Obsah (7)
§ 110§ 251§ 249§ 47§ 121§ 43§ 45KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 23. september 2019, Tartu Haldusasja number 3-19-1760 Haldusasi Andrus Liivandi kaebus nõudes keelata Tartu Van
) § 112 lg 1 p-s 1 sätestatust ja Riigikohtu üldkogu
- aprilli
- a kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-35-15 esitatud seisukohtadest lähtudes arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ei võimalda tal 15 euro suuruse riigilõivu tasumist. Seega vabastab kohus kaebaja
§ 110
lg 1 p 1 alusel riigilõivu tasumise kohustusest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. 4.2 Kaebaja palub esialgse õiguskaitse korras keelata vanglal tema isikuarvele laekuvatest summadest kinnipidamise nõuete fondi, kui tema sissetulekud jäävad ühes kuus alla 140 euro. Seega palub kaebaja kohaldada
§ 251
lg 1 p-s 2 nimetatud abinõud.
§ 249
lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.
§ 249
lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Andrus Liivandi ei selgita, millised kahjulikud tagajärjed talle kohtumenetluse kestel esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad. Kaebaja märgib vaid seda, et hiljem oleks varalise kahju 2
(4)3-19-1760 hüvitamine ehk tema õiguste taastamine raskendatud või võimatu. Kohtu hinnangul on A. Liivandi esialgse õiguskaitse taotlus põhistamata ning jääb selgusetuks, millised pöördumatud tagajärjed taotluse rahuldamata jätmisega kaebajale kaasnevad ja kas kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Tartu Vanglalt kui haldusorganilt hilisemalt varalise kahju eest hüvitise saamist, kui õigusvastane olukord peaks kinnitust leidma, ei saa pidada raskeks või võimatuks. Arvestades seda, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine tähendaks käesoleval juhul seda, et kaebaja saavutab kohtumenetluse ajaks oma kaebuse eesmärgi, peaks kohus taotluse rahuldamiseks olema veendunud kaebuse perspektiivikuses ja selles, et VangS § 44 lg 2 on põhiseadusega vastuolus. Kohtu hinnangul ei saa A. Liivandi kaebust pidada perspektiivikaks. Kohus märgib, et VangS § 44 lg 2 sätestab, et kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Eeltoodust nähtub, et kinnipeetavale jääb teatud osa talle laekuvatest summadest. Mida suurem on kinnipeetavale raha laekumine, seda suurem on ka osa, mis jääb kinnipeetava enda kasutada. Kuna isikuarvele laekuvatest summadest mahaarvamiste tegemine on reguleeritud seaduse tasandil, siis palub kaebaja tunnistada viidatud sätte Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta selle kohaldamata. Kohtu hinnangul ei oma selline taotlus eduväljavaateid. Kinni peetavale isikule on vanglas tagatud kõik esmavajalik, mistõttu isikuarvele laekuv raha ei ole igapäevaste vajaduste katmiseks vältimatult vajalik. On isikuid, kelle arvele vanglas ei laeku üldse raha. Kinni peetavale isikule tagatakse vanglas toit, riided, arstiabi ja ka hügieenitarbed, kui tema isikuarvel ei ole selleks piisavalt raha. VangS § 44 lg 2 on mitmel korral analüüsinud ka õiguskantsler ning vastuolu põhiseadusega ei ole tuvastatud. A. Liivandi tugineb oma kaebuses muuseas Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-35-15, kuid selles otsuses toodud seisukohad puudutavad kinnipeetava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist kohtusse pöördumisel. Otsuses toodud seisukohad ei puuduta VangS § 44 lg 2 alusel kinnipeetava isikuarvele laekuvatest summadest mahaarvamiste tegemist. Eelnevat arvestades ei pea kohus esialgse õiguskaitse kohaldamist põhjendatuks ning Andrus Liivandi esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata. 5. Kohus on seisukohal, et kaebus nõudes keelata Tartu Vanglal teostada kinnipidamisi isikuarvele laekuvatest summadest tuleb tagastada kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 5.1
§ 47
lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 11 lg 5 sätestab, et kinnipeetaval on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega näeb VangS § 11 lõige 5 kaebuse esitamise osas ette kohustusliku kohtueelse menetluse ning isiku kaebus on kohtus lubatav üksnes siis, kui tema vaie on tagastatud, osaliselt rahuldatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Tartu Vangla 23. septembri 2019. a vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebaja ei ole enne käesoleva kaebuse kohtule esitamist läbinud käesoleva kaebuse esemeks olevas küsimuses vaidemenetlust. Seega on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus keelamiskaebuse esitamiseks läbimata. 3
(4)3-19-1760 Kaebaja hinnangul on kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõue keelamiskaebuse puhul kaheldav. Kohus leiab, et keelamiskaebuse näol on pigem tegemist kohustamiskaebuse eriliigiga ning eelnev kohtueelse menetluse läbimine on eelduseks kaebuse kohtule esitamisel. Kohtupraktika kinnitab kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise nõuet keelamiskaebuse esitamise korral (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
- veebruari
- a määrus asjas nr 3-17-2639 ja Tartu Ringkonnakohtu
- veebruari
- a määrus asjas nr 3-19-110). Kaebajal on õigus selles, et haldusmenetluse seaduse § 72 lg-st 1 ei tulene keelamisvaide esitamist. Praeguse vaidluse puhul on kaebaja eesmärk sisuliselt kohustada vanglat jätma talle laekuvad summad tema soovitud ulatuses tema kontole, ilma neist mahaarvamisi tegemata. Kaebaja soovitud eesmärki võiks saavutada seega sama hästi ka kohustamisnõuet esitades. Tõhusa õiguskaitse ja kohustusliku kohtueelse menetluse eesmärgi ning olemusega ei oleks kooskõlas, kui kohtueelse menetluse läbimise kohustus sõltuks sellest, kuidas isik oma eesmärgi nõudena sõnastab, st kas praegusel juhul sõnastab kaebaja oma tahte kasutada kogu kontole laekuvat raha kuni 140 euro ulatuses kohustusena jätta talle see summa ilma mahaarvamisi tegemata või keeluna mahaarvamisi teha.
§ 121
lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kuna kaebajal on Tartu Vangla kohtueelne menetlus läbimata, ei ole A. Liivandi kaebus kohtus lubatav ning see tuleb tagastada
§ 121
lg 1 p 4 alusel.
§ 43
lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse, sh pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 5.2 Kohus märgib, et isegi juhul, kui kohtueelse menetluse läbimise nõue oleks täidetud, kuuluks Andrus Liivandi kaebus tagastamisele
§ 121
lg 2 p 1 alusel, sest täidetud ei oleks keelamiskaebuse lubatavuse eeldused.
§ 45
lg 1 sätestab, et keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Kohtu hinnangul on praeguse kaebuse puhul täitmata eeldus, et hilisemalt ei oleks võimalik kaebaja õigusi kohase kaebusega kaitsta. Kaebaja ei ole välja toonud mingeid pöördumatuid tagajärgi, mida enam hiljem näiteks kohustamiskaebusega kõrvaldada ei saaks. Kuna kaebaja pole vastustaja vastusest nähtuvalt läbinud vaidemenetlust praeguse vaidluse esemeks olevas küsimuses, pole ka põhjendatud suunata kaebajat esitama muud nõuet, mis võiks olla tema väidetavalt rikutud õiguse kaitseks tõhus. 6. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus menetlusabi taotluse lahendamiseks kaebust puudutavas osas ja kohus jätab taotluse selles osas läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 4
(4)