) § 32 lg-s 5 sätestatu, mille kohaselt olukorras, kus sundtäitmisele esitatud rahalise nõude täitmine õnnestub kohtutäituril osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kohtutäituri tegevuse tulemusena laekus avaldajale 85,09 eurot ehk 0,07% nõudesummast. Nõude tasaarvestamine ei toimunud kohtutäituri tegevuse tulemusena. Seega oleks kohtutäituri põhitasu pidanud arvestama sissenõutud summalt. Puudutatud isikute seisukohad 2. Puudutatud isik II palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja nõue puudutatud isiku II vastu lõppes tema enda tasaarvestuse tulemusena, mistõttu lõpetati selles osas ka täitemenetlus. Avaldajal lasus kohustus tasuda pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt (
Kohtutäitur oli teinud täitetoiminguid: puudutatud isiku II pangakontod arestiti, temale ja tööandjale saadeti tasumise teateid ja meeldetuletusi. 3. Kohtutäitur palus jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohtutäituri otsuse õiguslikuks aluseks oli täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 4, mille kohaselt jäävad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral täitekulud sissenõudja kanda. Praeguses 2 täitemenetluses oli põhivõlgnevuse suurus 80 848,94 eurot ja kohtutäituri tasu suurus 4 320 eurot (
Maakohtu lahend 4. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus määras puudutatud isiku II hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 360 eurot, mille mõistis avaldajalt välja. Samuti kohustas avaldajat tasuma tasumisega viivitamise korral viivist. Avaldaja esitas maakohtule tähtaegselt kaebuse kohtutäituri tegevusele, olles eelnevalt läbinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-s 1 nõutud kohtueelse menetluse. Avaldajal ei olnud vastuväiteid sellele, et täitekulud jäid tema kanda. Avaldaja väitis, et kohtutäitur oli põhitasu suuruse ebaõigesti määranud, kuivõrd oleks pidanud põhitasu arvestama üksnes reaalselt sissenõutud summalt, s.o 85,09 eurolt. Põhjendamatu oli väide, et kohtutäitur pidi põhitasu suuruse määrama üksnes
lg 5 alusel ehk täitemenetluse kaudu sissenõutud summast lähtuvalt.
Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et kohtutäituril on õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult käesolevas seaduses sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse sissenõudjale vms). Kui osa nõudest on rahuldatud täitemenetluses ja osa väljaspool, siis määratakse tasu osaliselt täitemenetluse kaudu rahuldatud nõude põhjal ning väljaspool menetlust tasutud osalt
MS § 32 lg 5 alusel, vaid koostoimes teiste tasu määramise aluseks olevate asjaolude ja sätetega. Praeguses asjas lõppes sundtäidetav kohustus 02.12.2016, mistõttu tunnistas kohus sundtäitmise lubamatuks. Alles 30.03.2017 esitas avaldaja kohtutäiturile kinnituse, et sissenõudja nõue on tasutud tasaarvestuse teel. Seda tuli põhitasu suuruse määramisel arvesse võtta. Sellisel juhul jäävad kõik täitekulud TMS § 221 lg 4 alusel sissenõudja kanda. täitemenetluses oli sissenõutavaks summaks 80 848,94 eurot, millelt kohtutäitur määras 06.03.2019 otsusega
alusel tasuks 3 600 eurot, millele lisandub käibemaks 720 eurot, s.o kokku 4 320 eurot. Kohtutäitur selgitas, et arvestas
lg 5 alusel sissenõudjale ülekantud summadelt (246,42 eurot) proportsionaalselt tasu 23,72 eurot, mille arvestas põhitasust maha. Nii kujunes avaldajalt välja mõistetava tasu suuruseks 4 296,28 eurot. Kohtutäituri sellekohane otsus oli seaduspärane. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda. Kohtutäituril menetluskulud puudusid, puudutatud isiku II menetluskulud olid põhjendatud 360 euro ulatuses. Nimetatud summalt tuli välja mõista viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Määruskaebus 5. Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega tühistada kohtutäituri 31.01.2019 otsus ja 06.03.2019 kaebuse lahendamise otsus ning kohustada kohtutäiturit tegema uus põhitasu otsus, mis vastab seadusele. Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Maakohus jättis tähelepanuta, et kohtutäitur ei viidanud 31.01.2019 täituri tasu väljamõistmise otsuses ega kaebuse lahendamisel otsuse õigusliku alusena
Samuti ei viidanud kohtutäitur sellele oma vastuses. Kohtutäitur ei rakendanud viidatud sätet teadlikult, sest selleks puudusid eeldused. Avaldaja ei taotlenud täitemenetluse lõpetamist, vaid kinnitas täitemenetluse nr 014/2012/2957 esemeks olevate sissenõudja nõuete tasumist tasaarvestuse 3 teel. Nende nõuete osas nõustus avaldaja täitemenetluse lõpetamisega. Täitmisele jäi kohtutäituri tasu nõue. Seega ei lõpetanud kohtutäitur täitemenetlust. Tegu ei olnud erandliku olukorraga, mil sissenõudja peaks maksma kohtutäituri põhitasu
Kohtutäituri tasu maksma kohustatud isikuks muutus avaldaja TMS § 221 alusel. Sellises olukorras ei reguleerinud kohtutäituri tasu suurust erinorm
lg 2, vaid
Menetluse edasine käik
Sissenõudja sellekohast avaldust ei esitanud. Reeglina tasub täitekulud võlgnik, v.a
Menetluskulud palus kohtutäitur jätta poolte endi kanda. 8. Puudutatud isik II palus jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäituri otsust ei muutnud ebaõigeks asjaolu, kas ta nimetas otsuses kõik kohaldatavad õigusnormid (
Kohtutäitur võis iseseisvalt otsustada tasude nõudmise üle.
lg 2 ja
Avaldaja oli seisukohal, et 4 kohtutäituri põhitasu suurus sõltus summast, mis õnnestus kohtutäituril täitemenetluses sisse nõuda (
lg 2) ja
lg 2 praegusel juhul kohaldada ei saanud, sest avaldaja ei taotlenud täitemenetluse lõpetamist. Kohtutäitur nõustus
lg 2 kohaldamise võimatusega, tuues samuti põhjusena välja, et talle ei esitatud sellekohast avaldust. Samas ei nõustunud ta avaldaja seisukohaga, et praeguses asjas tuli kohtutäituri põhitasu välja mõista üksnes
Tema hinnangul tulenes TMS § 221 lg-st 4 avaldajale kohustus kõik täitekulud kanda. Maakohus nõustus kohtutäituriga, et TMS § 221 lg-st 4 tuli avaldajale kohustus kõik täitekulud kanda. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul sätestab TMS § 221 lg 4 üldreegli, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda, kuid ei piira
-is sätestatud põhimõtete kohaldamist tasu suuruse kindlaksmääramisel. Nõndasamuti tuleb sellises täiteasjas kohtutäituri tasu suuruse määramisel, mille sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks, arvestada
Viidatud õigusnormi kohaldamise võimalusi on Riigikohus kirjeldanud muuhulgas lahendis, millele maakohus viitas vaidlustatud lahendis, kuid millest tulenevad põhimõtted kohaldamata jättis (Riigikohtu 16.12.2015 määrus asjas nr 3-2-1-108-15).
lg 2 on säte, mis reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist olukorras, mil kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla sissenõudjale otse tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda (vt ka Riigikohtu 07.06.2017 määrust asjas nr 3-2-1-51-17, p 18; Riigikohtu 15.06.2016 määrust asjas nr 3-2-1-32-16, p 14). Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita osaliselt, tuleb arvestada
lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse n-ö väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu
Vajaduse korral tuleb kohaldada mõlemat sätet, määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu
lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt
lg 2 alusel nõudes (vt ka Riigikohtu 16.12.2015 määrust asjas nr 3-2-1-108-15, p 11. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub
lg 2 nii juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale kui ka olukorras, kus nõue rahuldatakse tasaarvestuse kaudu. Nimelt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses alates ajast, mil neid võis tasaarvestada, s.t nõue rahuldatakse kohustusest vabanemise kaudu.
lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. Seda enam, et täitemenetlus võib jätkuda kohtutäituri tasu nõudes (vt ka Riigikohtu 16.12.2015 määrust asjas nr 3-2-1-108-15, p 13; Riigikohtu 16.09.2015 määrust asjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Sellises olukorras piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta (vt ka Riigikohtu 15.06.2016 määrust asjas nr 3-2-1-3216, p 14), aga ka teatest tasaarvestuse toimumisest, nagu praegusel juhul. Seega pidi kohtutäitur lähtuma tasuotsuse tegemisel nii
lg-st 2 kui ka
lg-st 2, mitte juhinduma üksnes täitemenetluse kaudu sissenõutavast summast ja
Menetluskulude jaotus 5 11. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta menetlusosaliste endi kanda, v.a maa- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv, mille kohus jätab TsMS § 172 lg 10 alusel menetlusosalise kanda, kelle kahjuks lahend tehti, s.o kohtutäituri kanda. Muude menetluskulude kui riigilõivu sellist jaotust õigustab ühelt poolt asjaolu, et reeglina jäetakse hagita menetluses menetluskulud avaldaja, kui isiku, kelle huvides lahend tehakse, kanda (TsMS § 172 lg 1 esimene lause). Teiselt on avaldaja kaebus suures osas põhjendatud ning algpõhjus, miks täna toimub vaidlus täitemenetluse kulude üle, on asjaolu, et puudutatud isik II ei täitnud pikema aja vältel oma kohustusi avaldaja ees. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem (vt nt Riigikohtu 16.10.2012 määrust asjas nr 3-2-1-119-12, p-d 20 ja 21). Avaldaja tasus avalduse esitamisel riigilõivu 15 eurot ja määruskaebuse esitamisel 50 eurot. Vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-le 10 tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel hagita menetluses riigilõivu 15 eurot ja RLS § 59 lg 15 järgi tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Seega tuli nii avalduselt kui määruskaebuselt riigilõivu tasuda 15 eurot, s.o kokku 30 eurot, mis tuleb kohtutäiturilt välja mõista. Vastavalt avaldaja poolt menetluses esitatud taotlusele (tl 49) ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab puudutatud isik I maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral avaldajale viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.