KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 28. mai 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-19057 Tsiviilasi Elvo K

§ 41

lg 1 järgne vastutus on maksuvõlast eraldiseisev iseseisev kohustus ning tegemist on sisuliselt kahju hüvitamise nõudega. Isegi kui nõustuda hageja väitega, et kriminaalasjas nr 1-07-1421 tehtud otsusega temalt kostja kasuks väljamõistetud summa on oma olemuselt maksuvõlg, ei muuda nõude algne materiaalõiguslik alus asjaolu, et tegemist on ühtlasi nõudega, mis on rahuldatud jõustunud kohtuotsusega. Sellise nõude aegumist reguleerib TsÜS § 157 lg 1, mitte enam MKS §

1. Nõude jõustunud kohtulahendiga tunnustamisel hakkab nõudele kehtima uus TsÜS §-st 157 tulenev aegumise režiim. Asjaolu, et kohtuotsuse aluseks olnud materiaalõiguslik nõue aeguks TsÜS §-s 157 sätestatust varem, enam tähtsust ei oma. Kuni
2. aprillini 2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli TsÜS § 157 lg 1 järgi jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Alates
3. aprillist 2011 kehtivas redaktsioonis on TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg 10 aastat. TsÜS § 157 lg 2 järgi algab TsÜS § 157 lg-s 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. VÕSRS § 9 lg 4 kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne
4. aprilli 2011 tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne
5. aprilli 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne
6. aprilli 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg-t
7. Riigikohus on VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldanud, et enne
8. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas
9. märtsil 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Tartu Maakohtu
10. aprilli 2007 otsus kriminaalasjas nr 1-07-1421 sai kriminaalmenetluse seadustiku §-de 408 lg 2 ja § 319 lg 1 järgi kõige varasemalt jõustuda
11. mail
12. Nimetatud lahendi alusel esitatud nõuded oleksid TsÜS § 157 lg 1 kuni
13. aprillini 2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt aegunud kõige varasemalt
14. mail
15. Tartu Maakohtu
16. aprilli 2007 lahendist tulenevad nõuded ei olnud seega
17. aprillil 2011 aegunud ja nõuetele hakkas alates
18. aprillist 2011 kulgema kehtiva TsÜS § 157 lg 1 kohane 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, st nõuded saavad aeguda kõige varem
19. aprillil
20. Kuna Tartu Maakohtu
21. aprilli 2007 lahendist tulenevad nõuded ei saa olla aegunud, ei ole hagejal võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada ja hagi tuleb jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
22. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
23. märtsi 2019 määrus ning võtta hagi menetlusse. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus asunud vaidlustatud määruses vaidlusküsimust sisuliselt lahendama, mida kohus ei saa asja menetlusse võtmise otsustamisel teha (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-146-16). Kohus on asunud kostja positsioonile ja asunud esitama vastuväiteid, mille alusel saaks jätta hagi rahuldamata. Kohus võib hagi menetlusse võtmisest keelduda üksnes juhul, kui hagiavalduses esitatu põhjal ei ole võimalik, et hagejal saaks olla seadusega kaitstav subjektiivne õigus või kui hagiavalduse põhjal ei ole võimalik aru saada, mida hageja taotleb. Kumbki eeldus ei ole täidetud. Maakohtu välja toodud analoogia MKS §-s 132 ja TsÜS §-s 146 sätestatud aegumistähtaegade suhtes ei ole õige. TsÜS §-s 146 sätestatud nõude esitamisele kohaldatavale aegumistähtajale vastab maksuõiguses MKS §-s 98 sätestatud maksu määramise aegumistähtaeg, mitte MKS 3 §-s 132 sätestatud sundtäitmise aegumistähtaeg. Samasuguses vahekorras nagu tsiviilõiguslike kohustuste puhul on üldjuhul TsÜS §-d 157 ja 146, on maksunõuete puhul MKS §-d 132 ja
24. Seetõttu on asjassepuutumatu maakohtu põhjendus, mille kohaselt ei saa isik, kellele on kohtuotsusega määratud kohustus, enam tugineda TsÜS §-st 146 tulenevale aegumistähtajale. Riigikohus on
25. oktoobri 2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-12525 sedastanud, et maksunõuete puhul on MKS § 132 ja TsÜS § 157 eri- ja üldnormi vahekorras, mistõttu tuleb maksukohustuse sundtäitmise aegumisele kohaldada MKS § 132 regulatsiooni. Jääb arusaamatuks, mis tekitab kohus hagejale järjekindlalt põhjendamatuid takistusi ja kulutusi oma nõudega kohtusse pöördumiseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT
26. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt nähtub maakohtu põhjendustest selgelt, miks esines TsMS § 371 lg 2 p-s 2 sätestatud hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alus. Hageja etteheide, et kohus ei tohtinud asja lahendada sisuliselt, on kohatu. Kohtul on võimalik anda väitele hinnang juba hagi menetlusse võtmise otsustamise etapis. Menetlusökonoomia põhimõttega on kooskõlas perspektiivitu hagi menetlusse võtmata jätmine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
27. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
28. märtsi 2019 määrus muutmata. Menetluskulud jäävad hageja kanda.
29. Hageja on esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuginedes sellele, et Tartu Maakohtu
30. aprilli 2007 otsusest kriminaalasjas nr 1-07-1421 hageja vastu tulenev nõue on aegunud. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel põhjendusega, et hagiga ei ole taotletavat eesmärki võimalik saavutada, kuna viidatud otsusest tulenev nõue ei ole aegunud. Hageja on vaidlustanud maakohtu menetlusse võtmisest keeldumise määruse ja tugineb määruskaebuses muu hulgas sellele, et maakohus ei saanud asja menetlusse võtmise üle otsustamisel lahendada asja sisuliselt. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa kohtud TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt Riigikohtu
31. mai 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13;
32. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 14;
33. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-16, p 9). Samas on Riigikohus pidanud
34. märtsi 2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-14 võimalikuks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul, milles tuginetakse sundtäitmise lubamatuse alusena aegumisele, hinnata aegumise küsimust ka enne asja sisulist läbivaatamist. Nimetatud asjas jättis maakohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, tuginedes sellele, et nõue täitemenetluses ei ole aegunud. Tartu Ringkonnakohus tühistas
35. novembri 2013 määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus leidis, et hagi läbi vaatamata jätmine ei olnud põhjendatud ja eelistada tulnuks asja sisulist lahendamist, kuna tegu on keeruka õigusliku küsimusega. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu määruse ja jättis jõusse maakohtu määruse. Riigikohus hindas aegumise küsimust ja asus seisukohale, et kuivõrd nõue täitemenetluses ei ole aegunud, jättis maakohus hagi põhjendatult TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Eelnevast lähtuvalt võis maakohus võtta hagi menetlusse võtmise üle otsustamisel seisukoha selle osas, kas sundtäitmisel olev nõue on aegunud. Menetlusse võtmisest keeldumise puhul 4 TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega (vt Riigikohtu
36. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-16, p 16). Küll aga kaasneb selle õiguse rakendamisega kohtule kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus, mida maakohus on ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul täitnud.
37. Kuna hageja on maakohtust erineval seisukohal sundtäitmisel oleva nõude aegumise osas, võtab ringkonnakohus seisukoha selle osas, kas sundtäitmisel olev nõue on aegunud või mitte. Hageja hinnangul tuleb sundtäitmisel oleva nõude aegumisele kohaldada maksukorralduse seaduse (MKS) sätteid, kuna sundtäitmisel olev nõue on oma olemuselt maksuvõlg. Kostja on seevastu seisukohal, et sundtäitmisel olev nõue on kahjunõue, mille aegumine tuleb kindlaks teha TsÜS-i sätete järgi. Maakohus on samuti väljendanud seisukohta, et pigem on sundtäitmisel oleva nõude puhul tegemist kahju hüvitamise nõudega, kuid on leidnud, et isegi kui tegemist on maksuvõlaga, ei muuda see asjaolu, et tegemist on ühtlasi nõudega, mis on rahuldatud jõustunud kohtuotsusega ja mille aegumist reguleerib TsÜS.
38. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et oma olemuselt on sundtäitmisel olev nõue maksuvõlg, mitte kahjuhüvitis. MKS § 41 näeb ette maksualase kuriteo toime pannud isiku solidaarse vastutuse maksumaksja maksuvõla eest. Varem esitati sellise nõude maksmapanekuks süüdistatava vastu maksunõude ulatuses tsiviilhagi kriminaalmenetluses (vt nt Riigikohtu
39. aprilli 1999 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-99, p 2). Riigikohus muutis aga
40. jaanuari 2008 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-160-07 varasemat praktikat ja leidis,

§ 41

lg 1 ega § 168, mis näevad ette maksualases kuriteos süüdi tunnistatud isiku vastutuse kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest, ei saa olla kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitatava nõude materiaalõiguslikuks aluseks. Seda seetõttu,

§ 41

lg 1 ja § 168 ei sätesta eraõiguslikku kahju hüvitamise alust, vaid näevad ette maksukuriteo toime pannud isiku avalik-õigusliku solidaarvastutuse maksukuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest. Tegemist on ühe MKS § 31 lg 1 p-s 4 nimetatud maksunõude tekkimise alusega. Maksukorralduse seaduse § 41 lg 1 või § 168 kohaldamine ei eelda seda, et riigil oleks maksukuriteo tagajärjel tekkinud kahju. Kolleegium selgitas, et maksukuriteo toimepanija vastu on võimalik esitada nõue MKS § 41 lg 1 või § 168 alusel üksnes maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas. Alates 1. jaanuarist 2017 saab avaliku võimu kandja esitada kriminaalmenetluses kannatanuna ka nõudeavalduse avalik-õigusliku rahalise kohustuse (sh maksukohustuse) täitmiseks (KrMS § 381 lg 2). Riigikohtu praktikast tuleneb seega selgelt,

§ 41

lg 1 puhul ei ole tegemist kahju hüvitamise nõudega, vaid avalik-õigusliku solidaarvastutusega maksukuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest.

1. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kuna nõue on rahuldatud jõustunud kohtuotsusega, reguleerib selle aegumist TsÜS, mitte MKS. MKS reguleerib maksusumma sundtäitmist (mh maksusumma sundtäitmise aegumist) sellises olukorras, kus maksusumma on määratud maksuotsusega maksumenetluses MKS-s sätestatud korras (vt MKS § 132 lg-te 1-4 sõnastus). Olukorras, kus maksuvõlg on välja mõistetud jõustunud kohtulahendiga tsiviilhagi rahuldamisel, tuleb kohaldada TsÜS-i, mitte MKS-i aegumissätteid. Ringkonnakohus viitab siinkohal analoogia korras Riigikohtu
2. oktoobri 2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-12525 väljendatud seisukohale, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele 5 kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest.
3. Maakohus on seega TsÜS § 157 lg-t 1 ja VÕSRS § 9 lg-t 4 kohaldades jõudnud õigesti järeldusele, et Tartu Maakohtu
4. aprilli 2007 otsusest kriminaalasjas nr 1-07-1421 tulenevad nõuded ei saa olla aegunud ja saavad aeguda kõige varem
5. aprillil
6. Aegumise puhul tuleb aga arvestada ka sellega, et Tartu Maakohtu
7. jaanuari 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-1713656 on kuulutatud välja võlgniku pankrot ja kostja nõue on pankrotimenetluses tunnustatud.
8. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja nimel on vastuse määruskaebusele esitanud kostja töötaja. TsMS § 175 lg 2 kohaselt hüvitatakse töötaja kuludest üksnes sõidukulud. Kostjal ei ole seega hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks