← Eesti

2-17-18270/27

Obsah (5)§ 657§ 654§ 232§ 171§ 174

Tsiviilasi nr 2-17-18270 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2019. a, Tall

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

  1. Pooled vaidlevad endiselt eelkõige selle üle, kas kostjal oli alus pooltevahelise kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks hagejapoolsete lepingurikkumiste tõttu ning kas korralisele ülesütlemisavaldusele tuginemine on kooskõlas hea usu põhimõttega.
  2. Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades põhjendatult, et kuigi kostja oli õigustatud üles ütlema pooltevahelist käsunduslepingut tulenevalt hagejapoolsest lepingutingimuste olulisest rikkumisest ka erakorraliselt, tuleb lugeda vaidlusalune leping üles öelduks korralise ülesütlemise avaldusega ning kolleegium nõustub vastavate maakohtu põhjendustega neid kordamata (

§ 654lg 6).

25. Arvestades, et vaidluse lahendamiseks tuli tuvastada, kas ja millistel alustel sai kostja vaidlusaluse lepingu ühepoolse tahteavaldusega lõpetada, kontrollis maakohus õigesti ka lepingu erakorralise ülesütlemise eeldusi. Samuti on kolleegiumi hinnangul õige maakohtu 7

(11)Tsiviilasi nr 2-17-18270 järeldus, et hageja kasutajakontole
  1. aprillil 2017 seatud tegevuspiirangu lõpetamise aluseks oleva tingimuse täitmine ei olnud seotud kostjast tingitud asjaoludega. Kuigi maakohus ei ole ringkonnakohtu arvates antud asjaolu tuvastades piisavalt menetlusõiguse norme järginud, ei mõjuta see asja lõpplahendust. Ringkonnakohus saab selle eksimuse parandada ja kontrollida, kas hageja kasutajakontole
  2. aprillil 2017 seatud tegevuspiirangu lõpetamise aluseks oleva tingimuse täitmine oli tingitud kostja tegevusest või mitte.
  3. Esmalt märgib kolleegium, et ekslik on hageja seisukoht, justkui oleks maakohus tuvastanud, et hageja kasutajakontole seati tegevuspiirang alles
  4. septembril
  5. Selline järeldus vaidlustatud lahendis puudub. Ainuüksi see, et maakohus on vaidlustatud lahendis käsitlenud vaid
  6. septembril 2017 seatud tegevuspiirangut, ei anna kolleegiumi hinnangul alust järeldada, et tegemist oli kostja poolt hageja suhtes seatud esmase tegevuspiiranguga.
  7. Kolleegiumi hinnangul ei vaidle pooled selle üle ning see nähtub ka väljatrükilt hageja osta.ee kasutajakonto vaatest, et hageja kasutajakontole on seatud alates
  8. aprillist 2017 tegevuspiirang, mille eemaldamine on seotud lisatingimusega //...kuniks hageja tagastab ostjale raha 0.10 euro ulatuses.// (tl 9). Hageja on seisukohal, et olukord, kus tal ei olnud võimalik kostja seatud tegevuspiirangu eemaldamise eelduseks olevat tingimust täita, on tingitud kostja tegevusest. Vaidlust ei ole, et tegevuspiirangu seadmise ajal oli hageja kontol raha summas 3.73 eurot (tl 58). Maakohus on leidnud, et tegemist võis olla tehnilise probleemiga ning hagejal oli võimalus selle lahendamiseks pöörduda kostja poole, mida viimane aga ei teinud.
  9. Kolleegium leiab, et maakohtu antud järeldus ei pruugi olla ebaõige, kuid maakohus ei ole oma järeldust põhjendanud. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väitega, et vastava maakohtu järeldusega on tuvastatud, et hageja ei saanud täita
  10. aprillil 2017 seatud kasutajakonto tegevuspiirangu eemaldamiseks seatud tingimust (tagastada ostjale 10 senti) kostja tegevuse tõttu. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud vastava asjaolu tuvastamata. Ringkonnakohus saab selle vea parandada (vt RKTKo 11.04.2018, 2-158191, p 11, ja selles viidatud kohtupraktika).
  11. Vaidlust ei ole, et kostja koostas
  12. aprillil 2017 hagejale leppetrahvi nõudmiseks arve summas 12.78 eurot (tl 18). Hageja sõnade kohaselt püüdis ta
  13. aprillil 2017 täita kostja seatud kasutuspiirangu eemaldamiseks seatud tingimust ja tagastada ostjale 10 senti ning on esitanud selle kohta tõendi, millest nähtub kostja poolt hageja kasutajakontol kuvatud teade “Teil pole e-kontol piisavalt vaba raha. Palun lisage puuduolev summa oma e-kontole (e-konto sissemakse)“ (tl 58). Kolleegiumi hinnangul ei saa esitatud tõendist järeldada, et hageja proovis ülekannet teha just
  14. aprillil
  15. Kostja esitatud hageja kasutajakonto väljavõte (tl 47) tõendab, et hageja on saanud oma kontot jätkuvalt kasutada, sealhulgas teha nii rahalisi sisse- kui ka väljamakseid. Hageja tehtud raha ülekanded nähtuvad sellest, et hageja kasutajakonto väljavõttel ei kuvata alajaotuses “Vajab tähelepanu“ enam rida “Arved“ kui ka sellest, et hageja e-kontole on kantud raha 6.08 eurot (tl 47) ning seda olukorras, kus viidatud tõendilt nähtub, et hageja kontol on endiselt aktiivne piirang
  16. aprillist 2017, mille eemaldamise eelduseks on ostjale 10 sendi tagastamine (tl 47). Seega ei ole kolleegiumi hinnangul hageja väide, et tal jäi
  17. aprilli 2017 seatud tegevuspiirangu eemaldamiseks seatud tingimus täitmata kostjast tulenevatel põhjustel, tõendatud.
  18. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigustatult leidnud, et hageja on rikkunud poolte vahel
  19. juunil 2010 sõlmitud lepingu p-i 3.1.7, kui jättis enampakkumisel sõlmitud lepingu alusel ostjale müügieseme üle andmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust 8
(11)Tsiviilasi nr 2-17-18270 vastupidisele seisukohale asumiseks. Kolleegium leiab aga erinevalt maakohtust, et põhjendatud ei ole lepingust tuleneva kohustuse rikkumist iseenesest käsitleda ebaväärika käitumisena, mistõttu tuleb vastavad põhjendused maakohtu otsusest välja jätta. Arvestades www.osta.ee keskkonna peamist eesmärki, milleks on kaupade ost-müük, milliste tehingute puhul on primaarne müüdud kauba üleandmine ostjale ning kostja kui vastava veebiportaali pidaja huvi, et tema pakutud keskkonna kasutajad järgiks selle kasutamise tingimusi ja täidaks oma kohustusi, saab kolleegiumi arvates pidada vaidlusaluse lepingu p-is 3.1.7 sisalduva tingimuse rikkumist oluliseks lepingu rikkumiseks. Arvestades aga, et hageja on apellatsioonkaebuses nõustunud maakohtu järeldusega, et vaidlusalune leping ei lõppenud erakorralise ülesütlemisega, ei oma praegusel juhul lepingu erakorralise ülesütlemise asjaolud kokkuvõttes kolleegiumi arvates määravat tähtsust. 31. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtu otsusega ning ei pea

§ 654lg 6 alusel vajalikuks vastavas osas maakohtu põhjendusi korrata.

Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid

§ 232lg-te 1 ja 2 kohaselt.

Erinevalt hageja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Tõendite hindamine on maakohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on rikkunud kaalumispiire. Praegusel juhul kolleegium seda ei tähelda.

  1. Kuigi apellant on kaebuse ülejäänud osas tuginenud samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetele vastuseks järgmist.
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei võimalda kolleegiumil teha maakohtust erinevat järeldust selles, et müüdud asi jäi ostjale üle andmata hageja tegevuse tõttu ning see on tõendatud hageja ja ostja kirjavahetusega (tl 17) ja ostja pretensiooniga kostjale (tl 48; tõlge tl 48 pöördel). Hageja möönab apellatsioonkaebuses ka ise, et nii faktilistele asjaoludele hinnangu andmine kui ka nendest õigusliku järelduse tegemine tuleneb hinnangu andjast, mistõttu ei ole maakohtu tõenditele rajatud ja asjakohaselt põhjendatud järeldus ebaõige ainuüksi seetõttu, et see erineb Tarbijavaidluste komisjoni
  3. augusti 2017 otsuse järeldustest. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud väiteid ja esitatud tõendeid selle kohta, mis asjaoludel jäi müüdud riiv veski ostjale üle andmata (maakohtu otsuse p 8). Ringkonnakohus nõustub vastavate põhjendustega, neid kordamata (

§ 654lg 6).

  1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjal oli õigus kasutada kõiki seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid ning praegusel juhul ei saa lepingu korralist ülesütlemist pidada hagejale ülemäära koormavaks, sest on veel mitmeid internetipõhiseid keskkondi, mille eesmärgiks on pakkuda platvormi asjade müümiseks ja ostmiseks. Kolleegium leiab, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja on pakutava teenuse turgu valitsev ettevõte. Hageja ei ole näidanud, miks on antud juhul lepingu ülesütlemise õiguse teostamine vastuolus hea usu põhimõttega.
  2. Korralise ülesütlemise avalduse etteteatamise tähtaja kohustuslikkuse kohta (VÕS § 195 lg 3) märgib kolleegium järgmist. Vaidlust ei ole, et kostja
  3. septembri 2017 avalduses lepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega ei sisaldunud. Tulenevalt VÕS § 195 lg-st 3 9

(11)Tsiviilasi nr 2-17-18270 peaks käsundisaaja käsunduslepingu ülesütlemisel seda tegema mõistliku etteteatamistähtajaga.
  1. septembri 2017 teatest nähtub, et //..enne konto sulgemist säilib Teil kohustus pooleliolevad tehingud lõpule viia. Kui Teil on e-kontol jääk, palume see summa välja tellida pangakontole.// (tl 9). Õiguskirjanduses on märgitud, et kui ülesütlemise avalduses on ette nähtud lühem etteteatamise tähtaeg, kui on seaduses või lepingus ette nähtud, ei mõjuta see eelduslikult ülesütlemise avalduse kehtivust, kuid ülesütlemise tähtpäevaks loetakse seaduses sätestatud tähtaeg (vt P.Varul jt, Võlaõigusseadus I Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 959, p 9.5). Kuna VÕS § 195 lg 3 sätestab etteteatamise tähtajana “mõistliku“ aja ning arvestades, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et kostja oleks sulgenud hageja kasutajakonto viivitamatult pärast
  2. septembri 2017 teate saatmist, on kolleegiumi hinnangul maakohus põhjendatult leidnud, et mõistlikuks etteteatamise tähtajaks saab lugeda ühte kuud alates kostja poolt ülesütlemise avalduse kättesaamisest. Seega on põhjendamatu apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole arvestanud etteteatamise tähtaja andmise kohustuslikkusega. Eelnevast tulenevalt, on maakohus seetõttu ka õigustatult märkinud, et etteteatamise tähtaja andmata jätmine ei tee korralist ülesütlemise avaldust tagajärjetuks.
  3. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ütles lepingu kehtivalt korraliselt üles. Kuna tähtajatu kestvuslepingu võib lepingupool üles öelda mõjuva põhjuseta, s.o korraliselt (vt RKTKo 22.12.2009, 3-2-1-143-09, p 11), ei oma tähtsust see, kas kostja ütles lepingu korraliselt üles põhjusel, et Tarbijavaidluste komisjoni
  4. augustil 2017 tehtud otsus tehti tema kahjuks.
  5. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka apellatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

38.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

  1. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja teinud apellatsioonimenetluses järgmisi toiminguid: kohtuotsuse analüüs ja kommenteerimine kliendile, 0,5h, 71.40 eurot ja apellatsioonkaebuse vastuse koostamine 6,5h (4 + 2,5) summas 928.20 eurot (571.20 + 357). Kokku 7 töötunni ulatuses kogusummas 999.60 eurot. Seega on esindaja töötunnihinnaks 142.80 eurot (999.60 : 7). Töötunnihind sisaldab käibemaksu.
  2. Kolleegium leiab, et kostja esindaja töötunnihind vastab keskmisele vandeadvokaadi töötunnihinnale, olles seetõttu mõistlikus suuruses ja põhjendatud. Kuid kolleegiumi hinnangul on kostja ülehinnanud ajakulu apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele, arvestades nii vastuse mahukust ja sisutihedust, kui ka seda, et vastus sisaldab osaliselt maakohtu otsuse väljavõtteid (vrdl nt maakohtu otsuse p 8 ja vastuse p 2.3.3). Põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebuse vastuse koostamisel saab seetõttu pidada 4 töötundi, mis vastab 571.20 eurole (4 x 142.80). Pooletunnine ajakulu kohtuotsuse analüüsiks ja kliendile kommenteerimiseks on kolleegiumi hinnangul mõistlik ja põhjendatud. Arvestades eelnevat on kostja taotlus ringkonnakohtus hüvitatavate menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks põhjendatud 4,5 töötunni ulatuses, mis vastab 642.60 eurole (4,5 x 142.80). Kostja taotlus jääb seetõttu rahuldamata 357 euro (999.60 – 642.60) ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10

(11)Tsiviilasi nr 2-17-18270 Krista Kirspuu Kaija Kaijanen Ande Tänav 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.