Obsah (7)

§ 113§ 94§ 1045§ 1043§ 127§ 1050§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-15-

§-dele 1043, 1045 lg 1 p 5, 6 ja 8 ning lõikele 4, samuti

§-dele 127 lg 1, 65 lg 1 ja 137 lg 1 nõudis hageja kõigilt kostjatelt solidaarselt 71 435,59 euro väljamõistmist perioodil 14.01.-30.04.2014 tekitatud kahju eest ning kostjatelt I, III ja IV solidaarselt 94 837,96 euro väljamõistmist perioodil 23.04.-30.04.2014 tekitatud kahju eest. Kostjad I, III ja IV vastutavad hagejale tekitatud kahju eest solidaarselt 166 273,55 euro ulatuses ning kostja II vastutab solidaarselt kaaskostjatega tekitatud kahju eest perioodil 9.01.23.04.2014, mil tema veokiga oli blokeeritud tehase laadimisava, 71 435,59 euro ulatuses. Hageja nõudis kostjatelt ka hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist

§ 113

lõigete 1 ja 2 alusel

§ 94sätestatud intressimääras ning Ts

MS § 367 alusel lisanduva viivise väljamõistmist.

1. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjad olid seisukohal, et hageja emaettevõtjal ei saanud tekkida 02.12.2013 müügilepingu alusel omandit hageja seadmetele, kuna seadmete valdust ei antud emaettevõtjale üle ja seega ei olnud omand Eesti õiguse kohaselt üle antud. Seetõttu ei saanud emaettevõtja esitada seadmete omaniku õigusest tulenevaid nõudeid. Pärast veoki parkimist, mis takistas hageja juurdepääsu laadimisavale, ei esitanud hageja mitme kuu jooksul kostjatele mitte ühtegi kirjalikku pretensiooni veoki eemaldamiseks ega nõudnud seda ka kohtu kaudu, seega ei astunud samme, et väidetavalt emaettevõtjale kuulvaid seadmeid kätte saada. Esimeses,
2. aasta maikuus esitatud nõudekirjas, taotleti esmajärjekorras servituudi seadmist ning väidetava kahju nõue oli esitatud ilma ühegi lisatud tõendita. Hageja nõude puhul on täitmata ka kõik

-is sätestatud deliktilise või muu lepinguvälise kahju nõude esitamise eeldused. 09.01.2014 sisenes hageja nimel tegutsev isik V. Veevo ilma loata ja piirdega eraldatud kohast kostja I kinnisasjale. Juurdepääs Vabriku 23 kinnistule piimaveokite liikumisteena üle Vabriku 11, Vabriku 13 ning Vabriku 21 kinnisasjade ei ole ajalooliselt olnud kunagi kasutuses. Seega oli kostjatel AÕS § 41 lg 1 alusel õigus valdust omavoli vastu kaitsta, ületamata sealjuures hädakaitse piire. Kostja II veok parkis kostja I kinnisasjal eesmärgiga takistada hagejal kostjate omandiõiguse riivamise jätkamist. Seega, isegi kui hagejale on tekkinud kahju, ei ole kahju tekitamine

§ 1045lg 2 p 4 järgi õigusvastane.

Hageja ei informeerinud kostjaid kavatsusest Vabriku 23 tehasehoonest ära viia väidetavalt emaettevõtjale müüdud seadmed ning seadmete äraviimise viibimise tõttu tekkivast tuhandete eurode suurusest kahjust. Samuti ei ole tõendatud ka kahju tekkimine ega selle suurus. 09.01.2014 viis hageja Vabriku 23 asuvast tehasehoonest ära nn keskmise laadimisava kaudu seadmeid kogukaaluga ligi 9 tonni. Veok seadmete pealelaadimiseks sisenes AS-le TERE 3 kuuluva Jaama 20 kinnistu kaudu, mille juhilt oli hageja saanud loa eemaldada Jaama 20 ja Vabriku 23 kinnistute vaheline traataed. Seega oli hagejal võimalus ära viia väidetavalt emaettevõtjale müüdud seadmed. MAAKOHTU OTSUS

