ei tööta alates 14.05.2011 aastast; 4) hagejal on diagnoositud
25. veebruaril 2015 kutsehaigus, tal on kutsealase töövõime kaotus 40% ; 5) hageja nõuab kutsealase töövõime kaotusega seotud kahju hüvitamist. Selleks, et hageja saaks kutsehaigusesse haigestumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist nõuda, peab hagejale olema tekkinud kahju

§ 128tähenduses.

Kahju tekkimist peab nii tsiviilkoodeksi kui ka võlaõigusseaduse alusel kahjuhüvitise nõudmisel tõendama kannatanu (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23 ja
2. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-13, p 13). Hageja väitis
3. septembril 2017 toimunud ringkonnakohtu istungil, et pärast töölepingu lõpetamist
4. mail 2011 ja pensionile jäämist ei ole ta töötanud. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid, et kostja on rikkunud erinevaid töökaitsenorme, so neid mis kehtisid kuni
5. juulini 2002 kui ka neid mis kehtisid alates 01.07.
6. Kostja ei 1) taganud normidele vastavat õhutemperatuuri ning müra ja tolmu taset; 2) kajastanud riskianalüüsis vibratsiooni, mistõttu ei kajasta riskianalüüs objektiivset olukorda; 3) teavitanud riskidest töötajaid; 4) kontrollinud kaitsevahendite tegelikku seisukorda; 5) kujundanud töötamiskohta selliselt, et kostja saaks oma asendit muuta ja leida sobiva tööasendi ning arvestanud töötamiskoha vaba ruumi nii, et töötaja saaks tööülesandeid piisava liikumisvabadusega täita; 6) taganud töökohas piisavat valgustust; 7) ole müra taseme mõõtmisest tuvastatav, kas mõõtmine on toimunud kehtinud korra kohaselt ja taadeldud seadmega; 8) vähendanud töötamiskoha ja töövahendi mürataset ega selleks abinõusid kohaldanud; 9) taganud individuaalse kaitse vahendeid (v.a viimase kümne töötamise aasta jooksul kõrvaklapid müra vastu); 10) kontrollinud vibratsiooni tegelikku toimet ega koostanud tehniliste ja töökorralduslike meetmete tegevuskava töötajate vibratsiooniga kokkupuute vältimiseks. Maakohus ei lugenud töötajate riskidest teavitamiseks kostja 17.04.2017 esitatud ohutusalase instrueerimise žurnaale, mille kohaselt hageja on andnud allkirja, et teda instruueriti regulaarselt tööohutuseeskirjadest. Oluline on see, et hagejat oleks selgelt instrueeritud neist 4 tagajärgedest, mida toob kaasa katelde puhastaja raske füüsiline töö ebasoodsas mikrokliimas, ning müra ja vibratsiooni keskkonnas, kus töö oli seotud sundasenditega. Maakohus oli seisukohal, et hageja on piisavalt tõendanud, et kutsehaigus kujunes välja kostja (tema õiguseellaste) õigusvastase käitumise tulemusena ning tõendatud on ka see, et kostja kutsealane töövõime on vähenenud 40%. Asjaolu, et hageja ei ole pärast töösuhte lõppemist ja pensionile jäämist enam töötanud, ei välista hagejal kahju hüvitamiseks nõudeõiguse olemasolu endise tööandja vastu alates kutsehaiguse diagnoosimisest. Kuigi hagejal on diagnoositud kutsehaigus pärast kostja juures töötamise lõppemist, ei anna ainuüksi see asjaolu alust väita, et hageja sissetulek ei ole vähenenud kostja süü tõttu. Hageja on kohtule tõendanud, et ta tegi rasket füüsilist tööd ebasoodsas mikrokliimas, müra ja vibratsiooni keskkonnas ning töö oli seotud sundasenditega ning ohutegurid toimisid kogu töötamise aja ning korraga. Hagiavalduse lisast 4 nähtub, et tegemist oli raske füüsilise tööga, mida tehakse seistes, istudes, ebamugavas poosis, raskuste teisaldamisega. Maakohus oli seisukohal, et arvestades hageja vanust pole tõenäoline, et hageja oleks suutnud seda tööd (katelde puhastamine) teha praeguse ajani. Maakohus nõustus kostja vastuväitega, et on ebatõenäoline, et hageja (hagi esitamisel oli hageja 65 aastane) oleks sama tööd suuteline olnud tegema tänase päevani isegi juhul, kui tal puuduks kutsehaigus. Just selle töö spetsiifika ja ohutegurid andsidki hagejale aluse taotleda juba 01.06.2010 soodustingimustel vanaduspensioni määramist (hageja oli siis 58 aastane). Hageja oli juba enne kutsehaiguse diagnoosimist teadlik, et tema töö on seotud tervist kahjustavate tingimustega, mis annab talle õiguse taotleda soodustingimustel vanaduspensioni määramist. Hageja lõpetas kostja juures töölepingu tema enda esitatud avalduse alusel
7. mail 2010 ja hagejale määrati juba 01.06.2010 soodustingimustel vanaduspension. Maakohus nõustus ka kostja vastuväitega, et kuna kostja ei ole alates 14.05.2011 aastast töötanud, siis ei ole võimalik tuvastada, milline oleks tema sissetulek ja milline on/oli sissetuleku vähenemine, kui hagejal ei oleks kutsehaigust. Seega ei töötaks hageja oma east ja katelde puhastaja töö spetsiifikast tulenevalt (raske füüsiline töö ebasoodsas mikrokliimas, müra ja vibratsiooni keskkonnas, kus töö on seotud sundasenditega ning ohutegurid toimivad kogu töötamise aja jooksul ning korraga) endisel erialal ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei nähtu millistele tõenditele kohus oma järeldustes tugineb. Maakohus on piirdunud vaid kostja vastuväitega, mida ei saa pidada tõendiks; 2) ei saa Qualitase vastusest, mille kohaselt inimese töövõime vanusega väheneb, järeldada seda, kui palju on hageja töövõime vähenenud vanuse tõttu. Hageja ei saanud edasi töötada, kuna töötingimused olid kehvad; 5 3) on võimalik välja arvutada hageja töötasu ja see, kui palju on see vähenenud. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega.
9. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Hageja väited on asjaolude ümberjutustamine ja apellatsioon on sisuliselt põhjendamata. Apellant ei ole põhjendanud, kuidas maakohus rikkus menetlus- või materiaalõigust. Kahju olemasolu ja suurust pidi tõendama hageja. Kahju on tõendamata. Alusetud on hageja viited kohtupraktikale, kuna kahju ei ole tõendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäetakse hageja kanda.
11. Hageja leidis, et talle on lepinguvälise õigusvastase teoga põhjustatud kahju. Seega on nõude materiaalõiguslik alus

