← Eesti

2-16-18957/51

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-18957 Otsuse kuupäev Tartu, 13. november 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

) § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud kaheaastase perioodi ajal. Võlgnikul oli 2011. a novembri seisuga võlausaldajate vastu sissenõutavaks muutunud kohustusi, mida ta ei täitnud ajal, kui täitis kohustusi kostjale. OSAÜHINGU Batiment nõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud ligi 2 miljoni euro ulatuses, osaühing Probus esitas hagi 12 592 219 euro ja 65 sendi suuruse nõude tunnustamiseks. Võlgnik oli kostja lähikondseks

§ 117lg 2 p 5 (ning ka lg 3) mõttes.

Kostja ainuosanik ja juhatuse liige V. Murruste oli maksete tegemise ajal võlgniku ainus juhatuse liige ning ka aktsionär. Võlgnik ja kostja olid mitmete laenulepingute kaudu omavahel majanduslikult seotud. Äriühingu, mille ainuosanik ja juhatuse liige on ühtlasi võlgniku juhatuse liige, lähikondsust võlgnikuga tuleb

§ 117lg 3 alusel eeldada.

Ajal, mil kostjale tehti tagasivõidetavaid makseid, ületasid võlgniku kohustused tema varasid ja selline olukord oli püsiv. Võlgniku omakapital oli olnud pikemat aega negatiivne –

  1. detsembri
  2. a seisuga oli omakapital negatiivne 14 215 971 eurot ja
  3. detsembri
  4. a seisuga 16 528 157 eurot. Võlgniku omakapital oli negatiivne juba alates
  5. aastast. Negatiivset omakapitali varjati võlgniku kinnisvara bilansiliselt kunstliku üleshindamisega.
  6. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vaatamata võlgniku pankroti väljakuulutamisele ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu. Varade ja kohustuste vahe tulenes sellest, et ajutine pankrotihaldur hindas valesti Tallinna Pargi kinnistute väärtuseks vaid 1 934 500 eurot. Ajutise halduri hinnang põhineb Pindi Kinnisvara OÜ eksperdiarvamusel, mis ei ole õige. Herkki Suurmani eksperdihinnangu kohaselt oli Tallinna Pargi 2

(8)2-16-18957 arenduse väärtuseks 40 000 000 eurot. EK Investeeringud OÜ töögrupi juhi Enrico Laksi ja vandeaudiitor Liis Laanesaare aruande kohaselt oli võlgnik alates
  1. aastast kuni
  2. juulini
  3. a maksejõuline. Võlgniku 2011.–
  4. a majandusaasta aruannetest nähtuvalt ületas käibevara kohustusi ning omakapital oli positiivne. Seetõttu ei pidanud võlgniku juhatus esitama pankrotiavaldust. Võlausaldajate huvide kahjustamine ei ole tõendatud. Võlgnik ei jätnud
  5. oktoobrist
  6. a kuni
  7. juunini
  8. a OSAÜHINGULE Batiment ja osaühingule Probus laenulepingute kohaseid maksed tegemata. Osaühing Probus keeldus võlgnikult laenumakseid vastu võtmast. Kostja eelistamise väide on arusaamatu, sest võlgnik täitis oma teiste aktsionäridega sõlmitud laenulepinguid märksa suuremas ulatuses. Võrreldud ei ole kostjale ning osaühingule Probus ja OSAÜHINGULE Batiment väljamaksete tegemise olulisust. Pankrotihaldur ei ole selgitanud ega tõendanud, millised laenulepingud olid väidetavalt täitmata, millisteks kuupäevadeks, millistes summades ja kas osaühing Probus ja OSAÜHING Batiment laenulepingute täitmist nõudsid. Pankrotihaldur on vaid üldsõnaliselt märkinud, et väljamaksete tegemine kostjale oli põhjendamatu, kuid see väide ei ole põhjendatud. Pankrotihaldur ei ole suutnud tõendada kostjale maksete tegemise majanduslikku ebaotstarbekust. Riigikohtu praktika kohaselt on vajalik võrrelda just konkreetseid kohustusi ja hageja peab tõendama, et kohustused osaühingu Probus ja OSAÜHINGU Batiment vastu olid märgatavalt olulisemad. Võlgnik ei saanud isegi teoreetiliselt muutuda maksejõuetuks kostjale laenu tagasimaksete tõttu. Pankrotihaldur luges ajutise halduri aruandes võlgniku kohustuste koguväärtuseks 29 396 700 eurot ja 7 senti. Kostjale tehtud laenu tagasimaksed, mida pankrotihaldur soovib tagasi võita, on 216 800 eurot. Seega moodustasid need võlgniku kohustustest kõigest 0,74%. Kostja ei ole võlgniku lähikondne. Juriidilise isiku lähikondseteks on

§ 117

lg 2 p-des 1–4 nimetatud isikud – juhatuse liikmed jms esindajad, osanikud või aktsionärid üle 10% häältega, isiklikult vastutavad osanikud või liikmed ja tütarettevõtjad ning nende juhtorganite liikmed. Võlgniku ja kostja vahel ei ole sellist seost. Lähikondsuse tõendamiseks ei ole piisav väide, et kahe äriühingu juhtorganite liikmed kattuvad. Juhtorganite liikmete kattuvus on vaid üheks indikaatoriks, et lähikondsus võib esineda. Lähikondsust ei tõenda väide, et võlgniku ja kostja vahel kehtisid laenulepingud. Lepingute olemasolu kahe äriühingu vahel ei tõenda lähikondsust. Lähikondsust ei kinnita väide, et võlgnik oli kostjale maksete tegemise ajal püsivalt maksejõuetu ning samal ajal osaühingule Probus ja OSAÜHINGULE Batiment makseid ei tehtud. Hageja ei ole toonud esile ega tõendanud, et võlgnik ja kostja tegutsesid ühise eesmärgi nimel. Ebaõige on hageja väide, et lähikondsust eeldatakse. Pankrotiseadusest sellist põhimõtet ei tulene. Samuti ei ole see kooskõlas Riigikohtu praktikaga. 3. Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2019. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt oli võlgnik püsivalt maksejõuetu hiljemalt alates 2011. a veebruarist. Kuna hääletuspiirangute kontekstis on Riigikohus samastanud isiku ja tema kontrolli all oleva äriühingu, on põhjendatud sama teha tehingupiirangute kontekstis. Kuivõrd V. Murruste on AS Süda Maja lähikondne nii

§ 117lg 2 p 1 kui ka p 2 mõttes, on kostja kui V.

Murruste kontrolli ja juhtimise all olev äriühing samuti võlgniku lähikondseks. Vaidlust ei ole selle üle, et laenud tagastati kostjale kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Kostja ei ole tõendanud asjaolu, et võlgnik 3

(8)2-16-18957 oli kohustuse täitmise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Sellega on täidetud kõik

§ 113lg 1 p 3 eeldused.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis analüüsimata, kas kostjale laenu tagasimaksete tegemine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Kostja ei ole võlgniku lähikondne

§ 117lg 2 p-de 1–6 ega ka lg 3 mõttes.

Võlgnik ei olnud kostjale maksete tegemise ajal püsivalt maksejõuetu ja maksejõuetust ei põhjustanud ka kostjale tehtud maksed. Maakohus ei ole õigesti tuvastanud võlgnikule kuuluvate kinnistute väärtust ja jättis mitmed tõendid hindamata. Võlgniku maksed kostjale moodustasid võlgniku kohustustest vaid 0,74%.

  1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. detsembri
  4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja nõuet tuleb hinnata

§ 113lg 1 p 3 ja § 109 lg 1 järgi.

Nõude lahendamisel tuleb kindlaks teha, kas rahaline kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja kas kohustus täideti võlgniku lähikondsele. Lähikondsel või võlgnikul tuleb omakorda tõendada, et võlgnik oli kohustuse täitmise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Samuti tuleb kindlaks teha, kas kohustuse täitmisega kahjustati võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus lõppjärelduses õigesti, et kohustus täideti võlgniku lähikondsele, kuid muutis selles osas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja on juriidiline isik, siis ei saa teda lugeda võlgniku lähikondseks

§ 117lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja võlgniku lähikondne

§ 117

lg 2 p 5 alusel, kuna tegemist on juriidilise isikuga, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Seda kinnitavad poolte vahel sõlmitud mitmed lepingud ja võlgniku finantseerimine kostja vahenditest. V. Murruste oli kostjale raha ülekandmise ajal võlgniku ainus juhatuse liige ja aktsionär ning kostja ainus juhatuse liige ja ainuosanik ning ta pidi olema teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast. Vaidlusaluste ülekannete tegemise eesmärgiks saab pidada raha väljaviimist maksejõuetust äriühingust teise, toimivasse äriühingusse. Võlgnik ja kostja tegutsesid selgelt ühise eesmärgiga teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks.