1. Tartu Maakohus jättis
2. detsembri 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt välja solidaarselt kostjate kasuks menetluskulud 20 448,98 eurot.
3. Maakohus tuvastas, et asjas ei ole vaidlust alljärgnevate asjaolude üle: - - - - - - hageja AS BLM Eesti on Põlvas Vabriku tn 23 asuva kinnisasja omanik ning nimetatud kinnisasjal paikneb tootmishoone; kostja OÜ Karu Kinnisvara on Põlvas Vabriku tn 21 ja 13 kinnisasjade omanik; kostja Silmand Auto OÜ on Põlvas Vabriku tn 11 kinnisasja omanik; Põlvas Jaama tn 20 asuva kinnisasja omanik on AS Tere; kostjad Aivar Häelm ja Andrus Roiland on kostjate OÜ Karu Kinnisvara ja Silmand Auto OÜ juhatuse liikmed ning Aivar Häelm on varasemalt olnud seotud ka AS-ga BLM Eesti; hageja kinnisasjale Vabriku tn 23 Põlvas puudus veokitega juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt kuni tsiviilasjas nr 2-14-59298
6. määrusega esialgse õiguskaitse rakendamise korras juurdepääsu määramisega üle Jaama 20, Vabriku 13 ja Vabriku 21 asuvate kinnistute ning 24.11.2017 määrusega samas tsiviilasjas juurdepääsu määramisega üle samade kinnisasjade, kuid erinevalt esialgse õiguskaitse korras määratud marsruudist; 9.jaanuaril 2014 eemaldas hageja nimel tegutsenud isik Viljar Veevo Vabriku 11 ja Vabriku 13 kinnisasjade vahelise piirde ning hageja tellitud veok sisenes Vabriku tänavalt üle Vabriku 11 ja 13 kinnisasjade Vabriku tn 23 asuva tootmishoone Vabriku tn 21 kinnisasjale avaneva laadimisava juurde; samal kuupäeval käskis kostja Aivar Häelm veoki OÜ Karu Kinnisvara kinnistult eemaldada, keelas kinnistul viibimise ning kostjad korraldasid OÜ-le Silmand Auto kuuluva veoki paigutamise Vabriku 21 kinnisasjale selliselt, et täielikult oli blokeeritud juurdepääs laadimisavale; hageja nimel tegutsenud V. Veevo saavutas kokkuleppe AS-i Tere juhatuse liikme O. Kruudaga Jaama 20 ja Vabriku 13 vahelise aia osaliseks eemaldamiseks ja veoki sisenemiseks Vabriku 23 toomishoone juurde AS Tere territooriumi kaudu, et lõpetada seadmete laadimine veokile tootmishoone teise laadimisava kaudu; seadmed, mida ei õnnestunud
7. jaanuaril 2014 tootmishoonest ära viia, transportis hageja ära
8. oktoobril
10. Vaidluse all on asjaolud, kas kostjad rikkusid 9.jaanuaril 2014 hageja valdust, kas kostjate käitumine oli õigusvastane, kas sellega tekitati hagejale kahju; kui kostjate käitumine oli õigusvastane ja kahju on tõendatud, siis kas õigusvastane käitumine ja kahju tekkimine on põhjuslikus seoses, milline on hageja osa kahju tekkimises ning kas väidetavalt kahju tekitanud isikud on kahju tekkimises süüdi.
11. Maakohus leidis, et

§ 1045

lg 1 p 5 sätestatud kannatanu valduse rikkumise puhul tuleb õigusvastasust eeldada, kuna juurdepääsu takistamine kannatanu kinnisasjal asuva hoone teatud osale võib käsitleda kui valduse takistamist. Maakohtu hinnangul ei saa kostjale omistatud tegu käsitleda hageja majandustegevusse sekkumisena

§ 1045

lg 1 p 6 tähenduses, kuivõrd 4 viidatud sätet tuleb kohaldada koos

§-de 1047 ja 1049, sest tegemist ei olnud ebaõigete andmete avaldamise või majandustegevuse seiskamise põhjustamisega. Tõendatud ei ole kostjate tegevuse vahetu suunatus hageja majandustegevuse seiskamisele, arvestades asjaolu, et hagejal 2014. a märkimisväärset majandustegevust ei toimunud. Samuti ei olnud kostjate käitumine õigusvastane

§ 1045

lg 1 p 7 alusel, kuna tsiviilasjas nr 2-14-59298 (juurdepääsu määramise asi hageja kinnisasjale Vabriku 23) ei leidnud tuvastamist juurdepääsutee tava alusel kasutamine ja seega ei saanud kostjad oma kinnistutelt juurdepääsu keelamisega rikkuda mingit seadusest tulenevat kohustust. Maakohus oli seisukohal, et kostjad ei ole toime pannud ka

§ 1045lg 1 p 8 sätestatud tahtlikku heade kommete vastast tegu.

Kostjate eesmärk ei olnud ka hageja kahjustamine, kuivõrd kostjad ei saanud keelata ega keelanudki hagejal kasutada alternatiivseid juurdepääsuvõimalusi oma kinnisasjale. 7. Isegi juhul, kui eeldada kostjate teo õigusvastasust, siis esineb õigusvastasust välistava asjaoluna

§ 1045

lg 2 p-s 4 sätestatud õigustatult omaabi (AÕS § 41 lg 3) kasutamine, kuna 09.01.2014 sõitis hageja poolt tellitud veok ilma kinnistu omanike või valdaja (AS Cramo) loata üle Vabriku tn 11 ja 13 kinnisasjade ning hageja nimel tegutsev isik V. Veevo eemaldas selleks ka kinnistute vahele paigaldatud piirde. Kuivõrd kostjate teo õigusvastasus on välistatud, ei saa hageja nõuda kostjatelt ka väidetava kahju hüvitamist. Maakohus märkis lisaks, et hageja ei teinud kohtu hinnangul kõike endast olenevat kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Samuti, kuna hagejal õnnestus 9.01.2014 üks autokoorem siiski peale laadida ja eelduslikult Austriasse toimetada ning ei ole teada, millised seadmed maha jäid, siis ei ole ka tekkinud kahju suurus usaldusväärselt tõendatud. Seadmete müügileping hageja ja emaettevõtte vahel võis olla korrektselt sõlmitud, kuna AÕS § 94 ei näe vallasasjade puhul ette vorminõuet. Siis ei saa välistada, et müüja ja ostja leppisid omandi üleminekus kokku kirjalikus müügilepingus sätestatust erinevalt. Kohtu jaoks jäi küsitavaks, miks hageja ei pöördunud koheselt seadmete äraviimise takistuse tekkimisel kostjate poole, et selgitada võimalikku kahju tekkimist, vaid kirjalikult tehti seda alles mitu kuud hiljem. Suulised, sealhulgas telefoni teel pöördumised ei ole kohtumenetluses tõendamist leidnud. Ka AS-ga Terega läbirääkimised ei ole kohtu arvates toimunud kahju vähendamist silmas pidades vajaliku intensiivsusega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 8. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täielikult tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas maakohus materiaalõigust

§ 1045lg 1 p 6 ja § 1049 osas valesti ning jättis oma seisukohad põhjendamata. Sellega rikkus kohus Ts

MS § 442 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust; 2) oli väljakujunenud tava Vabriku 23 kinnistule juurdepääsuks ja kostjad panid toime

§ 1045lg 1 p 7 sätestatud teo. Maakohus rikkus Ts

MS § 442 lg-st 8 tulenevat otsuse põhjendamise ja poolte faktiväidetele vastamise kohustust, kui tugines tava olemasolu 5 tuvastamisel vaid tsiviilasjale 2-14-59298, milles kohus ei võtnud tava osas seisukohta, ning jättis põhjendamata, miks ei olnud kohtu hinnangul tava tekkinud; 3) puudus kostjatel õigus keelata tava alusel tekkinud juurdepääsu hageja kinnistule ja maakohtu viide kostjate õigusele kasutada omaabi on põhjendamatu ja ennatlik, kuna kohus jättis analüüsimata, kas juurdepääsutee oli kujunenud tavana; 4) panid kostjad toime hagejat kahjustavad teod heade kommete vastase tahtliku käitumisega

