KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2019. a, Tartu Kriminaalasja number 1-19-1440 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus S

§ 121lg 1 järgi, üldmenetluse korras Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 26.

juuli

1. a otsus Apellatsiooni esitaja Andri Klasi kaitsja advokaat Anne Vissak Süüdistatav Andri Klas Isikukood: 39111172713; elukoht vabaduses puudub; varem kriminaalkorras karistatud, viimati karistatud Tartu Maakohtu
2. mai 2018 otsusega nr 1-18-3691

§ 184

lg 2 p 2 järgi; tõkendit kohaldatud ei ole, kannab karistust Tartu vanglas Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maarja-Liisa Kõiv Süüdistatava kaitsja advokaat Anne Vissak Kohtuistungi toimumise aeg 10. september 2019 RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu 26. juuli 2019 otsus Andri Klasi süüditunnistamises ja karistamises

§ 121lg 1 järgi muutmata. 1 Kr

MS § 337 lg 1 p 2 alusel teha kohtuotsuses täpsustus Andri Klasile mõistetud karistuse kandmise aja alguse osas ning lugeda Andri Klasi karistuse kandmise aja alguseks

1. juuli
2. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kasuks 424,80 eurot, sh käibemaks 70,80 eurot, advokaat Anne Vissaku poolt Andri Klasile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS 185 lg 1 alusel jätta välja mõistetud kaitsjatasu riigi kanda. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tartu Maakohus tunnistas
3. juuli 2019 otsusega Andri Klasi süüdi

§ 121

lg 1 järgi ning karistas teda 6 kuulise vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus kohtuotsusega mõistetud karistust A.

Klasile

1. mail 2018 Tartu Maakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-18-3691 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aasta 6 kuu vangistuse võrra ning mõistis A. Klasile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumist 5 aastat vangistust. Maakohus tunnistas A. Klasi süüdi selles, et tema kinnipeetavana Tartu vanglas
2. augustil 2018 kella 22.20 paiku ründas Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone
3. eluosakonna kambris nr 2094 kaaskinnipeetav T.S. i, mis seisnes selles, et lõi vähemalt neljal korral kannatanut vasakule näopoolele. Kannatanu T.S. asetas käed löökide kaitseks enda ette ülesse ning seega tabasid löögid ka kannatanu paremat õlga ja kätt. Oma tegevusega tekitas A. Klas T.S. ile füüsilist valu ja vasaku silma nurka hematoomi umbes 4x1cm suurusega, lauba vasakule poolele hematoomi umbes 2x3cm suurusega, vasakule kõrvale punetuse ning parema õlavarre sisepinnale punetava ala. Sellega pani A. Klas toime

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise. MAAKOHTU OTSUS Maakohtu otsustuse kohaselt puudub kriminaalasjas vaidlus selle üle, et kannatanu T.S. il tuvastati

1. augustil 2018 vasaku silma nurgas hematoom u 4x1 cm, laubal vasemal hematoom u 2x3 cm, vasak kõrv punetav, parema õlavarre sisepinnal punetav laik, parema küünarvarre sisepinna valulikkus. Süüdistatav A. Klas eitab kannatanu T.S. i ründamist ja väidab, et kannatanu tekitas vigastused endale ise. Kannatanu T.S. kinnitab, et A. Klas ründas teda ja selle ründe tagajärjel sai ta vigastused, mis on fikseeritud L.J. i poolt nii kirjalikult kui fotodel. T.S. eitab enesevigastamist. 2 Maakohus leidis, et kriminaalasja lahendamiseks on vajalik vastata küsimusele, kas T.S. il tuvastatud vigastused on põhjustatud süüdistatava A. Klasi poolt T.S. i rusikas käega lüües või on vigastused tekitanud T.S. endale ise. Maakohtu arvates on T.S. i ütlused selle kohta, kuidas A. Klas talle vigastused tekitas, eluliselt usutavad. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, nagu ei oleks olukorras kus ülemise nari kõrgus on 150 cm ja kannatanu oli seal külili poollamavas asendis, kannatanu poolt kirjeldatud rünne usutav. Esmalt arvestas kohus asjaoluga, et ülemise nari tegelikku kõrgust pole käesolevas kriminaalasjas kindlaks tehtud. Tegemist on kannatanu ristküsitlemisel antud hinnanguga. Ka süüdistatav A. Klas pole ise kordagi rõhutanud, et tal poleks olnud nari kõrgusest tulenevalt võimlik kannatanut lüüa. Kannatanu on selgitanud, et televiisori vaatamise ajal oli ta ülemisel naril parema külje peal ja toetus paremale küünarnukile, jalad olid ukse poole. Kannatanu ütluste kohaselt tuli A. Klas oma narilt püsti ja löömise ajal seisis kannatanu nari kõrval. Kannatanu arvas, et võis end kaitsta vasaku käega niipea kui suutis löökidele reageerida, kuid ta ei mäletanud kohtus täpselt kas see just nii toimus. Kriminaalasjas on tuvastatud, et vigastused olid kannatanu paremal käel. Kohus on seisukohal, et ootamatu ründe puhul püüab iga inimene end instinktiivselt kaitsta ja tavapärane reaktsioon on kaitsta oma nägu kätega. Seega on eluliselt usutav, et niipea kui kannatanut rünnati, püüdis ta end kätega kaitsta ja on loogiline, et parem käsi, millele ta toetus, liikus automaatselt näo ette, millega on seletatav ka parema küünarvarre sisepinna valulikkus ja parema õlavarre sisepinna punetav laik. Kohus rõhutas, et kui lähtuda süüdistatava versioonist, et T.S. vigastas end ise, siis ei ole usutav, et kannatanu oleks ise vigastanud enda parema käe õlavarre ja küünarvarre sisepinda. Samuti ei ole kohtu arvates eluliselt usutav, et kannatanu oleks suutnud maksimaalselt 2 minuti jooksul, mis jäi valvurile helistamise ja valvuri saabumise vahele, niivõrd detailselt läbi mõelda, kuidas end nii vigastada, et see oleks loogiliselt igati kokku klappiv. Kuivõrd kannatanu on ka ise tunnistanud, et ta ei mäleta enda kaitsmise hetke täpselt, siis ei pea kohus kannatanu viidet sellele, et kaitses end vasaku käega, selliseks vastuoluks, mis võiks kannatanu ütluse usaldusväärsust kõigutada. Järgenvalt analüüsis maakohus seda, kas kannatanu poolt kirjeldatud A. Klasi ründe tulemusel võis kannatanu saada just sellised vigastused, mis on tunnistaja L.J. i poolt tuvastatud. Objektiivselt on meditsiinitöötaja tuvastanud vasaku silma nurgas hematoomi u 4 x1 cm, laubal vasemal hematoomi u 2x3 cm ja vasaku kõrva punetuse. Kannatanu oli naril parema külje peal ja toetus paremale küünarnukile ja vaatas televiisorit, mis asus vastasseinas. Sellises asendis olles on eluliselt usutav, et süüdistatav lüües kannatanut rusikas käega sai tekitada kannatanu vasakule näopoolele kirjeldatud vigastused. Fotol, kus kannatanu on otsevaates, kannatanul sisuliselt mingeid vigastusi näha pole. Fotodel, kus on näha kannatanu vasak näopool, on selgelt nähtavad marrastused vasakul laubal ja silmanurgas ning punetav kõrv. L.J. i selgituste kohaselt avastas ta kannatanu vasaku silma all muhu, mis jättis talle mulje, et see on tekkinud löögist külje, randi, mingi tugevama esemega. Maakohus leidis, vastates kaitsja sellekohasele kahtlusele, et L.J. i näol on tegemist meditsiinitöötajaga, kuid mitte eksperdiga. Seega on tunnistaja seisukoht muhu kohta vaid tema subjektiivne arvamus. Samuti leidis kohus, et kuivõrd kannatanut rünnati rusikas käega, siis sõrmenukkidest moodustub löögi hetkel sirgena vaadeldav joon, mistõttu vigastuse u 4 x1 cm tekitamine ka sellisel moel ei ole elulise usutavuse aspektist võimatu. 3 Kokkuvõtvalt asus kohus seisukohale, et kannatanu poolt kirjeldatud viisil vigastuste tekitamine on eluliselt usutav ning leidis, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Ütlused on kooskõlas tunnistajate ütlustega ja meditsiinitöötaja L.J. i poolt fikseeritud ning kirjeldatud vigastustega ja muude kogutud dokumentaalsete tõenditega. Andes hinnangu A. Klasi ütlustele asus maakohus seisukohale, et need on usaldusväärsed osas, mis puudutavad televiisorite vaatamisel tekkinud konflikti kirjeldust. Edasiselt on need ennast õigustavad ja kohtu arvamuse kohaselt ebausaldusväärsed. Kohus leidis, et juhul kui oleks usutav, et kannatanu end ise vigastas, siis ei saanud see toimuda nii, et süüdistatav, olles kambris näoga ukse poole, poleks nende tekitamist täpselt näinud. Kannatanu vigastused on näo vasakul poolel. A. Klas avaldas kohtus, et T.S. lõi end käega vastu pead mõned korrad, siis lõi peaga vastu seina. Süüdistatav selgitas, et T.S. oli seljaga tema poole ja lõi pea piirkonda, täpselt ta ei näinud, kuhu lõi. Tunnistaja T.T. le avaldas A. Klas, et T.S. lõi rusikaga kaks korda vastu otsaesist ning peaga veel vastu seina. Fakt on see, et otsaesisel ei ole kannatanul tuvastatud ühtegi vigastust, küll on vigastused näo vasakul poolel ja kõrval. Seega, kui kannatanu oli seljaga süüdistatava poole, siis sai ta vastu seina lüüa kas oma otsaesist või siis pea paremat poolt. Juhul kui ta oleks löönud vasakut poolt, siis oleks ta pidanud juba seisma näoga süüdistatava poole. Seega ei ole A. Klasi ütlused kooskõlas reaalselt tuvastatud vigastustega. APELLATSIOON
2. augustil 2019 esitas A. Klasi kaitsja apellatsiooni, milles palub tühistada Tartu Maakohtu otsus A. Klasi süüditunnistamises ning ta õigeks mõista. Esitatud taotlust põhistab kaitsja sellega, et kriminaalasja kohtulikul menetlemisel on tekkinud hulgaliselt kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Esmalt leiab kaitsja, et maakohtul tulnuks kohtuotsuse resolutiivosas ära näidata A. Klasi karistuse kandmise aja algus, sest sellel on oluline roll otsuse täitmise korraldamisele. Tegemist on kaitsja arvates menetlusnormi rikkumisega. Edasiselt leiab kaitsja, et ühestki maakohtus uuritud tõendist ei ole võimalik välja lugeda, mitu korda, juhul kui vägivallategu oleks tõendatud, A. Klas kannatanut lõi. Maakohus on A. Klasi süüdi tunnistanud täies mahus, s.o selles, et A. Klas lõi kannatanut neljal korral. Samas on kannatanu kohtuistungil kinnitanud, et lööke oli mitu, tunnistaja T.T. on väitnud, et temaga vesteldes T.S. ei mäletanud mitu korda teda löödi ning K.P. on kinnitanud, et T.S. i väidete kohaselt lõi A. Klas teda kaks korda. Kaitsja leiab apellatsioonis, et T.S. i ütlused selle kohta, et A. Klas lõi teda, ei ole eluliselt usutavad ja on ebaloogilised. Esmalt toob kaitsja välja, et juhul, kui kannatanu lamas naril paremal küljel, toetudes paremale küünarnukile, ei olnud tal elulist usutavust silmas pidades võimalik tõsta näo ette parem käsi, millele ta enda ütluste järgi toetus. Sellisel juhul oleks ta pidanud muutma keha asendit, sest paremale küünarnukile ta enam toetuda ei saanud. Eluliselt usutav kehaasendi muutmine on kannatanu tõusmine istuvasse asendisse. Ka leiab, et kaitsja, et maakohus on jätnud tähelepanuta T.S. i ütlused, milliste kohaselt kaitses ta ennast A. Klasi löökide eest vasaku käega. Seega on ebaloogiline, et vigastused asusid paremal käel. 4 Samuti leiab kaitsja, et juhul kui hinnata nari kõrguseks põrandast 150 cm, millele lisandub ca 30 cm voodile toetunud küünarnuki pikkust ning tõenõoliselt ka veel mõnikümmend cm, kui kannatanu asendit vahetas, siis asus kannatanu nägu maast umbes 180-200 cm kõrgusel. Kaitsja on veendumusel, et kannatanu näo asumisel taolisel kõrgusel põrandast, ei ole elulist usutavust silmas pidades, võimalik tekitada kannatanule süüdistuses näidatud vigastusi. Põrandal seisva normaalse pikkusega isiku poolt löömisel oleksid löögid sattunud lõua piirkonda. Kaitsja kordab apellatsioonis maakohtus juba esitatud seisukohta, mille kohaselt kannatanul tuvastatud kehavigastus - hematoom vasaku silma nurgas suurusega 4x1 cm, ei saa objektiivselt olla tekkinud rusikaga löömisest süüdistuses kirjeldatud viisil. Kohtule esitatud kannatanu vigastuste fotodest on näha, et kannatanu 4x1 cm suurusega hematoom on marrastus (marrasnaha vigastus). Tunnistaja meditsiinitöötaja L.J. , kes fikseeris Tartu Vanglas kannatanu vigastused, on kohtus kannatanu vigastuste fotosid vaadates ja vigastuste tekkepõhjuseid analüüsides kinnitanud, et vasaku silma all on muhk, mis jätab mulje kulmu löömisest mingi tugevama eseme vastu, lauanurk või midagi sellist. Ülejäänud vigastused peaksid olema tekkinud pigem surumisest, muljumisest. Olulisena toob kaitsja välja ka asjaolu, et A. Klasil puudusid löömisele viitavad vigastused kätel. Samas on L.J. avaldanud, et kui löök on toimunud rusikatega, siis on kätel, nukkidel, sõrmedel väiksed vigastused. Kaitsja vaidleb vastu ka maakohtu seisukohale, mille kohaselt tuleb L.J. i ütlusi vaadelda kui tema subjektiivset arvamust, sest L.J. i näol ei ole tegemist eksperdiga. Kaitsja leiab, et L.J. ei ole tõepoolest kohtumeditsiini ekspert, kuid arvestada tuleb sellega, et L.J. omab 15-aastast töökogemust erakorralise meditsiini valdkonnas, sest töötab igapäevaselt peale Tartu Vangla ka Tartu Kiirabis. Tegemist on seega eriteadmistega isikuga ning tema seisukohal peaks olema suurem kaal kui eriteadmisteta isikul. Seega ei saa L.J. i seisukohta vigastuste tekkimise võimalikkuse kohta eirata, eriti olukorras, kui seda toetab objektiivse tõendina asjaolu, et A. Klasil puudusid löömisele viitavad vigastused. Maakohtu otsuses on viidatud sellele, et kuivõrd kannatanut rünnati rusikas käega, siis sõrmenukkidest moodustub löögi hetkel sirgena vaadeldav joon, mistõttu vigastuse 4x1 cm tekitamine ka sellisel moel ei ole elulise usutavuse aspektist võimatu. Kaitsja ei nõustu kohtu järeldusega põhjusel, et sellisel juhul peaksid elulise usutavuse ja tunnistaja L.J. i ütlustele tuginedes olema A. Klasil löömisele viitavad vigastused sõrmenukkidel. Maakohus on otsuses osundanud vanglatöötaja T.T. õiendile, milles T.T. esitab oletuse, et A. Klas oli teadlik, olukorrast, kus üks kinnipeetav tekitas endale ise vigastused, et kaaskinnipeetavast lahti saada ning et A. Klas kasutab sama vabandust. Kaitsja leiab, et tegemist on vaid oletusega. Juhtumil, kui vanglas selline intsident aset leidis, on samaväärne võimalus sellist informatsiooni kasutada ja selle järgi käituda ka kannatanul. Kokkuvõtlikult on kaitsja seisukohal, et A. Klasi poolt T.S. i löömine ei ole tõendamist leidnud ja tekkinud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. 5 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED Ringkonnakohtu istungil jäid A. Klas ja tema kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära A. Klasi, tema kaitsja, prokuröri ning uurinud kohtutoimiku materjale, leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks, s.o A. Klasi õigeksmõistmiseks talle

§ 121lg 1 järgi süüksarvatud kuriteos, puudub alus.

Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks teha kohtuotsuses täpsustuse A. Klasi karistuse kandmise aja alguse osas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade, mille kohaselt luges kohus A. Klasi süü tõendatuks, ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Apellatsioonis leiab kaitsja, erinevalt maakohtust, et T.S. i ütlused selle kohta, et A. Klas teda lõi, ei ole eluliselt usutavad. Esmalt toob kaitsja välja asjaolu, et olukorras, kus kannatanu lebas paremal küljel, toetudes seejuures paremale käele, mis oli küünarnukist kõverdatud, ei ole eluliselt usutav, et ta tõstis enda kaitseks parema käe. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et T.S. i poolt enese kaitsmises parema käega ei ole midagi eluliselt ebausutavat. Kannatanu ütluste kohaselt lamas ta A. Klasi rünnaku hetkel nari ülemisel korrusel paremal küljel ja tema pea toetus paremale käele, mis oli küünarnukist kõverdatud. Arvestades T.S. i kehaasendit said seega A. Klasi esimesed löögid tabada ainult kannatanu vasakut näopoolt. Nimetatut kinnitavad ka kannatanul fikseeritud vigastused tema vasakul näopoolel. Ringkonnakohtu arvates on eluliselt igati usutav, et pärast näkku saadud lööke, muutis T.S. oma kehaasendit ega jäänud külili asendisse, pea toetumas küünarnukist kõverdatud paremale käele. Ringkonnakohtu arvates tegutseb isik, saanud löögid näkku, instinktiivselt, pöörates eelkõige oma pea ohust eemale ning püüdes ennast samaaegselt ka kuidagi kaitsta. Kuivõrd kannatanu parem käsi oli teda rünnanud A. Klasile lähemal, siis on igati loogiline, et pärast kehaasendi muutmist kasutas T.S. enese kaitsmiseks nimelt paremat kätt. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ülalkirjeldatud käitumist kinnitab ka T.S. i parema käel fikseeritud punetav ala. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega, nagu oleks maakohus, vaatamata kannatanu kohtuistungil antud ütlustele, asunud ise sündmuste käiku konstrueerima. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja eeltoodut väites lähtunud väärast eeldusest, et T.S. kaitses enda vasaku käega. Tutvunud T.S. i ütlustega leiab ringkonnakohus, et taoliseks eelduseks puudub alus. 6 Kannatanu on

