lg 5 alusel, kuna hageja ei vastuta solidaarselt laenulepingust tulenevate kohustuste eest.
§-le 42 tugineda. Pankrotimenetluses sõlmitud kompromiss ei mõjuta kostja kui hüpoteegipidaja õigusi. Kostja oli kompromissi vastu ja esitas pankrotimenetluses ka sellekohased vastuväited. Kostja ei saanud kompromissi kinnitavat kohtumäärust vaidlustada, sest
lg 3 järgi ei saa vaidlustada otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse. Kostjale selgitati pankrotimenetluses, et võlausaldaja nõuet võlgniku vastu tagab kolmanda isiku varale seatud hüpoteek ja kostja ei välistanud oma võimalusi realiseerida nõue
Hageja viited
lg 1 p-le 1 ja § 181 lg-le 1 ei ole asjakohased, kuna pandiese ei kuulunud võlgniku vara hulka ning võlgnikul endal ei olnud vara, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Tavapärane on, et kompromissi tulemil ei muutu käendaja ning võlausaldaja omavaheline suhe, vaid üksnes võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vaheline suhe. Hagejal ei ole õigust laenusaaja pankrotistumisel esitada sama vastuväidet nagu oleks pankrotimenetluse raames kompromissi sõlminud laenusaajal. Pant on asjaõigus ja sellest ei tulene pantija vastu isiklikku nõudeõigust pandiga tagatud kohustuste täitmiseks. Laenusaaja ja hageja eesmärk on kostja arvelt rikastuda. Olukord, kus hüpoteegipidaja ei saa enda seadusest ning lepingust tulenevaid õigusi koormatud kinnisasja müügil realiseerida, on hea usu põhimõtte vastane. Vaatamata Arno Tolga pankrotile, jäi laenuleping poolte vahel kehtima, sest laenumakseid teostati ka pankrotimenetluse kestel ja puudus alus laenulepingu ülesütlemiseks. Pankade tavapärase praktika kohaselt jääb leping kehtima ning tagatisvara ei realiseerita seni, kuni laenusaaja eest tasutakse laenumakseid. Kui kohus asub vastupidisele seisukohale, on kostja edaspidi sunnitud laenulepingud üles ütlema vaatamata sellele, et tagatisvara omanikud vara säilitamiseks makseid teostavad, sest tekib oht, et pankrotimenetluses kompromissi kinnistamisel jäävad hüpoteegipidajad oma tagatisest ilma. MAAKOHTU OTSUS 3. Tartu Maakohus rahuldas 7. novembri 2018 otsusega hagi, tunnistas sundtäitmise lubamatuks, jättis täitekulud kostja kanda ning tühistas hagi tagamise peatamise. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras menetluskulud kindlaks summas 1 406 eurot. Maakohtu hinnangul oli hageja nõude aluseks TMS § 221 lg 1 ning tulenevalt tõendamiskoormise jaotusest tuli hagejal teha kohtule usutavaks, et kostjal puudub nõue ja kostjal pidi tõendama nõude olemasolu. Kohus selgitas, et
lg 1 tähenduses on kompromiss võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises. Kohtulikku kokkulepet tsiviilkohtumenetluses tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna ning puudub mõistlik põhjendus, miks ei ole see nii ka pankrotimenetluses sõlmitava kompromissi puhul. Võlaõigusliku kompromissilepingu puhul eeldatakse, et kompromissi tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissi alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2). 3 Kohus nõustus kostjaga, et hüpoteegi seadmise leping on asjaõigusleping, kuid lisas, et AÕS § 325 lg 1 alusel peab hüpoteegi realiseerimiseks olema võlaõiguslik nõue. Võlaõiguslikuks nõudeks sai olla Arno Tolga ja kostja vahel sõlmitud laenuleping, kuid kohustuse osas kinnitati Arno Tolga pankrotimenetluses kompromiss ja võlakohustus kujundati ümber, misjärel Arno Tolga täitis oma kohustuse. Kostja ei viidanud seadusele ega lepingule, millest nähtuks, et hageja oleks Arno Tolga laenukohustusega ühinenud, olnud käendajaks või laenukohustuse üle võtnud. Kohus järeldas
ja VÕS § 186 p 9 alusel, et Arno Tolga ja kostja vahel sõlmitud laenuleping lõppes
järgi, sest kui nõude täitmise tähtaeg tuleb lugeda saabunuks, ei saa laenulepingut pidada kehtivaks. Kui laenuleping ei oleks lõppenud, ei oleks kostja saanud laenulepingust tulenevat nõuet esitada pankrotimenetluses. Kostja ei tõendanud, et hagejal oleks kostja ees hüpoteegiga tagatud täitmata nõudeid või et hageja vastutaks solidaarselt Arno Tolga laenulepingust tulenevate nõuete eest. Kostja ei teinud kohtule usutavaks, et Arno Tolga ja kostja vahel oleks võlaõiguslik kohustus, mida hüpoteegiga tagada. Seega ei kohaldu
Kohus leidis, et hagejal oli AÕS § 279 lg 7 alusel õigus esitada vastuväiteid võlaõigusliku nõude kohta ning kostja ei tõendanud, et hagejat tuleks käsitleda käendajana. Kolmandalt isikult laekunud maksed ei tähenda, et tegemist oleks VÕS § 144 lg-s 3 kirjeldatud olukorraga, kus käendusleping kehtib ka seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse. Arno Tolga kohustus kujundati ümber ja selle kohustuse täitis Arno Tolga ise. Maakohus leidis, et Arno Tolga teiste võlausaldajate osas oleks ebaõiglane, kui kostja oleks saanud nii pankrotimenetluses pandiga tagamata nõude täitmisest oma osa ja saaks oma nõude pärast pankrotimenetlust rahuldada kui hüpoteegiga tagatud nõude. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei vasta pankrotimenetluses tehtav kompromiss VÕS § 578 lg 1 tunnustele; 2) ei mõjuta
järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes ning pantija puhul ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvutamise keeld. Ebaõiglane oleks olukord, kui võlausaldaja ei saa panti realiseerida, sest nõue ei muutunud pankrotimenetluses sissenõutavaks, kuid nõue saab lõppeda kompromissi kinnitamisega, millega võlausaldaja ei olnud nõus. See välistaks täielikult hüpoteegi realiseerimise võimaluse põhivõlgniku pankrotimenetluse korral; 3) eksisteerib võlaõiguslik kohustus, mida hüpoteegiga tagatakse, kuna kompromissi tagajärjed ei saa kohalduda pandipidaja õigussuhetele kolmandate isikutega; 4 4) ei saanud
lg 1 alusel sõlmitud kompromiss hõlmata tagatisvara vastu olevat nõuet, sest selline nõue tekkis pärast kompromissi kinnitamist, mil tagatisvara omanik jättis lepingulised kohustused täitmata. Lisaks ei olnud tagatisvara omanik kompromissi osapooleks; 5) on kohtu hinnang, et nõuded muutusid sissenõuatavaks seaduse alusel, kuid laenulepingu ülesütlemisel ei saanuks võlausaldaja samuti nõuet esitada, vastuoluline; 6) ei arvestanud maakohus nõuete sissenõutavuse puhul isikupõhist vahetegu. Pankrotimenetluses kompromissi tegemisel kujundatakse ümber pankrotimenetluses konkreetse isiku vastu esitatud nõuded, mitte tervet lepingulist suhet. Pandipidajal on nõudeõigus kahes erinevas menetluses (täite- ja pankrotimenetluses), kuid nõuete suuruse mõttes tuleb arvestada mõlemast menetlusest saadut. Seetõttu ei rikastu võlausaldaja oma nõude maksmapanekul mõlemas menetluses ja vastupidine maakohtu seisukoht on seetõttu ebaõige; 7) kuulub analoogia korras kohaldamisele
lg 5, sest see säte viitab pankrotimenetluse isikupõhisusele, st kompromissi korras nõude ümberkujundamise tagajärjed kohalduvad ainult põhivõlgniku suhtes. Ka võlgade ümberkujundamise menetluses (VÕVS § 29 lg 2) kehtib põhimõte, et ümberkujundamiskava kinnitamine ei vabasta võlgniku kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest; 8) paneb maakohtu tõlgendus tagatisvara omaniku olukorda, kus põhivõlgniku pankroti korral tuleks tagatisvara igal juhul ja kohe realiseerida, et võlgade ümberkujundamisel oma nõudest mitte ilma jääda. Selline lähenemine kahjustab nii võlausaldajast pandipidaja kui kolmandast isikust tagatise andja positsiooni; 9) ei kuulu AÕS § 279 lg 7 vastuväidete hulka isikupõhised (isiklikud) vastuväited, sh pankrotimenetluse tagajärgedega seotud vastuväited; 10) on kohtu seisukoht, et pankrotivõlausaldajate osas oleks ebaõiglane, kui kostja saaks pandiga tagamata nõude täitmisest oma osa ja saaks oma nõude pärast pankrotimenetlust rahuldada kui hüpoteegiga tagatud nõude, põhjendamata, ebaõige ning viide
Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja väited pankrotimenetluses tehtava kompromissi õiguslike tagajärgede suhtes, millega kostja tõendas võlaõigusliku kohustuse olemasolu; 12) said põhivõlgnik ja hageja eeldada, et panditud vara ei kuulu põhivõlgniku pankroti korral pankrotivara hulka ning panti tuleb realiseerida pankrotimenetluse väliselt. Hüpoteegiga vara saamisel tuleb omandajal eeldada nõudeõigusi vähemalt hüpoteegisumma ulatuses; 13) ei tohiks õiguskorras olla aktsepteeritav, et hüpoteegiga koormatud vara tasuta võõrandamise ja pankrotimenetluse tulemusena on võimalik hüpoteegipidaja õigusi olulises ulatuses kahjustada. 5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt ei oleks kostja saanud
lg 1 alusel Arno Tolga pankrotimenetluses kompromissi tegemisel hääletada, sest panga nõue oli pandiga tagatud. Kostjal oli võimalus pankrotimenetluses esitada nõudeavaldus ka
lg 1 p 1 järgi ja
Samuti oli kostjal võimalus pankrotimenetluses 5 üldse mitte osaleda ja peale nõuete sissenõutavaks muutumist kohe kohtutäituri poole pöörduda. Kostja ei saa enam apellatsioonkaebuses viidata, et
lg 1 kohaselt hüpoteegipidaja nõuet ei saa üldse ümber kujundada, kuna kostja ise otsustas kompromissi hääletamisel osaleda ja seega pole viide enam asjakohane. Kostja ei saa üheaegselt osaleda pankrotimenetluses II järgu nõude võlausaldajana ja osaleda kompromissi hääletamisel ning samas säilitada nõudeõiguse pandieseme realiseerimiseks väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotiseadus ei sisalda sätet, mille kohaselt säiliks pandipidajal, hoolimata kompromissis hääletamisest, õigus pandieseme realiseerimiseks väljaspool pankrotimenetlust. Kuigi
lg 1 on üldiselt pandipidajat kaitsev säte, ei rikuta pandipidaja õigusi, kui pandipidaja ise avaldab selget tahet hääletamisel osaleda ja seda ka objektiivselt teeb. Pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi korral saab tunnustatud nõude
lg 6 järgi lugeda ümber kujundatuks ja võlausaldajal on õigus saada tagasi üksnes see osa nõudest, mida tal on õigus saada kompromissi järgi. Pangal ei ole enam võlaõiguslikku nõuet, mille tagamiseks on hageja kinnisomand koormatud hüpoteegiga. See hüpoteek on muutunud n-ö tühjaks ja seda ei saa nõude puudumise tõttu sundtäitma panna. Hageja ei ole panga ees koos Arno Tolgaga solidaarvõlngnik või käendaja ning seega ei saa analoogia korras kohaldada
MS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 7. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et põhivõlgniku A. Tolga pankrotimenetluses kompromissi kinnitamisega ei lõppenud pandiga tagatud nõue ja pandipidajal on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kuna põhivõlgniku pankrotimenetluses seda kohaselt ei täidetud. AÕS § 276 lg 1 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda pandiga tagatud nõude rahuldamist pandieseme arvel. Nimetatud nõude eelduseks on nii kohaselt täitmata võlanõude kui ka pandiõiguse olemasolu. Asjas ei ole vaidlust, et kostjal on pandiõigus hagejale kuuluva pandieseme suhtes. Vaidlus on selle üle, kas kostjal on kohaselt täitmata võlanõue, mida pandiõigus tagab. Pankrotiseadusest tuleneb, et pant annab võlausaldajale pankrotimenetluses tavapäraselt oluliselt suurema kindluse oma nõude rahuldamise osas. Pankrotiseadus sätestab pandiga tagatud nõude nö eelisseisundi nõude esitamise tähtaja (
lg 11), nõuete rahuldamise järgu (
lg 1 p 1), samuti pankrotimenetluses sõlmitava kokkuleppe mõjupiirangute (
§-d 181; 182) osas. Samas kohaldatakse eelviidatud sätteid üksnes juhul, kui pandiese on pankrotivaraks. Pankrotiseadus ei reguleeri olukorda, kus võlgnik ja tagatiseandja, sh pantija ei ole sama isik. Ühe aasta jooksul
2000. a kehtinud
lg 3 kohaselt ei olnud 6 pankrotivõlausaldaja isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Riigikohus märkis pärast
aastal kehtinud sätte redaktsiooni eesmärk oli kaitsta hüpoteegipidaja huve mh ka selliste juhtumite jaoks, mil tagatise andja läheb pankrotti. Hüpoteek on alates asjaõigusseaduse jõustumisest olnud krediidiasutuste jaoks olulisim tagatisvahend kinnislaenuturul, elavdades sel viisil oluliselt majanduskäivet (RKTKm 3-2-1-111, p 14). 8.
kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on leidnud, et
järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust pantija suhtes (RKTKo 3-2-1-81-12, p 13; RKTKm 3-2-1-11414, p 15). See seisukoht on kooskõlas ootusega, et pankrotimenetlus kulgeks kiiresti ning see ei kahjusta ka kolmandate isikute huve. Seega kehtib
Asjas ei ole vaidlust, et hageja kolmandast isikust pantijana jätkas põhivõlgniku kohustuse täitmist kostjale kuni põhivõlgniku pankrotimenetluses kompromissi kinnitamiseni.
§-des 181 ja 182 sätestatud keeld, et teised võlausaldajad ei saa pandiga tagatud nõudeid lõpetada või ümberkujundada ilma pandipidaja nõusolekuta. Lisaks ei muutu nõue pantija suhtes ka sissenõutavaks, kui ta jätkab täitmist. Lahendus, et kostja oleks pidanud nõude aluseks oleva lepingu enne pankroti väljakuulutamist üles ütlema, või ei oleks ta pidanud üldse pankrotimenetluses nõuet esitama, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus kahtleb, kas kostja oleks saanud pankrotimenetluse ajal A.Tolgaga sõlmitud lepingu üles öelda, kuna A. Tolga suhtes oli nõue muutunud sissenõutavaks. Hageja ja kostja vahel lepingulist suhet ei olnud, hageja jätkas põhivõlgniku lepingu täitmist, sellises olukorras ei saanud kostja teha hagejale ülesütlemise avaldust. Seadusest ei tulene ka kostja õigust esitada tingimuslik nõue analoogiliselt olukorraga, kus pantija läheb pankrotti ja põhivõlgnik jätkab kohustuse täitmist. Ringkonnakohtu arvates kujundati tsiviilasjas nr 2-16-14531 kinnitatud kompromissiga ümber kostja ja A. Tolga vaheline võlasuhe üksnes pankrotimenetluse raames ning see omas õiguslikke tagajärgi pankrotivara realiseerimisest saadu jaotamisel. Ringkonnakohtu arvates ei ole pankrotimenetluse eesmärkide ega ka pandiõiguse kui piiratud asjaõiguse usaldatavuse ja püsivaima tagatise olemusega kooskõlas, et hüpoteegiga koormatud vara tasuta võõrandamise ja pankrotimenetluse tulemusena on võimalik hüpoteegipidaja õigusi olulises ulatuses kahjustada. Õiguskord peaks tagama, et ka pärast pankrotimenetluse lõppu jääksid pandipidajate õigused püsima, kui nõue ei saanud pankrotimenetluses täielikult rahuldatud. 11. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja jätab maa- ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus loeb kostja apellandi põhjendatud ja vajalikeks kuludeks apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu summas 300 eurot ja mõistab selle kostja kasuks hagejalt välja. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 8 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.