§ 1043(delikt).

Ringkonnakohus märgib, et deliktiõiguse alusel kahju hüvitamise nõude eeldusteks on kahju tekkimine ja põhjuslik seos kahju ja teo vahel (objektiivne teokoosseis), kahju põhjustanud teo õigusvastasus, ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel (

§ 1043

). Juhul, kui puudub objektiivne teokoosseis, ei kontrollita enam õigusvastasust või süüd. Seega poleks maakohus pidanud analüüsima kostja tegevuse õigusvastasust (sh tööohutusnormide rikkumist), kui ta leidis, et kahju ei ole tõendatud. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei pea analüüsima kõiki kahju hüvitamise eeldusi, kui mõne eelduse puudumisel on juba kindlalt selge, et nõuet ei saa rahuldada. Hageja peab tõendama kutsehaiguse tekkimise, kahju ning põhjusliku seose tööandja teo (või tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel (vt ka 3-2-1-68-11 p 10, 3-2-1-1516 p 23). Kui hageja selle tõendab, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud (3-2-1-68-11 p 10, 3-2-1-15-16 p 23). Süü puudumist peab tõendama kahju tekitaja. 11. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus leidis õigesti ja põhjendatult, et hagejale tekkinud kahju ei ole tõendatud. Ringkonnakohus ei soostu hageja etteheidetega, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme asja lahendamisel. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama töötajale kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu (

§ 130lg 1).

Kahju suuruse välja selgitamiseks tuleb tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Hageja lõpetas kostjaga töölepingu omal soovil

1. mail 2010 (tl 59, I kd) ning jäi samal ajal pensionile ega ole pärast kostja juurest töölt lahkumist töötanud (tl 21, II kd). Kutsehaigus diagnoositi hagejale
2. veebruaril 2015 ja tal tuvastati osaline töövõime kaotus (tl 26, I kd). Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud töö leidmine ja tegemine takistatud või et ta oleks tööd otsinud pärast kostja juurest töölt lahkumist. Seega ei ole võimalik tuvastada, millise tasuga töö oleks kostja leidnud ja kui suur oleks tema sissetulek, arvestades töövõime langust. Hüpoteetiline kahju ei kuulu

§ 127

lg 1 järgi hüvitamisele, mispärast ei saa olla hagejal töötasu langust olukorras, kus hageja tööta. Hageja kirjeldatud kaotatud töötasu on oletuslik. 6 Hageja ei ole täielikult töövõimetu ja tal on säilinud töövõime 60% ulatuses. Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta otsis ja otsib tööd ning ei ole seda leidnud, ei ole alust jõuda ka seisukohale, et hageja ei leia oma osalise töövõime languse tõttu üldse tööd. Kui hageja on ise teinud valiku, et ta tööd ei tee ega seda ka otsi, ning elatub pensionist, ei saa ta väita, et talle on tekkinud kahju kostja tegevuse tagajärjel. Sellisel olukorras ei saa tuvastada ka kahju suurust. Seetõttu ei ole kostja tõendanud kahju tekkimist ja selle suurust ning täitamata on delikti koosseis (

§ 1043, § 127 lg 1 ja § 130 lg 1) ja maakohus jättis hagi õigesti rahuldamata.

12. Kuna hageja ei tõendanud kahju ja selle suurust, ei analüüsi ringkonnakohus teisi delikti koosseisu elemente (

§ 1043), sh kostja teo toimumist, selle õigusvastasust ja kostja süüd.

1. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kui apellandi kanda. Riigi õigusabi kulud lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Vastustaja lepinguline esindaja J. S. Sepp esitas menetluskulude hüvitamise taotluse, mille kohaselt 3 tundi kulus apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele ja 1 tund täiendavate seisukohtade ettevalmistamiseks, kokku kulud summas 400 eurot. Ringkonnakohus loeb põhjendatud kuluks TsMS § 175 lg 1 alusel 300 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus ei kohustatud vastustajat täiendavaid seisukohti esitama ning nende esitamine ei olnud vajalik toiming. Kuna vastustaja esindaja on kostja emaettevõtte töötaja, siis küsis ringkonnakohus täiendavalt selgitust selle kohta, kas kostjal on kohustus kulud hüvitada. Kostja vastas ringkonnakohtule, et kohustus tuleneb Enefit Solutions AS ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud kliendilepingust. Nimetatud lepingu p-ti 3.
2. kohaselt kaasneb õigusabikulude hüvitamise kohustus juhul, kui hagi jäetakse rahuldamata ja hagejalt mõistetakse lepingulise esindaja tasu välja. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal on käesolevas asjas tekkinud Eesti Energia AS-ile kulude hüvitamise kohustus. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi