← Eesti

1-18-7833/63

Obsah (7)§ 263§ 214§ 63§ 68§ 74§ 75§ 121

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 263

lg 1 p 1, § 214 lg 1 – § 22 lg 3 ja § 121 lg 1 järgi ning Sirli Kohvi süüdistuses

§ 263lg 1 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 6.

juuni

  1. a otsus Kannatanu H. P. esindaja vandeadvokaadi abi Olavi Järve, kassatsioon Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merry Tiitus, Kata Harriku kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja Sirli Kohvi kaitsja vandeadvokaat Brigitta Mõttus
  2. oktoober 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a otsus osas, millega tühistati Pärnu Maakohtu
  6. aprilli
  7. a otsus kannatanu H. P. mittevaralise kahju nõude osalise rahuldamise kohta ja jäeti see nõue täielikult rahuldamata.
  8. Tühistatud osas jõustada Pärnu Maakohtu
  9. aprilli
  10. a otsus.
  11. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  12. Kassatsioon rahuldada.
  13. Mõista Eesti Vabariigilt H. P. kasuks välja 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot) kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.
  14. Määrata Advokaadibüroole Mõttus makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sirli Kohvile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 81 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1-18-7833
  15. Kata Harrikut ja Sirli Kohvi süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 263 lg 1 p 1 järgi selles, et

  1. veebruaril 2018 kella 4.30 ajal tungisid nad ööklubis kallale le. K. Harrik lõi kannatanut ühe korra käega ja vähemalt neli korda jalaga pähe, S. Kohv aga tiris teda juustest. Selle käitumisega põhjustasid süüdistatavad kannatanule füüsilist valu ja muhu otsmikul. Nad panid teo toime avalikus kohas ning häirisid teiste klubis viibijate ja asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja turvatunnet.
  2. K. Harrikut süüdistatakse veel

§ 214lg 1 – § 22 lg 3 ja § 121 lg 1 järgi.

  1. Pärnu Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsusega tunnistati K. Harrik süüdi

§ 263lg 1 p 1 järgi ning teda karistati ühe aasta kuue kuu pikkuse vangistusega.

Samuti tunnistati ta süüdi

§ 214

lg 1 – § 22 lg 3 ja § 121 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt üheaastane ja kuue kuu pikkune vangistus.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust.

§ 68

lg 1 järgi arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. K. Harrikut kohustati

§ 75lg 2 p 8 alusel osalema sotsiaalprogrammis.

Sama otsusega tunnistati süüdi S. Kohv

§ 263

lg 1 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks üheaastane vangistus.

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus ühe aasta kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Ka teda kohustati

§ 75lg 2 p 8 järgi osalema sotsiaalprogrammis.

Kohus rahuldas osaliselt H. P. tsiviilhagi, mõistes muu hulgas tema kasuks süüdistatavatelt solidaarselt välja mittevaralise kahju summas 500 eurot. Lisaks mõistis maakohus süüdistatavatelt välja kriminaalmenetluse kulud ja määras, et need tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtu seisukohad olid lühidalt järgmised. 3.1. Süüdistus

§ 263lg 1 p 1 järgi on tõendatud osaliselt.

K. Harrikul tekkis klubis olles kannatanuga konflikt. K. Harrik lõi viimast käega pähe ja S. Kohv sikutas teda juustest. Tuvastatud ei ole, et K. Harrik lõi kannatanut jalaga. Pärast juhtunut pöördus kannatanu haiglasse, kus tal tuvastati muhk ja peapõrutus. Kannatanu vigastused fikseeriti ja ta jäi haiguslehele. Samas pole tõendatud, et kannatanu muhk tekkis just süüdistatavate teo tagajärjel. Küll aga põhjustati talle valu ning tõenäoline on, et hiljem valutas tema näo- ja peapiirkond. 3.

