lg 1 - § 22 lg 3, § 263 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 järgi ning Sirli Kohv süüdistuses
lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 18.aprilli 2019 otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Kata Harrik, tema kaitsja adv. Vahur Krinal, süüdistatava Sirli Kohvi kaitsja adv. Brigitta Mõttus Süüdistatavad Kata Harrik ja Sirli Kohv (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. Vahur Krinal adv. Brigitta Mõttus Prokurör Merry Tiitus RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus
lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning karistati 1-aastase vangistusega,
lg 1 järgi ja karistati 6-kuue kuulise vangistusega,
lg 1 p 1 järgi ning karistati 1 aasta ja 6kuulise vangistusega.
lg 2 ja § 64 lg 1 alusel kergemad karistused loeti kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 15.11 kuni 16.11.2016.a, s.o 2 päeva. Seega kandmisele kuulub 1 aasta 5 kuud ja 28 päeva vangistust.
lg 1 ja 3 alusel jäeti kandmata vangistus tingimisi täitmisele 2 pööramata juhul, kui K. Harrik ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning järgib
lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.
Harrikut osalema sotsiaalprogrammis.
p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 18.04.2019.a, välja arvatud
sätestatud käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. S. Kohv tunnistati süüdi
lg 1 p 1 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust.
Kohv ei pane 1 aasta ja 6-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning järgib
Lisaks,
MS § 180 lg 1 alusel mõisteti K. Harrikult välja menetluskulud riigi tuludesse – KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsja tasu ja kulud 1142.64 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 810 eurot, kokku 1952.64 eurot. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti S. Kohvilt välja menetluskulud riigi tuludesse – KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsja tasu 800 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 810, kokku 1610 eurot. XX varalise kahju nõue rahuldati osaliselt ning mõisteti KrMS § 310 lg 1, VÕS § 65, § 127, §128, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel solidaarselt välja Sirli Kohvilt ja Kata Harrikult 90 eurot XX kasuks. Ülejäänud osas jäeti varalise kahju nõue rahuldamata. Lisaks rahuldati osaliselt XX mittevaralise kahju nõue ning mõisteti välja KrMS § 310 lg 1, VÕS § 65, § 134, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel solidaarselt K. Harrikult ja S. Kohvilt 500 eurot XX kasuks. Ülejäänud osas jäeti mittevaralise kahju nõue rahuldamata. CC varalise kahju nõue rahuldati osaliselt ning mõisteti välja KrMS § 310 lg 1, VÕS § 127, §128, § 130, § 132, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel K. Harrikult 20.90 eurot CC kasuks. Ülejäänud osas jäeti varalise kahju nõue rahuldamata. TsMS § 429 alusel võeti vastu CC mittevaralise kahju nõude osas, s.o 700 euro osas, loobumine ning lõpetati selles osas hagi menetlus. Esitatud apellatsioonides on vaidlustatud süüdistatavate süüdimõistmist
K. Harriku süüdimõistmist
lg 1 - § 22 lg 3 ja
lg 1 järgi vaidlustatud ei ole.
Harrikut ja S. Kohvi selles, et nemad, koos 17.02.2018 kella 04.30 ajal, viibides Pärnu linnas XXX asuvas ööklubis Y, mis on avalik koht, tungisid kallale XX-le. K. Harrik lõi XX ühel korral käega peapiirkonda ning S. Kohv tiris XX juustest. Oma tahtliku tegevusega põhjustasid K. Harrik ja S. Kohv XXle füüsilist valu ning rikkusid KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, häirides teiste klubis viibivate külastajate ning asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja ohustades turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku korda. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 3 Süüdistatav Kata Harrik on esitanud kaebuse menetluskulude osas. Ta palub vähendada väljamõistetud menetluskulusid ja maksmisele kuuluva osa kohta võimaldada maksmist osade kaupa. Süüdistatav väidab, et määratud menetluskulud käivad temale üle jõu ja tal ei ole võimalik tasuda etteantud ühe kuu jooksul. Tema sissetulekud kuus on 560,00 eurot, millest 500,00 eurot on vanemahüvitis ja 60,00 eurot on lapsetoetus. Vanemahüvitist makstakse kuni 21.05.2020. Sissetulekust elatab nii ennast kui alaealist last Loona-Lorette Lehistet. Ta selgitab, et on noorena, enne lapse sündi korda saatnud tegusid, mille eest tuleb vastutada ning tasuda kulusid. Alates september 2018 alustas võlanõustaja abiga kõikide oma võlanõuetega tegelemist ning tänaseks on suutnud suurema osa võlgadest ära tasuda. Käesoleva kriminaalasja kohtuistungitel ei olnud kohtukuludest juttu ja ma ei osanud oodata, et tulevad nii suured kohtukulud. Menetluskulude jõustumisel summas 1952,64 eurot ning tähtajaga üks kuu jääb ta võlgadesse, millele lisanduvad veel kohtutäituri kulud. Maksegraafiku alusel on võimeline tasuma ühes kuus menetluskulusid kuni 70,00 eurot. Süüdistatava Kata Harriku kaitsja adv. Vahur Krinal vaidlustab apellatsioonis maakohtu otsust Kata Harriku süüdimõistmises
