← Eesti

1-17-1003/191

Obsah (17)§ 15§ 181§ 297§ 175§ 1264§ 66§ 1261§ 12610§ 1262§ 1265§ 145§ 142§ 110§ 12616§ 63§ 291§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi tõlgid Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Apellatsiooni

§ 15lg-s 3 sätestatud reegli tõttu.

  1. H. Valliste mõisteti õigeks ka altkäemaksu võtmises. Kohus leidis, et E.M. i kohtuistungil antud ütlused ja
  2. jaanuari
  3. a vaatlusprotokoll (vaadeldi kuriteo matkimiseks mõeldud raha), tuleb jätta tõendikogumist välja. Tegemist on õigusvastase jälitustegevusega saadud tõendiga. Usaldusväärsed tõendid H. Valliste süüditunnistamiseks puuduvad. Lisaks tuleb arvestada

§ 15

lg-s 3 sätestatud põhimõttega: süüdimõistev otsus rajaneks valdavas ulatuses J.S. i ütlustel, keda süüdistataval ja tema kaitsjal ei olnud võimalik kohtulikul uurimisel küsitleda. (b) Dmitri Lõssikov 17. Arvestades usaldusväärseid tõendeid, tuleb D. Lõssikov mõista õigeks. Süüdimõistev otsus rajaneks valdavas osas nn eristaatuses olevate tunnistajate R.H. i ja J.S. i kohtueelses menetluses antud ütlustele ja ei oleks lubatav (

§ 15lg-st 3).

(c) Vyacheslav Resnin 18. Usaldusväärsed tõendid V. Resnini süüditunnistamiseks puuduvad. Pistise vahendamine ei ole tõendamist leidnud. Kui aga asuda selles episoodis E.R. usaldusväärsuses teistsugusele seisukohale, tuleb arvestada

§ 15lg-s 3 sätestatud piirangut.

(

  1. d)arestitud vara suhtes võetavad meetmed 19. Aresti alt vabastati Viru Maakohtu 28. aprilli 2015. a määrusega H. Vallistelt ja J.V. lt arestitud raha ning Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 2015. a määrusega arestitud H. Valliste ja J.V. ühisomandisse kuuluv sõiduauto Volvo XC90. Arestitud vara tuleb tagastada kohtuotsuse jõustusmisel H. ja J.V. le. (
  2. e)kriminaalmenetluse kulud 20.

§ 181lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik.

21. H. Valliste kaitsja A. Matvejevi taotluse mõista õigeksmõistva otsuse korral süüdistatava kasuks välja kaitsja Silvi Erro osutatud õigusteenuse eest 1000 eurot ja kaitsja Küllike Nammi õigusteenuse eest 15 609 eurot, jättis kohus rahuldamata. Õigeksmõistetul tuleb 6

(67)tõendada tekkinud kohustust osutatud õigusabi eest tasuda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotlusele ei ole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid kuludokumente. (f) süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine
  1. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus jäeti läbi vaatamata.
  2. märtsil 2018 lõpetas kohus kohtuliku uurimise. H. Valliste kaitsja A. Matvejev esitas alles
  3. märtsil 2018 menetluskulude hüvitamise avalduse, millest ta loobus
  4. aprillil 2018 toimunud kohtuistungil.
  5. aprillil 2018 esitati teine menetluskulude hüvitamise avaldus. SKHS § 18 lg 1 järgi tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada kohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Käesoleval juhul ei esitatud süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlust maakohtule õigeaegselt. APELLATSIOONID
  6. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid H. Valliste kaitsja A. Matvejev ja prokuratuur. Kaitsja apellatsioon
  7. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas millega kohus jättis H. Valliste taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kui ringkonnakohus peab taotluse läbivaatamata jätmist maakohtus põhjendatuks, ennistada taotluse esitamise tähtaeg. Tühistada otsus osas, millega jäeti Eesti Vabariigilt H. Valliste kasuks välja mõistmata valitud kaitsjatele S. Errole ja K. Nammile makstud tasu 16 609 eurot.
  8. Esialgse taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks esitas kaitsja AET-i kaudu
  9. märtsi 2018 kohtuistungil. Eelneval istungil (s.o
  10. märtsil 2018) määras kohus lõpetada kohtulik uurimine.
  11. aprillil 2018 kohtuistung algas prokuröri kohtukõnega. Süüdistajal taotlusele vastuväiteid ei olnud. Kohtumenetluse pooled ei saa eeldada, millal kavatseb kohus kohtuliku uurimise lõpetada. Taotluse esitamine tehti kohtule teatavaks kohtuistungil. Kohus ei maininud istungil, et taotlus oli puudustega või esitatud hilinenult. SKHS § 13 näeb ette, et enne taotluse läbivaatamata jätmist peab kohus määrama tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Taotluse läbivaatamata jätmisest teavitatakse taotlejat ning seda peab kirjalikult põhjendama. Antud toimingu teostamise tähtaega ei ole seadusega kehtestatud. Kui aga kohus leiab, et taotlus on esitatud tähtaja möödalaskmisega, peab sellest süüdistatavat teavitama võimalikult vara, mitte aga lõppotsuse avaldamisel. Sellega tagatakse taotleja õigus esitada selgitusi tähtaja möödalaskmise kohta ja taotleda tähtaja ennistamist. Kohus rikkus süüdistatava õigusi, kuna süüdistatav ei saanud teada, millised menetluslikud otsustused tema suhtes tehakse ning vastavalt reageerida.
  12. Kui ringkonnakohus peab taotluse läbivaatamata jätmist maakohtus õigeks, palub kaitsja ennistada tähtaeg süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise esitamiseks ja võtta kaebus menetlusse. Istungid määrati
  13. a juuni lõpuni. Antud olukorras ei saanud süüdistatav eeldada, et kohtulik uurimine lõpetatakse just
  14. märtsil 2018.

§ 297

annab küll võimaluse enne kohtuliku uurimise lõpetamist esitada täiendavaid taotlusi, ent need taotlused on seotud süüdistuse põhjendatuse lahendamisega. Seega puudus protsessuaalne võimalus taotleda kohtuliku uurimise lõpetamata jätmist seoses süüteomenetluses tekitatud 7

(67)kahju hüvitamise taotluse esitamisega. Kui aga eeldada taotluse esitamist seadusega ettenähtud tähtaja möödumisel, esitati see siiski esimesel protsessuaalsel võimalusel, s.t tähtaja möödalaskmiseks oli mõjuv põhjus.
  1. S. Erro ja K. Nammi teenuse eest osutatud tasu ei hüvitatud, kuna tasu tõendavate dokumentideta puudus võimalus kontrollida taotluse põhjendatust.
  2. Taotlus esitati AET-i kaudu
  3. märtsi 2018 kohtuistungil, s.o õigeaegselt. Süüdistajal taotlusele vastuväiteid ei olnud.

§ 181

ja § 182 ei kohusta esitama menetluskulude tõendamiseks kuludokumente.

§ 175lg 1 p-le 1 rõhutatakse kaitsja hinnangul kulude mõistlikkust.

Kohus selles ei kahelnud.

  1. Taotlus menetluskulude hüvitamiseks esitati enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa. Nähes taotluses puudusi, pidanuks kohus andma aja nende kõrvaldamiseks või juhtima süüdistatava tähelepanu taotluse mittetäielikkusele. Kohus rikkus teavitamata jätmisega süüdistatava õigust teada, milliseid menetluslikke otsuseid tema suhtes vastu võetakse ja võttis õiguse tähtaegselt tekkivatele küsimustele reageerida. Prokuratuuri apellatsioon
  2. Prokuratuur taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Teha uus otsus, millega: - mõista H. Valliste süüdi KarS § 293 lg 2 p 1 (u.r KarS § 294 lg 2 p 1) ja KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja karistada teda 2 aasta pikkuse vangistusega. Karistusest arvata KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aeg
  3. jaanuarist
  4. juulini 2015 (5 kuud ja 26 päeva vangistust). Mõista lõplikuks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 4 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1,3 alusel jätta vangistus süüdistatava suhtes tingimisi kohaldamata ning määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui H. Valliste ei pane 1 aasta ja 7 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 49 alusel kohaldada H. Vallistele 2 aastaks keeldu töötada ametiisikuna riigi või kohaliku omavalitsuse üksuses, kus ametiisik teostab avalikku võimu. Samuti konfiskeerida H. Vallistelt KarS § 831 lg 1 alusel altkäemaksuna saadud sularaha 800 eurot. KarS § 84 alusel välja mõista H. Vallistelt summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. KarS § 832 lg 1 ja lg 2 p 1, § 84 ning KarS § 294 lg 2 p 1 ja lg 4 alusel kohaldada H. Valliste suhtes laiendatud konfiskeerimist vara osas, mis on selle tagamiseks arestitud Viru Maakohtu
  5. aprilli
  6. a kohtumäärusega nr 1-15-
  7. Mõista H. Vallistelt välja kaitsjatasu kohtueelses menetluses 72 eurot ja kohtus, süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha I astme kuriteo toimepanemise eest ning tunnistajatele T.K. ja V.G. le hüvitatud kulud 55,41 eurot ja 38,78 eurot. - mõista D. Lõssikov süüdi KarS § 295 lg 1 (u.r KarS § 296 lg 1) järgi. Määrata talle karistuseks rahaline karistus 76 miinimumpäevamäära, s.o 760 eurot. Jätta D. Lõssikovi kanda kohtueelses ja kohtumenetluses kantud kaitsjatasud. Mõista D. Lõssikovilt välja sundraha II astme kuriteo toimepanemisega seoses. - mõista V. Resnin süüdi KarS § 295 lg 1 järgi (u.r KarS § 296 lg 1) järgi ja määrata talle karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1,3 alusel jätta vangistus süüdistatava suhtes tingimisi kohaldamata ja määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui V. Resnin ei pane 8-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi. Mõista V. Resninilt välja kohtueelses menetluses 8

(67)kantud kaitsjatasu 312 eurot ja kohtukulud. Mõista V. Resninilt välja sundraha II astme kuriteo toimepanemisega seoses.
  1. Alusetult ja põhjendamatult jäeti kõrvale jälitustoimingutega saadud tõendid. Selliselt toimides rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohus tugines Riigikohtu lahenditele, mis räägivad (vastupidiselt maakohtu otsuses käsitletud prokuratuuri jälituslubadele ja -taotlustele) eeluurimiskohtuniku määrustest, millega antakse luba jälitustoimingu tegemiseks. Sisuliselt jäeti analüüsimata, kas Viru Maakohtu
  2. oktoobri,
  3. novembri,
  4. detsembri määrused vastavad

§ 1264

lg 1 II lausele piirdudes vaid kokkuvõtva järeldusega, et nende põhjendused kattuvad jälitustegevuse põhjendatuse osas täielikult. Taotlustes ja määrustes on kirjas faktilised asjaolud, mille alusel kohus loa väljastas. Nende pinnalt jõudis kohus järeldusele jälitustoimingute põhjendatuses. Faktilised asjaolud on seotud põhjendustega, miks ei ole võimalik tõendeid teiste menetlustoimingutega koguda. Kohus ei pea jälitustoiminguteks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendite kogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui seda konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus eeldada. Asjaolu, et prokuratuuri jälitustoimingute load on enamasti põhistamata, ei too siiski kaasa nende lubade alusel kogutud tõendite lubamatust. Kõnealune puudus jälitustoimingu lubade andmisel ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi saamisel. Kriminaalasja lahendav kohus on õigustatud ja kohustatud kontrollima, kas prokuratuuri määratud jälitustoiminguga tõendi saamisel on järgitud seaduse nõudeid, sh seadusest tulenevaid jälitustoimingu lubatavuse eeldusi (vt ka RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 773, 797). Prokurör selgitas ka istungil ja esitas tõendi, et Maanteeameti eksamisalvestisi säilitatakse 1-1,5 kuud. Tegemist on peitkuriteoga. Seetõttu ei riski menetleja enne kriminaalasja „realiseerimist“ sellega, et kahtlustatavad saaksid teada uurimisorganite huvist nende tegevuse vastu. Praktikas tehakse päringuid avalikesse registritesse kahtlustuse esitamiseks piisavalt tõendide olemasolul. Kohtu välja toodud päringutega ei oleks ka tagantjärele tehtud päringuid hinnates saanud tugineda kahtlustatavatele süüdistust esitades, kuna need olid kas ebapiisavad või kaudsed tõendid. Kohus ei andnud sisulist hinnangut kohtuistungil vahetult uuritud nelja sõidueksami videosalvestisele, ehkki leidis, et sõidueksami salvestised oleks tulnud enne jälitustoimingute tegemist välja nõuda. Küsimusele, kas nende põhjal oleks saanud järeldada pistise võitmist sõidueksami positiivseks lugemise eest, vastatud pole. Prokuratuur näitas 7. oktoobri 2014. a jälitustoimingu taotluses nr 516 selgelt, miks Maanteeameti eksamisalvestiste väljanõudmisel ei pruugi saada tõendeid eksami vastuvõtja ebaseadusliku tegevuse kohta. 32. 13. jaanuari, 17. veebruari ja 16. märtsi 2015 protokolle tõendina kõrvale jättes rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtuotsuses välja toodud jälitustoimingu protokollid on koostatud mitmete lisade (teabesalvestiste) alusel. Erinevatest jälitustoimingutest saadud teabesalvestiste täies mahus kõrvalejätmine ei ole põhjendatud. Tõendite hulgast pidanuks välja jätma selle osa, mis kohtu hinnangul ei vasta helisalvestisele. Osades, milles jälitusprotokolli kantu vastab teabesalvestisele, saab sellele tugineda. 9

(67)Kuulates vahetult kohtuistungil helisalvestisi ja tuvastades asjaolu, et jälitusprotokolli kantu erineb salvestistelt kuuldust, saab kohus tugineda helisalvestiselt kuuldule, kui see on istungiprotokolli kantud, mitte aga jätta seda tõendite hulgast kõrvale. Antud juhul olid
  1. jaanuari
  2. a jälitustoimingu protokollide algallikateks kolm erinevat teabesalvestist ja
  3. veebruari ning
  4. märtsi
  5. a jälitustoimingute protokollide algallikateks kaks erinevat teabesalvestist. Kohus, kontrollides istungil vahetult jälitusprotokollide vastavust nende koostamise aluseks olevale teabesalvestisele, ei arvestanud prokuröri väljatoodut, et prokurör viibis kõige lähemal arvutile ja kuulis salvestist oma sülearvuti kõlaritest kõige paremini. Teised kohtumenetluse pooled asusid prokurörist eemal kohtusaalis. Kohus paremat tehnilist lahendust ei taganud ning kohtumenetluse pooled kasutasid vaid kohati prokuröri poolt korduvalt pakutud võimalust kuulata salvestisi prokuröri kõrval tema arvuti taga. Kohtukoosseis seda võimalust kordagi ei kasutanud. Menetlusosalised, kes seda võimalust kasutasid, veendusid, et salvestis vastab jälitustoimingu protokollile. Kuna menetlusosalised olid prokurörist kaugemal, siis oli selle kvaliteet nende jaoks madalam ning kohati arusaamatu. Nendel juhtudel aga, kui ka prokurör ei saanud aru, kas salvestistel olev vastab jälitusprotokolli kantule, on prokurör seda kinnitanud ja see on kantud ka istungi protokolli. Sinna on kantud ka parandused ja täpsustused, mida helisalvestise kuulamisel menetlusosalised tegid ja millega nõustusid. Seega vastasid jälitustoimingu protokollid enamuses protokolli kantule ja erinevused protokolli ja salvestise vahel said kantud istungiprotokolli. Seega saab kasutada jälitustoimingu protokolle tõendina selles mahus, mida on võimalik kontrollida nende aluseks olevatelt teabekandjatelt, kuna jälitustoimingu protokoll koostatakse jälitustoiminguga kogutud teabe alusel.
  6. E.M. i kohtuistungil antud ütlused ja
  7. jaanuari
  8. a vaatlusprotokoll on lubatavad tõendid ning neid tõendikogumist välja jättes on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
  10. jaanuari
  11. a asitõendi vaatlusprotokoll on koostatud kriminaalmenetluse nr 14221000085 raames, mitte jälitustegevuse tulemina. Juhindudes

§-dest 86,87 ja 146 on tegemist lubatava tõendiga. Kohus jättis hinnangu andmata ka

  1. jaanuari
  2. a asitõendi vaatlusprotokollile (koostatud kohtueelses menetluses kriminaalasja raames). Selles on vaadeldud kolme 50-eurost rahatähte, mille seerianumbrid langevad kokku
  3. jaanuari
  4. a asitõendi vaatlusprotokolliga.
  5. jaanuari
  6. a vaatlusprotokoll tõendab samuti H. Valliste ja J.S. i süüd neile inkrimineeritud kuritegudes. Samuti kinnitab see nii J.S. i kui ka R.H. i ütlusi pistise/altkäemaksu võtmise skeemi osas. Nimelt ei võtnud H. Valliste eksami sooritajatelt raha isikulikult vaid tuttava kaudu, kellest üheks vahendajaks oli J.S. . Tunnistaja E.M. kuulati üle ristküsitlusel. Tema ütlused on tõendina lubatavad

§ 66järgi.