1045 lg 1 p 8 tähenduses; 5) oli kahju hüvitamise nõude esitamine

1. a mais õigeaegne ning selle kirjalikult varasem esitamine ei oleks kahju ära hoidnud; 6) oli maakohus otsuse tegemisel erapoolik, kuna on otsuse teinud ilma põhjenduste ja tõendite hindamiseta; 7) rikkus maakohus selgitamiskohustust, kui leidis, et kahju suurus ei ole usaldusväärselt tõendatud, aga ei teinud hagejale ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks. Samuti ei selgitanud kohus, mida täiendavat oleks hageja saanud teha kahju ärahoidmiseks või vältimiseks, kui seadmete äravedu ei saanud kostjate vastuseisu tõttu toimuda enne 30.10.
2. Hageja hinnangul on selge ja loogiline, et tootmisseadete tarnimise viibimine tekitab teisele poolele kahju ning seega oleks kohus saanud kahju suuruse hindamisel tugineda ka TsMS §-le 233; 8) valetas Aivar Häelm juhatuse liikmena kohtule ja tema ütlused on vastuolulised, mistõttu tuleb need jätta tõendite hulgast välja.
3. Kostjad I-IV esitasid ühise vastuse, eristamata erinevate kostjate seisukohti. Kõik kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus ei ole 14.12.2018 otsuses selgitamis- ega põhjendamiskohustust rikkunud, tõendeid valesti hinnanud või hindamata jätnud. Asjaolu, et hageja on tõenditena esitanud vaid oma emaettevõttega koostöös koostatud dokumendid, näitab, et hageja nõue on alusetu ja ei eksisteeri. Valed on hageja väited, et Vabriku 11 kinnistu on seotud juurdepääsutavaga, sest mitte ükski hageja tehast teenindav veok ei ole Vabriku 11 kinnistu kaudu sõitnud tehase töötamise ajal ning omavolilist valduse rikkumist ei saa pidada tavaks. Kuna jõustunud kohtulahendiga 2-14-59298 ei tuvastatud ajaloolist juurdepääsuteed üle Vabriku 11 kinnistu, tuleb jätta sellekohased hageja väited tähelepanuta. Samuti ei kuulu vaidluse alla, et hageja tootmistegevus lõppes 25.05.2012 ja seega puudus jaanuaris 2014 hagejal mistahes igapäevane majandustegevus. Plaan emaettevõttele seadmeid müüa, ei tekita hagejale majandustegevust. Kohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et hagi ei kuulu rahuldamisele mitte ühelgi õiguslikul alusel ning jättis õiguspäraselt hagi rahuldamata. Kohus on õiguspäraselt leidnud 14.02.2018 otsuses, et hageja 11.02.2015 esitatud hagi ei tõenda mitte ühtki deliktiõigusliku koosseisu elementi. Kohus leidis õigesti, et hageja ei teinud ise midagi mõistlikku selleks, et kahju ära hoida või vähendada. Hageja väide kohtu erapoolikusest on asjakohatu, kuna kohus on viidanud tõenditele, millele oma otsuses tugineb. Samuti kannab hageja TsMS § 230 lg 1 alusel tõendamiskoormist oma juhatuse liikme Avo Eiche ja Aivar Häelmi vahelise suhtluse toimumise fakti ja sisu tõendamise osas. Hageja väide, et Aivar Häelm valetas on pahatahtlik ja vale. 6 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab menetluskulud hageja kanda.
5. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama iga kostja teo, kahju (

§ 1043

), põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (

§ 127

lg 4) ning teo õigusvastasuse (

§ 1045

). Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (

§ 1050lg 1).

Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ta heidab kostjatele ette ühiselt juurdepääsu takistamist hageja tootmishoonele laadimisava ette veoki parkimisega. Puudub vaidlus, et OÜ Karu Kinnisvara kinnisasjale pargiti

1. jaanuaril 2014 Silmand Auto OÜ veok. Vaidlus seisneb selles, kas selline tegevus oli õiguspärane.
2. Hagi esitati kahe füüsilise isiku ja kahe juriidilise isiku vastu. Juriidiline isik võib üldjuhul

§ 1043

alusel vastutada siis, kui juriidilise isiku juhtorgani liige täidab delikti koosseisu tegutsedes juriidilise isiku juhtorgani liikmena, kuna TsÜS § 31 lg 5 alusel loetakse juriidilise isiku organi tegevus juriidilise isiku tegevuseks (vt ka RKTKo 3-2-1-45-12, p 14). Juriidilise isiku teo- ja õigusvõime saab realiseerida vaid tema organite kaudu, mispärast on juhtorgani õigusvastane tegu TsÜS § 31 lg 5 alusel ka juriidilise isiku tegu. Kahju õigusvastane tekitamine (

§ 1043) juhtorgani liikmena ei ole juriidilise isiku esindamine (Ts

ÜS § 115 lg 1), kuna tegu ei ole tehinguga. Seetõttu ei saa juhtorgani liige delikti toime panna ainult esindatava juriidilise isiku nimel, ja seda isegi juhul, kui teo toimepanijal oli kehtiv esindusõigus. 13. Võttes arvesse eelmärgitut, tuleb esmalt hinnata, kas füüsilisest isikutest kostjad on etteheidetud teo toime pannud, ning seejärel küsida, kas tegu pandi toime juriidilistest isikutest kostjate juhtorganite liikmetena. Juhul, kui füüsilistest isikutest kostjad sooritasid teo mitte juriidilistest isikutest kostjate juhatuse liikmetena, on juriidilistest isikutest kostjate vastutus välistatud. Ringkonnakohus ei saanud istungil hagejalt ühest vastust, kas hageja heidab füüsilisest isikutest kostjatele ette õigusvastase teo toimepanemist juriidilise isiku juhtorgani liikmetena või mitte. See ei nähtu selgelt ka menetluses esitatud kirjalikest dokumentidest. Kui füüsiline isik vastutab sama teo eest koos juriidilise isikuga, on nad

§ 137lg 1 alusel solidaarvõlgnikud.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selles asjas vastutada juriidilisest isikust kostjad juhul, kui delikti üldkoosseisu ei täida füüsilisest isikust kostjad kui juriidilisest isikust kostjate juhorganite liikmed, kuna hageja etteheidetud tegu (ligipääsu füüsiline takistamine) ei saa toimuda ilma füüsilise isiku teota. Ringkonnakohus selgitab, et juriidiline isik saab vastutada eraldiseisvalt vaid siis, kui õigusvastane tegu seisneb juriidilise isiku kui organisatsiooni enda tegevuses või tegevusetuses, eelkõige juhul, kui kolmanda isiku suhtes rikuti käibekohustust. Selliseid asjaolusid ei ole kohtule esile toodud. Järelikult tuleb analüüsida esmalt, kas kostjad A. Häelm ja A. Roiland täitsid delikti koosseisu.
2. Tegu on

§ 1043mõttes faktiline käitumine.

