Obsah (5)

§ 102§ 101§ 116§ 100§ 99

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-9157 Otsuse tegemise aeg ja koht 07. oktoober 2019. a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Piret Raik Kohtuasi I. K.i hagiavaldus R. K.i vastu ela

§ 102lg-s 2 mõttes, esile toodud ei ole.

Hageja lisab, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli perehüvitiste seaduse § 17 alusel õigus saada lapsetoetust. Hageja leiab, et kostja sissetuleku suurus ja varaline seisund võimaldavad kostjal tasuda poja ülalpidamiseks elatist miinimummääras, kahjustamata seejuures tema enda tavalist toimetulekut. KOSTJA VASTUVÄITED 3. Kostja tunnistab hagi osaliselt. R. K. märgib, et elas kuni 2019.a maikuuni hageja seadusliku esindajaga koos. Kostja on 25.06.2019 tasunud hageja ülalpidamiseks 270 eurot, millega täitnud ülalpidamiskohustuse. Kostja lisab, et hageja seaduslik esindaja saab perehüvitise seaduse § 17 kohaselt lapsetoetust 60 eurot kuus, mida on kohustatud kasutama hageja ülalpidamiseks. Kostja töötab X OÜ-s ja tema netosissetulek perioodil 01.06.2018-31.05.2019.a oli keskmiselt 827,90 eurot kuus. Kostja ja hageja seadusliku esindaja ühisomandis (abielu on käesoleval ajal lahutamata) on järgnev vara: korteriomand asukohaga xxx (hageja seadusliku esindaja valduses); sõiduk Ford Focus C-Max reg märk xxx (asutab kostja); sõiduk Opel Meriva reg märk xxx (kasutab hageja seaduslik esindaja). Muud vara kostjal ei ole. Kostja igakuised püsikulud on kokku 1036,44 eurot (sellest eluaseme kulu 55 eurot, sideteenused 20 eurot kahe telefoni eest, millest üks on hageja kasutuses, auto kütus ja ülalpidamine 150 eurot, toidukulu 150 eurot, laenumaksed 553,44 eurot (ühiskohustused hageja seadusliku esindajaga), isiklik hügieen 20 eurot, auto xxx kaskokindlustus 38 eurot, riided 50 eurot). R. K.i väitel ei ole võimalik tal täita ülalpidamiskohustust hageja nõutud ulatuses. Vastasel juhul ei jää kostjale enda ülalpidamiseks rahalisi vahendeid. Kostja on nõus maksma elatist 200 eurot kuus. Hagiavaldusest ei nähtu hageja ülalpidamiskulude ulatust kuus ja hageja ei ole tõendanud nende suurust. Kostja märgib, et ka kehtiva Riigikohtu praktika kohaselt tuleb isegi miinimummääras elatise nõudmisel selgeks teha vajalikud ülalpidamiskulud. Kostja viitab

§ 116

lg 1, mille 2 kohaselt vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, ning mõlemad vanemad peavad hageja ülalpidamiskulud kandma võrdsetes osades. Vastavalt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE poolt tehtud analüüsile laste ülalpidamiskulude kohta on keskmine lapse ülalpidamiskulu 280 eurot kuus, kui korrigeerida 2016-2018 tarbijahinnaindeksi indeksiga keskmise lapse ülalpidamiskulu kohta

1. aastal, siis see oleks 307 eurot. Kostja leiab, et põhjendatud (arvestades peretoetust ja RAKE uuringu kohast ülalpidamiskulu) on elatise väljamõistmine hagejale summas 124 eurot kuus, kuid kostja on nõus tasuma elatist 200 eurot. Kostja märgib, et J. K. on kohustatud täitma ülalpidamistkohustust võrdselt kostjaga. Hageja vajadusi peab tõendama hageja (hageja seaduslik esindaja), hageja aga ei ole esitanud ühtegi arvestust ega ka tõendit vajalike kulude kohta (sh kuupõhiselt). KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Kohus on seisukohal, et I. K.i hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
3. Perekonnaseaduse (

) § 116 lg 1 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Sama sätte lõike 2 kohaselt on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. I. K. on R. K.i poeg(tl 3). Hagiavalduse kohaselt elab I. koos emaga ja on ema ülalpidamisel. 6. Perekonnaseaduse (

) § 96 ja § 97 lg 1 tulenevalt on elatis lapsele põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus, mida vanem on kohustatud lapsele andma ja alaealine laps õigustatud saama. Üldjuhul peavad vanemad andma lastele ülalpidamist võrdses ulatuses.

§ 100

lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Tulenevalt

§ 99

lg 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13 ja 3-2-1-33-11). Vastavalt

§ 101

lg 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Üldjuhul peab vanem andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05 leidnud, et perekonnaseadusega sätestatud minimaalne elatis on lapse minimaalsete vajaduste osas ligilähedane tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis kui vanemad elavad lahus. Kehtestatud alammäär põhineb lapse eelduslikel minimaalsetel vajadustel ning elatise nõudja ei pea selles osas lapse vajadusi eraldi tõendama. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt Riigikohtu 07.02.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-15-15909/124 p 12, 22.03.

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 08.01.
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).
3. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär on
4. aastal miinimummäär ühele lapsele 270 eurot. 3 540 eurot, elatise Kuna hageja nõuab elatise väljamõistmist miinimummääras, ei ole lapse vajaduste eraldi tõendamine vajalik. Kostja viitab RAKE uuringu tulemusele ja andmetele, mille kohaselt on lapse vajadused kuus tunduvalt väiksemad (ehk 287 eurot kuus, koos korrigeerimisega 2018 seisuga 307 eurot) kui seadusega sätestatud elatise miinimummäär (540 eurot). TsMS § 230 lg 1 sätestatut arvestades tulnuks kostjal juhul, kui väidab, et I. K.i tegelikud vajadused kuus on väiksemad kui miinimumelatis, oma väiteid tõendada. Kostja seda teinud ei ole. Üksnes

§ 102lg 2 toodud asjaoludel võib kohus välja mõista miinimumist väiksema elatise.