Ehkki tunnistaja sai asjassepuutuva info saanud jälitustoimingus osalemise tõttu, ei muuda see ristküsitlusel saadud ütlusi lubamatuteks tõenditeks. 35. Kohus jättis nn eristaatuses tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused tõendite kogumist välja (

§ 15lg-le 3).

Tunnistajate A.Z. i, J.S. i, R.H. i, J.B. , R.B. i ja S.S. i kohtueelsed ütlused luges kohus usaldusväärseteks, kuna need langevad kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Apellandi arvates tunnistajate E.R. ja N.D. i ütlusi tõendite hulgast välja jättes rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Nimetatud tunnistajate ütlused on tõenditena lubatavad ja haakuvad teiste tõenditega (sh teiste eristaatuses tunnistajate kohtueelsel menetlusel antud ütluste ja jälitustoimingute protokollidega), mis kinnitavad H. Valliste, V. Resnini ja D. Lõssikovi süüd. 10

(67)
  1. H. Valliste vara konfiskeerimise, selle asendamise, laiendatud konfiskeerimise ning menetluskulude osas jääb apellant kohtuvaidlustes toodu juurde. Kohtumenetluses tekkinud tunnistajatele hüvitatavad kulud kuuluvad süüdimõistmise korral väljamõistmisele H. Vallistelt. H. Valliste kaitsja kirjalik seisukoht
  2. Viru Maakohtu otsus on põhjendatud sõltumata sellest, et H. Valliste ei ole nõus tema ütlustele antud hinnanguga. Apellatsioon on põhjendamatu.
  3. Apellatsiooni põhjendused ei lükka ümber maakohtu motiive jälitustoimingute ja nende alusel kogutud tõendite lubatavuse osas. Maakohtu järeldused rajanevad konkreetsetele asjaoludele ja on põhjendatud.
  4. Esimesed jälitustoimingud (varjatud jälgimine) leidsid aset ajavahemikus
  5. juulist kuni
  6. septembrini
  7. Selle käigus tuvastati J.S. i ja H. Valliste omavaheline suhtlemine. Kahtlustuse tekkimisel kohaldati seega esimese meetmena varjatud jälgimist ja seejärel sideettevõtjalt andmete kogumist. Jääb ebaselgeks, millised

§ 1261lg-st 2 tulenevad eeldused tekkisid 11.

juulil

  1. a jälitustoimingute tegemiseks. Kahtlus tekkis seoses Maanteeameti töötajate poolt sõidueksamite läbiviimisega pistise eest, s.o kergema marsruudi valimise ja eksaminantidele soodsamate eksamitingimuste loomise ning eksamimarsruudi teatavaks tegemisega. Selleks võinuks aga enne välja selgitada, kas eksaminandid olid teadlikud marsruudist, kohaldada marsruutide analüüsi jne. Kohus leidis õigesti, et videosalvestiste olemasolu ja eksamite registreerimise käik oli piisav teiste uurimismeetmete kohaldamiseks.
  2. Küsimusi tekitab ka eksamile registreerimine, sest kohtumenetluse kestel selgus tunnistajate ütlustest, et registreerimine toimus esimesele vabale ajale ning sellist korda ei olnud, et eksami sai vastu võtta vaid H. Valliste. Eksaminaatorid tulid ka Jõhvi esindusest ja
  3. a lõpust hakkas tegelema eksamite vastuvõtmisega teine Maanteeameti töötaja.
  4. Jälitustoimingute kohaldamisel ei olnud eelnevalt välja selgitatud, kas kuriteo toimepanemine kahtlustuses esitatud moel on üldse võimalik.
  5. Õiged on ka kohtu etteheited jälitusloa taotlusele ja loale. Põhjendused peavad olema selged ja detailsed, mitte üldsõnalised ja ühelauselised. Kriminaalmenetluse algusest peale oli tegemist vaid ühe konkreetse isiku vastu tõusetunud kahtlustega. Kaitsja nõustub maakohtuga selles, et jälitustoimingute rakendamise aluse olemasolu põhjendatud ei ole.
  6. Kaitsja nõustub maakohtuga, et jälitustoimingu protokollides kajastatu ja salvestise vahel oli erinevus. Jälitustoimingu protokoll on tõend, mille nõuded on kehtestatud

§ 12610lg 1 p-s 1.

Lähtudes sätte p-st 6 peab protokollis kajastatud teave olema selline, et ilma helija videosalvestise kontrollimiseta tuvastada kuriteo toimepanemise fakti tuvastamiseks vajalikku teavet. Jälitustoimingu protokolli vormistamisele on kõrgendatud nõuded. Juhul, kui esineb erinevus jälitustoimingu protokollis kajastatuga, peab selle jätma kõrvale. Süüdistatav kinnitab, et tema suhted J.S. iga olid seotud üksnes salakütuse ostmisega ning toimunud vestlusi ja kokkusaamisi oli võimalik erineval moel kajastada. Läbikäimine eeldas ka isiklikke kokkusaamisi ning sularaha üleandmist. Kui suhete konteksti mitte arvestada, võib tekkida mulje, et kokkusaamised ja raha üleandmine toimus õigusvastase teo toimepanemiseks. See aga ei vasta tõele. Toimiku materjalidest on jälitustoimingu 11

(67)protokollides valesti kajastatud vestluste detailid. Protokollide ebatäpsused seavad kahtluse alla protokollide tõepärasuse tervikuna.
  1. Süüdistatav leidis, et menetlus oli algusest peale inspireeritud süüdistatava vastu. Uurimisorgan ei püüdnudki tuvastada H. Valliste süüd välistavaid asjaolusid. Menetluses on põhjendamatult kasutatud matkimist. Ka matkimise puhul eeldadakse ultima ratio põhimõttest lähtumist. Kuna toimikute kogutud materjalidest nähtuvalt leidis menetleja juba esimese jälitamise käigus (
  2. juulist kuni
  3. septembrini 2014) piisavalt tõendeid H. Valliste süü kohta, siis ei ole matkimise eeldused täidetud.
  4. E.M. võttis R.H. iga ühendust
  5. jaanuaril
  6. Selleks ajaks oli menetlus väldanud pool aastat. Kogutud oli andmeid sideettevõtjalt ning jälitusteavet jm. Selleks hetkeks oli võimalik saada eksamite videosalvestisi jm tõendeid, mis aga jäid kogumata. Poole aasta jooksul ei suutnud uurimisorgan koguda piisavaid tõendeid H. Valliste süü tõendamiseks, sest vastasel juhul jäävad matkimise põhjused arusaamatuks.
  7. Isegi kui E.M. i ütlusi arvestada, siis väärib märkimist, et ta ei suutnud kirjeldada ühtki asjaolu, mis võimaldab seostada altkäemaksu andmist H. Vallistele. R.H. esitas küll nõude raha andmiseks, ent ebaselgeks jääb, kas see oli mõeldud õppetunni tasuks või eksami eduka sooritamise eest. Eksamile registreeris E.M. teadmiseta, et teda eksamineerib nimelt H. Valliste. Ka marsruut ei olnud talle teada, kuivõrd ta ei suutnud marsruuti kirjeldada põhjusel, et ei ole Narvaga piisavalt tuttav ega orienteeru seal.
  8. E.M. i ütlusi tuleb hinnata koos uurija E.M. ütlustega, kes kinnitas, et asjas kasutati aktiivselt matkimist. Kohtu järeldus E.M. i ütluste kõrvalejätmisest oli igati põhjendatud, sest eeldused matkimise teostamiseks ei olnud täidetud. Ka on õiged viited

§ 15lgle 3.

  1. Uurimisorgan korraldas protsessi selliselt, et kõik isikud pandi olukorda, kus neil oli edaspidises menetluses õigus ütluste andmisest keelduda.
  2. Kaitsja rõhutab, et süüdistuse kohaselt tegi H. Valliste eksaminantidele soodustusi sõidueksami sooritamisel. Samas ei võetud üheltki neist ära juhtimisõigust, st uurimisorgan ei pidanud vajalikus algatatada ühegi juhtimisoskuse kontrollmenetlust. Sellest järeldab kaitsja, et uurimisorgan ei kahelnud eksaminantide edukas ja oskustele vastavas sõidueksami sooritamises ning et eksaminantide kaasamine menetlusse kahtlustatavana oli algusest peale suunatud sellele, et neid ei saaks hiljem ristküsitluses üle kuulata. Vastasel juhul oleks prokurör pidanud arvestama

§ 15lg-st 3 tuleneva keeluga. 50. Esialgu menetleti H. Valliste süüdistust Kar

S § 293 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, seoses karistusseadustiku muutumisega aga KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Kaitsja leiab, et varem kehtinud karistusseadustiku pistise ja altkäemaksu koosseisud ei ole sarnased praegu kehtiva koosseisuga. Enne

  1. juunit
  2. a kehtinud KarS § 293 lg 1 objektiivne koosseis oli käsitatav kärbitud tagajärjedeliktina. Kõik episoodid (v.a M. i ja S.S. iga) leidsid aset enne
  3. jaanuari
  4. Nende puhul ei ole tõendatav kokkulepe H. Valliste ja eksami sooritajate vahel eksami eduka sooritamise osas. H. Valliste ei saanud lubada eksamite sooritamist tema osavõtul. Samuti ei teadnud ükski isik, kellele ja mille eest nende poolt väidetavalt altkäemaksuna makstud rahasummad lähevad. Kui pistise või altkäemaksu andjal puudub arusaam, mille eest pistis või altkäemaks antakse ja ta ei soovi eesmärgi saavutamiseks kasutada altkäemaksu saaja ametiseisundit, siis ei ole võimalik rääkida objektiivse koosseisu täitmisest. 12

(67)
  1. Kogutud tõendid ei välista süüdistatava kaitseversiooni usaldusväärsust. Süüdistatav viitas sellele, et R.H. ja J.S. kogusid raha endale ning üksnes kasutasid oma tutvust H. Vallistega. Asjaolu, et raha koguti H. Vallistele, tõendatakse üksnes J.S. i ja R.H. i ütlustega (keda ei õnnestunud kohtuistungil küsitleda). Isegi kui jätta materjalide juurde kõikide teiste tunnistajate ütlused, tuleb H. Valliste õigeks mõista sel põhjusel, et vahendajaid ei õnnestunud ristküsitluses üle kuulata.
  2. Enne
  3. jaanuari
  4. a tegudes tuleks H. Valliste ekvivalentsussuhte puudumise ja pistise saavutamise eesmärgi puudumise tõttu õigeks mõista. Pärast
  5. jaanuari
  6. a tegudes leidis tõendamist vaid üks episood. S.S. i episoodis on tunnistaja ütlused vasturääkivad ja ei võimalda tuvastada, et altkäemaks anti H. Vallistele üleandmiseks.
  7. Kohus ei andnud hinnangut
  8. jaanuaril
  9. a asitõendi vaatlusprotokollile, millega vormistati 50 euro äravõtmine süüdistatavalt. Arusaamatuks jääb, mil viisil tõendab tõend J.S. i ütluste usaldusväärsust. H. Valliste selgitas, et ostis J.S. ilt salakütust enda tarbeks. Ei ole selge, mil viisil muudab antud tõend H. Valliste seletused ebausaldusväärseteks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  10. Ringkonnakohtu istungil jäid kohtumenetluse pooled oma seisukohtade juurde. Süüdistatavad ja nende kaitsjad vaidlesid vastu prokuratuuri apellatsioonile. H. Valliste toetas oma kaitsja apellatsiooni ja palus see rahuldada. Prokuratuur palus rahuldada enda apellatsiooni ja jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  11. Keskse tähtsusega tõendiks antud asjas on jälitustoimingutega kogutu. Seetõttu hindab ringkonnakohus otsuse esimeses peatükis jälitustoimingu taotluste ja lubadega seonduvat, aga ka jälitustoimingu protokollide tõendina lubatavust. Otsuse II peatükis toob ringkonnakohus kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad, tuvastab seejärel faktilised asjaolud ning annab neile õigusliku hinnangu. Kolmandas peatükis vaeb kohus karistuse küsimust. Neljandas peatükis käsitletakse vara konfiskeerimise küsimust ning viimaks tehakse otsus menetluskulude (V) ning süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise kohta esitatud taotluste osas (VI) ja võetakse apellatsioonimenetlus lühidalt kokku (VII). I 56.

§ 1261

lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid.

  1. Maakohus kohustas kaitsja taotlusel prokuröri esitama kohtule ja kaitsjale kõikidest lubadest ja kohtumäärustest koopiaid (
  2. märtsi
  3. a kohtuistungi protokoll, KoTo tl 63) ning võttis need kriminaalasja materjalide hulka (KoTo I kd, tl 80-105). Samuti tutvus maakohus jälitustoimikute nr 1422100036 materjalidega hindamaks lubade ja taotluste põhistamise küsimust.
  4. Maakohtu põhilised seisukohad (otsuse p-d 3.1 – 3.18) antud küsimuses olid järgmised: a) Jälitustoimikutest ja H. Valliste kaitsja esitatud
  5. juuni
  6. a ettekandest nähtuvalt esinesid käesoleval juhul nii kriminaalmenetluse ajend kui ka alus ja puudusid

(67)§ 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Seega oli kriminaalmenetluse alustamine KarS § 294 lg 1 järgi H. Valliste suhtes põhjendatud; b) Kuritegu kuulub

§ 1262

lg-s 2 nimetatud kuritegude kataloogi; c) Jälitustoiminguid on läbi viidud pädeva asutuse, Politsei- ja Piirivalveameti poolt (

§ 1262

lg 1 p 4); d) Jälitustoimingute tegemisel ei ole rikutud

§ 1264

lg-s 6 nimetatud tähtaega; e) Täitmata on

§ 1261

lg-te 2 ja 4 eeldused: loa nr 517 põhjendus ei vasta Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-112-16 p-s 31 äratoodud jälitustoimingu loa põhistuste nõuetele. Load 606, 634 ja 635 on põhistatud deklaratiivselt. Load koosnevad üksnes järeldustest. Põhjendamata on jäetud, miks ei ole tavapäraste uurimistoimingutega võimalik hankida piisavalt kohtukõlbulikke tõendeid. Põhjendused on sidumata kriminaalasja faktiliste asjaoludega. Põhjendamata on jäetud, miks on selles kriminaalasjas tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata oluliselt raskendatud. Loa taotlustes nr 516, 564, 625, 626, 14 on jälitustegevuse seaduslikkust põhjendatud sarnasel viisil, s.o põhjendused kattuvad.