Ringkonnakohus märgib, et A. Häelm on maakohtu istungil tunnistanud, et ta paigaldas auto hageja laadimisava ette, et takistada omavoli. A. Häelm märkis seejuures, et ta ütles autojuhile, et ta on Karu Kinnisvara OÜ juhatuse liige ja teatas, et tema kinnisasja läbida sooviv auto on võõral maal (tl 76, kd V). Seega ei ole vaidlust, et A. Häelm osales juurdepääsu takistamises. A. Häelmi ütlustest nähtub seegi, et tegu pandi toime Karu Kinnisvara OÜ juhatuse liikmena. Seega on teo pannud toime ka Karu Kinnisvara OÜ. 7

1. Vastuväiteid teo toimepanemisele ei ole esitanud ka A. Roiland. Vastuses apellatsioonkaebusele (p 19) märgitakse, et kostjatel oli õigus hageja omavoli ja kostjate valduse rikkumist takistada. Seetõttu möönab ka apellatsioonimenetluses A. Roiland esindaja kaudu, et valduse kaitsmisest (hageja hinnangul juurdepääsu takistamisest) võttis osa ka A. Roiland ja tema juhitud juriidiline isik Silmand Auto OÜ. Kostja vastuväited on seotud õigusvastasuse puudumisega, mitte teo toimumisega.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate toime pandud tegu ei olnud õigusvastane ja sellega langes ära kahju hüvitamise koosseis (

§ 1043

). Hageja leidis hagis, et juurdepääsu takistamine oli õigusvastane valduse rikkumise (

§ 1045

lg 1 p 5), majandustegevusse sekkumise (

§ 1045

lg 1 p 6) ja heade kommete vastase käitumise (

§ 1045lg 1 p 8 ) tõttu.

Ringkonnakohtu istungil teatas hageja, et ta ei tugine enam valduse rikkumisele kui õigusvastasuse alusele. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus, kas kostjate tegevus võis olla õigusvastane majandustegevusse sekkumise (

§ 1045

lg 1 p 6) ja heade kommete vastase käitumise (

§ 1045lg 1 p 8 ) tõttu.

1. Puudub vaidlus, et veok pargiti kinnisasjale, mis kuulus OÜ-le Karu Kinnisvara. Samuti puudub vaidlus, et hageja kasuks ei olnud OÜ Karu Kinnisvara kinnisasjale seatud servituuti ega selle kasutamiseks sõlmitud kasutuslepingut. Seega puudus hagejal õiguslik alus teise isiku kinnisasja kasutamiseks. Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist (AÕS § 68 lg 1). Seepärast ei saa olla oma kinnisasjale veoki parkimine iseenesest õigusvastane tegevus. Juhul, kui teise kinnisasja omanikul puudub oma kinnisasjale vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, on tal õigus esitada kohtule avaldus juurdepääsu määramiseks AÕS § 156 alusel. Kuni juurdepääsu ei ole määratud ning võõra kinnisasja kasutamiseks ei ole ka tehingulist alust, ei ole õigust võõrast kinnisasja kasutada.
2. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja väidetud tava ei ole leidnud tõendamist ning see ei saa olla kinnisomandi seadusjärgseks kitsenduseks. Isegi juhul, kui hageja kasutas korduvalt teise isiku kinnisasja ilma õigusliku aluseta, ei tekita see püsivat õigust seda teha ka edaspidi.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate tegevus ei olnud hageja majandustegevusse sekkumine. Hageja ei saa eeldada ega väita, et tema majandustegevus saaks toimuda võõra kinnisasja õigusliku aluseta kasutamise teel. Isegi juhul, kui OÜ Karu Kinnisvara kinnisasja kasutamise keelamine võis hageja majandustegevust häirida, ei olnud selleks seaduslikku alust. Hageja pidi oma majandustegevuse planeerimisel arvestama asjaoluga, et tal puudub naaberkinnisasjale kasutusõigus. Samuti ei olnud maakohtu tuvastatud asjaoludel hagejal veoki parkimisele eelnevalt märkimisväärset majandustegevust.
4. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostjate tegu oli heade kommete vastane (

§ 1045lg 1 p 8 ja Ts

ÜS § 86 lg 1). Kinnisasja omanikul oli AÕS § 68 lg 1 alusel õigus nõuda, et hageja tema omandiõigust ei riku, samuti oli hagejal õigus oma kinnisasja kasutada veoki parkimiseks. Asja kasutamine omandiõiguse alusel ja selle kasutamise takistamine võõrastel isikutel on omaniku õigus ja seda ei saa pidada heade kommete vastaseks. 22. Maakohus märkis õigesti, et kahju tekitamine ei ole

