Obsah (6)

§ 231§ 405§ 367§ 162§ 174§ 138

KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Kadi Kark Otsuse tegemise aeg ja koht 07.10.2019.a Tallinn Tsiviilasja number 2-19-12343 Tsiviilasi Hagihind SmoothFli

) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. 3 9. Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. L. I., O. I. ja Z. I. soetasid endale piletid 06.06.2019 lennule number XXX xxx mida teostas lennuettevõtjana kostja (t lk 21-22). Lend number XXX pidi algse lennuplaani kohaselt väljuma Tallinnast 06.06.2019 kell x, kuid ei väljunud õigeaegselt lennukil ootamatult ilmnenud tehnilise rikke tõttu ja selle kohta said L. I., O. I. ja Z. I. teate (t lk 23). Lend väljus Tallinnast 07.06.2019 kell x. Hageja esitas 15.07.2019 kostjale hüvitisnõude, nõudeõigust tõendavad broneeringud, pardakaardid, nõude loovutamise lepingud, teated nõuete loovutamisest ja kompromissettepaneku (t lk 24-25). Pärast seda pöördus hageja kostja poole ka 18.07.2019, 19.07.2019, 06.08.2019, 09.08.2019 ning 15.08.2019 (t lk 26-28). Kohus loeb need asjaolud

§ 231lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

10. Lennureisija hüvitiste väljamõistmist käsitleb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 261/2004 11. veebruarist 2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91. Määruse art 5 p 1 c järgi on lennu tühistamise korral asjaomastel reisijatel õigus saada tegutsevalt lennuettevõtjalt hüvitist vastavalt sama määruse artiklile 7, kui ei esine art 5 p 1 c alapunktides i)-iii) nimetatud asjaolusid. Artikkel 7 p 1 kohaselt saavad reisijad hüvitist kuni:

1. a)250 euro ulatuses kõikide kuni 1 500 kilomeetri pikkuste lendude puhul;
2. b)400 euro ulatuses kõikide üle 1 500 kilomeetri pikkuste ühendusesiseste lendude ning kõikide muude 1 500–3 500 kilomeetri pikkuste lendude puhul;
3. c)600 euro ulatuses kõikide muude kui punktides a või b nimetatud lendude puhul. Määruse nr 261/2004 artikkel 5 lg 3 kohaselt tegutsev lennuettevõtja ei ole kohustatud maksma hüvitist vastavalt artiklile 7, kui ta suudab tõestada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Euroopa Kohtu praktikas (otsus liidetud kohtuasjades C‑402/07 ja C‑432/07) on leitud, et määruse nr 261/2004 artikleid 5, 6 ja 7 tuleb tõlgendada nii, et hüvitise saamise õiguse kohaldamise eesmärgil võib hilinenud lendude reisijaid võrdsustada tühistatud lendude reisijatega, ja seega võivad nad tugineda õigusele saada hüvitist, mis on ette nähtud selle määruse artiklis 7, kui nad hilinenud lennu tõttu kaotavad aega kolm tundi või rohkem, teisisõnu kui nad jõuavad oma lõppsihtkohta kolm tundi pärast lennuettevõtja poolt algselt kavandatud saabumisaega või hiljem. 11. Hageja on esitanud nõude tuginedes sellele, et L. I., O. I. ja Z. I. on loovutanud hüvitisnõuded hagejale ning selle kohta on esitatud nõude loovutamise lepingud ja teated nõude loovutamise kohta (t lk 7-20). Kostja vastuväited seisnevad selles, et kostja hinnangul ei saa nõudeid loovutada ning alaealise reisija puhul ei ole tõendatud nõude loovutamise lepingu allkirjastanud isiku hooldusõiguse olemasolu. 12. Alaealise reisija Z. I. nõude loovutamise lepingu on allkirjastanud O. I..

§ 405lg 1 p 8 kohaselt võib lihtmenetluses koguda tõendeid omal algatusel.

Kohus kontrollis rahvastikuregistrist, et alaealise nõude loovutaja seaduslik esindaja on alati olnud O. I. (kohus teavitas sellest ka menetlusosalisi). Seega on alaealise lapse nimel nõude loovutamise lepingu allkirjastanud selleks õigustatud isik.

1. Järgnevalt käsitleb kohus kostja põhjendusi väitele, et hüvitisnõuded ei ole loovutatavad. Hageja kostja põhjendustega ei nõustu. Ka kohus ei nõustu kostja seisukohaga.
2. Kostja hinnangul võib reisija hüvitisnõude maksma panna üksnes isiklikult, vastasel juhul kaotab hüvitisnõue oma eesmärgi – konkreetsele tarbijale konkreetse juhtumi puhul konkreetses summas hüvitise maksmine. Määrus nõude loovutamist ei käsitle. VÕS § 164 lg 1 sätestab: „Võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, 4 kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.“ Hüvitisnõue kui rahaline nõue ei ole selline, mida ei saaks sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Lennuettevõtja tasub hüvitise samal viisil (rahas) ja samas summas, kui ta tasuks selle reisijale. Loovutamise piirangud sätestab VÕS § 166 lg 1: „Loovutada ei või ülalpidamise nõuet, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ega muid nõudeid, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet.“ Nõuded millele ei saa pöörata sissenõuet on välja toodud eelkõige täitemenetluse seadustiku § 131 lg 1 ja see loetelu hõlmab peamiselt erinevaid riiklikke toetusi, samuti seadusel põhinevat elatist, riiklikku pensioni ning kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstavat hüvitist (välja arvatud hüvitis kaotatud sissetuleku eest) ja mittevaralise kahju hüvitist. Lennu hilinemise eest tasumisele kuuluv hüvitis ei paigutu nende liikide alla, seejuures ei saa seda ka käsitleda ka mittevaralise kahju hüvitisena – kuigi hüvitis on mõeldud ebamugavuste korvamiseks, ei ole ebamugavused siiski käsitletavad isiku füüsilise ja hingelise valu ning kannatustena, mis on mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks (VÕS § 132). Alust pidada nõudeid mitteloovutatavaks ei anna ka see, et reisija saab loovutuse korral vahendustasu tõttu hüvitist vähem kui peaks – reisija jaoks võib olla väärtus ka sellel, et ta ei pea tegelema ise hüvitise nõudmisega (sealhulgas võimalike vaidlustega) ja selle mugavuse nimel on ta nõus saama väiksema rahasumma. Nõude loovutamine ei ole vastuolus määruse eesmärgiga tagada reisijatele hüvitus ebamugavuste eest.
3. Määruses kasutatav termin „reisija“ ei anna kohtu hinnangul alust pidada nõuet mitteloovutatavaks. Ka võlaõigusseaduses kasutatakse õigussuhte osaliste kohta muid väljendeid kui võlgnik ja võlausaldaja (laenuandja, laenuvõtja, müüja, ostja jne), kuid see ei tähenda, et nõudeid ei tohi loovutada. Kohus märgib ka seda, et kui reisija asemel olekski kasutatud mõnda üldmõistet, siis oleks selleks olnud võlausaldaja (mitte võlgnik).
4. Kostja poolt esitatud Euroopa Kohtu praktikale tuginev seisukoht, et vahendaja kaudu ostetud piletihinna tagasimaksmise nõue on reisijal lennuettevõtja mitte vahendaja vastu, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Selle seisukoha mõte on rõhutada nõude adressaadi isikut – lennuettevõtja, mitte vahendaja. Kostja on viidanud ka Euroopa Kohtu lahendi nr C-204/08 p-s 47 seisukohale, et lennureisijaid võivad pöörduda hüvitisnõudega lennuettevõtja vastu nii reisi algus- kui sihtpunkti kohtusse. See seisukoht käsitleb kohtualluvust, täpsemalt õigust kalduda kõrvale kohtualluvuse üldreeglist. Kohane on ka hageja märkus, et nimetatud punkt räägib hageja õigusest esitada hagi ja seal pole spetsiaalselt rõhutatud reisijat – punkt 47 on sõnastatud järgmiselt: „Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b teist taanet tuleb tõlgendada nii, et reisijate lennutranspordi korral ühest liikmesriigist teises liikmesriigis asuvasse sihtkohta, mis toimub lepingu alusel, mis on sõlmitud vaid ühe lennuettevõtjaga, kes on tegelik vedaja, on kohus, kes on pädev lahendama sellel transpordilepingul ja määrusel nr 261/2004 põhinevat hüvitisnõuet, hageja valikul see kohus, mille tööpiirkonnas asub lennuki väljumis- või saabumiskoht, nagu need on lepingus kokku lepitud.“ Kostja väidetest seoses nõude adressaadi ja kohtualluvusega ei saa teha järeldust selle kohta kas nõudeid tohib või ei tohi loovutada. Itaalia kohtute võimalik hinnang nõuete loovutatavuse osas ei ole siduv Eesti kohtu jaoks.
5. Seega on kohtu hinnangul nõuded loovutatavad, hageja on saanud nõuete omanikuks ning tal on nõudeõigus kostja vastu. 5
6. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et reisijatel on õigus saada hüvitist ega nõutava hüvitise suurust. Kohtu hinnangul on nõutava hüvitise suurus korrektne. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1 200 eurot.
7. Hageja on esitanud ka viivisenõude 8,94 eurot kuni hagi esitamiseni ja seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 367

sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole viivisenõude ega viivise arvestuse osas vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 8,94 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 19.08.2019 kuni põhivõla tasumiseni.

1. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kuivõrd kostja on viivituses hüvitisnõude täitmisega ning hagejal on õigus nõuda viivist, on kostjal tekkinud kohustus ka sissenõudmiskulude hüvitamiseks VÕS § 1131 lg 1 alusel. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot.
2. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1 200 eurot, viivise 8,94 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 40 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 19.08.2019 kuni põhinõude täitmiseni. 22.

§ 162lg 1 jäävad menetluskulud kostja kanda.

23.

§ 174lg 1 ja 2 näevad ette menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis.

Hageja menetluskuluks on riigilõiv 200 eurot. Kostja ei ole menetluskulude osas seisukohta esitanud.

§ 138

lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks käesolevas asjas on 1 344,94 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 200 eurot. Sellises summas on riigilõivu tasutud. Riigilõivukulu on põhjendatud. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 200 eurot ja mõistab menetluskulud kostjalt välja. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik 6