  1. f)Kuna lubade taotlemisel ei ole järgitud põhjendatuse nõuet, siis puudub vajadus hinnata eeluurimiskohtuniku määruste nõuetekohasust. Küll aga kattuvad ka Viru Maakohtu 8. oktoobri 2014. a (määrus 92/IM), 4. novembri 2014. a (101/IM), 5. detsembri 2014 määrustes (115/IM, 116/IM) kohtu põhjendused jälitustegevuse põhjendatuse osas täielikult. Seega pole ka kohtu siseveendumuse kujunemine jälitustegevuse jätkamise vajalikkuse kohta jälgitav ning hilisemalt kontrollitav.
  2. g)Jälitustoimingute load ja taotlused ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, mis tingib jälitustoimingute protokollide tõendikogumist väljajätmise. 59. Prokuratuur leiab, et jälitustoimingute teostamine oli põhjendatud ja load ning määrused on tõendina lubatavad. Prokuratuuri vastuväited seisnevad kokkuvõtlikult järgmises:
  3. a)kohus ei ole hinnanud, kas Viru Maakohtu 8. oktoobri 2014. a (määrus 92/IM), 4. novembri 2014. a (101/IM), 5. detsembri 2014 määrused (115/IM, 116/IM) vastavad

§ 1264

lg 1 II lausele;

  1. b)kohus ei pea jälitustoimingu loa andmisel ära näitama, et tõendite kogumine muude tõenditega on välistatud;
  2. c)maakohtu etteheited muude menetlustoimingute teostamata jätmises on põhjendamatud: peitekuritegude puhul ei riskeeri menetlejad võimalusega, et kahtlustatavad saaksid teada huvist nende tegevuse vastu. Osad Maanteeameti salvestised ei olnud säilinudki. Üksnes sõidueksami salvestisest ei saa teha järeldust altkäemaksu andmise kohta. Kohtuotsuses toodud päringute alusel ei oleks saanud kahtlustusi esitada, kuivõrd tegemist on ebapiisavate või kaudsete tõenditega. 60. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega, mis on kokku võetud p 58 alapunktides a-d. Küll aga ei nõustu apellatsioonikohus, et ka prokuratuuri jälitustoimingute load, taotlused ja maakohtu määrused ei vasta põhistusnõuetele. Teisisõnu arvab kohtukolleegium, et nii jälitustoimingu loa taotlemisel kui ka andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Jälitustoimingutega saadud teave on lubatav tõend. Oma seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt. 61. Alustuseks on maakohus hinnanud prokuratuuri jälitustoimingu ja jälitustoimingust teavitamata jätmise lubasid nr 517, 606, 634 (8. oktoobril antud loa nr 517 pikendamise luba) ja 635 ning leidnud, et need ei vasta jälitustoimingute eelduste põhistamise nõuetele. Maakohus jättis peaasjalikult prokuratuuri jälitustoimingute load tõendikogumist välja, kuna need pole põhjendatud: ette on heidetud deklaratiivsust ning siseveendumuse kujunemise kontrolli võimaluse puudumist. Põhjendamata on jäetud, miks ei ole võimalik hankida piisavalt kohtukõlblikke tõendeid muul viisil (eksamisalvestiste väljanõudmine 14

(67)Maanteeametist, päringud avalikesse registritesse H. Valliste perekonna sissetulekute analüüsimiseks). H. Valliste kaitsja on kirjalikes seisukohtades välja toonud sellegi, et esimesed jälitustoimingud, kus tuvastati H. Valliste ja J.S. i omavaheline suhtlemine, leidsid aset ajavahemikus
  1. juulist kuni
  2. septembrini
  3. Olemasolevatest dokumentidest on võimalik järeldada, et esimese meetmena kasutati varjatud jälgimist ja alles seejärel koguti andmeid sideettevõtjalt. Esitatud dokumentidest jääb ebaselgeks, millised eeldused tekkisid
  4. juulil 2014 jälitustoimingute tegema hakkamiseks.
  5. Käesolevas kriminaalasjas tehti ka jälitustoiminguid, milleks loa andmise pädevus oli

§ 1265lg-te 1,2 kohaselt prokuratuuril.

Väär on kaitsja väide, et koheselt asuti J.S. i ja H. Vallistet varjatult jälgima. Jälitustoimikust nähtuvalt on isikute varjatud jälgimisele eelnenud sideettevõtjalt andmete nõudmine (JäTo I kd, tl 8). Esimeses (s.o

  1. juuli
  2. a) jälitustoimingu loas on viidatud erinevatelt allikatelt informatsiooni kogumisele taotlust läbivate isikute kohta ning nende kontrollimiseks tehtud päringutele andmebaasidest (JäTo I kd, tl 15-16). Ühtlasi on prokuratuur leidnud, et andmete kogumine on muude menetlustoimingutega oluliselt raskendatud ja see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve.
  3. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et eelnimetatud jälitustoimingu lubade andmisel rikkus prokuratuur seaduse nõudeid. I astme kohus on õigesti leidnud, et ka prokuratuuri lubadele kehtib põhistamisnõue. Jälitustoiminguks loa andmise määrused kuuluvad

§ 145lg 1 p-s 1 nimetatud põhistatud määruste hulka (vt Riigikohtu 30.

juuni

  1. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14 p 770). Seega peavad prokuratuuri load jälitustegevuse toimetamise vajalikkuse kohta selle lugejale (seejuures just hilisema võimaliku kontrollimenetluse tarbeks) olema jälgitavad.
  2. Prokuratuuri jälitustoimingute lubadest nähtub, et kriminaalmenetlus alustati KarS § 294 lg 1 tunnustel, kontrollimaks tõusetunud kahtlusi, et Maanteeameti Liiklusregistri Narva büroo töötajad, kes teostavad sõidukite registreerimiseelset ülevaatust ja registreerimist ning sõidueksamite läbiviimist Narvas, võtavad esitatud dokumentidele mittevastavate sõidukitele registreerimistunnistuse väljastamise eest ning sõidueksami eduka läbiviimise ja hindamise eest altkäemaksu. Jälitustoimik ei kinnita kaitsja arvamust, et menetleti üksnes H. Valliste kahtlustust. Ehkki lisaks eeltoodule lubas prokuratuur
  3. oktoobri
  4. a loaga nr 517 teostada jälitustoiminguid selleks, et kontrollida informatsiooni, mille kohaselt võtab eksamineerija H. Valliste sõidueksami eduka läbiviimise eest altkäemaksu 300-350 eurot. Lisaks vajas kontrollimist teave, kes altkäemaksu vahendavad ning informatsioon, mille kohaselt laseb H. Valliste eksami tegijal sõita rahulikus piirkonnas, kus tavaliselt liiklust ei ole. Toimikus olevad kaastööteated, varjatud jälgimise protokollid ja vastused päringutele andsid prokuratuurile aluse kahtlustada, et H. Valliste võtab sõidueksami eduka läbiviimise ja hindamise eest altkäemaksu, kasutades selleks vahendajate abi. Varjatud jälgimisega sooviti fikseerida isikute tegevus töökohal, sh sõidueksamite läbiviimine ning kontakteerumine kolmandate isikutega ja sularaha kättesaamine.
  5. novembriks 2014 (luba nr 606) oli pealtkuulamisel saadud info (mille sisule on määruses ka viidatud) sõidueksamite aja kokkuleppimiste ning kergema sõidumarsruudi eest „tänamise“ ning omavaheliste kokkulepete sõlmimise kohta. Lisaks tuvastati varjatud jälgimise ja kõnede pealtkuulamisega altkäemaksu andmise asjaolud: tõendite pinnalt oli alust arvata, et H. Valliste võtab sõidueksami eduka läbiviimise ja hindamise eest altkäemaksu J.S. i vahendusel. R.H. aga otsib kliente, kes on nõus altkäemaksu andma.
  6. detsembri
  7. a luba nr 634 (
  8. oktoobril antud loa nr 517 pikendamise luba) käsitles samuti viiteid varem tuvastatule ning kinnitas, et H. Valliste teeb kahte sorti eksameid: n-ö „sooduseksamid“ ja 15

(67)„tavalised“ eksamid. Fikseeriti H. Valliste ja vahendajate kohtumised, mille eesmärgiks oli eksamineeritavate andmete edastamine (kui seda ei tehtud telefonitsi) ja rahaliste vahendite üleandmine. Lisaks tuvastati, et võimalikuks põhivahendajaks võib olla V. Resnin. Prokuratuuri
  1. detsembri
  2. a jälitustoimingu loaga nr 635 anti luba V. Resnini varjatud jälgimiseks, kuivõrd kogutud infost saadi viiteid tema võimalikule rollile altkäemaksu vahendajana.
  3. Lubadest nähtub prokuratuuri seisukoht, et muude, st kriminaalmenetluslike tavatoimingutega, ei ole võimalik piisavalt kohtukõlblikke tõendeid hankida. Prokurör viitas kriminalistikalisele taktikale: peitekuritegude puhul ei riskeeri menetlejad võimalusega, et kahtlustatavad saaksid teada huvist nende tegevuse vastu. Päringud avalikesse registritesse või Maanteeametile oleks kriminaalmenetluse ohtu seadnud. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et üksnes sõidueksami salvestistest (mille väljanõudmata jätmist maakohus menetlejale ette heitis), ei saa teha järeldust altkäemaksu andmise kohta (jälituslubades kirjeldatust nähtub, et altkäemaksu andmine toimub vahendaja vahendusel isiklikel kohtumistel). Lisaks on prokuratuur jälituslubades osutanud kõneeristustele, millest nähtuvalt suhtleb J.S. inimestega, kelle sugulased, tuttavad või isik ise on viimase poolaasta jooksul saanud juhilubasid. Päring Maanteeametisse kinnitas, et üle pooltel juhtudel oli eksamineerijaks H. Valliste. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb silmas pidada ka kriminaalmenetluse alustamise eesmärki, milleks oli mh kontrollida ka Narva ARKi töötajate ebaseaduslikku tegevust puudutavat kuriteokahtlust. Seega oleks ilmselgelt konkreetset eksamineerijat puudutavad päringud (sh näiteks kaitsja poolt välja pakutud eksamimarsruutide päringud ja analüüs) seadnud kriminaalmenetluse huvid ohtu. Prokuratuuri lubadest nähtuvalt on siiski teostatud päringuid ka avalikku registrisse, et kontrollida J.S. iga seotud isikute juhilubade saamist.
  4. Ringkonnakohus leiab, et ehkki prokuratuuri jälitustoimingu lubadele võib ette heida mõningast napisõnalisust, vastavad need siiski põhjendamiskohustuse miinimumnõuetele: lubadest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu, seda kinnitavad tõendid ja põhistused. Lubades on viidatud altkäemaksu toimepanemisega seotud sündmustele, mis eeldasid osaliste suhtlemist, varjatud jälgimise eesmärgile (osaliste rolli ning kokkulepete jäädvustamine, kontaktid kolmandate isikutega, sularaha üleandmine ja eksaminantide marsruudi fikseerimine ning muud toimingud, mis on seotud kuriteo toimepanemisega. Aga ka eksaminantide kohtumine vahendajaga pärast eksami sooritamist).
  5. Jälitustoimingu loa andmisel lähtub selle andja neist asjaoludest, mis tal on teada otsustamise momendil (nn ex ante-käsitus). Jälitustoimingute lubadest nähtub, et prokuratuur pidas kriminaalmenetluse sellel etapil tõendite kogumist muude menetlustoimingutega oluliselt raskendatuks või kriminaalmenetluse huve kahjustavaks. Iseenesest tuleb sellise seisukohaga nõustuda – ilmselt olnuks oluliselt raskendatud tavatoimingutega kuriteoga seotud isikute ja asjaolude väljaselgitamine: kui esmane jälitustoimingu luba anti kaastööteadete kontrollimiseks, siis jälitustoimingutega kogutud info põhjal selgus, et kuritöö toimepanijate ring on suurem ning selles osalejatel ka kindel rollijaotus. Lisaks selgus, et altkäemaksu võtja ja selle andjad tegutsevad varjatult: info liigub tuttavaid pidi ning andmete ja sularaha vahetamine toimub muuhulgas isiklikel kohtumistel. Seega oleks maakohtu poolt välja pakutud päringutega (s.o teha kindlaks H. Valliste perekonna sissetulekute erinevus tehes selleks päringuid avalikesse registritesse), vaevalt et õnnestunud tuvastada tegelik asjaosaliste ringi ning rollijaotust. Kriminalistikalisi teadmisi silmas pidades tuleb tõdeda, et asjaosaliste tegevuse õigusvastasus (eksami sooritamise eest raha pakkumine, vahendamine ja vastuvõtmine) oli 16
(67)neile teada ning see välistas ringkonnakohtu hinnangul tõendite saamise nn tavapäraste uurimistoimingutega (näiteks on kaitsja vastuses prokuratuuri apellatsioonile kohtueelsele menetlejale ette heitnud eksamineeritavate ülekuulamata jätmist eksamimarsruudi teadmise osas enne jälitustoimingu tegemist). Ringkonnakohtu hinnangul oleks ülekuulamine kriminaalmenetluse selles etapis võinud osutuda kriminaalmenetluse huve kahjustavaks.
  1. Kohtukolleegiumi hinnangul on järgitud seaduse nõudeid ka prokuratuuri taotluste nr 516, 545, 564, 625, 626 ja 14 puhul ning Viru Maakohtu määrustes jälitustoimingute lubade andmisel.
  2. Jälitustoimingu tegemise vältimatuks eelduseks on põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kassatsioonikohtu praktika kohaselt on vahistamismenetluses põhjendatud kuriteokahtluse ja vahistusaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt ja põhiliselt siiski prokuratuuril ning nõuetele vastav vahistamise argumentatsioon peab sisalduma ka vahistamistaotluses (vt RKKKm 3-1-1-103-06). Sama põhimõte on ringkonnakohtu hinnangul maksev ka jälituslubade taotluse esitamisel. Prokuratuuri taotlustes on välja toodud konkreetsed tõendid ja nendes sisalduv teave, mis viitab põhjendatud kuriteokahtluse olemasolule: kaastööteate kohaselt võttis eksamineerija H. Valliste sõidueksami eduka läbimise eest raha. Varjatud jälgimisega tuvastati, et toimingu tegemise ajavahemikul võttis H. Valliste vastu sõidueksameid. Samuti tuvastati H. Valliste suhtlemine J.S. iga viimasele kuuluvas kaubikus Citroen Jumper. Maanteeametisse teostatud päringust nähtuvalt oli üheksa J.S. iga seotud isikut (kas endale või sugulastele/tuttavatele) viimase poolaasta jooksul saanud juhiload või kutsetunnistused. Kõneeristustest nähtuvalt suhtles J.S. nendega telefoni teel. Antud asjaolude pinnalt tõusetus kohtueelsel menetlejal kahtlus, et H. Valliste võtab altkäemaksu sõidueksami eduka läbiviimise ja hindamise eest, kasutades vahendajate abi. Eeluurimiskohtunik on määrustes kinnitanud, et tutvus enne loa andmist kriminaalasja ja jälitustoimiku materjalidega ning nõustus prokuratuuri taotluses esitatud põhjendustega (millised on määruse põhiosas ka avaldatud) kuriteokahtluse põhjendatuse osas. Kohus sedastas kogutud informatsioonile ja tõenditele osutades, et taotlustes nimetatud isikud tegelevad altkäemaksu võtmise ja vahendamisega.
  3. Kassatsioonikohtu praktikas on leitud, et sarnaselt põhjendatud kuriteokahtluse kontrollile

§ 142

kohaldamisel on kohtu põhistamiskohustus ka

§ 110

lg-s 1 (või

§ 1261

lg-s 2) sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades (vrd RKKKm nr 3-1-1-96-13, p-d 10-12). Jälitustoimingu loa andmise menetluse kiireloomulisus ja selle toimumise ajal tavaliselt olemasoleva tõendusteabe maht ning fragmentaarsus mõjutavad paratamatult kohtult nõutava argumentatsiooni määra. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel ära näitama, et teiste tõendikogumis viiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. Piisab, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ultima ratio-põhimõte ei eelda seda, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest nähtuma, et kohtu luba jälitustoiminguks on antud teavitatult. See eeldab muu hulgas, et kohtumäärus sisaldab vähemalt kokkuvõtlikult seda tõendusteavet, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas (RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 773). 71. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrustest nähtub kokkuvõtlikult tõendusteave, mille alusel kohus loa väljastamise otsustas. Kohtukolleegium möönab, et paljuski jääb küsimus, kas muude tõendamismeetodite abil on tõe tuvastamine kriminaalmenetluses oluliselt 17

(67)raskendatud või suisa välistatud, hinnanguliseks. Kuid nagu tuleneb eelpool märgitust – määrusest peab olema selgelt aru saada, et kohus on seda küsimust ka sisuliselt käsitlenud talle taotluse esitamise ajal teadaoleva (s.o prokuröri poolt esitatud) teabe alusel. Sellistele sisulistele kriteeriumitele maakohtu määrused ka vastavad.
  1. Ringkonnakohus on varasemas praktikas (TrtRKo nr 1-12-2761/142) leidnud, et kui kohtult taotletakse luba isiku telefonivestluste pealtkuulamiseks ning kohus loeb seda taotlust põhjendatuks, tuleb kohtumääruses näidata, miks on alust arvata, et isik käsitleb just telefonivestlustes kuriteo tuvastamise seisukohalt tähendust omavaid asjaolusid. Praegusel juhul on prokuratuuri taotlustes osutatud kõneeristustele, millest nähtuvalt suhtlevad taotluses nimetatud isikud omavahel telefoni teel. Samuti on taotlustes osutatud jälitustoimingu käigus fikseeritud kõnede sisule, mis omavad kriminaalmenetluses tähtsust ja viitavad korruptiivsele tegevusele. Maakohus on telefoninumbrite või nendega edastatavate sõnumite ning teabe salajaseks pealtkuulamiseks loa andmisel arvestanud, et isikud kasutavad aktiivselt omavaheliseks ja teiste grupi liikmetega suhtlemiseks telefoni ning võib arvata, et just telefonivestlustes käsitletakse kuriteo tuvastamise seisukohalt tähendust omavaid asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et täidetud on ultima ratio-põhimõte, sest isikute omavahelist telefonitsi toimunud suhtlust saavad tõendada üldjuhul ainult jälitustegevusega kogutud tõendid. Samaväärseid tõendeid kahtlustatavate võimalike ebaseaduslike tegude kohta, mida püüti toime panna varjatult, poleks muude menetlustoimingutega olnud võimalik saada.
  2. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus andnud teavitatult loa ka J.S. i kasutuses olevasse sõiduautosse varjatud sisenemiseks, et sinna paigaldada ja hiljem eemaldada tehnilised abivahendid. Prokuratuuri taotlusest nähtuvalt on varjatud jälgimisega fikseeritud, et J.S. ja H. Valliste kohtuvad ARK-i ees J.S. i kaubikus ning vestlevad. Seejärel naaseb H. Valliste tööle. Pealtkuulamiste käigus ei ole fikseeritud kõnet, milles J.S. edastaks eksamile tulija andmed, sõidueksami kuupäeva ja kellaaja H. Vallistele. J.S. i kasutuses olevasse sõidukisse sisenemiseks loa andmise tingis kohtu veendumus, et sõidukis toimub sularaha üleandmine ja vastuvõtmine, eksamite toimumisaegade kokkuleppimine ja ebaseaduslike nn tasude kokkuleppimine. Samuti oli eesmärgiks fikseerida H. Valliste ja J.S. i kohtumisi ja vestlusi kolmandate isikutega, et paljastada ebaseaduslik tegevus.
  3. Apellatsioonikohtu hinnangul nähtuvad nii prokuratuuri taotlusest kui ka maakohtu määrusest põhjused kuriteo matkimiseks. Loa taotlemise hetkeks oli fikseeritud raha liikumine vahendajate vahel, ent tehnilisel põhjusel (piisava valgustuse puudus) jäi fikseerimata raha liikumine vahendajate ja H. Valliste vahel. Kuriteo matkimisega loodeti avastada altkäemaksu võtmine ja pidada H. Valliste kinni altkäemaksu võtmise hetkel ning ühtlasi tuvastada raha liikumine vahendajatelt H. Vallisteni.
  4. Jälitustoiminguks luba andes tuleb ära näidata, millist tõendusteavet loodab menetleja konkreetse jälitustoimingu tulemil saada ning milline on selle teabe tähendus käsitletud kuriteo seisukohalt. Mõistagi ei saa ega ka pea selline prognoos olema ülemäära detailne, kuid selle kaudu saab põhistada, miks ei ole seda teavet võimalik saada muude menetlustoimingute abil. Maakohus on ära näidanud, et jälitustoimingu eesmärgiks on saada usaldusväärset tõendusteavet kuritegusid toime panevate isikute ringi, nende täpse rollijaotuse, edasise kuritegeliku tegevuse, seotud isikute tuvastamiseks ning varjatud viisil suhtlemise mõistmiseks kontekstis. Üksiti on maakohus põhistanud, et muude menetlustoimingute abil ei ole võimalik usaldusväärset teavet koguda, kuna altkäemaksuga seotud kokkulepped sõlmitakse isikute konspireeritud suhtlemisel, mille konkreetset sisu 18
(67)mitteseotud isikutele ei avaldata. Nagu eespool öeldud, on küsimuse, kas muude tõendamismeetodite abil on tõe tuvastamine kriminaalmenetluses oluliselt raskendatud või välistatud, tegemist hinnangulise küsimusega – antud juhul nähtuvad määrusest põhistused, miks kohus leidis, et isikute omavahelist suhtlust ja rollijaotust ei ole võimalik kindlaks teha jälitusmeetmeid rakendamata või vähemkoormavate vahenditega.
  1. Ringkonnakohus leiab, et eeluurimiskohtunik on võtnud arvesse menetletava kuriteo olemust, samuti põhjendanud, miks ei ole tõendite kogumine võimalik muude tõenditega (otsene kannatanu puudub, kuriteo olemust arvestades toimub kokkulepete sõlmimine konkreetsete isikute vahel ning selle sisu ei avaldata mitteseotud isikutele). Samuti sisaldub määruses kogu prokuratuuri esitatud taotlus jälitustoimingute teostamiseks koos konkreetsete viidetega tõenditele, lisaks ka eeluurimiskohtuniku kinnitus, et kohus on tutvunud kriminaaltoimiku ja jälitustoimiku materjalidega. Seega on kohus analüüsinud võimalust koguda taotluse esitamise hetkel tõendeid muude menetlustoimingutega ja leidnud, et see ei ole võimalik, mistõttu on ainsaks tõendite kogumise viisiks jälitustegevus.
  2. Jälitustoimikust nähtuvalt on H. Vallistet teavitatud jälitustoiminguga kogutud andmetest: varjatud jälgimisest perioodil
  3. juuli –
  4. september 2014 (
  5. septembril
  6. a), teabe salajasest pealtkuulamisest või vaatamisest ning varjatud jälgimisest
  7. oktoobrist –
  8. septembrini 2014 (
  9. detsembril 2015), teabe salajasest pealtkuulamisest või -vaatamisest
  10. oktoobrist kuni
  11. detsembrini 2014 (
  12. detsembril 2015), varjatud jälgimisest
  13. detsembrist 2014 kuni
  14. veebruarini 2015 (
  15. märtsil 2016), teabe salajasest pealtkuulamisest või vaatamisest
  16. detsembrist 2014 kuni
  17. veebruarini 2015 (
  18. märtsil 2016) ning kuriteo matkimisest
  19. jaanuaril 2015 ja
  20. jaanuaril 2015 (
  21. mail 2016). Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise protokolli kohaselt on H. Valliste käinud jälitustoimiku materjalidega tutvumas
  22. märtsil
  23. Samuti on talle teates selgitatud õigust esitada seoses jälitustoiminguga kaebus (

§ 12616). Kaebeõigust H.

Valliste kohtueelses menetluses kasutanud ei ole.

  1. Prokurör ei nõustu kohtuga selles, et
  2. jaanuari,
  3. veebruari ja
  4. märtsi
  5. a jälitustoimingu protokolle ei ole võimalik tõenditena kasutada. Kohus oleks pidanud jätma tõendite hulgast välja vaid selle jälitustoimingu protokolli osa, mis ei vasta helisalvestisele. Helisalvestised vastasid enamuses protokolli kantule (erinevused said kantud kohtuistungi protokolli). Arvestamata on jäetud ka see, et prokuröri arvutist olid salvestised kõige paremini kuuldavad. H. Valliste kaitsja leiab kirjalikus seisukohas, et kui esineb kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatus, tuleb see jätta tõendikogumist välja.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud jälitustoimingute protokollide tervikuna tõendikogumist väljajätmine põhjendatud.

§ 63

lg-s 1 nimetatud jälitusprotokoll kujutab endast teabesalvestise üleskirjutust ning jälitusprotokolli kui tõendi kontrollimiseks on kohtul võimalus pöörduda jälitustoiminguga saadud teabetalletuse poole (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008 lahend asjas nr 3-1-1-63-08, p 14.2). Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et osaliselt erines jälitusprotokolli kantu teabesalvestiselt kuuldust (maakohus on üksikud protokollist välja jäänud sõnad ka otsuses kajastanud). Osaliselt aga puudus kohtul ja menetlusosalistel võimalus veenduda protokolli kantu õigsuses, kuna helisalvestise kvaliteet oli halb. Ringkonnakohus veendus, et ka arvuti lähedal kõlaritest kuulates ei olnud helisalvestis osaliselt jälgitav. Sellisel juhul ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul võimalik öelda, kas teabesalvestisel fikseeritu vastab jälitustoimingu protokolli kantule. Kui teabetalletuse kvaliteet ei võimalda üldse konkreetse teabesalvestise üleskirjutist kontrollida, on selle osa tõendikogumist väljajätmine 19

(67)põhjendatud (võrdlusena näiteks on üsna tavapärane, et jälitustoimingu protokolli kannab märke „arusaamatu tekst“ juba selle koostaja). Nagu öeldud, ei tingi aga üksikute kõnede halb kvaliteet jälitustoimingu protokolli kui tõendi tervikuna tõendikogumist väljajätmist. Kohtul on võimalus anda hinnang sellele osale tõendist, mis helisalvestisele vastab ning on kontrollitav. Kui ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud teabesalvestuses kajastatu vahel (üksikud protokollist väljajäänud sõnad ning erinevus kõneaegades), siis on kohus

§ 63

lg-st 1 lähtudes õigustatud käsitama iseseisvate tõenditena nii jälitustoimingu protokolli kui sellele lisatud teabetalletust ja hindama neid kahte enda siseveendumusest lähtuvalt. II Sissejuhatus

  1. Maakohus tuvastas, et H. Valliste vastab ametiisiku tunnustele KarS § 288 lg 1 mõttes. I astme kohus tuvastas, et H. Valliste töötas perioodil
  2. septembrist 1994 kuni
  3. märtsini 2013 Eesti Riiklikus Autoregistris (alates
  4. jaanuarist 2011 Maanteeamet) erinevatel töökohtadel (TõTo I kd, tl 12-27). Vastavalt Maanteeameti Ida regiooni
  5. märtsi
  6. a käskkirjale nr 0108-K töötas H. Valliste alates
  7. märtsist
  8. a Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo eksamineerijana (TõTo I kd, tl 10-11). Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 83 p 7 ja § 85 lg 1 alusel peatati H. Valliste avaliku võimu teostamise õigus alates
  9. jaanuarist 2015 Maanteeameti peadirektori käskkirjaga nr 0007K (TõTo I kd, tl 28). Tulenevalt Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo eksamineerija ametijuhendist (TõTo I kd, tl 6-9), kuulus H. Valliste teenistusülesannete hulka eksamineerijana mh teooria- ja sõidueksamite vastuvõtmine. Ametijuhendi kohaselt oli H. Vallistel õigus võtta iseseisvalt vastu otsuseid oma teenistuskoha pädevuse piires, viia läbi ja hinnata juhtimisõiguse taotleja ning juhtimisõiguse taastaja sõidueksamit ning vastutada eksamineerija teooria- ja sõidueksami nõuetekohase läbiviimise ja hindamise eest (TõTo I kd, tl 6-9). Kohtukolleegium leiab, et H. Valliste saab olla talle inkrimineeritavate kuritegude subjektiks.
  10. Kaitseteesi kohaselt puudus H. Vallistel eksamineerijana teave eksami sooritajatest. See sai ka eksamineerijale teatavaks alles eksami toimumise päeval. Registreerimine eksamiks toimus esimesele vabale ajale. Süsteem on rajatud selliselt, et H. Vallistel puudus võimalus panna toime kuritegu süüdistuses kirjeldatud viisil (KoTo III kd, tl 202).
  11. Kohtukolleegiumi hinnangul see väide tõele ei vasta. Tunnistaja E.L. u (Narva büroo juhataja
  12. a juulist kuni H. Valliste vahistamiseni, s.o
  13. jaanuarini
  14. a) ütlustest nähtub, et H. Vallistel oli graafiku tegemise õigus. Eksamineerija nägi graafikut algusest lõpuni nii pikalt kui see tehtud oli. Talvisel ajal oli reeglina natuke lühem, suvisel ajal pikem graafik. Võis olla kuni 2 kuud (KoTo II kd, tl 173). Kohtu küsimusele, kas H. Valliste sai vaadata perioodil 2014 – 2015 algus, millal ta võtab vastu eksameid, vastas tunnistaja jaatavalt (KoTo II kd, tl 175 pöördel). Ka tunnistaja T.M. , kes töötas alates
  15. a Maanteeametis ja võttis aastatel 2014 – 2015 Narvas eksameid vastu, kinnitas et õpilane ei saanud endale ise registreerimisel eksamineerijat valida (KoTo II kd, tl 86 pöördel), ent sai valida kuupäeva ja kellaaja olemasolevatest aegadest (KoTo II kd, tl 87). Umbes kaks nädalat ette oli eksamineerijale teada Narvas töötamise kuupäevad (KoTo II kd, tl 87 pöördel). Mõlema üle kuulatud Maanteeameti töötaja kinnitusel oli seega eksamineerijale teada tema töögraafik. E.L. u kinnitusel oli juhilubade spetsialistidel (sh H. Vallistel) ka õigus ise graafiku koostamiseks (KoTo II kd, tl 173 pöördel). Nimetatut ei lükka ümber ka 20

(67)tunnitaja R.K. ütlused, mille kohaselt ta ei tea, millised juurdepääsud ja kohustused eksamineerijatel on (KoTo II kd, tl 200 pöördel). Nähtuvalt jälitustoimingute protokollidest olid pistise vahendajatele teada konkreetsed kuupäevad ja kellaajad, mil H. Valliste tegutseb eksami vastuvõtjana. Seega oli H. Vallistel võimalus panna toime kuritegu süüdistuses kirjeldatud viisil.
  1. Süüdistuse ühisosaks kõikides H. Vallistele inkrimineeritavates episoodides on vastutasuga nõustumine/vastuvõtmine kergema marsruudi valimise ning sõidueksami sooritatuks lugemise eest. Asjaolu, kas nn Elektrijaamade marsruuti saab lugeda kergemaks või mitte, on kohtumenetluse jooksul tõstatatud korduvalt. Kaitsjad on üksmeelel, et H. Valliste ei toiminud eksami marsruuti valides vääralt, kuna tegutses kooskõlas Majandus- ja kommunikatsiooniministri
  2. juuni
  3. a määrusega nr
  4. Kaitsja S. Erro hinnangul ei ole tegemist kergema marsruudiga, kuna Kreenholmi ja Maxima XX juures on liiklus päris tihe. Samuti võib liiklustihedus ja olukord iga hetkega muutuda. Prokurör ei ela selles linnas, ega tea liiklusolukorda (KoTo III kd, tl 149 ja pöördel). A. Matvejev leiab samuti, et eksami vastuvõtmisega tegelevate inimeste ütluste kohaselt ei olnud Elektrijaamade marsruut kergem. See sisaldab järske kurve ja erinevaid kiiruspiiranguid (KoTo III kd, tl 203, 204). Kuna ei ole võimalik tuvastada, millist konkreetset soodustust H. Valliste eksaminantidele tegi, ei ole võimalik teda süüdi tunnistada.
  5. Ringkonnakohus möönab, et H. Valliste, valides nn Elektrijaamade marsruudi, pani toime seadusega lubatud teo. Nii on näiteks Maanteeametis H. Vallistega ühel ajal eksamineerijana töötanud T.M. kinnitanud, et kindlaid marsruute ei ole. Narva linn on piisavalt suur, et valida see vastavalt eksamineerija väljamõeldud marsruudile (KoTo II kd, tl 84). Ka Narva büroo tolleaegne juht E.L. kinnitas, et eksami marsruudi valik ei olnud ette kirjutatud (KoTo II kd, tl 172). Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud T.K. , kes aastal
  6. a töötas eksamiosakonna juhatajana Maanteeametis (KoTo tl 179) kinnitas kaitsja küsimusele vastates, et eksamineerija pidi järgima eksamite vastuvõtmist reguleerivat määrust, sh pidi sõit toimuma asulasisesel ja –välisel teedel. Seejuures pidi eksam toimuma nii tihedama liiklusega kui ka kitsamatel tänavatel ja vaiksemates kohtades. Eksamineerijale kehtis nõue, et ta pidi marsruuti vahetama (KoTo II kd, tl 179 pöördel). Eeltoodud tunnistajate ütlusi kinnitas ka Maanteeameti Ida regioonis eksamineerijana töötav K.P. . Tema kinnitusel kontrollitakse vähemalt kolme harjutust, ent ülejäänud harjutused valib eksamineerija vastavalt sellele, mida ta eksamineeritavalt näha tahab (KoTo II kd, tl 204 pöördel).
  7. Asjaolu, et eksamineerijal oli õigus valida eksamimarsruuti, ei muuda H. Valliste tegevust tervikuna õiguspäraseks. Vaadeldava süüteo moodustab ametiisikule pistise andmine selleks, et ametiisik paneks toime või jätaks toime panemata mingi teo oma ametiseisundit ära kasutades. Viimane tähendab, et pistise saaja tegu peab olema seotud tema ametialase tegevusega. Pistise võtmise süüteokoosseisu moodustab üksnes ametiisiku õiguspärane tegu, s.o selline tegu, mille toimepanemise või toimepanemata jätmisega ametiisik ei ületa oma ametiseisundist tuleneva pädevuse piire (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a lahend nr 3-1-1-14-14 p 847). Seetõttu tõttu ei oma süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste mõttes tähendust, et eksamimarsruuti valides ei eksinud H. Valliste eksami vastuvõtmise korda reguleeriva määruse vastu.
  10. Süüteokoosseisu realiseerimiseks ei ole oluline, et tegu oleks kindlaks määratud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. juuni
  12. a lahend nr 3-1-1-70-97), kuid see peab olema mingilgi määral konkretiseeritav, sest vastasel juhul ei saa rääkida seosest teene ja 21
(67)vastuteene vahel. Määrav on kahe poole vaheline üksmeel selles, et tasu on vastuteene mingi juba toimepandud või tulevikus toimepandava teo eest. Praegusel juhul seisnebki süüdistus selles, et H. Valliste nõustus pistise vastuvõtmisega või võttis pistist vastu eksami sooritatuks lugemise eest ja tegutses selles suunas (valis kergema, s.o väiksema liiklusintensiivsusega marsruudi, ei arvestanud pisivigu), s.o tegutses vastavalt pistiseandjaga eelnevalt kokku lepitule tema kasuks.
  1. J.S. i ütluste kohaselt seisnes H. Valliste abi selles, et ta valis sõidueksami jaoks kergema marsruudi ja vajadusel ei märkinud eksamineeritava tehtud pisivigu. Juhul, kui eksamineeritava vead olid tõsised, ei sooritanud ta esimest korda sõidueksamit, kuna H. Valliste tööautos asub eksamineerija ja eksamineeritava tegevust salvestav videoaparatuur. Sellistel juhtudel eksamineeritav registreerus korduseksamile H. Valliste juurde ja sooritas eksami teisel või kolmandal katsel. H. Valliste ei võtnud raha eksami marsruudi etteütlemise eest, vaid selle eest, et ta eksamineerijana teeb marsruudi võimalikult lihtsaks, suunates eksamineeritava Balti elektrijaamade kaudu minevale marsruudile. Selle eest saigi H. Valliste peale igat eksamit 100 eurot (TõTo III kd, tl 146 ja 148). Ka R.H. i kinnitusel võttis H. Valliste raha eksami eduka sooritamise eest alles pärast eksamit. Ühtlasi kinnitas tunnistaja, et teab H. Valliste „Elektrijaama“ eksami marsruuti (Elektrijaama tee, Maxima XX, Joala, I. Grafovi, Kreenholmi, ringtee jne, tagasi sõidab mööda Tallinna mnt või Kerese tänavat, TõTo III kd, tl 120 pöördel).
  2. Kaitseversiooni kohaselt ei saanud vastuteeneks olla kergema marsruudi valimine: liiklustihedus võib muutuda olenevalt ajast. Ka üle kuulatud Maanteeameti eksamineerijate ütlusi arvestades ei olnud marsruut kergem.
  3. Ringkonnakohus leiab, et üle kuulatud Maanteeameti eksamineerijate ütlustest nähtuvalt oli nn Elektrijaamade suunaline marsruut väiksema liiklusintensiivusega. Nii oli T.M. i kinnitusel Tallinna suunas väljasõitmine tunduvalt suurema liiklusintensiivusega, keerulisem ning õpilase jaoks raskem. Liiklustihedus seal on oluliselt suurem. Kui Elektrijaamade poole sõita, siis jääb 90 km/ h juures sõidu aega vähem (KoTo II kd, tl 84 pöördel ja 85). Ka E.L. u ütluste kohaselt oli tema arvates eksamineeritava jaoks loogiliselt võttes kergem sõit Elektrijaamade poole, kuna liiklus on hõredam, kiirus väiksem ja kui rääkida asulavälisest teest, siis sealpool ka lihtsam. Kuna pikemalt sõidetakse Elektrijaamade suunas või üldse asulavälisel teel, on linnasõit selle võrra lühem (KoTo II kd, tl 174 ja pöördel). E.L. u ütluste kohaselt oli võimalik hea tahtmise korral ka kaameraga manipuleerida (KoTo II kd, tl 175 pöördel ja 176). Sõiduõpetajana töötav S.S. kinnitas, et liiklusintensiivus on Tallinna mnt kõrgem (KoTo II kd, tl 159). Ka eksamineerija K.P. i ütluste järgi on liiklustihedus suurem Tallinn-Narva maanteel (KoTo II kd, tl 206 pöördel) ning linnas kindlasti palju keerulisem ja kindlasti mängib rolli liiklustihedus (KoTo II kd, tl 209).
  4. T.M. i kinnitusel on vigade hindamine kompetenstipõhine. Kui midagi ohtlikku ei kaasne, siis võib panna kirja väikse veana, aga see ei mõjuta eksami tulemust, kui sellega ei kaasnenud ohtlikku olukorda (KoTo II kd, tl 85 pöördel). Prokuröri küsimusele, kas eksamineerijal oli võimalik jätta märkimata pisivigu arvestades, et autol olid kaamerad, mis sel ajal võtsid salongi ja ette, vastas E.L. g, et pisivigade märkimata jätmine oli võimalik. Külje peale ei ole võimalik näha täpselt, mis taga toimub (KoTo II kd, tl 175). Ka tunnistaja T.K. i ütlusi arvestades oli vigade märkimisel oluline eksamineerija pädevus, sest kõrvalekaldele vaadati läbi ohu prisma. Ühes situatsioonis tehtud viga ei ole reaalselt ohtlik, aga teises situatsioonis võib ka kergem viga ohtlikuks minna (KoTo II kd, tl 182 pöördel). 22
(67)K.P. i ütluste kohaselt oli teoreetiliselt võimalik jätta märkimata pisivead salvestisseadega auto puhul, mis salvestab ette ja salongi. K.P. i kinnitusel olid neil oma hindamiskriteeriumid, kuidas pisivigade puhul käituda. Üks pisiviga pluss teine, võrdub juba keskmine korduv viga (KoTo II kd, tl 207). Nimetatud tunnistaja kinnitusel oli vigade hindamisel kaalutlusõigus, mis tulenes konkreetsest veast, ajahetkest, situatsioonist (KoTo II kd, tl 208 pöördel).
  1. Kohtukolleegiumi hinnangul järeldub eeltoodust, et H. Valliste sai nõustuda pistise vastuvõtmisega või pistist vastu võtta eksami sooritamise eest kergema (väiksema liiklusintensiivsusega) marsruudi valimise ja pisivigade mittearvestamise eest.
  2. Riigikohus on märkinud, et ametiseisundi kasutamine ei pea olema detailiseeritud, kuid peab olema seotud altkäemaksukokkuleppega ehk paigutatav ekvivalentsussuhte konteksti. Seetõttu saab teost kõneleda ka siis, kui ebaõiguskokkulepe ei kajasta üksikasjalikult, milliste juba astutud sammude eest ametiisikut premeeritakse või milliseid konkreetseid samme ametiisik tulevikus astuma peab. Piisab konkretiseeritud ametiisikult oodatav tegu on tuvastatav ka juhul, kui pooled lepivad vähemalt üldjoontes kokku, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-31-14, p 21.1).
  5. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole oluline, kas H. Valliste ka tegelikult valis eksami sooritajatele kergema marsruudi või jättis pisivead arvestamata, sest antud süüteokoosseisu obligatoorseks tunnuseks ei ole põhjuslik seos pistise andmise ja ametiisiku poolt mingi teo toimepanemise või toimepanemata jätmise vahel. Süüteokoosseisu objektiivse koosseisu mõttes on oluline tuvastada pistise andja ja võtja vahel sõlmitud kokkulepe olemasolu, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama.
  6. H. Vallistele heidetakse ette korduvalt pistise (hiljem altkäemaksu) võtmist, kusjuures süüdistuses etteheidetavate tegude tehiolud (tegutsemisviis ja asjaolude kokkulangemine) sarnanevad omavahel oluliselt. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. mai
  8. a otsus nr 3-1-1-32-05, p 8;
  9. novembri
  10. a otsus nr 3-1-1-87-09, p 11;
  11. märtsi
  12. a otsus nr 3-1-1-8-10, p 11). Apellatsioonikohus leiab, et antud süüasja lahendamisel on täheldatav sarnane modus operandi. Pistise võtmise lubamisega nõustumine ja pistise võtmine A.Z. ilt R.V. i sõidueksami eest
  13. H. Vallistet süüdistakse ametiisikuna
  14. oktoobril
  15. a vara lubamisega nõustumises ja
  16. novembril 2014 A.Z. ilt Maanteeameti Ida regiooni Narva büroo juures 50 euro vastuvõtmises. Raha võttis H. Valliste vastutasuna
  17. novembril 2014 toimunud Bkategooria sõidueksamil R.V. ile kergema, s.o väiksema liikluskoormusega marsruudi, valimise ja eksami positiivselt sooritatuks lugemise eest. A.Z. ilt sai H. Valliste R.V. i sõidueksami aja teada
  18. a täpselt tuvastamata ajal. 23
(67)
  1. Prokurör esitas H. Valliste süü tõendamiseks
  2. jaanuari
  3. a jälitustoimingu protokolli, A.Z. i ning R.V. i kohtueelses menetluses antud ütlusted ning kõneeristuste protokolli. Sellest nähtub, et A.Z. helistas H. Vallistele kolmel korral ning A.Z. üheksal korral B.V. ile. Kaks kõnet neist on tehtud kohe pärast kõnet H. Vallistele.
  4. H. Valliste kaitsja süüdistusega ei nõustu. A.Z. ei kinnita R.V. i eksami positiivse soorituse eest sularaha üleandmist. R.V. i ütluste kohaselt sõitis ta hästi ning mingeid mööndusi talle ei tehtud. Kohtueelses menetluses antud ütlustes ei tunnistanud R.V. i soovi sooritada eksamit raha eest ega palunud end abistada. A.Z. ilt ei palunud abi ka R.V. i isa. Viimane kuulati kohtueelses menetluses üle kahtlustatavana. B.V. iy eitas sõidueksami sooritamise eest kellelegi raha pakkumist. Ka A.Z. end süüdi ei tunnistanud ning toetas R. ja B.V. i ütlusi. A.Z. i ütlused H. Vallistele raha üleandmise kohta usaldusväärsed ei ole. Raha üleandmine ei ole tõendatud jälitustoimingutega. Kaitsja eeldab, et A.Z. andis ütlusi raha üleandmise kohta üksnes tema suhtes menetluse lõpetamise tõttu.
  5. jaanuari
  6. a jälitustoimingu protokollist on võimalik järeldada, et A.Z. ja H. Valliste suhtlesid telefonitsi olmeteemadel. “Rahataolise eseme” üleandmine on spekulatiivne.
  7. Maakohus ei lugenud tõendatuks, et H. Valliste nõustus
  8. oktoobril
  9. a vara lubamisega selle eest, et ta valib R.V. ile süüdistuses toodud kergema marsruudi ja loeb Bkategooria sõidueksami positiivselt sooritatuks. Lisaks leidis kohus, et asjas pole ühtki tõendit, millega lugeda tuvastatuks pistise andja ja võtja vahel ekvivalentsussuhte olemasolu. Ka B.V. iy ja R.V. i ütlustega ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada, et H. Valliste täitis enda tegevusega süüdistuses toodud ajal pistise lubamisega nõustumise ja pistise võtmise objektiivse koosseisu. A.Z. i ütluste alusel ei ole võimalik tuvastada H. Valliste poolt pistise lubamisega nõustumist ja võtmist. Jaatada ei saa pooltevahelise ekvivalentsussuhte olemasolu, s.o asjaolu, et ametiisik oleks pistiseandjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud ametialase teo eest. Süüteokoosseisu realiseerimiseks piisab küll sellestki, et üks pool tunnetab ekvivalentsussuhet, ent praegusel juhul ei tulene seda tunnistaja A.Z. i ütlustest. Ta pole end süüdi tunnistanud ka pistise andmises. A.Z. kinnitas, et andis Heinarile tänutäheks raha, ent mingeid lubadusi Heinar talle ei andnud. Tunnistaja ütlustest ei nähtu seegi, et H. Valliste oleks talle tänutäheks antud raha vastu võtnud. Seetõttu on A.Z. i ütluste alusel võimatu pistise võtmist tuvastada. Isegi kui A.Z. i ütlustega tuvastatuks H. Valliste poolt talle inkrimineeritava teo objektiivse koosseisu täitmine, siis ei saaks neile ütlustele tugineda kohtulahendi tegemisel, sest tõendi vahetut allikat ei olnud süüdistataval võimalik küsitleda.
  10. Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse H. Valliste süüditunnistamist.
  11. Kohtukolleegium hinnangul puuduvad objektiivsed tõendid, millest nähtuks H. Valliste nõustumine vara lubamisega süüdistuses nimetatud kuupäeval, s.o
  12. oktoobril
  13. A.Z. i ütlusi arvestades kohtus ta kahtlustuses nimetatud ajal [s.o oktoobris] Heinariga Narvas ARKi juures. Kohtumisel tundis ta huvi, kas Heinar saab aidata lähiajal sõidueksami tegemisega. Rahast mingit juttu ei olnud (TõTo III kd, tl 98). Asjaolu, et H. Valliste ja A.Z.
  14. oktoobril 2014 omavahel telefoni teel suhtlesid ja järgmisel päeval esimese töö juures kohtusid, tuvastab ringkonnakohus
  15. jaanuari
  16. a jälitusprotokolliga (TõTo I kd, tl 144). Nimetatu ei tõenda aga, et
  17. oktoobri
  18. a kokkusaamisel nõustus H. Valliste vara lubamisega. Kuna A.Z. i kinnitusel kohtumisel vara lubamisest ei räägitud ning jälitustoimingu protokollist seda samuti järeldada ei saa, tuleb maakohtu otsus H. Valliste õigeksmõistmises
  19. oktoobril
  20. a vara lubamisega nõustumises, jätta muutmata. 24
(67)
  1. Ülejäänud süüdistust puudutavas osas on ringkonnakohtu seisukoht järgmine.
  2. Vaidlus puudub selles, et süüdistuses nimetatud ajal sooritas R.V. i B-kategooria sõidueksami. Teda eksamineeris H. Valliste, mis on tõendatud R.V. i ütluste (TõTo V kd, tl 16), sõidueksami tulemuste kaardi ja Maanteeameti edastatud väljatrükiga (I kd, tl 36 ja tl 29).
  3. Pooled ei vaidle ka selle üle, et R.V. i eksami lõppedes tuli A.Z. Maanteeameti Ida regiooni Narva büroo juurde. Antud fakti saab lugeda tuvastatuks A.Z. i (TõTo III kd, tl 98) ja R.V. i (TõTo V kd, tl 16 pöördel) ütluste ning jälitustoimingu protokolliga (TõTo I kd, tl 143). Kokkusaamist süüdistuses nimetatud ajal ja kohas ei eitanud ka H. Valliste. Viimase väitel astus A.Z. ligi tervitamiseks (KoTo III kd, tl 41).
  4. H. Valliste eitab millegi saamist A.Z. ilt. Ta püstitas versiooni, et A.Z. andis ilmselt ütlusi mõjutamise tulemusena, kui talle näidati H. Valliste 26ndal toimunud ülekuulamisel mõjutamise tulemusena antud ütlusi. Nimetatud ülekuulamisel valis H. Valliste välja Zaitsevi ja i ning rääkis, et sai ühelt 50, teiselt 100 (KoTo III kd, tl 41 ja pöördel).
  5. Ringkonnakohus selles osas H. Valliste ütlusi tõesteks ei pea. Tema ütlused on vastuolus A.Z. i üksikasjalike ütlustega, mis riimuvad teiste asjas kogutud tõenditega. H. Valliste avaldused politseipoolse mõjutamise kohta on ilmselgelt kantud vastutusest vabanemise soovist. Ka kaitsja eeldus, et A.Z. andis ütlusi raha üleandmise kohta, kuna menetlus tema suhtes lõpetati, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul tõsiseltvõetav. Isikuid seob 15 või enam aastat (H. Valliste ütlused KoTo III kd, tl 35 pöördel) omavahelist tutvust. Seetõttu on ebatõenäoline, et A.Z. oleks nõustunud tõele mittevastavaid ütlusi andma vaid menetluse lõpetamise lubadusega. Oportuniteediga menetluse lõpetamine ei saanud A.Z. ile olla ütluste andmise ajal ettenähtav. A.Z. i ütluste usaldusväärsust kinnitab ka tema positsioon kriminaalmenetluses. Ta ei tunnistanud end esitatud kahtlustuses süüdi, ega näinud ilmselgelt midagi taunimisväärset H. Vallistele n-ö tänutäheks 50 euro andmises (TõTo III kd, tl 98). Kohtukolleegiumi arvates lisab A.Z. i ütlustele usaldusväärsust nende kooskõla
  6. jaanuari
  7. a jälitustoimingu protokollis kajastatuga. A.Z. i ütlused riimuvad ka R.V. i ja B.V. iy kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kõik kolm kinnitavad, et R.V. i oli korduvalt proovinud eksamit sooritada. Sellest räägiti omavahel siis, kui isa ja poeg tegid A.Z. i majas remonti (TõTo V kd, tl 4, 16 ja TõTo III kd, tl 98). R.V. i sõnul lubas A. vaadata, mis teha annab.
  8. a oktoobri lõpus sõitis ta koos A. iga ARKi, et eksamile registreeruda (TõTo V kd, tl 16). B.V. iy sõnul sai A.Z. R.V. i eksami aja teada, kuna aitas tal eksamile registreeruda (TõTo V kd, tl 4). A.Z. kinnitas samuti ülekuulamisel, et lubas paljulapselisest perest pärit R.V. it vabast tahtest aidata eksami tegemisel. A.Z. i kinnitusel ei teadnud isa ja poeg, et ta leppis Heinariga kokku eksami tegemises (TõTo III kd, tl 98). Seega oli A.Z. teadlik R.V. i eksami toimumise ajast ning tal oli ka tahe viimast eksami sooritamisel aidata. Seega ei välista kaitsja väited H. Valliste süüd A.Z. ilt pistise võtmises.
  9. Apellatsioonikohus ei nõustu maakohtuga selles, et esitatud tõendite pinnalt ei saa H. Vallistele inkrimineerida A.Z. ilt pistise võtmist ekvivalentsussuhte puudumise tõttu. Kohtukolleegium leiab, et ekvivalentsussuhe jaatamiseks ei ole vaja tuvastada seda, kas R.V. ile valitud marsruut oli tegelikkuses kergem või mitte. Pistise koosseisu realiseerimiseks ei ole oluline, et ametnik oleks midagi pistise andja huvides toime pannud või pidanud toime panema, s.o oluline ei ole kausaalne seos pistise andmise ja toimepandud teo vahel. Süüteokoosseisu mõttes on aga oluline tuvastada, kas H. Valliste sai aru, et A.Z. 25
(67)ilt saadud raha oli talle mõeldud ametialaste kohustuste täitmise eest. Kohtukolleegiumile selles kahtlust ei jäänud.
  1. A.Z. i ütluste kohaselt kohtus ta H. Vallistega oktoobris. Jälitusinfot arvestades toimus see
  2. oktoobril
  3. Kokkusaamine lepiti kokku telefonitsi ning see pidi toimuma H. Valliste töö juures A.Z. i bussis (TõTo I kd, tl 144). Kohtumisel räägiti A.Z. i sõnul eksami tegemisest varem ning R.V. i aitamisest seoses eksami tegemisega. A.Z. i ütluste järgi palus H. Valliste eksamile kirja panna, ent rahast juttu ei olnud. Vahetult enne eksami tegemist sõitis A.Z. H. Valliste töö juurde ja edastas talle R.V. i andmed (TõTo III kd, tl 98). Jälitustoimingu protokollist nähtub, et vahetult peale eksami algust helistas A.Z. H. Vallistele ja päris: “Buss läks ära jah?“ ja sai jaatava vastuse (TõTo I kd, tl 144). Edasi on varjatud jälgimisega tuvastatud, et 39 minutit pärast kõne lõppu saabus A.Z. ARKi juurde ning jäi ootama. 16:15 saabus ARKi parklasse sõiduauto Toyota, sellest väljus R.V. i ning istus A.Z. i juhi kõrval olevale istmele. Toyotast väljus H. Valliste, tuli A.Z. i juurde ning kätles temaga. Seejärel pani H. Valliste talle antud „rahataolise eseme“ teksapükste parempoolsesse taskusse (TõTo I kd, tl 143).
  4. H. Valliste ja A.Z. olid pikaajalised tuttavad. Tegemist oli n-ö teretutvusega (KoTo III kd, tl 35 pöördel). Ringkonnakohtule ei jäänud kahtlust, et ehkki A.Z. i ütluste kohaselt H. Valliste talle eksamil aitamise kohta „positiivset vastust ei andnud“ (TõTo III kd, tl 98), näitab sündmuste edasine kulg, et poolte vahel oli siiski arusaam, et H. Valliste tegutseb R.V. i eksami vastuvõtmisel oma ametialastest kohustustest lähtudes. Sellele viitab asjaolu, et A.Z. kontakteerus korduvalt H. Vallistega: esmalt teavitamaks, et tema kaudu hakkab inimene eksamit tegema. Teisel korral kohtuti R.V. i andmete ja eksamiaja edastamiseks. Kolmandat korda võttis A.Z. H. Vallistega ühendust vahetult pärast eksami algust, et pärida: „Buss läks ära jah?“. Ringkonnakohtu arvates oli küsimuse esitamise eesmärgiks uurida, kas eksam käib (kohtuistungil ei osanud H. Valliste prokurörile öelda, mida selline küsimus tähendab (KoTo III kd, tl 47)). Saanud jaatava vastuse, ilmus A.Z. vahetult enne eksami lõppu Maanteeameti Ida regiooni Narva büroo juurde, mis kinnitab samuti, et A.Z. il oli huvi R.V. i eksami tulemuse vastu.
  5. Kokkulepe tegutsemiseks ei pea olema sõnaselge – piisab ka loogiliselt järelduvast. Ehkki A.Z. i sõnul mingist marsruudist juttu ei olnud (TõTo III kd, tl 98), ei oma see tähtsust. Ametialane tegu ei pea olema eelnevalt kindlaks määratud, piisab kui see on määratletud vähemalt üldistes joontes. H. Valliste korduv kohtumine A.Z. iga, tema soovitus panna R.V. i eksamile kirja, eksamiaja kooskõlastamine A.Z. iga ning helistamised viitavad vähemalt konkludentsele teineteisemõistmine selles, et A.Z. pidas „abi“ all silmas R.V. i eksami edukat sooritamist. Kas see seisnes kergema marsruudi valimises või muudes mööndustes, tähtsust ei oma, kuivõrd H. Valliste pidi aru saama, et temalt oodatakse eksami eduka sooritamise nimel tegutsemist ametialastest kohustustest lähtudes. Vastasel juhul puudunuks peale esmakokkupuudet igasugune vajadus hilisemateks kohtumisteks. Asjaolu, et H. Valliste vastuteenena R.V. i eksami eduka sooritamise eest tasu saada lootis, nähtub asjade kulust pärast toiminud eksamit: käteldes saadud raha pani H. Valliste taskusse ning lahkus koheselt, ehkki teadis ametnikule kehtestatud rangest keelust teenistuse raamides mistahes meelehead vastu võtta. Muud põhjendust, miks A.Z. oleks pidanud H. Vallistele raha andma, ringkonnakohus antud asjas ei tuvastanud.
  6. Riigikohus on leidnud, et kui isikute vahel eelnevat kokkulepet ei ole ja ebaõiguskokkulepe sõlmitakse sisuliselt samal momendil, mil ametiisik soodustuse vastu võtab (nt annab sõidukiga kiiruseületamiselt tabatud autojuht politseiametnikule isikut 26
(67)tõendava dokumendi asemel rahatähe, mille politseinik vastu võtab), kujutab soodustuse vastuvõtmine endast ühtlasi seda, et ametiisik nõustub soodustuse lubamisega. [-] Soodustuse tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu kujutab see vastuvõtmine endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine) faktilist lõpetamist (Vt ka Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1016).
  3. H. Valliste ütlusi, mille kohaselt astus A.Z. talle ligi vaid tervitamiseks (KoTo III kd, tl 41), ei kinnita teised asjas kogutud tõendid. Ringkonnakohus loeb A.Z. i ütlustega tuvastatuks H. Vallistele 50 euro üleandmise
  4. novembril
  5. „Rahataolise eseme“ üleandmine kätlemisel on fikseeritud ka
  6. jaanuari
  7. a jälitustoimingu protokollis (TõTo I kd, tl 143). A.Z. i ütluste usaldusväärsust kinnitab seegi, et ta kirjeldas raha üleandmise viisi sarnaselt jälitustoimingu protokollis fikseerituga: „Ma tervitasin Heinariga, see on surusin tal kätt ja käe surumise ajal andsin talle raha summas 50 eurot“ (TõTo III kd, tl 98).
  8. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. H. Valliste seadis endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas võimalikuks, et see saabub. H. Valliste eesmärgiks oli vara vastuvõtmine A.Z. ilt teo eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades toime pani.
  9. Ringkonnakohus loeb eeltooduga tuvastatuks pistise võtmise H. Valliste poolt
  10. novembril 2014 A.Z. ilt vastutasuna R.V. i B-kategooria sõidueksami sooritatuks lugemise eest. Pistise võtmise lubamisega nõustumine R.H. i ja J.S. i vahendusel ajavahemikul 8.-
  11. oktoober ja
  12. oktoober 2014 E.R. sõidueksami eest
  13. H. Vallistet süüdistakse ametiisikuna 8.-
  14. oktoobrini 2014 ja
  15. oktoobril
  16. a R.H. i ja J.S. i vahendusel 100 euro vastuvõtmisega nõustumises. Raha nõustus ta võtma E.R. le B-kategooria sõidueksami sooritamiseks kergema, s.o väiksema liikluskoormusega Kreenholmi ja Elektrijaamade marsruudi valimise eest. Esimesel korral nõustus ta vara vastuvõtmisega eksami eest, mis toimus
  17. oktoobri
  18. a kell 9:00 – 10:00, teisel korral
  19. novembril
  20. a kell 9:00-10.00 toimunud eksami eest. Kummalgi korral H. Valliste E.R. sõidueksamit sooritatuks ei lugenud, kuna viimane tegi tõsise vea.
  21. Prokuröri hinnangul kinnitavad H. Valliste süüd E.R.
  22. jaanuaril 2015 ja
  23. detsembril 2016 antud ütlused, mis avaldati kohtus

§ 291lg 1 p 2 alusel.

E.R. kinnitusel püüdis ta esialgu 2 korda teha eksamit raha eest, ent kukkus tõsise vea tegemist tõttu läbi. E.R. ütlused langevad kokku R.H. i ja J.S. i ütlustega. Samuti langevad need kokku

  1. jaanuari
  2. a jälitustoimingute protokollidega, mis puudutavad E.R.
  3. oktoobri ja
  4. novembri
  5. a eksameid. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et J.S. i töösõidukist Citroen XXX leiti ja võeti ära U.T. i visiitkaart kirjega „R. 29, 9.00“ (KoTo III kd, tl 142 pöördel).
  6. H. Valliste kaitsja leiab, et nimetatud episoodis ei kinnita H. Valliste süüd ükski asjas kogutud tõend. E.R. ja H. Valliste eitavad sündmuste toimumist kahtlustuses nimetatud ajal ja viisil. E.R. kohtueelses menetluses antud ütlused erinevad oluliselt sellest, kas ta eksami 27

(67)sooritamise eest altkäemaksu andis või mitte.
  1. jaanuari
  2. a ülekuulamisel väitis ta, et pöördus esmalt R.H. i, hiljem V. Resnini poole. Esimesel ülekuulamisel väitis ta, et andis altkäemaksu V. Resnini vahendusel.
  3. juunil
  4. a aga eitas altkäemaksu andmist. Kuna E.R. l ei õnnestunud R.H. i vahendusel eksamit sooritada, seab see kahtluse alla kõik R.H. i ja J.S. iga seotud episoodid. E.R. eksami marsruudist teadlik ei olnud. Seega on altkäemaksu andmise eesmärk: teha eksamineeritavale teatavaks kergem marsruut, et ta saaks eelnevalt seda marsruuti harjutada, tõendamata (KoTo III kd, tl 196-197).
  5. H. Valliste kinnitas, et tegi oma tööd ja J.S. ilt mingit raha ei saanud.
  6. Maakohus luges H. Valliste ütlused ebausaldusväärseteks. Need on vastuolus J.S. i kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, mis haakuvad teiste asjas kogutud tõenditega. J.S. i ütlused on usaldusväärsed ka seetõttu, et ta tunnistati antud asjas süüdi KarS § 295 lg 2 p 1 järgi Viru Maakohtu
  7. veebruari
  8. a otsusega. Ühtegi mõistuspärast põhjust, miks isik peaks andma tegelikkusele mittevastavaid ütlusi ning ennast süüstama, ei esine. Kaudselt kinnitab tema ütluste usaldusväärsust ka
  9. juuni
  10. a vaatlusprotokoll, kust nähtub, et J.S. i leibkonnal on teadmata allikatest pärit sularaha kogusummas 7196, 51 eurot. Ehkki see raha J.S. ile tagastati, ei sea see tema ütlusi kahtluse alla. J.S. selgitas, et tegemist oli tema ema J.F. kirsturahadega, mis olid pärit tema arvelduskontolt. Ühtki tõendit, mis teistsugusele arvamusele alust annaks, ei ole esitatud. Pistise vahendamise eest ei olnud vara laiendatud konfiskeerimise võimalust ette nähtud. Ka J.S. ile kergemaliigilise tõkendi kohaldamine ei anna alust tema detailseid ütlusi ebausaldusväärseteks pidada.
  11. Maakohus märkis, et J.S. keeldus kohtuistungil ütluste andmisest. Nähtuvalt J.S. i
  12. jaanuari
  13. a ülekuulamise protokollist ei esitatud talle sel kuupäeval kahtlustust E.R. t puudutavas episoodis. See on lisandunud hiljem. Ehkki J.S. end nii
  14. juuni kui ka
  15. juuni
  16. a ülekuulamisel süüdi tunnistas, ei andnud ta sisulisi ütlusi seoses E.R. pistise vahendamisega. Seega ei ole võimalik tema ütluste pinnalt tuvastada süüdistuses toodud faktilisi asjaolusid. R.H. i ütlused tõendavad küll seda, et ta edastas J.S. le paberilehel või telefoni teel mh R. andmed, ent need ei tõenda, et H. Valliste oleks 8.-
  17. oktoobrini ja
  18. oktoobril 2014 nõustunud pistise lubamisega.
  19. märtsi
  20. a asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et
  21. veebruaril 2015 leiti läbiotsimise käigus J.S. i töösõidukist U.T. i visiitkaart, mille ühele poolel on sinise pliiatsiga tehtud märge „R.
  22. 9.00“ Ka nimetatud tõend ei tõenda, et H. Valliste nõustus pistise lubamisega. Viimast ei tõenda ka Politsei- ja Piirivalveameti sideettevõtjalt saadud andmete protokoll
  23. juunist 2015, millest nähtub, et E.R. teostas ajavahemikul
  24. oktoobrist kuni
  25. detsembrini 2014 kokku seitse kõnet R.H. ile ning viimane omakorda neli kõnet E.R. le. Ka E.R. kohtueelsel uurimisel antud ütluste järgi ei ole võimalik tõendada, et H. Valliste nõustus pistise lubamisega. Lisaks leidis kohus, et E.R. ütlused usaldusväärsed ei ole ning need tuleb jätta tõendikogumist välja. Samuti aktualiseeruks käesolevas osas

§ 15

lg 3, mille kohaselt ei või kohtulahend valdavas ulatuses tugineda isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.

  1. Prokuratuuri apellatsioonis taotletakse H. Valliste süüditunnistamist.
  2. Kohtumenetluse pooled ei vaidlusta asjaolu, et E.R. tegi sõidueksamit
  3. oktoobril
  4. a kell 9:00 – 10:00 ja
  5. novembril
  6. a kell 9:00-10.00 süüdistuses nimetatud marsruudil. Kummalgi korral H. Valliste E.R. sõidueksamit sooritatuks ei lugenud, kuna viimane tegi tõsise vea. 28

(67)
  1. Vaidlus on selles, kas 8.-
  2. oktoobrini 2014 ning
  3. oktoobril
  4. a nõustus H. Valliste R.H. i ja J.S. i vahendusel 100 euro vastuvõtmisega selle eest, et ta valib E.R. le B-kategooria sõidueksami sooritamiseks kergema, s.o väiksema liikluskoormusega marsruudi.
  5. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga E.R. ütluste ebausaldusväärsuse osas (vt ka otsuse p 116). Küll aga ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et nimetatud episoodis ei kinnita H. Valliste süüd ükski tõend. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.
  6. Apellatsioonikohus loeb R.H. i
  7. jaanuaril
  8. a kohtueelses menetluses

§ 291lg 1 p 2 alusel avaldatud ütlustega tõendatuks, et E.R.

võttis temaga ühendust eksami eduka sooritamise asjus. Saanud J.S. lt [J.S. ilt] nõusoleku, edastas R.H. talle E.R. andmed. Kaks korda E.R. eksamist läbi ei saanud (TõTo III kd, tl 121). Asjaolu, et eksami eduka sooritamise tasu oli 100 eurot, loeb kohus tõendatuks R.H. i ütlustega. Skeem töötas nii, et J.S. le ütles ta isiku ees- ja perekonnanime, sõidueksami toimumise kellaaja ja kuupäeva. Need andmed edastas J.S. Heinarile. J.S. võttis eksami eduka sooritamise eest 150 eurot. Sellest 50 võttis ta endale ja 100 andis Heinarile (TõTo III kd, tl 120 pöördel). Täiendavatel ülekuulamistel (

  1. juunil ja
  2. juunil 2015) kinnitas R.H. oma ütlusi. Nähtuvalt J.S. i
  3. jaanuari
  4. a ülekuulamise protokollist, ei esitatud talle sel kuupäeval kahtlustust E.R. t puudutavas.
  5. juunil ja
  6. juunil
  7. a, kui kahtlustus esitati ka E.R. osas, tunnistas J.S. end ülekuulamisel esitatud kahtlustuses süüdi, ent sisulisi ütlusi seoses E.R. pistise vahendamisega ta ei andnud. Küll aga riimuvad J.S. i ütlused R.H. i kirjeldustega kuriteo skeemist: s.t 50 eurot R.H. ilt saadud rahast jättis J.S. endale, 100 eurot andis Heinarile (TõTo III kd, tl 146).
  8. Kokkulepped R.H. i, J.S. i ja H. Valliste vahel E.R. eksami osas sõlmiti süüdistuses nimetatud kuupäevadel, millele viitab
  9. jaanuari
  10. a jälitusprotokoll. Telefonikõnedest nähtub, et
  11. oktoobril
  12. helistas R.H. J.S. ile, et anda teada perekonnanimi „R. “ ning kellaaeg ja kuupäev „9:00, kahekümne üheksandal“. E.R. andmete edastamine H. Vallistele pidi seega toimuma peale eelnimetatud kõnet, sest
  13. oktoobril
  14. a telefonikõnes kinnitas J.S. : „Noh, kõik on normaalne tal“. R.H. lubas helistada „talle, et ta ei muretseks“ (TõTo I kd, tl 167). Asjaolu, et „tema“ all mõeldakse E.R. t selgub kõnede sisust ning sideettevõtjalt saadud andmete protokollist, millest nähtuvalt helistas R.H. E.R. le
  15. oktoobril 2014 (TõTo I kd, tl 62 pöördel).
  16. märtsi
  17. a asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et J.S. i töösõidukist leiti läbiotsimisel U.T. i visiitkaart, mille ühele poolel on sinise pliiatsiga tehtud märge „R.
  18. 9.00“. Pooltevahelist kokkulepet kinnitab J.S. i kontakteerumine H. Vallistega
  19. oktoobril kell 7:39, s.o poolteist tundi enne eksamit. Viimane kinnitas: „Noh, seal kõik normis, mul on meeles kõik“ (TõTo I kd, tl 167).
  20. E.R. eksami mittesooritamise järel kokkulepped ei muutunud. Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt helistas R.H.
  21. oktoobril 2014 J.S. ile ja palus pärast Heinarilt küsida, kas „too pani end kirja kolmeteistkümnendaks kella üheksaks hommikul“ (TõTo I kd, tl 167 pöördel). J.S. täpsustas kuupäeva ja lubas asja uurida. Samal päeval R.H. ile tagasi helistades kinnitas J.S. , et „tema ütles, vaatas, et ta on kolmeteistkümnendal, juba ütleski: „Ta on minul““. R.H. i usutles: „Kõik jääb jõusse seal, jah?“ (TõTo I kd, tl 168). Ka E.R. helistas
  22. novembril 2014 R.H. ile, sest „sellele on ju vaja meelde tuletada, sellele ju, kuidas ta seal“. R.H. lubas „oma noormehega“ ühendust võtta ja kinnitas „ta täna läheb, tuletab meelde“. R.H. võttiski ühendust J.S. iga ja palus kokku leppida. J.S. kinnitas, et leppis juba kokku „kell üheksa, kõik nagu ette nähtud“ (TõTo I kd, tl 169 pöördel). 29

(67)
  1. H. Vallistet süüstavad pistise võtmisega nõustumises jälitustoimingutega kogutud tõendid. Asjaosaliste omavahelistest kõnedest ning E.R. käitumisest ei jää kahtlust, et tema eksami eduka sooritamise korral oleks H. Valliste saanud selle eest raha. Jälitustoimingu protokollist ilmneb lühidalt järgmine info. Pärast teist eksamit helistas E.R. R.H. ile, et anda teada eksamil läbikukkumisest. R.H. lubas asja uurida ning sajatas: „Muidu nutab tal pole raha midagi, aga siis hakkab jälle jamama. See on tema probleem, ta pidi sulle sellise marsruudi valima, et sa rahulikult“ (TõTo I kd, tl 169 pöördel). E.R. vahendas R.H. ile ka eksamil toimunud jutuajamist eksamineerijaga: „Põhiline mina ütlesin talle, et mina, mul on soovitav sõita mööda seda. Ta hakkas mulle marsruuti rääkima, noh sel pole noh marsruuti või mitte sealt“. R.H. aga hurjutas: „Sa poleks pidanud seda küsima. Mida sa, seal kõik ju salvestatakse!“, mille peale kinnitas E.R. : „Ma mitte autos, ma õues. Me olime õues.“ (TõTo I kd, tl 169 pöördel). Vahetult pärast E.R. eksamit helistas J.S. H. Vallistele, et pärida: „Noh, mida seal?“. H. Valliste vastas: „Ei midagi. Pärast räägin“. Seejärel võttis J.S. ühendust R.H. iga, et E.R. eksami kohta uurida. Ühtlasi avaldas ka J.S. pahameelt: „mida ta tahab, leppisime ju temaga kokku. Ta ütles mulle üldse, et laseb sõita mööda marsruuti, kuhu oli lasknud teda sõita“ [----] „Me eile veel rääkisime, ma räägin, et noh mööda vana marsruuti nagu ta sõitis, nii lasegi tal sinna sõita, kus olite, räägin, seal vead, ütles ta, räägin“ (TõTo I kd, tl 170 pöördel). Omavahelises vestluses H. Vallistega päris J.S. ka temalt E.R. eksami kohta. Ühtlasi sai J.S. H. Vallistelt teada, et E.R. on end registreerinud 21-ks ning arutati selle üle, et eksamineerijaks on T. . H. Valliste arvates selle juures „vaevalt ta ära teeb“ (TõTo tl 172). Selle teabe andis J.S. edasi ka R.H. ile soovitades „sellele edasi öelda, et ärgu raha maha visaku“ (TõTo I kd, 172 pöördel). R.H. helistaski E.R. le ning usutles, kas viimane registreeris end kahekümne esimeseks. Üksiti andis ta edasi J.S. ilt kuuldu: „Kahekümne esimesel tuleb eestlane Jõhvist, sa said tema juurde. Aga tema ütles, et ärgu üldse mingugi, lihtsalt maha visatud raha ja kõik“. R.H. soovitas E.R. l end ümber registreerida 24-ks, sest „tal on seal mitu kohta“ (TõTo I kd, 173 pöördel). E.R. lubas aja ära muuta. Kui aga E.R. R.H. it teavitas, et ei vaja enam viimase teeneid eksami kokkuleppimisel, oli J.S. pahane ning ütles telefonikõnes R.H. ile: „Ikkagi maksab, libu, bljad. Ainult et mitte meile, Slavale“ (TõTo I kd, tl 177).
  2. Kohtukolleegiumile ei jää asjaolusid arvestades kahtlust, et enne E.R. eksami sooritamist oli J.S. i ja H. Valliste vahel kokkulepe, kuidas ja millise eesmärgi nimel viimane oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama. R.H. i ütluste kohaselt võttis E.R. temaga ise ühendust. Esmakontaktile järgnes asjaosaliste suhtlus nii, nagu see tavaliselt toimus: st R.H. kontakteerus J.S. iga, et viimane lepiks eksami sooritamises kokku H. Vallistega. Saanud viimaselt nõusoleku helistas J.S. R.H. ile, kes omakorda võttis ühendust eksami sooritajaga. Eksami eel ja pärast seda suhtlus intensiivistus: tuletati meelde eksami aegu, anti tagasisidet, avaldati pahameelt eksami ebaõnnestumise või kokkulepete rikkumise pärast. Kõik see viitab selgelt, et ka H. Valliste huviks eksami vastuvõtjana oli selle sooritamine, sest raha üleandmine toimus kuriteo skeemi arvestades alati pärast eksami edukat ärategemist. Mingit muud isiklikku huvi E.R. eksami osas H. Vallistel olla ei saanud, sest kõnedest J.S. ile nähtub hävitav hinnang eksaminandi sõiduoskustele. Seega tegi H. Valliste sõidumarsruudi valimisel kõik endast oleneva, et lugeda eksam sooritatuks. Ka E.R. positsiooni kindlust näitab see, et teisel korral tegi ta sõidu marsruudi osas ise ettepaneku. Tõsise vea tegemise tõttu eksamit sooritatuks ei loetud. Küll aga kinnitab H. Valliste kõnes J.S. ile, et rääkis enne teist sõitu õues E.R. le kaks korda, kuidas marsruut kulgeb (TõTo I kd, tl 171 pöördel). Ühtlasi lükkab eeltoodu ümber H. Valliste kohtuistungil antud selgitused, et tema kellelegi kunagi mingit marsruuti ei öelnud (KoTo III kd, tl 52) ning et ta J.S. provotseerimiseks esitas küsimuse marsruudi andmisest, et vaadata tema 30
(67)reaktsiooni (KoTo III kd, tl 51). See, et marsruudi osas räägiti läbi õues vältimaks sõiduautosse paigaldatud kaameraid, kinnitab veelkord, et H. Valliste ja pistise vahendajate vahel oli üksmeel, et tasu andmine on vastuteene tehtava ametialase teo eest. Ehkki nendel kordadel H. Valliste J.S. ilt raha ei saanud, ei kinnita eeltoodu siiski H. Valliste versiooni, mille kohaselt tegi tema vaid oma tööd. Samuti lükkab see ümber kaitseväite, mille kohaselt seab E.R. ebaõnnestumine eksami sooritamisel kahtluse alla kõik R.H. i ja J.S. iga seotud episoodid.
  1. Subjektiivsest küljest pani H. Valliste teo toime kavatsetult, sest seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas võimaikuks, et see saabub. H. Valliste eesmärgiks oli vara vastuvõtmine tegude eest, mis ta ametiisikuna oma ametiseisundit kasutades toime paneb.
  2. Eeltoodut arvestades tunnistab ringkonnakohus H. Valliste süüdi pistise lubamisega nõustumises R.H. i ja J.S. i vahendusel süüdistuses toodud asjaoludel. Pistise võtmise lubamisega nõustumine V. Resnini vahendusel E.R.
  3. detsembri
  4. a sõidueksami eest
  5. E.R. ga seonduvalt esitati süüdistus ka V. Resninile. Teda süüdistatakse pistise vahendamises KarS § 295 lg 1 järgi (u.r KarS § 296 lg 1). Süüdistuse kohaselt leppis V. Resnin
  6. a detsembris H. Vallistega kokku, et viimane valib E.R. le kergema sõidueksami marsruudi ja loeb eksami sooritatuks.
  7. detsembril 2014 kell 14:30-15:30 toimunud sõidueksamil valis H. Valliste E.R. eksamimarsruudiks Kreenholmi ja Elektrijaamade marsruudi. Sellel marsruudil on vähem liiklust ja väiksem võimalus väikse liikluskoormuse tõttu vigu teha. E.R. andis enne eksami sooritamist V. Resninile 250 eurot. Kui E.R. oli eksami sooritanud positiivselt, andis V. Resnin 100 eurot sellest H. Vallistele.
  8. Samadel asjaoludel esitati süüdistus H. Vallistele. Teda kui ametiisikut süüdistati KarS § 293 lg 2 p 1 (u.r KarS § 294 lg 2 p 1) järgi
  9. a novembris V. Resnini vahendusel E.R. vara (250 eurot) vastuvõtmisega nõustumises ja 250 euro vastuvõtmises V. Resnini vahendusel E.R. le sõidueksami marsruudi edastamise ja kergema marsruudi valimise eest. Eksamil valiski H. Valliste sama marsruudi ja luges E.R. B-kategooria eksami positiivselt sooritatuks.
  10. Prokuratuur palus mõista V. Resnini ja H. Valliste neile esitatud süüdistuses süüdi. Kohtuvaidlustes (KoTo III kd, tl 139-140 ja tl 142) osutas prokurör süüd kinnitavatele tõenditena E.R.
  11. jaanuaril 2015 ja
  12. detsembril
  13. a antud ütlustele, mis osaliselt langevad kokku J.S. i ja R.H. i ütlustega. E.R. ütlused langevad kokku ka
  14. jaanuari
  15. a jälitustoimingu protokolliga (vestlused E.R. ja R.H. i vahel ning R.H. i ja J.S. i vahel
  16. ja
  17. detsembril 2014). Eksami raha eest sooritamist kinnitab J.S. i kõne pojale ja varjatud jälgimine, millega tuvastati J.S. i, H. Valliste ja V. Resnini kohtumine
  18. novembril 2014 kell 14:14 Maanteeameti Narva büroo juures. Kõneeristuste protokollist nähtuvalt võttis E.R. V. Resniniga ühel korral ühendust, et leppida kokku kokkusaamise aeg. Süüdistatavate ütlusi riiklik süüdistaja usaldusväärseteks ei pea.
  19. V. Resnini kaitsja hinnangul on tõendamata V. Resnini ja H. Valliste vahelise kokkulepe olemasolu ning 100 euro vahendamine (KoTo III kd, tl 133-137). Kaitsja palub E.R. ütlused 31
(67)tõendikogumist välja jätta

§ 291lg 3 alusel, sest teda ei saanud kohtus küsitleda vastuolude kõrvaldamiseks.

E.R. kolmel erineval ülekuulamisel antud ütlused on vastuolus omavahel ning teiste asjas kogutud tõenditega. E.R. üksnes arvas, et andis kellelegi altkäemaksu, ent 100 euro üleandmist H. Vallistele ei kinnita ükski tõend. H. Valliste kaitsja leiab (KoTo III kd, tl 196-197), et tema kaitsealuse süüd ei kinnita ükski asjas kogutud tõend. E.R. kohtueelses menetluses antud ütlused erinevad oluliselt selles osas, kas ta andis eksami eduka sooritamise eest altkäemaksu või mitte. Ka jälitustoimingute pinnalt ei ole jälgitav altkäemaksu edastamine H. Vallistele.

  1. Maakohus leidis, et usaldusväärselt ei ole tõendatud kumbki süüdistus. Muuhulgas analüüsis kohus E.R. ütlusi ja jättis need ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja: tunnistaja andis kohtueelsel uurimisel diametraalselt erinevaid ütlusi. Kohtuistungil keeldus tunnistaja ütluste andmisest. Seetõttu ei olnud võimalik täiendavalt kontrollida, miks tunnistaja teisel ülekuulamisel andis ütlusi, mis erinevad diametraalselt esimesel ja kolmandal ülekuulamisel antud ütlustest. Teisel ülekuulamisel antud ütluste muutmiseks öeldud põhjused ei ole sellised, mis tähelepanu ei vääriks. Ütluste ebausaldusväärsusele viitab vastuolu esimesel ja kolmandal ülekuulamisel antud ütluste vahel. Süüdistatavate ütlused luges kohus ebausaldusväärseks ning leidis, et esitatud usaldusväärsed tõendid ei kinnita kuriteo objektiivse koosseisu täitmist.
  2. Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et E.R. ütluste väljajätmisega tõendikogumist rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. E.R. ütlused on usaldusväärsed ja lubatavad, kuna haakuvad teiste eristaatuses tunnistajate kohtueelsel menetlusel antud ütlustega ja jälitustoimingute protokollidega.
  3. V. Resnini kaitsja tõdes ringkonnakohtus (KoTo IV kd, tl 139), et maakohus on tõendeid hinnanud õigesti. Apellatsioonist ei selgu, millist kriminaalmenetluse seadustiku sätet rikkus kohus E.R. ütlusi tõendikogumist välja jättes. Selgusetuks jääb, milliseid konkreetseid tõendeid peab prokurör silmas rääkides E.R. ütluste haakumisest teiste eristaatuses tunnistajate ütluste ja jälitustoimingute protokollidega. E.R. ütlused ei vasta ühelegi

§ 291

lg-s 3 sätestatud nõudele, mistõttu ei ole need kohtumenetluses tõendina lubatavad. H. Valliste kaitsja seisukohad jäi maakohtus avaldatud seisukohtade juurde.

  1. Ringkonnakohus leiab, et riikliku süüdistaja apellatsioon jääb antud süüdistusi puudutavas osas tagajärjetuks.
  2. Apellatsioonikohus ei nõustu I. Belugini väitega, et E.R. ütlused ei vasta ühelegi

§ 291

lg-s 3 sätestatud tingimusele.

§ 291

lg 1 p 2 järgi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel tunnistaja varem antud ütlused tõendina vastu võtta, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Praegusel juhul keeldus E.R. istungil ütlusi andmast (KoTo II kd, tl 7). Prokurör ja kaitsja taotlesid tema kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmist.

§ 291

lg 3 kohaselt võib erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kolm tingimust: ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kohus võttis E.R. ütlused vastu, märkides, et kaitsjad ei toonud välja, et

§ 291lg-s 3 nimetatud tingimused oleks täitmata (Ko

To II kd, tl 7). Asjaolu, et V. Resnini kaitsjal ei olnud E.R. le võimalik küsimusi esitada, ei ole ütluste vastuvõtmise 32

(67)seisukohalt oluline. Kohtupraktikas valitseb seisukoht, et

§ 291

lg 3 p 3 ei eelda küsitlemisvõimalust (RKKKo 3-1-1-89-12, p 18).

§ 291

lg 3 p 1 kontekstis ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta ütluste usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses (RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 15 ja 16).

§ 291

lg 1 p 3 alusel ütluste tõendina vastuvõtmise üle otsustamisel peab kohus hindama

§ 291lg-s 3 sätestatud eelduste täidetust.

Praegusel juhul on maakohus õigesti võtnud E.R. ütlused tõendina vastu. 140. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab

§ 61lg 2 kohaselt.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus igati põhjendatult ära näidanud, miks ta loeb E.R. ütlused ebausaldusväärseteks. Apellatsioonist ei selgu, millist kriminaalmenetluse seadustiku sätet või tõendite hindamise põhimõtet maakohus rikkus E.R. erinevatel ülekuulamistel antud diametraalselt erinevate ja kohtu hinnangul ebausaldusväärsete ütluste tõendikogumist väljajätmisega. Üksnes ütluste osaline kattumine teiste eristaatuses tunnistajate (prokuröri kohtuvaidlustest selguvalt J.S. i ja R.H. i) ütlustega, ei muuda tõendiallikat usaldusväärseks. Väärib tähelepanu, et J.S. ei andnud ütlusi E.R. t puudutava episoodi osas (esimesel ülekuulamisel

  1. jaanuaril
  2. a talle E.R. osas kahtlustust ei esitatud. Edaspidiselt, s.o
  3. juunil ja
  4. juunil 2015, mil lisandus kahtlustus E.R. t puudutavas, kinnitas J.S. üksnes kahtlustuses nimetatud tegude toimepanemist ja jäi varasemalt antud ütluste juurde TõTo III kd, tl 141-168). R.H. andis kohtueelses menetluses ütlusi ka E.R. eksamit puudutavas osas (TõTo III kd, tl 118-134), ent tema ütlustest ei selgu asjaolud, millel ringkonnakohus edaspidiselt peatub.
  5. E.R. on tunnistaja, kelle ütluste pinnalt joonistub prokuratuuri seisukohti arvestades (kohtuvaidlused, KoTo 3 kd, tl 139-140) kõige selgemalt välja pilt tõendamiseseme asjaolude kohta. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et usaldusväärseks neid ütlusi pidada ei saa. Ka kõneeristused, jälitustoimingutega kogutu ning R.H. i ütlused ei võimalda täita tõenduslikku tühimikku, mis tekib E.R. ütluste tõendikogumist väljajätmisega.
  7. jaanuari
  8. a jälitusprotokollist nähtuvalt helistas R.H. E.R. le
  9. detsembril
  10. a. Kõnest selgus, et E.R. läheb eksamit tegema järgmisel päeval. Ühtlasi ei palu ta midagi kokku leppida, sest „lühidalt mees seal leppis kellegagi kokku“. E.R. rääkis, et sõidab mööda talle näidatud teist marsruuti. R.H. i küsimuse peale, kas E.R. ei olegi „tema juures“, kinnitas viimane, et on (TõTo I kd, tl 176). Sellele järgnevalt kell 16:02 helistas R.H. J.S. ile ja ütles, et helistas talle [E.R. le] ja ta ütles, et teeb ise ära. Räägitakse ka sellest, et eksami läbiviijaks on Heinar ning et E.R. le on teada sõidumarsruut. J.S. kinnitas seepeale, et kohtub Heinariga. Kell 17:15 toimunud kõnes kinnitas J.S. , et sai Heinariga kokku ja rääkis, et Slava tõmmati kaasa. J.S. ütles: „ikkagi maksab, aga mitte meile“. J.S. i kõnest selguvalt rääkis Heinar talle, et Slava tuli instruktoriga, kelle juures ta [E.R. ] õppis ja et lasti sõita mööda marsruuti, mida mööda ta sõidab (TõTo I kd, tl 177). E.R. rääkis
  11. detsembril 2014 R.H. ile, et tegi eksami ära. R.H. oli sellega juba kursis. R.H. i usutlusele: „räägitakse, et tõmbasite kaasa Resnini Slava“, vastas E.R. : „Slavka. Ja. Jah“ (TõTo I kd, tl 177, pöördel).
  12. Prokuratuuri esindaja leidis kohtuvaidlustes, et
  13. jaanuari
  14. a protokollidest, mis puudutavad E.R. sõidueksami tegemist, on keskmise inimese jaoks arusaadav, et viimane tegi sõidueksami H. Valliste juures raha eest V. Resnini vahendusel ja abil. Apellatsioonikohus leiab, et nimetatud protokoll kõiki süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaolusid ei kinnita. 33

(67)
  1. Pistise vahendamine eeldab pistisevõtja või –andja palvel või ülesandel pistise andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või täitmisele (nt pistise eseme üleandmine) kaasaaitamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi 1995 otsus nr III-1/1-12/95). Jättes E.R. ütlused tõendikogumist välja, puuduvad usaldusväärsed tõendid, millega tuvastada, et V. Resnin E.R. palvel aitas kaasa pistise andmise ja võtmise kokkuleppe saavutamisele H. Vallistega. Samuti puuduvad objektiivsed tõendid tuvastamaks, et V. Resnin andis H. Vallistele üle E.R. lt saadud sularaha. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tõenduslikke lünki täita nn keskmise inimese arusaamaga.
  3. Vaidlus puudub selles, et E.R. sooritas süüdistuses nimetatud ajal ja marsruudil positiivselt B-kategooria sõidueksami. Eksami võttis vastu H. Valliste. Pealtkuulatud kõnedest selgub, et sõidumarsruut oli E.R. le varasemalt teada. Kuigi pealtkuulatud kõnedes räägitakse „Resnini Slava kaasatõmbamisest“, maksmisest ja eksami sooritamisest H. Valliste juures, on võimatu tuvastada, milles E.R. ja V. Resnin väidetavalt kokku leppisid. Samuti ei ole kõnede põhjal võimalik tuvastada, kas V. Resnini ja H. Valliste vahel oli kokkulepe pistise andmises ja võtmises ning kui oli, siis milles see seisnes. Ka prokuratuuri süüdistus on siinkohal vastuoluline: ühelt poolt taotleb riiklik süüdistaja V. Resnini süüditunnistamist 100 euro üleandmises H. Vallistele. Viimase süüditunnistamist taotletakse aga E.R. vara (250 euro) vastuvõtmisega nõustumises ja selle summa vastuvõtmises. Samuti jääb süüdistusakti lugedes selgusetuks, millal väidetav kokkulepe sõlmiti: V. Resnini süüdistuse järgi leppis ta H. Vallistega pistise andmises E.R. eksami positiivse sooritamise eest kokku
  4. a detsembris, H. Vallistele esitatud süüdistuse järgi aga nõustus viimane pistise võtmisega
  5. a novembris. Selgust tõendamiseseme asjaolude kohta ei too ka kõneeristuse protokoll. Sellest selgub üksnes, et E.R. kontakteerus R.H. iga
  6. novembril
  7. a.
  8. detsembril 2014 kell 14:14 teostatud varjatud jälgimisega saab lugeda tuvastatuks, et Maanteeameti Narva büroo ees kohtusid J.S. , H. Valliste ja V. Resnin, ent mitte asjaolu, et E.R. sooritas eksami raha eest.
  9. Eeltoodut kokku võttes jäävad V. Resnin ja H. Valliste selles episoodis õigeks. Pistise võtmine O.B. i vahendusel K.B. i sõidueksamiga seoses
  10. H. Vallistet süüdistakse ametiisikuna
  11. novembril 2014 Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juures O.B. ilt 100 euro pistise vastuvõtmises. Pistis oli vastutasu K.B. ile B-kategooria sõidueksami ajal kergema marsruudi valimise ja eksami sooritatuks lugemise eest.
  12. novembril
  13. kella 16:30 paiku kohtusid H. Valliste ja O.B. Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri juures. O.B. uuris H. Vallistelt K.B. i sõidueksami sooritamise võimalust raha eest.
  14. novembril 2014 sai H. Valliste telefoni teel O.B. ilt K.B. i B-kategooria sõidueksami toimumise aja. Sõidueksamil,
  15. aprillil 2014 algusajaga 13:30, valis ta K.B. ile kergema marsruudi (Kreenholmi ja Elektrijaamade marsruut) ja luges eksami sooritatuks.
  16. novembril 2014 võttis H. Valliste Maanteeameti Ida regiooni liiklusregistri Narva büroo juures O.B. ilt vastu 100 eurot.
  17. Prokurör osutas kohtukõnes H. Valliste süüd kinnitava tõendina
  18. jaanuari
  19. a jälitusprotokollile. H. Valliste ütlused jälitusprotokolliga kokku ei lange, mistõttu need usaldusväärsed ei ole. O.B. kohtueelses menetluses ütlusi ei andnud ning keeldus ka kohtus ütluste andmisest. H. Valliste süü on arvestades kuriteo skeemi objektiivselt tuvastamist leidnud (KoTo III kd, tl 142 pöördel ja 143). 34
(67)
  1. H. Valliste ja tema kaitsja süüdistusega ei nõustu. H. Valliste süüd ei tunnista. A.B. ja O.B. ei andnud kohtueelses menetluses ütlusi ega tunnistanud süüd. K.B. kinnitas, et sõitis hästi, mingeid mööndusi talle ei tehtud.
  2. jaanuari
  3. a jälitustoimingu protokollist nähtuvalt suhtlesid O.B. ja H. Valliste peamiselt sõiduauto remondi teemal.
  4. novembri
  5. a kokkusaamise kirjeldus on spekulatiivne. Uuritud videosalvestiselt ei nähtu, et isikud püüdsid kokkusaamisel millegi üleandmist varjata (KoTo III kd

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.