§ 113

lg 1 p 3 alusel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks on ka võlausaldajate huvide kahjustamine. Oluline on siinjuures see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku omakapital oli negatiivne juba 2010. a lõpus ja püsiv maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 2011. a veebruaris. Võlgnik oli 4

(8)2-16-18957 kostjale maksete tegemise ajal teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja arvestas sellega, et teiste võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 117

lg 2 p 5 koos

§ 113

lg 1 p-ga 3 ja rikkus menetlusnorme, lugedes kostja võlgniku lähikondseks, viitamata ühelegi tõendile. Tuvastatud ei ole võlgniku ja kostja ühine majanduslik huvi. Üldsõnaline on ringkonnakohtu väide, nagu tõendaksid lähikondsust võlgniku ja kostja vahelised lepingud, ja väide, nagu oleks kostja võlgnikku finantseerinud. Samuti ei tõenda lähikondsust V. Murruste kuulumine nii võlgniku kui ka kostja juhatusse ja tema aktsionäristaatus võlgnikus ja ainuosaniku staatus kostjas. Ringkonnakohus ei ole õigesti tuvastanud, et laenu tagasimaksete tegemisega kahjustas võlgnik võlausaldajate huve. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest saaks järeldada, kas kahjustatud võlausaldajad on olemas ja milles seisneb nende huvide kahjustamine. Samuti rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust, sest ei vastanud mitmetele apellatsioonkaebuse väidetele.

  1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 
  4. jaanuarist
  5. a kuni
  6. maini
  7. a sõlmisid võlgnik ja kostja neli laenulepingut, millega kostja andis võlgnikule laenu kokku 4 879 000 krooni;  võlgnik tagastas alates
  8. oktoobrist
  9. a kuni
  10. juunini
  11. a kostjale laenu 216 800 eurot;  laenulepingute sõlmimise ning laenu tagastamise ajal oli võlgniku ja kostja juhatuse liige Veiko Murruste, kes oli ka kostja ainuosanik ning 15% võlgniku aktsiate omanik;  võlgnikule määrati ajutine pankrotihaldur
  12. oktoobril
  13. a ja võlgniku pankrot kuulutati välja
  14. detsembril
  15. a. 5

(8)2-16-18957

§ 109

lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel

§-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 113

lg 1 p 3 järgi tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Vaidlust ei ole selle üle, et võlgnik tagastas kostjale laenu kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. 11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on võlgniku lähikondne. 11.1 Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on jätnud otsuse põhjendamata, kui tuvastas võlgniku ja kostja ühise majandusliku huvi, viitamata sealjuures ühelegi tõendile. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja võlgnikku finantseerinud, selgitamata, milles selline tegevus seisneb. Samuti leidis ringkonnakohus, et võlgniku ja kostja ühise majandusliku huvi tingivad poolte vahel sõlmitud mitmed lepingud. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, milliseid lepinguid ta silmas peab ja kas poolte vahel on peale vaidlusaluste laenulepingute üldse mingeid lepingulisi suhteid. Samuti ei saa ainuüksi lepinguliste suhete olemasolu üldjuhul tingida isikute ühist majanduslikku huvi

§ 117lg 2 p 5 mõttes.

Kui ringkonnakohus peab poolte vahel sõlmitud lepingutena silmas laenulepinguid, mille alusel tehtud maksete kehtetuks tunnistamist hageja soovib, siis nende laenulepingute olemasolu ei anna alust lugeda võlgnikku ja kostjat lähikondseteks. Vastasel juhul saaks lepingu või selle alusel tehtud soorituse tagasivõitmise korral põhjendada poolte lähikondsust ainuüksi selle sama lepingu olemasoluga, mida tagasi võidetakse või mille alusel tehtud sooritust tagasi võidetakse. 11.2 Kolleegium on varem selgitanud, et üheks oluliseks indikaatoriks ühise majandusliku huvi hindamisel on juhtorganite liikmete täielik või osaline kattumine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-03, p 25). Kuigi V. Murruste kuulus nii võlgniku kui ka kostja juhatusse, ei ole see asjaolu eraldiseisvana lähikondsuse tuvastamiseks piisav. Tegemist on ühe asjaoluga, mida tuleb hindamisel arvesse võtta. Võlgniku ja kostja juhatuse liikmete kattumisel tuleb siiski põhjendada, miks konkreetsel juhul saab võlgniku ja kostja tegevust vaadelda majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. 11.3 Eelnimetatud põhjustel on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-st 4 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust, mis on käsitatav menetlusnormi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes. Ringkonnakohtu lahendist on aru saada, milles seisneb kostja majanduslik huvi vaidlusaluste maksete saamiseks, kuid ei selgu, miks ringkonnakohtu hinnangul on maksete tegemine võlgniku huvides. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus põhjendama, milles seisneb võlgniku ja kostja ühine majanduslik huvi, mille tõttu saab nad

§ 117lg 2 p 5 alusel lähikondseks lugeda.