  1. Kannatanu esitas tsiviilhagi, nõudes süüdistatavatelt muu hulgas mittevaralise kahju hüvitamist 1950 euro ulatuses. Ta põhjendas nõuet sellega, et toimunu tagajärjel tekkisid tal peavalud ja tasakaaluhäired ning senimaani esineb tal terviseprobleeme. Lisaks pöördus kannatanu haiglasse, kus tal tuvastati vigastused ja anti raviplaan. Samuti viibis kannatanu nädal aega haiguslehel. Seega kannatas ta tervisekahjustuse all ning see mõjutas negatiivselt tema elukorraldust. Samas on mittevaralise kahju nõue põhjendatud osaliselt, s.o 500 euro ulatuses.
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni K. Harrik ja tema kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ning S. Kohvi kaitsja vandeadvokaat Brigitta Mõttus. K. Harrik vaidlustas temalt välja mõistetud menetluskulusid. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises

§ 263lg 1 p 1 järgi ja süüdistatava õigeksmõistmist.

S. Kohvi kaitsja taotles samuti õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivselt taotles kaitsja mõistetud karistuse kergendamist ning väljamõistetud kahjuhüvitise vähendamist.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, milles rahuldati osaliselt kannatanu mittevaralise kahju nõue, samuti osas, millega määrati K. Harrikule tähtaeg menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus jättis mittevaralise kahju nõude täielikult rahuldamata ja määras K. Harrikule uue tähtaja menetluskulude hüvitamiseks. Muus osas jäi 2

(8)1-18-7833 maakohtu otsus muutmata. K. Harriku enda ja S. Kohvi kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt, K. Harriku kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Kohus leidis lühidalt järgmist. 5.1. Maakohus järgis faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõigust. Samas tuleb mittevaralise kahju nõue jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui sellega põhjustati kannatanule kehavigastus või tervisekahjustus.

§ 121

eristab teise inimese tervise kahjustamist ja valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Maakohus ei lugenud tõendatuks, et süüdistatavad tekitasid kannatanule muhu otsmikul ehk tervisekahjustuse, vaid tuvastas üksnes füüsilise valu põhjustamise. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda võlaõigusseadus aga nõuda mittevaralist kahju pelgalt valu tekitamise tõttu. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kannatanu esindaja vandeadvokaadi abi Olavi Järve, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata kannatanu mittevaralise kahju nõue, ja uue otsuse tegemist, millega jätta maakohtu otsus kõnesolevas osas muutmata. Alternatiivselt palub kannatanu esindaja mõista süüdistatavatelt kannatanu kasuks solidaarselt välja mittevaraline kahju kohtu äranägemisel. Samuti taotleb kassaator süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmist kannatanu kasuks. Tema seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 6.
  2. Kannatanu muhu põhjustas just süüdistatavate rünne. Samas ei seisnenud ka tema tervise kahjustamine ainuüksi muhu tekitamises, kuna kahjustada said veel närvid kannatanu ajus ja tal esinevad juhtunu tagajärjel peavalud. Lisaks nende vigastuste tekitamisele teotasid süüdistatavad kannatanu au (VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 lg 1), sest rünne toimus avalikus kohas. 6.
  3. Ekslik on ringkonnakohtu arvamus, justkui saaksid mittevaralise kahju nõude aluseks olla vaid VÕS § 1045 lg 1 p-d 2 ja
  4. Kahju võib tekkida kõikidel VÕS § 1045 lg-s 1 sätestatud alustel ja pealegi pole selle sätte loetelu ammendav. Praeguse kaasuse puhul võib kahju hüvitamise alus tuleneda ka VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 (seadusest tulenevat kohustust rikkuv käitumine) või 8 (heade kommete vastane tahtlik käitumine).
  5. Kassatsioonivastuses palub Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merry Tiitus kassaatori taotluse rahuldada ja maakohtu otsuse jõustada. Prokuröri hinnangul võib valu põhjustamine olla käsitatav inimese tervise terviklikkuse kahjustamisena. Seepärast tuleb süüdistatavatel hüvitada kannatanule oma käitumisega tekitatud mittevaraline kahju.
  6. Kassatsioonile vastas ka S. Kohvi kaitsja, kes palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kaitsja nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega ja leiab, et kannatanu mittevaralise kahju nõue jäeti õigustatult rahuldamata. Alternatiivselt taotleb kaitsja kohtuotsuse põhjenduste muutmist. Kannatanu pole mittevaralise kahju nõuet tõendanud, samuti ei ole 500 euro väljamõistmine S. Kohvi suhtes õiglane, kuna tema varaline olukord ei võimalda seda tasuda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kassatsioonimenetluses on vaidluse all kannatanu tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju nõue. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub küll kassaatori lõppjäreldusega, et ringkonnakohus jättis selle nõude põhjendamatult rahuldamata, kuid ei jaga samas täiel määral kannatanu esindaja 3

