Obsah (7)

§ 177§ 444§ 657§ 632§ 448§ 163§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

1. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
2. aprilli 2019 otsus muutmata.
3. Lugeda Tartu Maakohtu
4. aprilli 2019 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1 Rahuldada Cella Transport OÜ hagi Antegro OÜ vastu põhivõla 900 euro ja viivise väljamõistmiseks osaliselt. 4.2 Välja mõista Antegro OÜ-lt Cella Transport OÜ kasuks põhivõlg 900 eurot ja viivis 33 eurot 53 senti. 4.3 Jätta hagi rahuldamata 566 euro 47 sendi väljamõistmiseks. 4.4 Jätta menetluskuludest maakohtus 62% Antegro OÜ kanda ja 38% Cella Transport OÜ kanda. 4.
5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.“ 5.

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

1. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
2. Cella Transport OÜ (hageja) esitas
3. oktoobril 2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Antegro OÜ-lt (kostjalt) 900 euro väljamõistmiseks. Seoses nõudele vastuväite esitamisega lõpetas kohus
4. novembril 2018 maksekäsu kiirmenetluse ning nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
5. Hageja esitas
6. detsembril 2018 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus välja mõista kostjalt põhivõla 900 eurot ja viivise 600 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Harju Maakohus keeldus
7. detsembri 2018 määrusega hagi menetlusse võtmisest ja edastas selle kohtualluvuse järgi Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajale. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja
8. mail 2018 hagejale transporditellimuse nr 1835/1-
9. Tellimuse p 5 kohaselt soovis kostja basseinikatte transporti Slatinanyst Tšehhi Vabariigist 2 Pärnusse Lao tänavale. Tellimuse p 7 kohaselt oli veotasu 900 eurot (koos käibemaksuga). Hageja aktsepteeris kostja tellimust ning pooled sõlmisid veolepingu. Hageja on veolepingut täitnud.
10. mail 2018 esitas hageja kostjale arve nr 181219 summas 900 eurot maksetähtajaga
11. juuni 2018 ja viivise nõude 1% tasumata summalt päevas. Kostja ei ole arvet tasunud. Hageja tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 774 lg-le 1, § 775 lg 1 p-dele 9 ja 10 ning § 787 lg-le 1, samuti CMR Konventsiooni artiklile
12. Hageja väitel tellis kostja konkreetse kauba veoks veoteenuse, mitte ei võtnud kaubaruumi (5 LDM) üürile. Kostjal kui veo tellijal ei ole õigust otsustada kauba laadimisprotsessi, paigutuse ja veo käigu kohta. Praegusel juhul otsustasid kaubasaatja ja autojuht paigutada paar kasti koormas basseinidetailide vahele, et vältida nende liikumist ja hõõrdumist. Kaup jõudis sihtkohta rikkumata kujul.
13. Kostja vaidles hagile vastu. Tellimuse kohaselt oli koguseks märgitud 5 laadimismeetrit (LDM). Kaup, mille vedu kostja tellis, oli väga kergelt purunev. Selleks, et mitte riskide kauba purunemisega, ei tohtinud selle peale ega kõrvale mitte midagi laduda. Sellest tulenevalt tellis kostja varuga kaubaruumi. Kauba saaja (kolmas isik) teavitas kostjat sihtkohta saabunud kaubast ning asjaolust, et kaubaruumi, mis oli tellitud ainuüksi kostja tellitud kauba jaoks, ladustati ka võõrast kaupa. Seega kasutas hageja kostja tellitud kaubaruumi muu kauba veoks omavoliliselt, sellest eelnevalt kostja teavitamata. Kostja ei saanud tellitud kaubaruumi (5 LDM). Kostja nõudis hinna alandamist 500 eurole, millele lisandub käibemaks. Tellimuse kohaselt puudub poolte vahel viivisemäära kokkulepe. MAAKOHTU LAHEND
14. Tartu Maakohus rahuldas
15. aprilli 2019 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 900 eurot ja viivise 600 eurot (kokku 1500 eurot). Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 700 eurot. Maakohus viitas