Kostja on loetlenud rea kohtupraktikas esile toodud asjaolusid, mis lisaks

§ 102

lg 2 nimetatud asjaoludele võivad teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks elatise väljamõistmisel alla miinimummäära (nt lastetoetused, ülalpidamise vahetu katmine, laste tegelikud vajadused jms). Kohus nõustub, et keskmist palka ja alla selle saava elatist maksma kohustatud isiku jaoks võib olla elatise tasumine miinimummääras ebamõistlikult koormav asetades isiku olukorda, kus ta ei pruugi suuta katta iseenda esmatarbevajadusi ning Riigikohus on viidanud (vt 22.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p 14), et seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras kus oluliselt on kasvanud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär ja koos sellega ka elatise miinimummäär ning kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks

§ 101lg 1 sätestatud elatise alammäära vähendada.

Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (

§ 102

lg 3) ning vaid väikese osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (

§ 101lg 1).

Seniajani kehtib siiski põhimõte, et üldreegel on

§ 101

lg 1 ning kas esinevad

§ 102

lg 2 asjaolud, mis õigustavad elatise väljamõistmist väiksemas määras, hindab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades. Kui kohus peaks igal võimalikul juhul (sh juhul kui vanema varaline seisund võimaldab tasuda miinimumelatist), lähtuma

§ 102

lg 2 asjaoludest (ja nende laiendamisest), kaotaks

§ 101lg 1 säte igasuguse mõtte.

1. Vaidlust ei ole selles, et juunis 2019.a. on R. K. tasunud elatist I. ülalpidamiseks 270 eurot (tl 19). Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt on J. K.ile ajavahemikul 01.08.2018-31.07.2019 tehtud pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete maha arvamist väljamakseid 6 742,39 eurot, mis jagatuna 12 - (kuu)ga on keskmiselt 561,86 eurot kuus (tl 147). R. K.ile on samal ajavahemikul tehtud väljamakseid 9 382,76 eurot ehk 781,89 eurot kuus (9 382,76 /12) (t lk 155) Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on J. ja R. K.i ühisomandis korteriomand (registriosa nr xxx), J. K.i omandis korteriomand aadressil xxx (registriosa nr xxx). Maanteeameti Liiklusregistri andmetel on R. K.i omandis sõiduauto Opel Meriva reg märk xxx (ehitusaasta 2014) kasutaja (J. K. (tl 41), ning sõiduauto Ford Focus C-max reg märk xxx (ehitusaasta 2007) kasutaja I. S. (tl 42). Kostja märgib, et maksab sideteenuse eest 20 eurot (kahe telefoni eest, millest üks on hageja kasutuses) ning 38 eurot kaskokindlustust sõiduki Opel Meriva reg märk xxx eest, mis on käesoleval ajal hageja seadusliku esindaja kasutuses. Tõendeid eeltoodud väidete kohta esitatud ei ole. Kohus möönab, et väidetud maksete tasumisega võib kostja soodustada hageja seaduslikku esindajat ning kaudselt ka hageja ülalpidamist. 4
2. Kostja leiab, et ei ole võimeline tasuma elatist poja ülalpidamiseks hagiavalduses nõutud määras. Riigikohus on leidnud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 15).

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad lõike 1 järgi oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on § 102 lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Käesoleval juhul ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mida saaks kohtu hinnangul pidada

§ 102

lg 2 mõttes mõjuvaks põhjuseks, mis võiks anda alust mõista kostjalt välja elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära.

1. Kostja leiab, et elatise väljamõistmisel tuleb muuhulgas võtta arvesse hagejale määratud peretoetust. Kohus märgib, et iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on mingil määral kaetud riiklike toetustega. Riigikohus on märkinud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna automaatselt alust elatise vähendamiseks/väljamõistmiseks alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3517 p 28.2). Käesoleval juhul arvestab kohus kummagi vanema sissetulekut, samuti asjaolu, et J. K.i ja R. K.i abielu on lahutamata, ühisvara jagamata. Kostja rõhutab küll seda, et mõlemad vanemad on kohustatud täitma ülalpidamiskohustust võrdsetes osades, kuid jätab tähelepanuta, et lapsega koos elava vanema ülalpidamiskulu on eelduslikult suurem kui lahuselava vanema panus. Lisaks eeltoodule täidab lapsega koos elav vanem ülalpidamiskohustust vahetult. R. K. ei ole oma vastuses esile toonud, kas poeg viibib teatud osa kuust isa juures, mil nt isa kannab ülalpidamiskulu vahetult ja mida kohus saaks arvestada elatise väljamõistmisel. Ei ole esile toonud ka seda, kas ja millised lapsega seotud kulud (nt huvialaringid) kannab kostja. Siiski ei ole kostja keskmine sissetulek sedavõrd suur, mis kõiki asjaolusid kogumis arvestades õigustaks kohtu hinnangul peretoetuse arvestamata jätmist elatise väljamõistmisel. Eeltoodud põhjendustel mõistab kohus R. K.ilt välja elatise poja I. ülalpidamiseks 240 eurot kuus (270 – (1/2 x 60)) alates hagi esitamisest so alates 17.06.2019.a. 5 Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada kostja poolt 25.06.2019.a. tasutud elatise makset 270 eurot (tl 19). Juhul kui kostja on tasunud menetluse ajal veel lisaks 25.06.2019.a. maksele elatist, tuleb arvestada kõiki menetluse ajal tasutud makseid. Menetluskulude jaotus
2. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik 6