1. juunil 2019 toimunud kohtuistungil vastanud prokuröri küsimusele, kuidas tema kätele vigastused tekkisid, et ta pani käed ette. Kaitsja küsimusele, millisel käte osal tal vigastused avastati, on kannatanu väitnud, et ei mäleta, vist õla piirkonnas. Seega ei ole kannatanu kohtuistungil kordagi väitnud, et ta kaitses end A. Klasi rünnaku vastu vasaku käega.
2. juulil 2019 toimunud kohtuistungil on kannatanu kohtu sellekohastele küsimustele vastates väitnud, et ta ei mäleta, millise käega ta ennast kaitses ning ta vaid eeldab, et jõudis vasaku käe ette panna. Seega ei ole T.S. ka nimetatud kohtuistungil tõsikindlalt väitnud, et kaitses end vasakut kätt kasutades. Ringkonnakohtu arvetes on asjaolu, et T.S. ei mäleta, millist kätt ta A. Klasi rünnaku tõrjumiseks kasutas, rünnaku ootamatust ja selle lühiajalisust arvestades, ka igati mõistetav. Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus on T.S. i ütluste elulist usutavust vaagides igati põhjendatult lähtunud kriminaalasjas tuvastatud faktilistest asjaoludest (T.S. il asusid vigastused nimelt paremal käel). Pealegi ei ole ringkonnakohtu jaoks loogiline, et T.S. kaitses ennast nimelt vasaku käega, sest vasakut kätt kasutades jäänuks ta ikkagi näoga A. Klasi poole, mida inimene rünnaku korral püüab igati kaitsta. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis esitatud arutluskäiguga, nagu ei olnud süüdistataval, arvestades nari kõrgust põrandast ja T.S. i kehaasendit, võimalik tabada kannatanu vasakut näopoolt ning vigastused pidanuks tekkima kannatanu lõua piirkonnas. Ringkonnakohtu jaoks on kaitsja taoline arutluskäik mõistetamatu. T.S. i ütluste kohaselt lamas ta A. Klasi rünnaku hetkel nari ülemisel korrusel. Isegi kui lähtuda kaitsja arutluskäigust, et löögi hetkel oli kannatanu nägu põrandast 180 cm kõrgusel (nari kõrgus 150 cm ja 30 cm küünarnuki pikkust), ei valmista ringkonnakohtu arvates taolisel kõrgusel oleva kannatanu näo tabamine normaalse pikkusega isikule mingeid raskusi. Seega leiab ringkonnakohus, et A. Klasil puhul ei olnud midagi ületamatut tabada T.S. i vasakut näopoolt. Seda enam, et ringkonnakohtul oli kohtuistungil võimalus veenduda A. Klasi kasvus, mis on pikem kui 180 cm. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kannatanu 4x1 cm suurusega hematoom vasaku silma nurgas on tegelikkult nahamarrastus ning objektiivselt ei saa see olla tekitatud rusikaga löömisest. Nimetatud väidet põhistab kaitsja meditsiinitöötaja L.J. i ütlustega, milliste kohaselt on T.S. i vasaku silma all muhk, mis võib olla tekkinud löömisest vastu mingit tugevamat eset. Oluline on ka see, et A. Klasil puuduvad löömisele viitavad vigastused. Samas aga on L.J. avaldanud, et juhul kui löök on toimunud rusikaga, siis jäävad kätele, nukkidele, sõrmedele väikesed vigastused. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eeltoodud väide on eksitav. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on L.J.
3. augustil 2018 koostanud õiendi mille kohaselt toimetati T.S. meditsiiniosakonda tal esinevate kehavigastuste fikseerimiseks. Õiendi kohaselt fikseeris L.J. T.S. il vasaku silma nurgas hematoomi u 4x1 cm, laubal vasemal hematoomi u 2x3 cm vasaku kõrva punetuse parema õlavarre sisepinnal punetava laigu ning parema 7 küünarvarre sisepinna valulikkuse. Seejuures on õiendis ka märgitud, et mujal väliseid vigastusi ei sedastatud (tl 51). Kohtuistungil on L.J. kinnitanud nimetatud õiendi koostamist ning selles fikseeritud vigastuste esinemist T.S. il. Seega, nimetatud õiendist nähtuvalt, ei ole L.J. T.S. i füüsilisel läbivaatusel fikseerinud kannatanul muhu esinemist vasaku silma all. Maakohtu istungil, pärast T.S. ist tehtud fotoga tutvumist, on L.J. tõepoolest väitnud, et T.S. il on silma all muhk. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd L.J. ei ole T.S. i füüsilisel läbivaatusel fikseerinud kannatanu kehavigastusena muhku vasaku silma all, siis on L.J. , vaid T.S. i fotot vaadeldes, teinud eksliku järelduse muhu esinemise kohta. Samas ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, et kannatanu vasaku silma nurgas avastatud 4X1 cm suurune hematoom on tegelikult nahamarrastus ning see ei saa objektiivselt olla põhjustatud rusikalöögiga. Ringkonnakohus leiab, et taoline kaitsja väide ei põhine L.J. i ütlustel ega ka mingitel teistel kriminaalasjas kogutud tõenditele ning jääb seega vaid kaitsja subjektiivseks arvamuseks.
4. augustil 2018 on L.J. fikseerinud T.S. il vasaku silma nurgas hematoomi suurusega umbes 4x1 cm. Kriminaaltoimikus asuvalt fotolt on võimalik tuvastada, et T.S. i vasaku silma nurgas asub punetav ala (tl 46). Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kaitsja L.J. ilt küsinud, kuidas L.J. kannatanu vasaku silma nurgas asuvat vigastust nimetab, kas hematoomiks või sinikaks või marrastuseks. Kaitsja küsimusel on L.J. vastanud, et see on hematoom. Ka on tunnistaja kaitsjale selgitanud, et hematoom on verevalum, kudede vahel on kogunenud veri. Rahvakeeles nimetatakse seda sinikaks või turseks. L.J. on selgitanud, et suurem turse võib hetkega minna sinikaks, kuid kui tegemist on väiksema kapilaari purunemisega, siis sinikas areneb välja hiljem. Kaitsja korduvale küsimusel vastates, kas on õige öelda, et tegemist on hematoomiga, on L.J. vastanud jaatavalt. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul igasugune alus kahelda, et T.S. i vasaku silma nurgas asuva vigastuse näol oli tegemist hematoomiga. Seda enam, et ka kaitsja ei ole apellatsioonis seadnud kahtluse alla L.J. i meditsiinilist pädevust, leides, et L.J. on meditsiiniliste eriteadmisega isik. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka kaitsja väidet, et kuivõrd A. Klasi kätel ei avastatud vigastusi, siis ei tekitanud kannatanul fikseeritud vigastusi süüdistatav. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi vigastuste puudumine A. Klasi kätel, ei välista kuidagi seda, et T.S. i lõi nimelt A. Klas, sest mitte igasuguse rusikalöögi tagajärjel ei teki ründaja kätele vigastusi. Apellatsioonis vaidlustab kaitsja maakohtu otsustuse tugineda A. Klasi süü tuvastamisel vanglatöötaja T.T. poolt koostatud õiendile T.S. i ja A. Klasi vahel toimunu kohta. Kaitsja leiab, et samaväärne võimalus õiendis nimetatud informatsiooni kasutamiseks oli ka kannatanul. Kriminaalasjas materjalide hulgas on T.T. poolt
5. augustil 2018 koostatud õiend Tartu Vangla direktorile, millises käsitletakse T.S. i ja A. Klasi vahel toimunud intsidenti. Nimetatud 8 õiendis on T.T. esitanud omapoolse arvamuse, et kuivõrd Tartu Vangla E-7 osakonnas oli olukord, kus kinnipeetav tekitas endale ise vigastusi, et kaaskinnipeetavast nö „lahti saada“, siis võib ka A. Klas kasutada sama vabandust. Ringkonnakohus leiab, erinevalt kaitsjast, et maakohus ei ole nimetatud õiendis kajastatut kasutanud A. Klasi süü tõendamisel. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus vaid märkinud, et ei jäta tähelepanuta nimetatud õiendis märgitut ja seda põhjusel, et kohtule teadaolevalt ei viibinud T.S. nimetatud eluosakonnas ning nimetatud informatsiooni ei omanud. Seega viitab kohus vaid T.S. il taolise informatsiooni puudumisele ning ringkonnakohtu arvates vastab A. Klasi väitele, et T.S. tekitas ise temal fikseeritud vigastused. Siinjuures nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et T.T. poolt õiendis kajastatud näol on tegemist vaid T.T. poolse oletusega A. Klasi tegutsemismotiivide suhtes. Nimetatud väide ei ole ringkonnakohtu arvates kriminaalasjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud ning kuivõrd tegemist on vaid oletusega, siis ei saa see ka kuidagi tõendada A. Klasi poolt kuriteo toimepanemist. Puutuvalt kaitsja etteheitele, nagu oleks T.T. põhjendamatult nimetanud A. Klasi kohtuistungil manipuleerivaks isikuks, märgib ringkonnakohus, et see on T.T. subjektiivne arvamus A. Klasi kohta, mis ei mõjuta kuidagi A. Klasi süüküsimuse otsustamist ning seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel pikemalt peatuda. Apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule ette seda, et kohus tunnistas A. Klasi süüdi kannatanu 4 korral löömises. Kaitsja arvates ei ole ühestki kohtus uuritud tõendist võimalik välja lugeda, et lööke oli nimelt
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on A. Klasi õigustatult süüdi tunnistanud T.S. i neljal korral löömises. T.S. i ütluste kohaselt ta ei mäleta mitu korda A. Klas teda lõi. Kannatanu on kinnitanud, et mitu korda. Kohtu küsimustele vastates on T.S. kinnitanud, et lööke oli kindlasti kolm. Ringkonnakohtu arvates annab kannatanu väide, et lööke oli kindlasti kolm, põhjendatud aluse mõista A. Klasi süüdi 4 löögi sooritamises. Ringkonnakohus lähtub siinjuures asjaolust, et tegelikkuses kannatanu ei mäleta täpselt mitu korda teda löödi ning ka kannatanu väide, et lööke oli kindlasti kolm, viitab sellele, et lööke oli tema arvates rohkem kui kolm. Samas leiab ringkonnakohus, et A. Klasi süüküsimuse otsustamisel ei oma olulist tähtsust asjaolu, kas süüdistatav põhjustas T.S. ile vigastused 3 või 4 löögiga. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetluse norme, kui on jätnud kohtuotsuse resolutiivosas märkimata A. Klasi karistusaja alguse. KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt esitatakse kohtuotsuse resolutiivosas muuhulgas ka karistuse kandmise algus. Kohtuotsusest nähtuvalt ei ole maakohus, tehes A. Klasi suhtes süüdimõistva otsuse, kohtuotsuse resolutiivosas märkinud süüdistatava karistus kandmise alguskuupäeva. Taoline rikkumine on, tulenevalt KrMS § 313 lg 1 p 6, ringkonnakohtu arvates vaadeldav KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Samas leiab ringkonnakohus, et nimetatud rikkumist on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada ning seetõttu ei tingi nimetatud rikkumine kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. 9 Maakohus on A. Klasile liitkaristuse moodustanud lähtudes