§ 444

lg-tele 1, 2 ja 4 ning VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le, § 774 lg-le 1 ning CMR Konventsiooni V peatüki art-le

1. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud transporditeenuse osutamise leping. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hageja käest transporditeenust saanud. Samuti ei vaidle pooled transporditeenuse osutamise kvaliteedi üle. Maakohus märkis, et kostja väitest jääb arusaamatuks, kellel „meil“ on õigus vähendada veoraha (tellijal või vedajal). Praeguses asjas ei ole kaubakogus ega teised tellimuse tingimused muutunud, millest hageja oleks pidanud kostjat teavitama. Kostja kaup võeti peale kokkulepitud ajal ning transporditi ilma pretensioonideta kohale. Asjaolu, et kostja kauba peale oli pandud paar pappkasti, ei anna kostjale alust keelduda arve tasumisest. Kostja ei ole tõendanud, et talle osutatud transporditeenuse käigus oleks kaup saanud vigastada või oleks kohale toimetamisega muud moodi oluliselt rikutud veolepingust tulenevaid kokkuleppeid. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ning jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta, et kostja ei saanud teenust täies ulatuses. Hageja on lepingut rikkunud. Kostja tellis hagejalt kauba transpordi koos kaubaruumiga. Kostja koostas hinnapakkumise just nimelt kaubaruumile 5 LDM, mitte kindlatele parameetritele vastava kauba transpordiks. On oluline vahe, kas tellitakse kindlatele parameetritele vastava kauba transport (nt kaubaalus täis kaupa) või kaubaruum laadimismeetrites. 3 Kostja ei nõustu maakohtuga selles, et ei ole võimalik aru saada, kellel „meil“ on õigus vähendada veoraha. Kostja viitab lausele „Vedaja on kohustatud Antegro OÜ-d koheselt teavitama kaubakoguse või teiste tellimuse tingimuste muutumisest“. „Meie“ all on mõeldud kostjat. Ei ole eluliselt usutav, et vedaja (hageja) ise sooviks enda tasu vähendamist. Lepingu punktis „kaup“ sätestatud kaubaruumi 5 LDM muutus on tellimuse/lepingu oluline tingimus. Hagejal oli kohustus kostjat lepingutingimuste muutumisest teavitada. Kostja nõudeõigust õiguskaitsevahendina toetab VÕS § 101 lg 1 p 5 ja §
3. Maakohus ei ole neid sätteid kohaldanud. Kostja on esitanud fototõendi selle kohta, et hageja on ladustanud kostja tellitud kaubaruumi kolmandate isikute kauba. Seda on kinnitanud hageja ise ning maakohus on seda ka tuvastanud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud CMR Konventsiooni V peatüki art
4. See ei sätesta kindlaid juhtumeid veolepingu nõuete esitamiseks, vaid nõuete esitamise tähtajad. Maakohus ei ole arvesse võtnud mõistlikkuse põhimõtet, jättes arvestamata kostja esitatud tõendid ja kirjalikud seisukohad. Kostja on esitanud teistele veoettevõtetele tehtud päringud ning juhised, kuidas toimub veoseohutuse tagamine maateetranspordil, võttes arvesse kauba kinnitamist. Maakohus on välja mõistnud viivise, mille määr ei ole kooskõlas lepingu, võlaõigusseaduse ega Riigikohtu praktikaga. Lepingus ei olnud viivisemäära kokkulepet. Hageja esitatud arve ei ole leping. Kostja on vaidlustanud viivise nõude koos viivisemääraga. Riigikohtu praktika kohaselt saab pidada mõistlikuks ettevõtete vahelist viivise määra 73% aastas. Viivisemäär 365% aastas ei ole mõistlik määr ning on seega tühine. Hageja saab nõuda üksnes seadusega sätestatud viivisemäära.
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt väljamõistetud viivise suuruse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks viivis 33 eurot 53 senti. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ja jätta menetluskuludest 62% kostja ja 38% hageja kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 8. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse esitamise õigust. Üldjuhul saab apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (

§ 632lg 1).

Teatud juhtudel tuleb menetlusosalisel teatada kohtule soovist esitada apellatsioonkaebus (

§ 448

lg 4¹) ning kui ta seda tähtaegselt ei tee, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud (

§ 448lg 4²).

9. Vaidlustatud otsuses on maakohus selgitanud, et menetlusosalisel tuleb teatada apellatsioonkaebuse esitamise soovist (

§ 448lg 4¹).

Kostja teatas vastavast soovist

1. mail
2. Maakohus jättis
3. mai 2019 määrusega kostja taotluse täiendava otsuse tegemiseks rahuldamata, kuna kostja ei teatanud apellatsioonkaebuse esitamise soovist tähtaegselt. Maakohus luges, et kostja on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud (

§ 448lg 4²).

10. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud otsuses on maakohus vastuoluliselt viidanud nii

§ 444

lg-tele 1 ja 2 (lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava osaga otsus) kui ka

§ 444lg-le 4 (kirjeldava ja põhjendava osata otsus).

Otsus ei saa olla samaaegselt tehtud nii

§ 444

lg-te 1 ja 2 kui ka

§ 444lg 4 alusel.

Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul on 4 tegemist

§ 444lg-te 1 ja 2 järgse lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava osaga otsusega.

Maakohtu otsus sisaldab põhjendusi lihtsustatud kujul ning hageja nõue ja asjaolude kirjeldus on järeldatav otsuse põhjendavast osast. 11.

§ 448

lg 4¹ esimese lause kohaselt täiendab kohus

§ 444

lg 4 alusel tehtud kirjeldava või põhjendava osata otsust puuduva osaga, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus.

§ 448

lg 4¹ viienda lause kohaselt võib kohus koostada tervikuna kohtuotsuse ka

§ 444

lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt.

§ 448lg 4¹1 viies lause jätab eksitava mulje.

See ei tähenda, et menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist.

§ 448

lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o

§ 444

lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest (vt Riigikohtu 27. mai 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-14, p 11). Eelneva tõttu ei pidanud kostja apellatsioonkaebuse esitamise soovist kohtule teatama. Kostja apellatsioonkaebuse esitamise õigust ei mõjuta asjaolu, et ta taotles otsuse täiendamist ja maakohus jättis selle taotluse rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus on esitatud

§ 632lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

1. Hageja on esitanud kostja vastu nõude 900 euro suuruse veotasu ja viivise saamiseks. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: 1) poolte vahel oli sõlmitud kaubaveoleping; 2) lisaks konkreetsele kaubale (basseinikattele) oli hageja paigutanud kaubaruumi veel paar kasti; 3) kaup on kolmandale isikule (saajale) üle antud; 4) kaup ei ole kahjustada saanud. Vaidlus on aga selles, kas hageja on kaubaveolepingut rikkunud sellega, et lisaks konkreetsele kaubale (basseinikattele) oli ta paigutanud kaubaruumi veel paar kasti ning kas sellest tulenevalt oli kostjal õigus alandada veotasu.
2. Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et vaidluse lahendamisel kohalduvad CMR sätted. CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: 1) lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides; 2) vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga; ja 3) kaupade transpordi eest makstakse tasu. Need tingimused on praeguses vaidluses täidetud. CMR-is ei ole veolepingut ammendavalt reguleeritud ning reguleerimata osas laienevad veolepingule riigisisese õiguse sätted. Veolepingule kohalduvad aga VÕS-i sätted üksnes ulatuses, milles seda ei ole juba CMR-is reguleeritud (vt nt Riigikohtu
3. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-15, p 13). Selliselt ei kohaldu maakohtu viidatud VÕS §
4. Veotasu alandamise õigust tuleb kontrollida aga VÕS § 112 kohaselt, kuna CMR-is ei ole veotasu alandamist reguleeritud.
5. Hindamaks seda, kas hageja on kaubaveolepingut rikkunud, tuleb kindlaks teha, milline oli hageja kohustuse sisu. Hageja arvates oli selleks konkreetse kauba veoteenus. Kostja on seisukohal, et tema tellis 5 LDM kaubaruumi. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et hageja lepingujärgseks kohustuseks oli konkreetse kauba (basseinikatte) veoteenus. Siinkohal tugineb ringkonnakohus tellimusele (tl 71), mille p 5 järgi oli kaubaks basseinikate. Vastupidiseks järelduseks ei anna alust ka asjaolu, et tellimuses on kauba all märgitud ka 5 LDM. Kui pooled oleksid soovinud leppida kokku selles, et kostja tellib 5 LDM kaubaruumi ja lisaks basseinikattele ei tohi kaubaruumi muid kaupu paigutada, oleks nad sellise tingimuse ka kirja pannud.
6. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et kostjal oli õigus veoraha alandamiseks juhul, kui hageja ei teavita teda lepingutingimuste muutumisest. Kuigi tellimuses on märgitud „meie“, ei ole loogiline, et veoraha alandamisest oleks huvitatud hageja. Samas ei ole tegemist kaubakoguse või teiste tellimuse tingimuste muutumisega, mille korral oli hagejal kohustus sellest kostjat koheselt 5 teavitada. Lähtudes sellest, et hageja lepingujärgseks kohustuseks oli konkreetse kauba (basseinikatte) veoteenus, ei ole kaubakogus või teised tellimuse tingimused muutunud.
7. Eelneva tõttu ei ole hageja veolepingut rikkunud. Veotasu alandamise eelduseks on see, et hageja ei teavitanud kostjat lepingutingimuste muutumisest (tellimuse maksetingimuste all olev tingimus) või see, et kostja on vastu võtnud mittekohase täitmise (VÕS § 112 lg 1). Kuna praegusel juhul ei ole hageja veolepingut rikkunud, ei ole kostjal õigust veotasu alandada. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt 900 euro suurust veotasu.
8. Lisaks veotasule (põhinõudele) nõudis hagejalt kostjalt ka viivist. Seejuures tugines hageja arvel märgitud viivisemäärale, milleks on 1% tasumata summalt päevas. Hagi esitamise ajaks oli hageja väitel sissenõutavaks muutunud viiviseks 1530 eurot, hageja nõudis 600 euro suurust viivist. Kostja on viivisenõudele vastu vaielnud, muuhulgas on ta tuginenud viivisemäära kokkuleppe puudumisele.
9. Tellimuses ei ole pooled viivisemääras kokku leppinud. Viivisemäär (1% tasumata summalt päevas) on märgitud arvel. Üldjuhul ei tähenda arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidanud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes (vt nt Riigikohtu
10. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Praegusel juhul ei ole kostja arvet vastu võtnud või seda allkirjastanud, vaid on arvele vastu vaielnud (tl 120). Seega ei ole arvel viivisemäär poolte kokkuleppe osaks saanud ja hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt viivist 1% tasumata summalt päevas.
11. Hagejal on õigus nõuda seadusjärgset viivist, milleks on 8% aastas ehk 0,021918% päevas (VÕS § 113 lg 2 teine lause). Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja üksnes hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist. Hageja on märkinud, et hagi esitamise ajaks oli kostja viivitanud arve tasumisega 170 päeva. Sellest lähtub ka ringkonnakohus. Hagejal on õigus nõuda kostjalt 33 euro 53 sendi suurust viivist (0,021918 x 170 x 900).
12. Eelneva tõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt väljamõistetud viivise suuruse osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 33 eurot 53 senti. Põhinõude (900 eurot) osas jääb maakohtu otsus muutmata. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 900 eurot ja viivis 33 eurot 63 senti. Hagi jääb rahuldamata 566 euro 47 sendi osas (600 – 33,53).
13. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Praegusel juhul rahuldatakse hagi ca 62% ulatuses (hageja nõue oli kokku 1500 eurot, hagi rahuldatakse 933 euro 53 sendi ulatuses).

§ 163lg 1 alusel jääb menetluskuludest 62% kostja ja 38% hageja kanda.

Maakohus on määranud kindlaks üksnes hageja menetluskulude rahalise suuruse, jättes määramata kostja menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulude jaotuse muutmise tõttu toimub menetluskulude rahaline kindlaksmääramine tervikuna maakohtus

§ 174lg-s 4 sätestatud korras.

22. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud

§ 163lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson