KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2019, Tartu Haldusasja number 3-19-1936 Xi kaebus riskihindamise õigusvastasuse tuvastamiseks ja T

§ 121lg 4, § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. Tartu Vanglas kinni peetav X (kaebaja) esitas
2. oktoobril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tunnistada kehtetuks ja ebaõiglaseks tema suhtes läbi viidud riskihindamine ning kohustada vanglat tegema uus riskihindamine. Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla viinud kaebaja suhtes läbi riskihindamise, mille tulemusena märgiti tema ohuhinnanguks „kõrgohtlik“. Kaebaja leiab, et riskihindamine mõjutab otseselt tema vangistuse elluviimist ja iseloomustust. Kaebaja hinnangul on kohtusse pöördumiseks vajalik kohtueelne menetlus läbitud.
3. Tartu Vangla esitas
4. oktoobril 2019 vastuseks kohtunõudele kaebaja
5. augusti
6. a vaidena pealkirjastatud pöördumise (registreeritud nr 1-11/254-1), millest nähtuvalt ta on soovinud vaidlustada
7. juuli
8. a individuaalse täitmiskava I osa (andmed kinnipeetava kohta), märkides, et riskihindamine on teostatud väärandmete alusel. Kaebaja palus teha inspektor-kontaktisikule ettekirjutus uue riskihindamise menetluse korraldamiseks. Tartu Vangla koostas
9. septembril 2019 vastuse nr 1-11/254-2 „Vastus kinnipeetav Xi selgitustaotlusele kõrgohtlikkuse muutmisega“. Vastuses on selgitatud, et kohtupraktikast tulenevalt ei ole täitmiskava haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga programmiline dokument, mille ühelgi sättel ei ole vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Samuti seda, et täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tuleb teha eraldi haldusaktidega. Üksnes vastavate haldusaktide alusel võib vangla teha kinnipeetava suhtes koormavaid toiminguid. Järelikult ei ole võimalik juhendile vastava täitmiskava vaidlustamine vaidemenetluse korras, kuna täitmiskava ei saa iseseisvalt rikkuda kinnipeetava õigusi. Samas vastuses selgitas vastustaja ka riskihindamise menetluse sisu ning kaebajaga seonduvaid asjaolusid ja põhjendusi, mille tulemusena on antud hinnang „kõrgohtlik“. KOHTU SEISUKOHT
10. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega, kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.

1. Kaebaja vaidlustab sisuliselt tema suhtes kinnitatud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas sisalduva riskihindamise tulemuse ning leiab, et see on ebaõige. Kaebaja palub kohustada vanglat tegema uus riskihindamine. Kohtu hinnangul puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus riskihindamise iseseisvaks vaidlustamiseks ja uue riskihindamise läbiviimiseks kohustamise nõude esitamiseks.
2. Justiitsministri
3. mai 2008 määrus nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 1 sätestab, et individuaalne täitmiskava (ITK) on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused ning täitmiskava koostamise protsessi üheks osaks on kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamisest (riskihindamine) (määruse nr 21 § 2 lg 1 ja § 3 lg 1).
4. Riigikohus asus
5. aprilli
6. a määruses haldusasjas nr 3-18-111 seisukohale, et ITK-s märgitud ohuhinnangul ei ole regulatiivset toimet. ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kohus leiab, et ka praegusel juhul puudub ITK-s sisalduvate hinnangute (riskihinnang) eraldiseisvaks vaidlustamiseks õiguskaitsevajadus (

§ 44lg 1).

7. Kaebaja peab tema suhtes tehtud riskihinnangut ebaõigeks ning leiab, et sellest sõltub tema edaspidine vangistuse täideviimine ning hinnang mõjutab talle antavat iseloomustust. Kohus on seisukohal, et kuna riskihindamise tulemusel antav ja täitmiskavas kajastatav ohuhinnang ei riku iseseisvalt kaebaja subjektiivseid õigusi ning isikul on võimalik vaidlustada tema kohta antud ohuhinnangut konkreetse toimingu tegemisel või haldusakti andmisel (nt avavanglasse ümberpaigutamise menetluses või mõnel muul juhul, kui kaebaja arvates tingib riskihindamise tulemus tema õiguste riive). Kaebaja ei ole praegusel juhul nimetanud konkreetset toimingut ega haldusakti, mille tulemust talle antud ohuhinnang mõjutaks. Eelnevat arvestades puudub kaebajal kohtu hinnangul riskihindamise vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus ning kaebus tuleb

§ 121lg 2 p 1 alusel tagastada.

Sarnaselt on riskihindamise vaidlustamise võimalust selgitanud kaebajale Tartu Halduskohus ka

1. oktoobri
2. a määruses haldusasjas nr 3-19-1857
3. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti seaduse nõuetele vastava kaebusega kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe 2