(8)1-18-7833 seisukohti. Kolleegium osutab kõigepealt ringkonnakohtu eksimustele mittevaralise kahju nõude lahendamisel (I) ning selgitab käsiloleva asja lahendamise ning seaduse ühetaolise kohaldamise ja kohtupraktika ühtlustamise huvides kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet delikti- ja karistusõiguses (II). Viimaks võtab Riigikohus kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotlused (III). I 10. Ringkonnakohus ei pööranud mittevaralise kahju nõuet hinnates tähelepanu kõikidele faktilistele asjaoludele, mille maakohus oli tuvastanud. See eksimus kätkeb kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis tõi endaga kaasa põhjendamatu kohtuotsuse tegemise. 11. Süüdistus

§ 263lg 1 p 1 järgi seisneb kokkuvõtlikult selles, et K.

Harrik lõi korduvalt kannatanut ja S. Kohv tiris teda juustest, millega põhjustati talle füüsilist valu ja muhk otsmikul. Maakohus tuvastas kohtualuste süüküsimust lahendades, et S. Kohv tiris kannatanut küll juustest, kuid K. Harrik lõi teda üksnes ühe korra käega pähe. Samuti luges kohus tõendatuks, et kannatanu pöördus pärast juhtunut haiglasse, kus tal tuvastati muhk otsmikul ja diagnoositi peapõrutus, ning pärast seda jäi ta haiguslehele. Samas välistas maakohus, justkui oleks muhk tekkinud süüdistatavate teo tagajärjel. Viimaks järeldas kohus, et „[k]uigi muhku ei saa vältimatult seostada süüdistatavate tegevusega, on kohus siiski veendunud, et tuvastamist leidnud löömine ja juustest tirimine põhjustasid kannatanule valuaistingu, samuti on tõenäoline, et kannatanul pärast näo- ja peapiirkond valutas“.

  1. Lahendades kannatanu tsiviilhagi ja veel täpsemalt tema mittevaralise kahju nõuet, tugines maakohus muu hulgas sellele, et kannatanu väitel tekkisid tal pärast rünnakut peavalud ja tasakaaluhäired ning tal on siiani terviseprobleeme. Lisaks tõstis kohus esile sedagi, et kannatanu pöördus haiglasse, kus tal tuvastati vigastused ja talle anti raviplaan (rahurežiim, füüsilise koormuse vältimine 1-2 nädalat, külmakoti kasutamine, vedeliku piisav joomine ja vajadusel valuvaigisti võtmine), ning ta viibis nädal aega haiguslehel. Eelneva põhjal leidis maakohus, et „kannatanu on tõendanud nii […] juhtunu tagajärjel tervisekahjustuse tekkimise kui ka tervisekahjustuste negatiivse mõju elukorraldusele“. Kokkuvõttes rahuldas kohus kõne all oleva nõude 500 euro ulatuses.
  2. Ringkonnakohus selgitas otsustust jätta mittevaralise kahju nõue rahuldamata järgmiselt. VÕS § 1045 lg 1 p 2 räägib kahju tekitamise õigusvastasusest kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral, samas kui

§ 121

eristab teise inimese tervise kahjustamist ja valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Seejärel on kohtuotsuses märgitud, et „[k]ui esitatud süüdistuses heideti süüdistatavatele ette ka kannatanule tervisekahjustuse tekitamist e K. Harriku poolt kannatanu peksmise tagajärjel oli kannatanul muhk otsmikul, siis maakohus on oma otsuses leidnud, et muhk otsmikul ei olnud süüdistatavate süülise käitumise tagajärg“. Öeldu põhjal asus kohus seisukohale, et „valu tekitamine ei anna kannatanule õigust nõuda mittevaralist kahju ja olles selles osas süüdistuse mahtu vähendanud e tuvastanud vaid valu tekitamise, ei saanud maakohus rahuldada kannatanu tsiviilhagi mittevaralise nõude osas“. 14. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsuses on mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmisel tuginetud põhjendamatult üksnes sellele, millise koosseisupärase tagajärje (tervisekahjustuse või valu tekitamise

§ 121lg 1 mõttes) tuvastas maakohus süüküsimuse üle otsustades.

Muud asjaolud, mille esimese astme kohus selle nõude lahendamisel kindlaks tegi, jättis apellatsioonikohus täiesti tähelepanuta. Maakohtu otsuses ei piirdutud pelgalt sellega, et süüdistatavad tekitasid kannatanule oma käitumisega füüsilist valu. Kohus tuvastas ka, et 4

(8)1-18-7833 kannatanul tekkisid selletõttu hiljem peavalud, tasakaaluhäired jm. Neid tõdemusi ringkonnakohus ümber ei lükanud. Tsiviilhagi seisukohalt pole käsiloleval juhul otsustavat tähendust sellel, kas süüdistuses loetleti kõik hagiavalduses kirjas olevad kannatanu tervisliku seisundi halvenemist näitavad asjaolud. Kohtul oli võimalik kannatanu tsiviilnõuet hinnates tuvastada kahju alusena põhimõtteliselt ka sellised kehavigastust või tervisekahjustust (VÕS § 1045 lg 1 p 2) puudutavad faktilised asjaolud, mida süüdistuses ära ei toodud ning mis karistusseadustiku eriosas kirjeldatud koosseisupärase teo hulka ei kuulu.
  1. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 381 lg 1 p 1 sätestab, et kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui selle eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine on võimalik ka juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 25).
  4. Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. mai
  6. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 42.)
  7. Maakohus seega ei eksinud, kui tugines mittevaralise kahju nõude lahendamisel asjaoludele, mida süüdistuse sisu otseselt ei hõlmanud ja millele ta ei rajanud süüdimõistvat otsust. Kohus on kindlaks teinud faktikogumi, mille põhjal saab rääkida tervisekahjustusest VÕS § 1045 lg 1 p 2 tähenduses. Samuti võib otsuse põhjal tõdeda, et kannatanu tervise kahjustamise tingis just süüdistatavate käitumine. See tähendab muu hulgas seda, et neile süüks arvatud tegu oli olemuslikult seotud kannatanu mittevaralise kahju nõudega VÕS § 134 lg 2 järgi. Lisaks ei irdunud maakohus kohtupraktikast mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  8. veebruari
  9. a otsus asjas nr 3-2-1-142-16, p 15 koos viidetega). Seega lahendas kohus hagiavalduse nõuetekohaselt.
  10. Täiendavalt selgitab kolleegium, et ringkonnakohus toimis menetluslikult ekslikult, kui laiendas apellatsioonimenetluse piire ja jättis mittevaralise kahju nõude rahuldamata mõlema süüdistatava suhtes. Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust (KrMS § 381 lg 6). Süüdistatavad on kannatanule kui tsiviilhagi esitajale kahju tekitamise osas solidaarvõlgnikud (VÕS § 137), kes osalevad kaaskostjatena menetluses iseseisvalt ja kelle puhul ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi (TsMS § 207 lg 2) (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  11. novembri
  12. a otsus nr 2-13-23176/103, p 14). Ehkki maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii K. Harrik ja tema kaitsja kui ka S. Kohvi kaitsja, vaidlustas üksnes viimane kohtu otsustust tsiviilhagi osalise rahuldamise kohta. Seetõttu tohtis ringkonnakohus lahendada tsiviilhagi ja otsustada mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmise üle ainult S. Kohvi suhtes. Sõltumata sellest, et apellatsioonikohus pidas seda nõuet erinevalt esimese astme kohtust täies ulatuses õigustamatuks, sai see seisukoht puudutada vaid S. Kohvi 5
(8)1-18-7833 ja mitte enam K. Harrikut, kelle huvides kõnesolevas osas apellatsiooni ei esitatud. Seega polnud ringkonnakohtul võimalik jätta K. Harriku vastu esitatud mittevaralise kahju nõuet rahuldamata.
  1. Eelneva kokkuvõtteks jättis ringkonnakohus ekslikult tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju nõude rahuldamata. Sellega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis tingib kassatsioonimenetluses KrMS § 362 p 2 järgi otsuse tühistamise. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsustusega rahuldada osaliselt kannatanu mittevaralise kahju nõue, saab kohtuotsuse selles osas KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel jõustada. II
  2. Praeguse asja lahendamise seisukohalt ja edasise kohtupraktika kujundamise huvides on vaja lahendada ka küsimus, kuivõrd on omavahel seotud ühelt poolt kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõiste deliktiõiguses ning teisalt tervisekahjustuse ja valu mõiste karistusõiguses. Ringkonnakohtu otsusest järeldub, justkui ei langeks kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõiste alla deliktiõiguse tähenduses (VÕS § 1045 lg 1 p 2) sellised teod, mis on karistusõiguses käsitatavad valu tekitava kehalise väärkohtlemisena (

§ 121lg 1 teine alternatiiv).

Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu, selgitades järgmist.

  1. Tsiviilõiguslikult mõistetakse kehavigastuse all igasugust inimese kehalisse terviklikkusesse lubamatut sekkumist ja tervisekahjustust kui inimorganismi (seesmise) seisundi negatiivset mõjutamist. Õiguskirjanduses on neid mõisteid lähemalt selgitatud nii, et kehavigastus on välisest füüsilisest mõjutusest tingitud kehalise terviklikkuse rikkumine või kahjustamine, samas kui tervisekahjustuseks loetakse mistahes hälbe tekitamist organismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes, sh füüsilise mõjutuse tagajärjel põhjustatud organismi talitluse häiret ja organismi seesmist patoloogilist seisundit, mis võivad olla tingitud inimese psüühika mõjutamisest (vt P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 1045 komm 3.3 ja P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 129 komm 4.2).
  2. Karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (

§ 121lg 1).

Nii tervisekahjustus kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse

  1. augusti
  2. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsuses asjas nr 3-1-1-29-15, p 11.1).
  5. Eelmises punktis kõneks olnud tervisekahjustuse määratlus on põhimõtteliselt võrreldav kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistega tsiviilõiguses. See ei tähenda aga seda, nagu ei oleks valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral võimalik nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja mittevaralist kahju VÕS § 134 lg 2 alusel. Kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. 6

(8)1-18-7833 24. Nii nagu teise inimese tervise kahjustamisel (

§ 121

lg 1 esimene alternatiiv), sekkutakse ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral (

§ 121

lg 1 teine alternatiiv) olulisel määral inimese kehalisse puutumatusesse ning häiritakse tema kehalist ja vaimset heaoluseisundit. Deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema tervislikku seisundit mõjutati. Kohtu hinnang isikukahju kohta sõltub igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja see tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Igasugune valu tekitav kehaline väärkohtlemine kujutab endast potentsiaalselt sellist tegu, millega võib tekitada kannatanule olulisi negatiivseid tagajärgi ja mis võivad olla aluseks kahju hüvitamisele. Seepärast on ka sellise käitumise korral põhjust kõnelda võimalikust deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1045 lg 1 p 2) ja kannatanu kahjuhüvitusnõudest. See hõlmab mittevaralise kahju hüvitamist, mille all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5).

  1. Üldistatuna ei ole kehavigastuse ja tervisekahjustuse tsiviilõiguslik mõiste võrreldes tervisekahjustuse mõistega karistusõiguses täiel määral kattuvad ning viimane on oma tähendusalalt mõnevõrra kitsam. Kokkuvõttes võib süüdistatav deliktiõiguslikult vastutada ja kannatanul tekkida alus kahju hüvitamiseks ka siis, kui tegemist on pelgalt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega karistusõiguse tähenduses, sest selline isikukahju langeb VÕS § 1045 lg 1 p 2 alla. Praeguse juhtumi puhul sai kannatanu juba seetõttu nõuda tsiviilhagis süüdistatavatelt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
  2. Eelnevast johtuvalt pole ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoht VÕS § 1045 lg 1 p 2 tõlgendamise kohta õige. Kannatanu tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju nõue tulnuks seega rahuldada ka juhul, kui õigeks lugeda ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et süüdistatavad põhjustasid kannatanule üksnes valu. See viga on käsitatav materiaalõiguse vale kohaldamisena, mis tingib KrMS § 362 p 1 järgi samuti kohtuotsuse tühistamise.
  3. Küll aga on tähtis pidada silmas, et

§ 121

puhul ei loeta karistatavaks selliseid tegusid, mis seisnevad teise inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus nr 1-16-10326/51, p 27.)
  3. Sarnaselt saab valu tekitava kehalise väärkohtlemise korral ka deliktiõiguslik vastutus tekkida üksnes siis, kui kannatanu kehalise terviklikkuse häiritus ja tervisliku seisundi mõjutatus on piisavalt olulised. Need ei hõlma mitte igasugust kannatanu seisukohast soovimatut kehalist kontakti ja tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Teise inimese kehalise ja vaimse heaoluseisundi vähetähtsate riivete ehk bagatellide puhul ei tule kõne alla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine. Niisiis ei saa tunnustada mittevaralise kahju nõuet juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne.
  4. Näiteks löögi puhul on vajalik selle teatud intensiivsus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. mai
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 11). Rääkimaks niisuguste juhtumite puhul deliktiõiguslikust vastutusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. 7

(8)1-18-7833 Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis ning põhjendada, miks on konkreetsel juhul tsiviilõiguslikus tähenduses põhjust rääkida kehavigastusest või tervisekahjustusest. III
  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsuse osas, millega tühistati Pärnu Maakohtu
  4. aprilli
  5. a otsus kannatanu mittevaralise kahju nõude osalises rahuldamises ja jäeti see nõue täies ulatuses rahuldamata. Tühistatud osas jõustab kolleegium maakohtu otsuse. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada.
  6. Kannatanu esindaja esitas taotluse hüvitada kassatsioonimenetluses kantud valitud esindaja tasu 240 eurot, sh käibemaks. Taotlusele lisatud arve kohaselt hõlmab see kassatsiooni koostamist kahe tunni ulatuses. Selle õigusteenuse tunnihind on 100 eurot. Kolleegium peab taotletava tasu suurust mõistlikuks ja mõistab selle menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel välja riigilt kannatanu kasuks.
  7. S. Kohvi määratud kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 81 euro suuruses summas. Taotluses märgitu kohaselt kulus advokaadil kassatsiooniga ja prokuratuuri kassatsioonivastusega tutvumisele ning kassatsioonile vastuse koostamisele kokku poolteist tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
  8. juuli
  9. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg 6 ja § 6 lg 3 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 alusel jääb kõnesolev menetluskulu riigi kanda. Hannes Kiris, Paavo Randma, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.