RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-15-17822 Määruse kuupäev Tartu, 13. november 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Kaupo P

) § 22 lg 3 p-le 4, § 55 lg 3 p-le 1 ja lg-le 4, leides, et halduri taotlus on põhjendatud. Halduril on andmeid, et võlgnik kandis võlausaldajatelt saadud raha edasi laenuna ja loovutas laenulepingust tulenevad nõuded kolmandatele isikutele, saamata laenatud raha eest vastuhüve. Võlgniku revisjoni teinud audiitor on leidnud, et nõuete loovutamised võivad olla tühised tehingud, kuna nende eesmärk ei olnud saada väljalaenatud raha tagasi. Neile asjaoludele hinnangu andmiseks on vaja koguda võlgniku pankrotimenetluses täiendavaid andmeid. 3. Kaebajad esitasid maakohtu 21. veebruari 2017. a määruse peale määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada. 4. Maakohus keeldus 29. augusti 2017. a määrusega määruskaebust menetlusse võtmast, leides, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ja

järgi ei saa teavet ja dokumente andma kohustavat määrust vaidlustada. Maakohus jättis määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud kaebajate endi kanda.

1. Kaebajad esitasid maakohtu määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse ja maakohus edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tartu Ringkonnakohtule.
2. Tartu Ringkonnakohus jättis
3. oktoobri
4. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kaebajatel ei ole kaebeõigust Riigikohtule, ning tegi seetõttu TsMS § 667 lg 1 teise lause kohaselt määruse kirjeldava ja põhjendava osata. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jäid kaebajate kanda.
5. Kaebajad esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid maa- ja ringkonnakohtu määrused määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta tühistada ja saata määruskaebus maakohtule (teises kohtukoosseisus) menetlusse võtmise otsustamiseks.
6. Riigikohus rahuldas
7. oktoobri
8. a määrusega määruskaebuse, tühistas alama astme kohtute määrused määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta ja saatis asja samale maakohtule määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. 2

§ 55

lg 3 p-dest 1 ja 11 tulenevate ülesannete täitmisel saada pankrotivõlgnikult ja temaga seotud isikutelt või kolmandatelt isikutelt pankrotiseaduses ettenähtud ulatuses teavet või dokumente. Kuna halduril on enda ülesannete täitmiseks õigus ise nõuda teavet ja dokumente, peaksid olukorrad, mil haldur nõuab teavet ja dokumente kohtule taotlust esitades, olema harvad. Pankrotimenetluses saab kohaldada analoogiat täitemenetlusega, mille puhul on kolleegium osutanud, et hinnata tuleb seda, kas kohtutäituril on vaja saada andmeid täitemenetluse ülesannete täitmiseks, mille jaoks lubab krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg 5 p 5 kohtutäituril nõuda pangasaladuse avaldamist. Muudelt isikutelt teabe või dokumentide väljanõudmine pankrotimenetluses peab piirduma olukordadega, mil taotletav teave või dokumendid on vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks, näiteks võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks. Vastasel juhul võib olla tegemist määrusega, mida kohus ei või seaduse järgi üldse teha. Kui teavet või dokumente kohustatakse andma krediidiasutust, tuleb arvestada pangasaladuse kaitseks KAS §-s 88 sätestatud nõuetega. Juhul, kui haldur taotleb teavet või dokumente kohtu kaudu, siis peab kohus hindama, kas muude isikute pangakonto väljavõtete, pangakonto kasutamis- ja käsutamisõiguse või tegeliku kasusaaja kohta andmete küsimine on põhjendatud. Selleks peab kohus hindama, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. 9. Maakohus võttis kaebajate ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 10. Tartu Ringkonnakohus jättis 10. jaanuari 2019. a määrusega kaebajate määruskaebuse rahuldamata ja muutmata maakohtu määruse, millega halduri teabe ja dokumentide kogumise taotlus rahuldati. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud kaebajate kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjendustel on halduril

