Võlgnik on vastuväidetes märkinud, et vaidlusalused 5000 eurot tasuti talle selleks, et notariaalne tehing toimuks. Võlgnik on esitanud kohtule ka 06.09.2018 e-kirja, mille võlgnik on adresseerinud U. L., kes võlgniku väitel on võlausaldaja abikaasa. Antud e-kirjas kirjutab võlgnik: „Pakun, et kui homme tehingut ei toimu, maksta mulle ettemaks (tagatis) 5000 eurot ja määrata tehingu tähtaeg.“ Seega tõlgendavad pooled vaidlusalust võlakirja erinevalt. Eelnevast tulenevalt tuleb välja selgitada, millise tehinguga tegemist oli ja poolte tahe tehingu tegemisel. Tehinguosaliste tahte tõlgendamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa vastavast regulatsioonist. TsÜS § 67 lg 2 on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 68 lg 1 alusel võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Kindlale isikule suunatud tahtevalduse tõlgendamist käsitleb TsÜS § 75 lg 1, mille kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 7 alusel kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus leiab, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal võlgniku vastu, tuleb lahendada hagimenetluses. Nii on PankrS § 15 lg 3 punkt 1on suunatud eelkõige sellele, et võlgnikule ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes 3 taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud PankrS eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-04. Riigikohus on 06.03.2002 otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 punktis 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Kohus leiab, et hagimenetluses on vaja välja selgitada, milline oli tehinguosaliste tahe 07.09.2018 võlakirja koostamisel, kes olid tehingu pooled, millise kohustuse täitmiseks/tagamiseks võlakiri välja antud oli jms. Kohus leiab, et antud asjaolude üle toimub käesoleval ajal vaidlus tsiviilasjas nr 2-19-162. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et nõude põhjendatuse väljaselgitamine väljub käesoleval juhul ajutise halduri nimetamise eelduseks oleva nõude selguse hindamise raamidest ning tuleb seega lahendada hagimenetluses. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et võlgnikule tuleb ajutine pankrotihaldur võlausaldaja avalduse alusel jätta nimetamata. Menetluskulud PankrS § 15 lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja avalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Menetluskulud tuleb jätta võlausaldaja kanda.
lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.
Võlgnikule on osutatud õigusabi 7,5 tunni ulatuses tunnitasumääraga 120 eurot käibemaksuta kokku summas 900 eurot. Võlausaldaja võlgniku menetluskulude suurust vaidlustanud ei ole. Kohus, tutvunud võlgniku menetluskulude nimekirjaga, leiab, et see on põhjendatud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus on seisukohal, et võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (ilma käibemaksuta) on vastavuses turuhinnaga, 4 põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga (nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13). Kohus leiab, et arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust, võlgniku esitatud vastuväidete ulatust ja eelistungi toimumise aega, tuleb võlgniku põhjendatud õigusabikulude suuruseks määrata 900 eurot. Nimetatud summa tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista.
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.