§ 65lg 2 sätestatust.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt suurendati käesolevas kriminaalasjas A. Klasile mõistetud 6 kuulist vangistust

§ 65

lg 2 alusel talle varasemalt mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aasta ja 6 kuu võrra ning süüdistatavale mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 5 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 reguleerib liitkaristuse moodustamist kohtuotsuste kogumi korral, s.o olukorras, kus isik paneb pärast süüdimõistmist (kuid enne karistuse ärakandmist) toime uue kuriteo.

§ 65

lg 2 tulenevalt moodustatakse liitkaristuse sellisel juhul taoliselt, et suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega on

§ 65

lg 2 korral liidetavateks uue kuriteo eest mõistetud karistus (käsitletava kohtuotsusega mõistetud karistus 6 kuud vangistust) ning eelmise kohtuotsusega (antud juhul kriminaalasjas nr 1-18-3691) mõistetud karistuse ärkandmata osa. Seejuures saadakse ärakandmata karistuse osa sel teel, et eelmise kohtuotsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud (antul juhul oli 26. juuliks 2019 kantud 1 aasta ja 6 kuud vangistust).

§ 65

lg 2 sätestatud liitkaristuse moodustamise viis, kus uue kohtuotsusega mõistetud karistusele tuleb liita eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, viitab ringkonnakohtu arvates üheselt sellele, et ka karistuse kandmise aja alguseks saab olla vaid uue kohtuotsuse tegemise hetk. Seega tuleb A. Klasile mõistetud karistuse kandmise aja alguseks lugeda

1. juuli
2. Menetluskulu Kaitsja Anne Vissak esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 424,80 euro suuruses summas, sh käibemaks 70,80 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele, kaitsealusega konsulteerimisele ja apellatsiooni koostamisele 7,5 tundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must tasu 424,80 eurot, milles sisaldub käibemaks 70,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui ringkonnakohus teeb ühe KrMS § 337 lg 1 p 2-4 nimetatud lahendi, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd käsitletavas kriminaalasjas tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 2 ettenähtud lahendi, siis tuleb kaitsjale hüvitatav summa jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus 10