§ 22

lg 3 p 4 ja § 55 lg 4 järgi õigus taotleda teavet krediidiasutustelt võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks kohtu kaudu ning seda ka võlgnikuks mitteolevate isikute kohta. Riigikohus on käesolevas asjas märkinud, et nii kohtul kui ka halduril tuleb andmete nõudmisel krediidiasutuselt järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. Oluliseks tingimuseks teabenõude esitamisel on põhjendatud eeldus, et saadav info aitab kaasa võlgniku varalise olukorra väljaselgitamisele. Kaebajad ei väida, et nad ei ole vaidlusaluseid rahaülekandeid võlgnikult saanud. Pooled ei vaidle selle üle, et saadud andmete alusel on haldur esitanud tsiviilasjas nr 2-17-9653 hagiavalduse mh ka kaebajate vastu lähikondsetele majandustegevusega mitteseotud ülekannetest tekitatud kahju väljamõistmiseks (asja menetlus on praeguse tsiviilasja menetlemise tõttu peatatud). Haldur esitas tsiviilasjas nr 2-17-9653 menetluse peatamise määruse peale määruskaebuse, mida ei ole praeguseks lahendatud. Hagiavalduse rahuldamise korral suureneb võlgniku pankrotivara rahuldatud nõude ulatuses ning sellega saavad võlausaldajate nõuded suuremas ulatuses või täielikult täidetud. Ei vaielda selle üle, et pankrotivara valitsemine ja selle moodustamise korraldamine, pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine ning võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuse ja aja väljaselgitamine on halduri põhikohustused (

§ 55lg 3 p-d 1 ja 11).

Halduri taotlus on olnud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks ning võlgniku varalise olukorra väljaselgitamiseks põhjendatud ning vajalik. Samuti on taotlus kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. 3

§-d 110–114). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kaebajad paluvad määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha võimaluse korral uus määrus või saata määruskaebus tagasi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus ei järginud Riigikohtu juhtnööre ja see on viinud vale lahendi tegemiseni. Ringkonnakohus kohaldas valesti pankrotiseadust ja rikkus määruse põhjendamise kohustust. Kuna halduril on enda ülesannete täitmiseks õigus ise nõuda teavet ja dokumente, ei saa haldur nõuda teavet ja dokumente kohtu kaudu, nagu ekslikult leidis ringkonnakohus. Seejuures halduri taotluse menetlemisest kaebajaid ei teavitatud. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud oma järeldust, et halduri taotlus on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. Ringkonnakohus lähtus valesti halduri taotluse põhjendustest, mitte resolutsioonist, kui leidis, et teavet tuleb koguda kõikidelt Eestis tegutsevatelt krediidiasutustelt. Ringkonnakohus ei põhjendanud oma järeldust, et tõenäoliselt ei oleks kaebajad kui lähikondsed ise teavet andnud. Kaebajad ei saanuks pangakontode väljavõtteid jm kontodega seotud andmeid kuidagi võltsida ega varjata. Pealegi on vale ringkonnakohtu seisukoht, et kaebajad ei vaidle vastu sellele, et nad on võlgnikuga seotud isikud. Kaebajatele on tekkinud kahju, sest haldurile anti nende eest varjates ja vastuolus seadusega delikaatseid ja äri- ning pangasaladust sisaldavaid andmeid. Andmeid küsitakse ka põhjendamatult pika ajavahemiku kohta. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kaebajate väite, et mõistlik ei ole nõuda kõigi kaebajate kohta andmeid alates
2. jaanuarist
3. Samuti ei vasta tõele ringkonnakohtu seisukoht, et kaebajad ei vaidlusta raha saamist ajavahemikul 2013–
5. Pankrotihaldur vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
6. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja lahendanud kolmeliikmeline koosseis andis
7. mai
8. a määrusega asja lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, sest kolmeliikmelises koosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused TsMS § 236 lg 2, § 475 lg 1 p 122 ja

§ 3

lg-te 2 ja 3, § 55 lg 3 p 1 ja 11, lg 33 ja lg 4 ning § 22 lg 3 p 4 kohaldamisel küsimuses, kas pankrotihaldur saab oma ülesannete täitmiseks taotleda kohtult teabe ja dokumentide esitamist kolmanda isiku kohta ka eraldi hagita menetluses või ainult kohtuasjas, kus teavet või tõendit soovitakse kasutada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 4

§ 22lg 3 p-le 4, § 55 lg 3 p-le 1 ja lg-le 4.

Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata, leides, et halduri taotlus on põhjendatud ning vajalik pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks. 16. Kolleegium kordab oma samas asjas 26. oktoobril 2018 tehtud määruses avaldatut, et halduril on

§ 55

lg 3 p-des 1 ja 11 sätestatud ülesannete täitmisel õigus saada pankrotivõlgnikult ja temaga seotud isikutelt või muudelt isikutelt pankrotiseaduses ettenähtud ulatuses teavet või dokumente (vt selle määruse p-d 11 ja 14.1).

§ 3

lg 3 sätestab, et pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Eelnimetatud sättes peetakse kolleegiumi arvates silmas ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetlusi (

2. ptk), mitte aga muid pankrotimenetlusega seotud asju, mida lahendatakse hagita menetluses või erandina hagimenetluses (vt

§ 3

lg 2).

§ 3

lg 3 ei piira

2. ptk-s reguleeritud menetlustes menetlusosaliste õigust taotleda kohtult abi tõendite kogumisel TsMS § 236 lg 2 järgi, mis kohaldub TsMS § 477 lg-st 1 tulenevalt ka hagita menetluses. Kolleegium selgitab, et seadus ei sätesta TsMS § 475 mõttes hagita menetluse liigina ajutise pankrotihalduri või pankrotihalduri avalduse alusel krediidiasutuse kohustamist andma teavet ja dokumente kolmandate isikute kontode kohta. Seega ei ole kohtul pädevust kohustada krediidiasutust andma halduri hagita menetluse avalduse alusel teavet ja esitada dokumente, nagu on toimunud praeguses asjas (haldur soovis eraldi hagita menetluses kohustada krediidiasutusi andma kaebajate kontode kohta teavet ja dokumente, et saada seeläbi tõendeid kaebajate vastu kohtumenetluse algatamiseks). Ringkonnakohus on jätnud vaidlusaluse määruse tegemisel eeltoodu tähelepanuta ning menetlenud asja, mis ei kuulu kohtu pädevusse. Haldur saab teda huvitava teabe ja tõendite kogumist taotleda TsMS § 236 lg 2 alusel tsiviilasja nr 2-17-9653 menetluses (halduri hagis kaebajate vastu kahju hüvitamiseks). Kolleegium, jäädes oma samas asjas varem tehtud määruse p-s 14.3 toodu juurde, selgitab, et kui kohus, kohaldades

§ 3lg-t 3 või Ts

MS § 236 lg-t 2, kohustab krediidiasutust andma teavet või dokumente, tuleb arvestada pangasaladuse kaitseks KAS §-s 88 sätestatud nõuetega ning sellega, et krediidiasutusele sellise kohustuse panemine peab olema haldurile vajalik pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks (KAS § 88 lg 5 p-d 1 ja 6).

§ 3lg-t 3 või Ts

MS § 236 lg-t 2 kohaldades peab kohus lisaks hindama, kas kolmandate isikute pangakonto väljavõtete, pangakonto kasutamis- ja käsutamisõiguse või tegeliku kasusaaja kohta andmete küsimine on põhjendatud. Selleks peab saadav teave aitama kaasa pankrotimenetluse eesmärkide saavutamisele või võlgniku varalise olukorra väljaselgitamisele. Kolleegium leiab, et kohtu abil andmete küsimine selleks, et otsustada kolmanda isiku vastu hagi esitamine, ei ole selliseks eesmärgiks. 17. TsMS § 423 lg 1 p 13 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui ta ei ole pädev asja lahendama. Kolleegium tühistab nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse ja jätab viidatud sätte alusel halduri 5