lg 1 p 1 järgi ja taotleb tema süüdimõistmise tühistamist selles osas ning uue otsusega õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kohtumenetluses ei ole tõendatud K. Harriku reaalne süü XX-le kehavigastuste tekitamise osas. Süüdistus põhineb suures osas vaid kannatanu XX ütlustele ja kannatanu sõbranna QQ alkoholijoobes ja ebaadekvaatses olekus ütlustele ja nende ütluste interpreteerimisel. K. Harrikut ennast tõugati, kas XX või tema sõbranna poolt. Õnneks jäi K. Harrik püsti ja enesekaitseks lükkas ta tülitaja eemale. Kuna K. Harrik oli samuti tarvitanud alkoholi nagu ülejäänud intsidendi osapooled, ei oska ta kinnitada, kas antud äratõukamisel sai keegi viga või mitte. Igatahes pärast seda keegi tasakaalu ei kaotanud ega pikali ei kukkunud. Edasi toimus rüselus S. Kohvi ja XX vahel. K. Harrik üritas nende kaklust lahutada, kuid kahjuks see tal ei õnnestunud. On absoluutselt valeväide, nagu oleks K. Harrik pikali olnud XX jalgadega löönud. Antud intsidendi kohta on niiöelda sõna-sõna vastu olukord. S. Kohv väidab, et tema läks K. Harrikut kaklusest eemale tirima. K. Harrik väidab, et kakleja oli hoopis S. Kohv ja ta läks kaklejaid lahutama. Käesolevas asjas ümberlükkamatuid süüd tõendavaid tõendeid ei ole. Pole tõendatud, et just K. Harrik lõi XX. Kõik osapooled olid suhteliselt tugevas alkoholijoobes. Kellegi ütlusi ei saa kuidagi võtta usaldusväärsetena. Süüdistatava S. Kohvi kaitsja adv. Brigitta Mõttus taotleb maakohtu otsuse tühistamist S. Kohvi suhtes ja uue otsusega tema õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega selle kergendamist ning tsiviilhagi vähendamist. Apellant on seisukohal, et kohus hindas tõendeid ebaõigesti, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust (
lg 1 mittekohaldamine) ning rikkus menetlusõiguse norme (põhjendamiskohustuse rikkumine), mis viis ekslikult süüdistatava süüdimõistmiseni. Apellandi hinnangul on kohus asjas esitatud tõendeid koostoimes valesti hinnanud ning pole järginud põhimõtet, et kõik kahtlused tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Asjas on kõrvaldamata kahtlused ja vastuolud tõendites, mida on kaitsja menetluses välja toonud, vastuolu tunnistajate, kannatanu ja süüdistatavate ütlustes, ja kohus on 4 jõudnud oma otsuses samale järeldusele. Kohus on märkinud, et isikulised tõendiallikad on omavahel äärmiselt vastuolulised ja võtnud peamiseks tõendusallikaks asjas esitatud videosalvestise. Samas on kohus jätnud kogumist välja vaid need tunnistajate, kannatanute ja süüdistatavate ütlused, mis ei haaku videosalvestiselt nähtuvaga ning osaliselt siiski ütlusi arvestanud. Sellega on kohus rikkunud menetlusnorme, kuna samas ei selgu otsusest, milliseid konkreetseid ütlusi on iga tunnistaja, kannatanu ja süüdistatavate ütlustest kohus arvestanud ja milliseid mitte, pealegi ei oleks tohtinud vastuolulisi tõendeid üleüldse arvestada. Apellant on veendumusel, et kui kohus leidis, et isikuliste tõendiallikate puhul esinevad äärmiselt suured vastuolud, peaks tõendikogumist välja jätma kõik tunnistajate, kannatanu ja süüdistatava ütlused kogumahus. Pealegi on kohus ka ise märkinud otsuses, et ööklubi töötajad (kelle ütlusi kohus pidas kõige rohkem videosalvestisega haakuvaks), ei näinud konflikti algust pealt ega ei osanud selle kohta, kes konflikti alustas ning kes kellele füüsiliselt enne ligi läks, midagi öelda. Seega pole kriminaalasjas välja selgitatud (ning ilmselt pole seda võimalik ka teha) peamised olulised asjaolud. Ka kaitsja viitas kaitsekõnes, et kogu sündmuse käik on segane ning faktiliselt tuvastamata. Kui jätta isikulised tõendiallikad välja, on asjas vaid üks tõendamiskõlbulik tõend, ehk videosalvestis (mis samuti ei anna terviklikku ülevaadet toimunust ja millel jäädvustatut saab erinevalt tunnetada ja tõlgendada). Apellandi seisukohalt ei saa isikut süüdi mõista vaid ühe mitmeti tõlgendatava tõendi põhjal. Seda, et videosalvestis on mitmeti tõlgendatav, näitab selgelt ka asjaolu, et kaitsja on näinud videosalvestist üheselt, kui süüdistatava kasuks olevat tõendit, kust on näha selgelt, et S. Kohv üritab K. Harrikut ja XX ja tema sõbrannat, üksteisest eemal hoida, seda tüdrukute vahele minnes ja kätega K. Harrikut eemal hoides ja on ka näha, et järsku, väga kiiresti muutus situatsioon üleüldiseks rüseluseks, mis kinnitab ka S. Kohvi väiteid, et kõik käis kiiresti, s.t rüseluse algus ja protsess, et ta isegi ei suuda meenutada, kuidas täpselt rüselus välja nägi. Video pealt on näha XX juustest tirimist S. Kohvi poolt, kuid seda ta pole ka kunagi eitanud, et tirimine juustest leidis aset, seda aga enesekaitseks. Siinkohal lähevadki kohtu ja apellandi tõlgendused videosalvestisest, juhtunust ning hädakaitse olemusest ja selle kohaldatavuse vajadusest lahku. Kohus on küll märkinud, et vaadeldud videosalvestiselt nähtub selgesti, kuidas kannatanu läheneb S. Kohvile ja ta käed liiguvad, aga kohus ei käsitle seda kui võimalikku rünnet S. Kohvi suhtes. Kaitsja leiab, et kohus piiritles ründe ja hädakaitse olemust liiga kitsalt. Apellandi seisukohast on ebaõige kohtu seisukoht, nagu rünnet ajal, kui S. Kohv võttis XX-l juustest kinni, ei toimunud. Ka ähvardavalt teise isiku poole lähenemine, seejuures tehes kätega liigutusi, millest nähtub otsene tahe teist isikut lüüa, on kaitsja hinnangul käsitletav ründena. S. Kohv ei olnud konflikti algatajaks, ta püüdis ära hoida konflikti oma sõbranna ja XX vahel, sattudes ise sinna keskele. S. Kohv ei ole kriminaalkorras karistatud isik ja ilmselgelt selline situatsioon, kuhu ta sekundiga enda tahtmata sattus, võis tekitada šoki või hingelise erutuse seisundi. Inimesed reageerivad ohusituatsioonides erinevalt. Kohus ei ole põhjendanud enda seisukohta, mille põhjal ta leiab, et süüdistatav ei oleks saanud omale hädakaitse 5 õigust isegi ka ekslikult ette kujutada. Videosalvestis näitab üheselt, et S. Kohv ei olnud konflikti algatajaks, ta üritas seda ära hoida ning kuna kannatanu talle lähenes, tehes kätega ähvardavaid liigutusi, reageeris S. Kohv enda ja sõbranna kaitseks teisel juustest kinni haaramisega. Seega esineb S. Kohvi käitumises õigusvastasust välistav asjaolu. S. Kohvi reaktsioon on loomulik (arvestades, et XX on silmaga nähtavalt S. Kohvi suhtes jõu poolest üle), sest mida ikka noored naised teevad kui teine tuleb neid tõukama või ähvardama või juustest tirima. S. Kohv üritas rünnet lõpetada. Põhjendamatu on kohtu väide, et rünnet, mis lubaks hädakaitse kohaldamise, ei toimunudki ning et hädakaitse õigust ei saanud süüdistatav endale ka ette kujutada. Videost on näha, et XX käitumist saab pidada ründeks süüdistatava vastu ning vahend, millega S. Kohv ennast kaitses, ehk juustest haaramine, oli kohane vahend ning ei ületanud hädakaitse piire. Kohus ei ole põhjendanud, mille põhjal leidis, et S. Kohvi puhul esineb kaudne tahtlus rikkuda avalikku korda ja lausa otsene tahtlus toime panna vägivallategu, kui ometigi on kohus möönnud, et kannatanul oli osalus toimunus, samuti on kohus näinud videolt sama, mis kaitsja, ehk et S. Kohv püüdis K. Harrikut eemal hoida kannatanust. Nii puudus S. Kohvil tahtlus avalikku korda rikkuda ja veel vähem XX-le füüsilist valu põhjustada. Juhul, kui mingisugune tahtluse vorm esinenuks, siis ei oleks ta kindlasti üritanud konflikti ära hoida, vaid algusest peale ründav ja intensiivsem. Seega, S. Kohvil puudus igasugune tahtlus. Kokkuvõttes tegutses S. Kohv hädakaitseseisundis. Kohus pidanuks kõik vastuolulised ütlused täies mahus jätma tõendamiskogumist välja ning situatsioonis, kus tõendiks on vaid videosalvestis, mis jätab õhku kõrvaldamata kahtlused, oleks pidanud kõik kahtlused tõlgendama süüdistatava kasuks. Õigeksmõistmise korral ei saa kohus tsiviilhagi rahuldada. Samas, juhul, kui pole S. Kohvi võimalik õigeks mõista, peatub kaitsja ka tsiviilhagi juures. Vastavat osa tsiviilhagist, mille kohus jättis rahuldamata, apellant ei vaidlusta. Otsese varalise kahju osas vaidlustab süüdistatav kohtu poolt väljamõistetud 90 eurot. Kuna kohus leidis, et pole esitatud ühtegi tõendit, milline oli kannatanu töötasu Swedbankis, siis tulekski järeldada, et kannatanu ei ole ka saamata jäänud töötasuga seoses enda kahju tõendanud ning kohus oleks pidanud nõude täies mahus rahuldamata jätma. Kohus tegi kannatanu eest otsuses ära arvutused, saamata jäänud töötasu ko. Samuti on kohtu seisukohad vastuolulised, kuna ühest küljest kohus märgib, et mitte ühtegi tõendit kohtule pole esitatud, teisest küljest leiab kohus, et nõuet saab siiski osaliselt rahuldada. Apellant leiab, et kannatanu nõue on tõendamata ning kohus on ebaõigesti rahuldanud varalise kahju nõude osaliselt. Saamatu jäänud tulu, osas mis välja mõisteti, pole kohus piisavalt arvestanud toimunu asjaoludega, s.o. ka kannatanu enda käitumist ning süüdistatava võimalikku süü suurust. Tõsi küll, kohus on mittevaralist nõuet vähendanud ning pole kogu nõuet rahuldanud ja otsuses on toodud välja kohtu argumentatsioon. Samas leiab apellant, et mittevaralisel nõudel ei ole üldse alust või alternatiivselt, nõuet tuleks veelgi vähendada, kohtu äranägemise järgi. Kohus on kannatanu nõuet vähendanud, kuna süüdistataval ei ole võimalik oma sissetuleku ja vanuse tõttu niivõrd suurt summat tasuda, kuid samas ei ole vähendanud 6 nõuet õiglasel määral. Mittevaraline kahju ei ole põhjendatud. Kuigi kohus leidis, et moraalse kahju tekkimine kannatanule on tuvastatud, on apellant seisukohal, et kannatanu ei ole tõendanud tervisekahjustuste negatiivset mõju kannatanu elukorraldusele, või et vastav mõju oleks käsitletav moraalse kannatusena/kahjuna. Väidetavalt tekkinud peavalud ja tasakaaluhäired ei ole tõendatud. Ka juhul, kui moraalse kahju tekkimine on tuvastatud, ei ole välja mõistetud summa 500 eurot proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. Võttes arvesse ka kannatanu käitumist, ei ole moraalse kahju hüvitamine sellises summas õiglane süüdistatava suhtes. Kohus peab veenduma, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Kohus on küll leidnud, et süüdistatavate varalist olukorda ei saa pidada selliseks, mis võimaldaks neil veel täiendavalt kanda suuri rahalisi kohustusi, kuivõrd lisaks tsiviilhagile tuleb neil kanda ka kriminaalasjas tekkinud menetluskulud, samas on ka 500 eurot (jagatuna kahe süüdistatava peale 250 eurot) noorele emale, lisaks menetluskulude kandmisele, oluline summa, mis võib vähendada süüdistatava ja tema pere toimetulekut. Seega, mittevaralise kahju nõue on põhjendamata, alternatiivselt tuleks seda kohtu äranägemisel vähendada. Juhul kui kohus leiab, et S. Kohvi pole võimalik õigeks mõista, taotleb kaitsja karistuse kergendamist ja katseaega ilma kontrollnõueteta. Karistus on liiga range, ei vasta süü suurusele. Kohus ei ole piisavalt arvestanud kannatanu enda tegevust. Juhul kui isikut õigeks ei mõisteta, oleks õiglane karistus alammäära lähedane ja katseaeg miinimum, ehk üks aasta. Kontrollnõuete kohaldamine ei ole põhjendatud ega vajalik. Apellant on karistamata, miski ei viita tema vägivaldsusele, mida oleks vaja kontrollida. Tegemist on kahe väikse, sh mõnekuise, lapse noore emaga, ei ole mõistlik ega otstarbekas isikule kohaldada kontrollnõudeid, kuna sellises vanuses lapse kõrvalt on äärmiselt raske S. Kohvil käia kriminaalhooldaja juures ja osaleda sotsiaalprogrammis. Otsusest ei ole aru saada, mille põhjal leidis kohus, et süüdistatav suhtub vägivalda kui normaalsusesse ja tema suhtumine vajab sekkumist, isegi sotsiaalprogrammis osalemist. Videosalvestisest on näha, et süüdistatav üritab konflikti ära hoida, ka kohus viitas, et konflikti alguses hoiab S. Kohv K. Harrikut tagasi, kuid ebaõnnestunult. Tegemist on eelnevalt karistamata noore emaga, kes õnnetult konfliktsituatsiooni sattus ning täiesti põhjendamatu on tema suhtes kohaldada katseaega üle miinimumi, s.o. üle 1 aasta ja veel kontrollnõuetega. Tallinna Ringkonnakohtu 23.mai 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 31.maini 2019. Määäratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Prokuratuuri arvates on maakohus hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi ning asjaolu, et kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei võimalda sedastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud. Prokurör nõustub maakohtu järeldusega, et kuivõrd kõigist isikulistest tõenditest tulenev teave ööklubis aset leidnud sündmustikust erineb, siis kõige objektiivsemalt tõendab süüdistuses nimetatud ajal ööklubis Y toimunut sealne turvakaamera salvestus, mida maakohtu istungil ka vahetult uuriti. 7 Nagu maakohus oma otsuses on kirjeldanud, siis turvakaamera salvestiselt nähtub just K. Harriku ja S. Kohvi agressiivne käitumine, mis väljendub K. Harriku poolt käega XX löömises näo piirkonda, samuti tema poolt kannatanu jalaga löömises. Videosalvestiselt on näha ka see kuidas S. Kohv XX juustest kinni võtab ja neid sikutab. Sündmusega seonduvalt andis kohtus ütluseid teistehulgas ka tunnistaja BB, kelle ütlustest tuleneb, et kaklus algas sellest, kui Sirli võttis teise naise (XX) juustest kinni ja sakutas neid. Tunnistaja sõnul üritas S. Kohv ka XX lüüa. Samuti tuleneb teiste ööklubi töötajate ütlustest üheselt, et kakluse agressiivsemaks pooleks olid just S. Kohv ja K. Harrik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja ringkonnakohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga – süüdistatava S. Kohvi kaitsja adv. B. Mõttusega - selles, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 või KrMS § 339 lg 2 mõttes motiveerimata otsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Ka ei ole olukord, kui maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang vastab tuvastatud tehioludele, hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, isegi, kui kaitsja arvates süüdistatavale süüdistuses etteheidetud kuritegu ei ole tõendatud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist
-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist süüdistatavate süü osas ja vastupidise otsuse tegemist. Seejuures peavad apellandid õigeks rajada taotletav õigeksmõistev kohtuotsus süüdistavate ütlustele ja jätta kõrvale maakohtu otsuses süüstavate tõendite kogumisse kuuluvad tõendid e kannatanute, tunnistajate ütlused, 8 turvakaamera salvestus. Kohtukolleegium sellise ühekülgse tõendite hindamisega nõustuda ei saa. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsustes on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Seejuures on maakohus kõik kahtlused tõlgendanud süüdistatavate kasuks ja võrreldes süüdistusega oluliselt vähendanud süüdistuse mahtu. Maakohus on võrrelnud ja analüüsinud kõiki tõendeid ning leidnud, et mitmed isikulised tõendid e ütlused – kannatanu ja tema sõbranna ühelt poolt, süüdistatavad teiselt poolt- on mitmetes faktides vastuolulised. Nende tunnistajate ütlused, kes kogu sündmuse juures ei viibinud ning kes sattusid pealtnägijateks alles siis, kui konflikt nö nähtavaks ja kuuldavaks sai e kõrvalisi isikuid juba häirima hakkas, ei saa loomulikult kattuda. Esiteks sattusid nad sündmust ja suhteliselt lühiajaliselt kestvat konflikti pealt nägema erineval ajahetkel, teiseks ka erinevast kohast. Olenemata sellest, miks teatud faktides on näiteks kannatanu ja tema tunnistajast sõbranna ütlused erinevad süüdistatavate ütlustest, jättis maakohus need selles osas tõendite kogumist välja ning muuhulgas leidis ka erinevalt süüdistusest, et ainult kannatanu ja tema sõbranna ütlustele ei saa rajada selliseid süüdistatavatele etteheidetud käitumisakte, milliste toimumist on väitnud ainult kannatanu ja tema sõbranna – pikaliasendis kaklus ja jalaga maaslamava kannatanu löömine. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult lugenud just turvakaamera salvestuse nö baastõendiks ja sellel nähtu ka reaalselt toimunuks. Nii ei lugenud maakohus tõendatuks seda, et kaklus oleks toimunud pikaliasendis ja et maaslamavat kannatanut oleks löödud jalaga. Seetõttu on ainetu apellatsioonis vaidlustada jätkuvalt jalgadega löömise fakti nagu seda teeb süüdistatava K. Harriku kaitsja. Ka prokuröri kirjalike seisukohtade pinnalt võib järeldada, et prokurör on lugenud vaid kohtuotsuse resolutiivosa, sest ta nagu ei olekski teadlik sellest, et maakohus on süüdistuse mahtu tunduvalt vähendanud jätnud süüdistusest välja kannatanu löömise jalaga ja löömise tagajärjena saadud tervisekahjustuse – muhu. Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Kohtukolleegium ei nõustu süüdistatava S. Kohvi kaitsja väitega, et maakohus on teinud vea, kui tunnistas osaliselt süüdistatavate ja kannatanu ütlused usaldusväärseks ja oleks pidanud nende ütlused kui ebausaldusväärsed täielikult jätma tõendite kogumist välja. Kaitsja ei ole seda väites arvestanud Riigikohtu 9 seisukohta, millega muudeti senist kohtupraktikat nimetatud küsimuses. Nimelt selgitas Riigikohus oma otsuses 3-1-1-113-13 p-s 12, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis välistaks vaadeldava menetlusõigusliku küsimuse käsitlemise varasemast erinevalt. Seda arvestades peab kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vajalikuks senist praktikat muuta ja leiab, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Varasema praktika kohaselt oleks tulnud sellised ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Samas jääb kriminaalkolleegium varasemates lahendites väljendatud seisukoha juurde, et kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-189-06, p 12). Tegelikult on apellatsioonide sisust lähtuvalt apellatsioonimenetluses peamiseks vaidluseks küsimus, kas esineb õigusvastane asjaolu, kas
lg 1 või
Õiguvastasust välistavate asjaolude esinemist on kaitsjad jaatanud ka maakohtus ning maakohus on oma otsuses nendele küsimustele ka piisavalt ja asjakohaselt tähelepanu pööranud. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtuga selles, et süüdistatavad ei olnud hädakaitsesisundis. Hädakaitse jaguneb esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ühtegi kannatanule omistatud tegevust, mis toimus enne tema füüsilist ründamist või juba füüsilise konflikti käigus, lugeda süüdistatava K. Harriku vastaseks ründeks, mis oleks süüdistatava viinud hädakaitseseisundisse ja milliste tõrjumisele tuli appi süüdistatav S. Kohv. Tõuge, mis toimus teineteisest mööda minnes e XX tõukas K. Harrakut temast möödudes, ei ole rünne. Tegemist on siiski ööklubiga, kus külastajad liiguvad – tantsupõrandale ja tagasi, baarileti juurde ja tagasi jne. Kui lugeda iga füüsiline kontakt, mis teineteisest möödumisel toimub 10 ründetegevuseks, oleks kõik ööklubisse sisse astujad automaatselt ja statsionaarselt hädakaitsesiesundis. Samamaoodi nagu inimesi täis bussis, on ka ööklubis see pigem loomulik ja selliste asjadega võiks klubisse minnes arvestada. Samamoodi kätega vehkimine. Käe asetamine ründeasendisse võiks kõne alla tulla eelseisva ründe ohu tõrjumise õigustamiseks juhul, kui see on tõesti vahetu e kui see oleks toimunud vahetult enne kannatanu vastast rünnet ja süüdistatava ees seistes ja tõstetud käega isiku kehakeel oleks samuti ilmselgelt ründav. Kohtukolleegiumi hinnangul oli just K. Harrik konflikti tegelik algataja, ta oli ilmselgelt agressiivselt meelestatud ja kannatanu vastase ründe algataja. Süüdistatav S. Kohv, kes esmalt püüdis K. Harrakut takistada, sekkus füüsilisse konflikti sellega, et haaras kannatanu juustest. Nõustuda ei saa maakohtuga, et tegemist oli vaid juustest sikutamisega. Tegelikult oli tegemist intensiivsema käitumisaktiga e juustest tirimisega, sest kannatanu juuksed jäid pärast seda S. Kohvi kätte. Seda ei ole väitnud ainult kannatanu. Ka tunnistaja BB väitis kohtus, et S. Kohv ütles, et X juuksed on tema käes. Lihtsalt sikutamisega ei tule juuksed välja selliselt, et osa juukseid sikutaja kätte jäävad. Juuksed jäävad kätte, kui nendest ikka korraliku jõuga kisutakse ja tiritakse. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatavad pidasid minimaalselt võimalikuks, et nende kasutatud vägivald – pea piirkonda löömine ja juustest tirimine- võib kaasa tuua tervisekahjustusi ja valu kannatanul, ning nad möönsid (kiitsid heaks) nende saabumist e panid vägivallateod toime kaudse tahtlusega. Maakohtu otsuses esineb subjektiivse külje osas vastuolu e sisuliselt on avanud maakohus tahtluse sisu just selliselt nagu öeldud, kuid samas konstateeris, et vägivallategude osas esineb otsene tahtlus. Kohtukolleegium leiab, et oma vägivaldse käitumisega täitsid süüdistatavad
kuriteokoosseisu ja kuna ei ole vaidlust selles, et sündmus toimus avalikus kohas ning ilmselgelt ja seda on jaatanud ka maakohus videosalvestise alusel, oli klubis ka teisi e kõrvalisi e konkreetse sündmusega mitteseotud isikuid ning selline tegevus häiris ka külastajaid. Süüdistatava S. Kohvi kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud ka maakohtu seisukohta selles, et S. Kohvi käitumises puudub õiguvastasust välistav asjaolu
Nimelt leiab ta, et K. Harrak võis muuhulgas ka ekslikult ette kujutada seda, et XX hakkab teda ründama. Kohtukolleegium märgib, et apellatsioonis esitatud sellekohased kaitseväited on tuletatud kaitseversioonist, et tegemist oli reaalse ja vahetu ründega XX poolt. Maakohus on oma otsuses esitanud veenvad põhjendused selle kaitseversiooni ümberlükkamiseks ning tuvastanud, et selliseid asjaolusid, mis annaks alust rääkida reaalsest ohust olukorras, kus XX kätega vehkis, ei esine. Kohtukolleegium nõustus ka selle maakohtu seisukohaga. Põhjendatud on ka nii K. Harraku kui S. Kohvi süüd ning maakohtu otsusega tuvastatud kuritegude tehiolude pinnalt on õigusvastasust välistav asjaolu nende käitumises välistatud. Riigikohus on otsuses 3-1-1-117-06 selgitanud, et seoses deliktistruktuuri järgimisega kohtuotsuse põhjendamisel tuleb märkida sedagi, et kuna õigusvastasuse ja süü olemasolu eeldatakse, tuleb üksnes kahtluse korral kontrollida seda, kas esineb mõni õigusvastasust või süüd välistav asjaolu. Kuna kaitseversioonis on selline kahtlus tõstatatud, on nii maakohus, kui ka ringkonnakohus seda kontrollinud ning välistanud ka
§-s 31 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu. 11 On tõsi, et süüdistatavatel ei olnud ilmselgelt omaette eesmärki avalikku korda rikkuda, kuid nad pidasid võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu
. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valisid isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi. Kannatanule seoses haigestumisega vähemmakstud töötasu aktsepteeris kohus tõendatud kahjuna ja mõistis need kannatanu kasuks välja. Vaidlust ei ole selles, et XXle oli perearsti poolt väljastatud töövõimetusleht selleks ajavahemikuks, millise kohus võttis aluseks varalise kahju arvutamisel ning et töövõimetu oli kannatanu seoses süüdistatavate poolt tekitatud tagajärgedega. Samuti on tõendatud, et kannatanu töötas Swedbanki Ülemiste kontoris kliendinõustajana, et ta oli töövõimetu just maakohtu poolt kahju tuvastamise aluseks võetud ajavahemikul ning et ta ei saanud sel ajal töötasu. Selle kohta on kriminaaltoimikus kannatanu tööandja õiend. Käesoleval juhul ei ole esitatud kohtule tõendit selle kohta, milline oli kannatanu töötasu Swedbankis. Seetõttu leidis maakohus, et seoses 17.02.2018.a juhtumiga saamata jäänud tuluga (töötasuga) tuleb kahjuhüvitise arvestamisel lähtuda 2018.a kehtinud töötasu alammäärast e kohus arvestas vastavate õigusnormide alusel välja minimaalseima summa, mida XX-l oli õigus saada. Süüdistatava S. Kohvi kaitsja sellise kohtu otsustusega ei nõustu ja leiab, et maakohus oleks pidanud jätma ka selles osas kannatanu tsiviilhagi varalise kahju osas rahuldamata. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga. Kui kahju tekkimine kannatanul ja muud kahju hüvitamise kohustuse olemasoluks vajalikud asjaolud on tõendatud, kuid ei ole võimalik määrata kindlaks kahju täpset suurust, kohaldatakse tsiviilasjades VÕS § 127 lõiget 6 – sel juhul määrab kahjuhüvitise suuruse kohus. Kui asjaoludest tulenevalt on selge, et kahju tekkis, siis ei saa see, et kannatanul ei õnnestu kahju täpset suurust tõendada, olla kahju hüvitamisest keeldumise alus. Kriminaalasjades tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise suuruse hindamisel juhinduvad kohtud samamoodi suures osas tsiviilõiguslikest põhimõtetest ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi vastavast praktikast. Õigus nõuda süüdistatavatelt õigusvastaselt tekitatud mittevaralist kahju tekib VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 2 ja 3 ning § 1050 alusel. VÕS § 1043 alusel peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega.
eristab teise inimese tervise kahjustamist ja valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Kui esitatud süüdistuses heideti süüdistatvatele ette ka kannatanule tervisekahjustuse tekitamist e K. Harriku poolt kannatanu peksmise tagajärjel oli kannatanul muhk otsmikul, siis maakohus on oma otsuses leidnud, et muhk otsmikul ei olnud süüdistatavate süülise käitumise tagajärg. Maakohus leidis, et kuigi muhku ei saa vältimatult seostada süüdistatavate tegevusega, on kohus siiski veendunud, et tuvastamist leidnud löömine ja juustest tirimine põhjustasid kannatanule valuaistingu tekkimine, samuti on tõenäoline, et kannatanul pärast näo- ja peapiirkond valutas. Kohtukolleegium leiab eelviidatud VÕS-i sätetele tuginedes, et valu tekitamine ei anna kannatanule õigust nõuda mittevaralist kahju ja olles selles osas süüdistuse mahtu 12 vähendanud e tuvastanud vaid valu tekitamise, ei saanud maakohus rahuldada kannatanu tsiviilhagi mittevaralise nõude osas. Kohtukolleegium tühistab seetõttu maakohtu otsuse selles osas ja jätab kannatanu mittevaralise kahju nõude rahuldamata. Süüdistatava S. Kohvi kaitsja on vaidlustanud ka karistust leides, et see on tema kaitsealuse jaoks liiga range. Süüdistatavale on mõistetud 1 aasta vangistust ja see on jäetud tingimisi täitmisele pööramata. Katseaja kestel on süüdistatav allutatud kriminaalhooldusele. Maakohus on karistust – nii selle liiki, kui ka määra – piisavalt põhjendanud. Ka on maakohus põhjendanud, miks peab vajalikuks süüdistatava allutamist käitumiskontrollile katseajaks. Apellant aga leiab, et nii vangistuse määr on põhjendamatult pikk, kui ka käitumiskontroll on S.Kohvi jaoks liiga koormav ja ka mitte vajalik. Kohtukolleegium rõhutab esmalt seda, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja seda ka karistuse osas, peavad esinema seaduslikud alused. Kohtukolleegiumi ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse kergendada maakohtu poolt mõistetud karistust. Maakohus on arvestanud kõiki
§-s 56 loetletud asjaolusid ja mõistnud S. Kohvile karistuse, mis jääb tunduvalt alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära. Rahalise karistuse mõistmise süüdistatavale kohus välistas. Kuigi maakohus ei ole tuvastanud raskendava asjaoluna grupis tegutsemist ja seda pole ka süüdistusaktis vastavas punktis raskendava asjaoluna välja toodud, on kohtukolleegiumi hinnangul siiski mitme üksiktäideviija poolt üheaegne avaliku korra raske rikkumine tunduvalt intensiivsem ja ka kõrvaltvaatajatele häirivam. Mis puudutab katseaja pikkust, siis vaidlust ei ole selles, et see peab olema pikem, kui mõistetud vangistusmäär ja teiseks, kuna katseaeg hakkab kulgema kohe süüdimõistva kohtuotsuse tegemisest ning kui isik on katseajaks allutatud käitumiskontrollile, siis tuleb arvestada ka sellega, et käitumiskontroll ja kohustused saavad alguse alles pärast kohtuotsuse jõustumist ja selle täitmisele pööramist. Ehk siis lühemad katseajad – 6 kuud ja 1 aasta – tulevad kõne alla menetlusliikide puhul, kus kaebeõigus on piiratud ja kohtuotsuse jõustumise moment ajaliselt lähemal ka kohtuotsuse tegemise momendiga. Vastasel juhul kaob mõte käitumiskontrolli kohaldamiseks, sest katseaeg saab edasikaebemenetluse tõttu lihtsalt enne kas otsa või muutub ajaliselt väga lühikeseks ning käitumiskontroll ja määratud kohustused ei evi oma eesmärki. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult määranud S. Kohvile katseaja just
S. Kohv ei ole oma süüd tunnistanud ja viimases sõnas on väitnud, et ta ei kahetse midagi, kuna ei ole midagi kahetseda. Seega vajab S. Kohv katseaja kestel järelevalvet, mida kriminaalhooldus pakub ja ka oma mõttemallide muutmist, milleks on vajalik läbida sotsiaalprogramm näiteks teemal, kuidas käituda konfliktsituatsioonides. Selge on see, et, kui S. Kohv ei oleks ühinenud K. Harraku algatusega vaid kutsunud appi turvatöötajad, ei oleks ta ka kohtu all. Veel märgib kohtukolleegium, et riigi poolne hukkamõist võib olla väiksem just nende isikute suhtes, kes ise on oma teo hukka mõistnud, seda kahetsenud ja vähemalt kohtumenetluse ajaks juba vastavad järeldused teinud. Tavaline katseaeg ilma kriminaalhoolduseta e teatud kontrollnõuete ja kohustuste täitmise kohustuseta süvendaks kohtukolleegiumi hinnangul S. Kohvis karistamatuse tunnet. 13 Süüdistatava K. Harraku kaebuses menetluskulude osas märgib kohtukolleegium järgmist. Väide, et süüdistatav polnud menetluskuludest teadlik ja nende võimalikust tasumise kohustusest, ei ole õige. Seaduses endas ehk KrMS § 180 lg-s 1 on sätestatud, et menetluskulud hüvitab just süüdimõistetu. Lisaks, juba süüdistusakti punktis 5 on märgitud süüdistusakti koostamise ajaks teada olnud menetluskulud, s.o K. Harriku määratud kaitsja kulu ja selle suurus (182,64 eurot). Teades, et määratud kaitsja jätkab kaitsmist ja võtab osa kohtuistungitest, oli K. Harrikule ettenähtav, et süüdistusakti punktis 5 märgitud menetluskulud kohtumenetluses suurenevad. Ainus menetluskulu, mis K. Harrikult veel välja mõisteti, oli sundraha. Sundraha maksmise kohustus tekib süüdi mõistetud isikule alati, tulenevalt seaduses sätestatust ning ühtlasi on seaduses määratletud ära selle suurus (KrMS § 179 lg 1). Seega mõisteti K. Harrikult välja menetluskulud, mille olemasolust ja suurusest ta oli teadlik süüdistusaktist ja seadusest tulenevalt ning nende tasumise kohustusega pidi ta süüdimõistmise korral arvestama. Kokkuvõttes, eelkäsitletud süüdistatava argumentidel menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. Kohus mõistis õigesti K. Harrikult teda süüdi tunnistades välja KrMS § 180 lg 1 alusel määratud kaitsja tasu ja sundraha, kuna tegemist on menetluskuludega KrMS § 175 lg 1 p 4 ja p 9 järgi. Maakohtu otsusega mõisteti K. Harrikult menetluskulud välja tervikuna summas 1952,64 eurot ning kohustati neid tasuma otsuse jõustumisest ühe kuu jooksul. Süüdimõistetud isik peabki üldreeglina vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 menetluskulud täies mahus ja koheselt hüvitama ning kulude osaliselt riigi kanda jätmine või kulude ositi tasumine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel. Selliste asjaolude tõendamise kohustus lasub süüdi mõistetud isikul endal. Maakohtule süüdistataval ega tema kaitsjal menetluskuludega seotud taotlusi ei olnud ega mingeid tõendeid ei esitatud. K. Harrik ei ole esitanud ka ringkonnakohtule mingeid tõendeid, mille alusel saaks väita, et tegemist oleks varatu isikuga, kellel puuduvad sissetulekud. Nimelt, riigi kanda võib menetluskulusid KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt jätta vaid juhul, kui nende hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, arvestades seejuures süüdimõistetu varalist seisundit tervikuna ja resotsialiseerumisväljavaateid. Samuti on kohtul võimalik määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Süüdistatava kaebuses esitatud väidete kohaselt esinevad tal riigilt saadavate toetuste näol igakuised sissetulekud, mille arvelt ta peab üleval ka oma last. Ringkonnakohus märgib, et Perekonnaseaduse § 96 kohaselt on last kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Seega võib eeldada, et üksnes K. Harriku sissetulekutest ei peeta last üleval. Arvestades aga, et K. Harriku väidetavad igakuised sissetulekud on märksa väiksemad kui kohtu poolt temalt välja mõistetud menetluskulud, on põhjust väita, et nende tasumine ühe kuu jooksul otsuse jõustumisest võib käia süüdistatavale üle jõu. Seetõttu on põhjust võimaldada menetluskulude tasumist ositi ühest kuust pikema tähtaja jooksul. Süüdistatav on palunud määrata tähtaeg selliselt, et menetluskulusid oleks võimalik tasuda igakuiselt summas kuni 70 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas omaksvõetud menetluskulude vabatahtliku hüvitamise maksimaalseks tähtajaks on 1 aasta alates otsuse jõustumisest. Sel juhul tuleks süüdistataval igakuiselt tasuda 162,72 eurot. Seega peab ringkonnakohus võimalikuks ja põhjendatuks tühistada maakohtu otsus ainult menetluskulude tähtaja osas ja määrata ringkonnakohtu otsusega uueks menetluskulude tasumise tähtajaks 1 aasta alates 14 otsuse jõustumisest, mille jooksul on K. Harrikul võimalik tasuda menetluskulusid ositi. Lisaks toonitab ringkonnakohus, et tegemist on menetluskulude vabatahtliku tasumise tähtajaga ning kohtutäiturile edastatakse nõue alles pärast selle tähtaja möödumist. Samuti selgitab apellatsioonikohus, et süüdistataval on võimalik taotleda maksetähtaja pikendamist mõjuvate põhjuste olemasolul KrMS § 423 ja § 424 alusel pärast maakohtu otsuse jõustumist täitmiskohtunikult. Seega rahuldab ringkonnakohus K. Harriku apellatsiooni osaliselt. Süüdistatava Kata Harriku kaitsja adv. V. Krinal esitas taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 90 eurot. Taotluses on esitatud konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Süüdistatava S. Kohvi kaitsja adv. Brigitta Mõttus on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 200 eurot. Taotluses on esitatud konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlusi põhjendatuks. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, 338 p-st 2, 340 lg-st 1 ja 2 p 5, 6 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 18. aprillist 2019 osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 12.11.2019 otsusega RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2019. a otsus osas, millega tühistati Pärnu Maakohtu 18. aprilli 2019. a otsus kannatanu XX mittevaralise kahju nõude osalise rahuldamise kohta ja jäeti see nõue täielikult rahuldamata. 2. Tühistatud osas jõustada Pärnu Maakohtu 18. aprilli 2019. a otsus. 3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 4. Kassatsioon rahuldada. 5. Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot) kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks. 15 6. Määrata Advokaadibüroole Mõttus makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sirli Kohvile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 81 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.