§ 1045

lg 2 p 4 alusel õigusvastane, kui kahju tekitaja kasutas oma õiguste kaitseks omaabi. Õigus omaabi kasutada tuleb AÕS § 41 lõikest 1 ja

1. Kinnisasja valdajal oli õigus takistada kinnisasjale pääsemist ka 8 AÕS § 41 lg 3 alusel omaabi korras. Veoki parkimine valduse ja omandi kaitseks ei ole ebaproportsionaalne ega hageja õigust üleliia kahjustav.
2. Maakohus märkis põhjendatult, et hageja ei teinud kõike endast olenevat kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Hageja oleks saanud kahju tekkimist või selle suurenemist vältida esialgse õiguskaitse taotlemisega juurdepääsu saamiseks (TsMS § 377 lg 1). Sellise taotluse peab kohus lahendama hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval (TsMS § 384 lg 1). Seetõttu oleks hagejal olnud võimalus kahju tekkimine ära hoida või selle suurenemist vältida. Hageja oleks saanud esialgse õiguskaitse korras juurdepääsu taotleda ka enne veose transportimise planeerimist.
3. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheidetega maakohtule selgitamiskohustuse ja muude menetluslike rikkumise kohta. Samuti ei leia ringkonnakohus, et maakohus oleks pidanud tegema hagejale ettepaneku täiendavaid tõendeid esitada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt on hagimenetluses asjaolude kohtule esitamise kohustus ja õigus menetlusosalistel. Hagi menetlemine poolte esitatu põhjal annab kohtumenetluse pooltele võimaluse määrata, mille põhjal teeb kohus otsuse. TsMS § 5 lõikes 1 sätestatud läbiv dispositiivsuse põhimõte väljendab ja toetab privaatautonoomiat ja tagab hagimenetluse võistlevuse. Kohus ei kogu hagimenetluses tõendeid omaalgatuslikult. Seetõttu ei saa kohus hagimenetluses täita menetlusosalise rolli ja asuda tema asemel tõendeid koguma. Hageja teeb ise otsuse, milliste tõenditega ta oma nõuet soovib tõendada, samuti valib hageja ise asjaolud, mis ta kohtule esile toob. Kohtu selgituskohustus on piiratum, kui menetlusosalisel on õigusteadmistega esindaja. Hagejal oli advokaadist esindaja hagi esitamisest alates, kes pidi teadma, milliseid tõendeid on vaja esitada ja millele tuleb tugineda.
4. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus rikkus oluliselt otsuse põhjendamise kohustust. Maakohus ei rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ulatuses, mis toob kaasa ebaõige lahendi. Kuigi maakohus ei analüüsinud piisavalt delikti üldkoosseisu kõiki elemente, kõrvaldas ringkonnakohus otsuse põhjenduste täiendamisega need puudused.
5. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel jätta apellandi kanda. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Kostjaid I-IV esindas apellatsioonimenetluses üks esindaja ning kostjad esitasid ühise vastuse apellatsioonkaebusele. Samuti esitasid kostjad ühise menetluskulude nimekirja ning palusid kulud välja mõista solidaarselt kõigi kostjate kasuks. Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal 6 tundi ja 30 minutit apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks summas 1 170 eurot; lisaks istungiks ettevalmistamiseks 3 tundi kokku summas 540 eurot ja istungil 1 tund summas 180 koos, (kõik summad koos käibemaksuga). Kokku 1890 eurot (koos käibemaksuga) ja viivis kuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni TsMS § 177 lg 4 järgi. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt määratud menetluskulude suurust ega ole esitanud ka apellatsiooniastmes oma seisukohta kostjate menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. 9 Ringkonnakohus leiab, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada. Arvestades kostjate selget positsiooni menetluses ja selle rõhutamist apellatsiooniastmes, samuti seda, et menetluses on neli iseseisvat kostjat, on kostjate lepingulise esindaja kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 10 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi