Obsah (5)

§ 7§ 9§ 27§ 29§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Madis Ernits, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 10.09.2019, Tartu Haldusasja number 3-17-1926 Haldusasi Ivan

) § 7 lg-s 2 ettenähtud nõuetele.

§ 7lg 1 ei anna vastustajale kaalutlusõigust.

Kui välismaalasel riigis viibimisalust ei ole ja tegemist ei ole

§ 9lg 1 nimetatud isikuga, siis tuleb välismaalasele lahkumisettekirjutus teha.

See tähendab, et vaidlustatud ettekirjutus ei pidanud sisaldama ja ei saanudki sisaldada kaalutlusi ja põhjendusi selle kohta, miks kaebajale lahkumisettekirjutus tehti. Samuti märkis halduskohus, et kuivõrd tegemist on sissesõidukeelu kohaldamisega lahkumisettekirjutuses, siis ei kuulu

§ 27

-3314

§ 27

alusel kohaldamisele ning seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole viidanud

§ 29lg-s 1 sätestatud alustele.

Halduskohus selgitas, et vastustajal ei tulnud teostada kaalutlusõigust küsimuses, kas sissesõidukeeldu kohaldada, vaid üksnes selles osas, kas esineb alus kohaldada seda lühemaks ajaks või jätta kohaldamata. Vastustaja tegi kaebaja suhtes seaduses sätestatust soodsama otsuse ja kohaldas sissesõidukeeldu mitte kolmeks, vaid üheks aastaks. Iseenesest on õige kaebaja väide, et vaidlustatud ettekirjutus ei sisalda põhjendusi, miks kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kolme aasta asemel üheks aastaks. Vastustaja esitas need põhjendused kohtumenetluse käigus. Kuna vastustaja tegi kaebaja suhtes seaduses sätestatust soodsama otsuse, siis ei muuda põhjenduste hilisem esitamine halduskohtu hinnangul vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks. 2 Halduskohtu hinnangul ei oma väärteoasjas tehtud otsuse tühistamine praeguse asja lahendamisel tähendust. See asjaolu omas puutumust üksnes kaebaja viisa kehtetuks tunnistamisega, mida kohus praeguse asja raames sisuliselt ei käsitle. Väärteo äralangemine ei too automaatselt kaasa viisa kehtetuks tunnistamise otsuse või vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasust. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel omab tähtsust ainult see, kas otsus kaebaja viisa kehtetuks tunnistamise kohta on kehtiv. Halduskohus selgitas, et süüteo- (sh väärteomenetluse) ja haldusmenetluse menetlusreeglid ja tõendamisstandardid on väga erinevad. Samuti on erinevad õigusnormid, mille kohaldamise eelduste täidetust kohus hindab. Kui kohus oleks kaebaja viisa kehtetuks tunnistamise õiguspärasust sisuliselt hinnanud, siis oleks väärteoasjas tehtud kohtuotsus olnud üheks tõendiks teiste tõendite seas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Kaebaja esitas 21.01.2019 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 20.12.
2. a otsuse tühistada ning tuvastada PPA 15.09.
3. a ettekirjutuse nr 1039859249 õigusvastasus. Kaebaja soovib ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamist osas, milles tuvastati kaebaja Eestis ebaseaduslik viibimine ja osas, milles PPA kohustas kaebajat lahkuma Eesti Vabariigist 7 päeva jooksul ning osas, milles kaebajale kehtestati sissesõidukeeld üheks aastaks. Kaebaja leiab, et halduskohus ei ole arvestanud kaebuses toodud põhjendustega ja on valesti rakendanud õigusnorme. Kõik menetlused kaebaja vastu olid alustatud seonduvalt asjaoluga, et tema olevat töötanud ebaseaduslikult 15.09.2017 aadressil Puiestee 15, Sõmeru, Rakvere fassaadi renoveerimise töödel. Väärteomenetluses tuvastati, et PPA väited ja etteheited on tõendamata ja asjakohatud ning õigusliku aluseta. Halduskohus oli kohustatud arvestama Viru Maakohtu menetluses tuvastatud asjaolude ja kohtuotsusega. Kuna ajend oli algusest peale alusetu, siis kõik hilisemad vastustaja otsused olid ebaseaduslikud. VMS § 1091 lg 1 kohaselt lõpeb välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreering ajutise viibimisaluse lõppemisel või elamisloa andmisel. Seega, kui lõpeb isiku tööleping, siis VMS kohaselt ei ole see aluseks viisa lõpetamisele, vaid seaduse kohaselt peaks olema vastupidi, et kui lõpeb viisa tähtaeg, siis lõpeb ka seaduslik alus Eestis viibimiseks ja töötamiseks. Kuna kaebajale väljastatud viisa oli 15.09.2017 seisuga kehtiv, siis oli vastustaja ettekirjutus alusetu. Vastustaja ei ole tõendanud asjaolu, et kaebaja töötas 15.09.2017 kõnealusel ehitusobjektil. Teatises nr 0807/2017 viisa kehtetuks tunnistamise kohta tugines vastustaja VMS § 78 lg 2 p-le 3, mille kohaselt pikaajaline viisa tühistatakse ja tunnistatakse kehtetuks, kui on alust arvata, et välismaalase väidetav reisieesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile. Selline vastustaja seisukoht ei vasta tegelikkusele, kuna Solut Invest OÜ poolt oli juba mitu päeva enne teatise vormistamist esitatud dokumendid kaebaja töötamise registreerimiseks. See asjaolu on tõendatud Viru Maakohtu menetluses. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole ettekirjutuses sisuliselt põhjendanud, miks ta ettekirjutuse on teinud. Vastustaja ei ole osutanud ühelegi

§ 29lg-s 1 toodud alusele sissesõidukeelu kohaldamise motiveerimiseks.

Kaebaja ei ole nõus halduskohtu märgituga seoses kohtupraktikaga (otsuse p 19). Kohtu väited ei soodusta isikute õiguslikku ootust, mis on tuletatav kehtivast kohtupraktikast. Kaebaja jääb oma arvamuse juurde, et kohtupraktika peaks olema ühtlane ja selge. Haldusasjades nr 3-17-1925, 3-17-1924 ja 3-17-1927 on otsused tehtud kaebaja kasuks. Väärteomenetlustes on samuti otsused tehtud kaebaja kasuks ning Viru Maakohtus menetletud väärteoasjades on otsused jõustunud. 3

1. Vastustaja leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et vaidlustatud halduskohtu otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi uut põhjendust. Halduskohus on väga põhjalikult hinnanud kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse ja tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu õigusvastasust ning leidnud õigesti, et PPA 15.09.
2. a ettekirjutus nr 1039859249 on õiguspärane. Vastustaja jääb kohtumenetluse käigus esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.12.
3. a otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on otsuses ammendavalt ja selgesti jälgitavalt selgitanud kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja tema suhtes aastase sissesõidukeelu kohaldamise faktilisi ja õiguslikke aluseid ning tuvastanud nende esinemise vaidlustatud ettekirjutuse andmisel. Samuti on halduskohus selgitanud kaebajale võimalusi oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ning kaebeõiguse ulatust käesolevas asjas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab nimetatud põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le
6. Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja halduskohtu otsuse tühistamist. Samas taotleb kaebaja õigusvastasuse tuvastamist seonduvalt PPA 15.09.
7. a ettekirjutusega nr 1039859249, kuid mitte teatisega nr 0807/
8. Kuna ka apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust teistsuguseks seisukohaks, siis mõistab ringkonnakohus apellatsioonkaebust selliselt, et kaebaja vaidlustab Tartu Halduskohtu 20.12.
9. a otsuse resolutsiooni punkte 3 ja
11. Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja jätkuvalt, et kohus tuvastaks vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasuse lisaks lahkumisettekirjutusele ja sissesõidukeelule ka kaebaja Eestis viibimise õigusvastasuse tuvastamise osas. Vastavalt HKMS § 5 lg 1 p-le 6 on halduskohtul asja lahendamisel muu hulgas õigus teha kindlaks haldusakti õigusvastasus. Haldusakti regulatiivsus, s. o mõju isiku õigustele ja kohustustele tuleneb haldusaktis väljendatud otsustustest – haldusakti resolutsioonist. Haldusaktis esitatud põhjendustel ei ole tavaliselt isiku õigustele iseseisvat mõju. Pidades silmas, et isikul on õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse üldjuhul üksnes oma rikutud õiguse kaitseks (HKMS § 44 lg 1), on haldusakti põhjenduste õigusvastasuse tuvastamise nõue hõlmatud haldusakti resolutsioonis väljendatud otsustuse õigusvastasuse tuvastamise nõudega ning põhjenduste õigusvastasust halduskohus eraldi ei tuvasta. Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud ettekirjutuse põhjendustel kaebaja õigustele ka erandlikku iseseisvat toimet, kuna kaebaja Eestis viibimise alus lõppes PPA teatisega nr 0807/
12. Vaidlustatud ettekirjutus tugineb sellele asjaolule, ettekirjutuse põhjendustega ei ole kaebajalt võetud õigust viisavabalt Eestis viibida.
13. Apellatsioonkaebus kordab ka ülejäänud osas juba kaebuses halduskohtule esitatud väiteid. Halduskohus on kaebaja väidetele ja seisukohtadele vastanud, esitades ka põhjendused, miks ta kaebaja seisukohtadega ei nõustu. Kaebaja omakorda ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud, milles seisneb halduskohtu põhjenduste ebaõigsus ega esitanud seisukohti või järeldusi halduskohtu põhjenduste ümberlükkamiseks. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik ega vajalik apellatsioonkaebuse väidetele halduskohtu otsuse põhjendusi kordamata vastata. Ringkonnakohus selgitab siiski järgnevat.
14. Vaidlustatud ettekirjutusega kohustati kaebajat lahkuma Eestist ja kehtestati ka sissesõidukeeld üheks aastaks. Olukorras, kus kaebaja Eestis viibimisaeg lõpetati PPA teatisega nr 0807/2017 15.09.2017, kaotas kaebaja Eestis viibimise õiguse ning tulenevalt

§ 7lg-st 1 tuli talle teha lahkumisettekirjutus.

Kaebaja ise ei ole väitnud, et lahkumisettekirjutuse tegemine ei oleks olnud lubatav põhjusel, et esines mõni

§ 9

lg-s 1 nimetatud alus ja vastustaja oleks pidanud tegema hoopis seadustamisettekirjutuse. 4

§ 74

lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Seega viitab

§ 74

lg 1 tõepoolest sellele, et kui haldusorgan on otsustanud lahkumisettekirjutuse teha, siis samaaegselt tuleb isikule kehtestada ka kolmeaastane sissesõidukeeld.

§ 74

lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Seega on haldusorganil võimalus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks tähtajaks, kui see oleks ebaproportsionaalne (

§ 74

lg 3) või sissesõidukeelust üldse loobuda, kui see oleks ebahumaanne (

§ 74lg 4).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodud seisukoht vastuolus ka 19.02.2019. a otsuses asjas nr 3-17-1545 (p 34) antud selgitusega, et

§ 74

näeb PPA-le ette kaalutlusõiguse ning igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Seega, vaatamata

74 lg 1 sõnastusele pidi PPA kaebaja suhtes sissesõidukeelu kehtestamisel arvesse võtma asjaolusid kogumis ning võimalik oli ka sissesõidukeelu kehtestamisest loobuda. Vastustaja kohaldas sissesõidukeeldu kaebaja suhtes üheks aastaks. Seega on selge, et tegelikult kohaldas vastustaja kaebajale sissesõidukeeldu kohaldades siiski ka kaalutlusõigust, sest PPA lühendas erinormist lähtudes (

§ 74lg 3) üldist sissesõidukeelu tähtaega.

Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et vastustaja ei ole kaalutlusõigust üldse teostanud. Kohtumenetluses on vastustaja seda väitnud, selgitades, et kaalumisel võeti arvesse kaebaja Eestis viibimise kestust, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid ja sidemeid Eesti ning päritoluriigiga (tl 47p). Pidades silmas, et PPA lühendas seaduses nimetatud sissesõidukeelu tähtaega oluliselt, s. o kahe aasta võrra, peab ringkonnakohus usutavaks, et vastustaja hindaski otsuse tegemisel just nimetatud asjaolusid. Need asjaolud seonduvad ühelt poolt kaebaja suhtes toimunud menetluse ajendiga ning teisalt kaebaja Eestis viibimise eesmärgiga ning on selliselt asjakohased. Samuti on vastustaja hinnanud kaebaja seotust Eestiga ja sissesõidukeelu kohaldamise mõju kaebajale. Kuna kaalutlusõigust on teostatud, võib vastustaja tegevus olla õigusvastane vaid siis, kui ilmneb, et ta on kaalumisel teinud kaalutlusvigu. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mida vastustaja täiendavalt oleks pidanud arvesse võtma ega väitnud, et mõni vastustaja nimetatud asjaoludest oleks asjakohatu. Ka ringkonnakohtule ei ole selliste asjaolude esinemine äratuntav. Seega ei ole alust pidada kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks. 15. Sissesõidukeelu tähtaega on

§ 74

lg-st 3 ja lg-st 4 tulenevalt võimalik lühendada või selle kohaldamisest loobuda siis, kui seaduses sätestatud pikkusega sissesõidukeelu kehtestamine oleks isiku suhtes ebaproportsionaalne või ebahumaanne. Kaebaja on sisuliselt ainsaks asjaoluks, miks kaebajal oleks vajalik Eestis edasi viibida, toonud selle, et ta soovib Eestis töötada ja et tema palkamisest on huvitatud OÜ Solut Invest. Ringkonnakohus ei saa seda soovi pidada sedavõrd kaalukaks asjaoluks, mis võimaldaks pidada sissesõidukeelu kohaldamist ebahumaanseks või selle tähtaega ebaproportsionaalseks. Üksnes välismaalase soov Eestis töötada ei kaalu üles Eesti riigi õigust mitte lubada riiki mõne aja jooksul välismaalasi, kes on siin viibinud ilma õigusliku aluseta.

1. Kaebaja üks põhiväidetest on, et ta ei olegi Eestis ebaseaduslikult töötanud, 15.09.2017 viibis ta ehitusobjektil üksnes olukorraga tutvumiseks. 20.07.
2. a otsusega asjas nr 4-17-5206 tühistas Viru Maakohus kaebajale ebaseadusliku töötamise eest määratud väärteokaristuse leides, et töötamise fakt ei ole tõendatud. Ringkonnakohus möönab, et samadel asjaoludel teises kohtumenetluses väärteoasja lahendamisel tehtud otsus saab olla tõendiks ka käesolevas asjas. Samas ei ole väärteoasjas tehtud kohtuotsusel ette kindlaks määratud tähendust käesoleva asja lahendamisel. Tähele tuleb panna sedagi, et tõendusstandard süüteomenetluses ja riigis ajutiselt viibiva välismaalase viibimisaja 5 ennetähtaegsel lõpetamisel on erinevad. Kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise õigusliku alusena on vastustaja viidanud VMS § 52 lg 1 p-le 3 ja lg 2 p-le
3. Nende sätete kohaselt viibimisaeg lõpetatakse ennetähtaegselt, kui on alust arvata, et välismaalase väidetav Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile; ning alus arvata, et välismaalase Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise väidetav eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile on eelkõige, kui on kahtlus, et välismaalane võib rikkuda Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil ajutise viibimise tingimusi. Seega kaebaja viibimisaja õiguspäraselt ennetähtaegseks lõpetamiseks ei olnud nõutav tõsikindlalt tuvastada kaebaja töötamise fakt, oluline on üksnes Eestis ajutise viibimise tingimuste rikkumise kahtluseks alust andvate asjaolude esinemine.
4. Vaidlust ei ole selles, et 15.09.2017 ei olnud kaebaja töötamine nõuetekohaselt registreeritud. Vastavalt kohaldus kaebaja suhtes VMS § 104 lg-s 2 sätestatud töötamise keeld. Väärteoasjas on tuvastatud, et 15.09.2017 ehitusobjekti kontrollimise ajal viibis kaebaja koos samuti Eestis ajutiselt viibivate Ukraina kodanikega ehitusobjektil asuvas soojakus. Sama sündmuse kohta teise isiku suhtes toimunud väärteomenetluses nr 4-17-5222 toiminud istungi protokollist (tl 30-36) ilmneb, et isikud ise väitsid algselt, et teevad objektil fassaaditöid. 15.09.2017 oli ilm vihmane ning takistas tööde teostamist. Arvestades, et kaebaja saabus Eestisse juba varem töötamise eesmärgil, on eeltoodud asjaolud piisavad, et anda alust kahtluseks, et kaebaja rikkus Eestis ajutise viibimise tingimusi töötades, kuigi tema töötamine ei olnud registreeritud. Kaebaja väited, et ta viibis objektil tsiviilriietes üksnes töö mahu ja spetsiifika hindamiseks, ei ole piisavad eelnimetatud kahtluse kummutamiseks. Tavapäraseks ei saa pidada kõrvaliste isikute viibimist ehitusobjektil töötajatele kasutamiseks mõeldud ruumides ega sedagi, et tööde juhtimise eest vastutust mittekandev tööline hindab objekti sobivust enne tööle asumist. Seega ei lükka kaebaja esitatud väited ja tõendid ümber vastustaja arusaama, et esines alus kaebaja viibimisaja ennetähtaegseks lõpetamiseks. Samas ei ole see käesoleva asja lahendamisel määrav, kuna kaebaja Eestis viibimisaeg lõpetati kehtivalt, kaebajal ei olnud õigust Eestis viibida alates 16.09.2017 ning vaidlustatud ettekirjutuse andmisel sai vastustaja arvestada talle sel ajal teada olnud asjaoludega.
5. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 20.12.
6. a otsus muutmata.
7. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (õigusabikulud) tema enda kanda. PPA ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. (allkirjastatud digitaalselt) 6