Samuti tuleb kaaluda lähikondsuse tuvastamist

§ 117lg 3 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Kolleegium märgib seejuures, et

§ 117

lg-tes 1 ja 2 nimetamata isiku

§ 117lg 3 alusel võlgniku lähikondseks lugemisel tuleb seda põhjendada. 6

(8)2-16-18957 12. Lisaks

§ 113

lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka

§ 109lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tulenevalt

§ 109

lg-st 1 on ka

§ 113

puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt nt Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953/50, p 12;
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 10;
  5. detsembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15). 12.1 Ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et ka

§ 113

lg 1 p 3 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. Samas ei ole ringkonnakohus põhjendanud, kuidas laenu tagasimaksed kostjale kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve

§ 109lg 1 mõttes.

Ringkonnakohus on selgitanud, millisel juhul saab üldjuhul eeldada, et tehing kahjustab võlausaldajate huvisid, kuid ei ole tuvastanud, et praegusel juhul sellised asjaolud esineksid. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kas ja millised võlausaldajad võlgnikul vaidlusaluste maksete tegemise ajal olid, kuidas kostjale laenu tagastamiseks tehtud maksed võlausaldajaid mõjutasid ja miks saab võlausaldajate huve lugeda kahjustatuks. 12.2 Kolleegium märgib, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei piisa tõdemusest, et vaidlusaluste makseteta oleksid võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses. Selle üle otsustamine, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks juhul, kui kostjale ei oleks vaidlusalusel ajavahemikul tasu makstud, saanud rahuldada suuremas ulatuses või mitte, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953/50, p 13.3). 12.3 Kolleegium on varem selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks on oluline, kas tasu väljamaksmine oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Ehkki võlausaldajate huvid peavad

§ 109

lg 1 tähenduses olema kahjustatud ka tagasivõitmise hagi esitamise ajal, on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks oluline hinnata seda, kas kostjale maksete tegemine oli nende tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953/50, p 13.4;
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p-d 10 ja 11). 12.4 Riigikohus on korduvalt selgitanud, et igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda tuleb erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p-d 10 ja 11;
  7. mai
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-09, p 11). Ainuüksi asjaolu, et makse tehti võlgniku lähikondsele, ei anna veel alust järelduseks, et see kahjustas võlausaldajate huve (Riigikohtu
  9. mai
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 11;
  11. detsembri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 15).

§ 113lg 2 kohaselt eeldatakse, et võlgniku lähikondne teadis võlgniku maksejõuetust.

See säte loob võlgniku lähikondse teadmise eelduse, mitte võlgniku maksejõuetuse esinemise eelduse. Võlgniku maksejõuetus tuleb ka lähikondsele täidetud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise puhul tuvastada. 7

(8)2-16-18957 12.5 Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata seda, kas vaidlusalused maksed kostjale kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve, ja seda nõuetekohaselt põhjendada. Eelkõige peab ringkonnakohus tuvastama, kas võlgnikul oli maksete tegemise ajal lisaks kostjale teisi võlausaldajaid ning kas neil oli võlgniku vastu nõudeid, mis võisid jääda rahuldamata kostjale tehtud maksete tõttu. Arvestada tuleb sealjuures seda, et kostja on ise menetluses väitnud, et vaidlusalused maksed, mida hageja soovib tagasi võita, moodustavad võlgniku kohustustest kõigest 0,74%.
  1. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud on tõendeid valesti hinnanud, kui tuvastasid, et võlgnik oli muutunud püsivalt maksejõuetuks hiljemalt alates
  2. a veebruarist, mistõttu oli võlgnik püsivalt maksejõuetu vaidlusaluste maksete tegemise ajal. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta peab mõnda tõendit teisest olulisemaks, ja miks ta kostja arvamusega ei nõustu. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtu hinnanguga ning ei korranud maakohtu põhjendusi. Kohtud ei ole võlgniku maksejõuetuse tuvastamisel menetlusõigust rikkunud.
  3. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
  4. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Henn Jõks, Ants Kull, Tambet Tampuu 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.