lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, s.o 80 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja: Roman Rubinov, Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna ennetus- ja menetlustalituse üldsüütegude grupp Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: Valentin Gribkov, ik: 33910180210, elukoht: xxxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta Valentin Gribkovi kaebus Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna ennetusja menetlustalituse Lääne-Harju piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik O G 06.06.2019 üldmenetluse otsusele nr 2317,19,005001 Valentin Gribkovi karistamises
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, s.o 80 eurot rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna ennetus- ja menetlustalituse LääneHarju piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik O G 06.06.2019 üldmenetluse otsus nr 2317,19,005001 Valentin Gribkovi karistamises
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, s.o 80 eurot muutmata ja tühistamata.
lg 1 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 80 eurot, selles, et 17.04.2019 kell 20:58 tegi Valentin Gribkov politseile teadvalt vale väljakute selle kohta, et xxxx vald toimub kaklus. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Mina, Gribkov Valentin, ei ole nõus sellega, et piirkonnapolitseinik O G määras karistuseks mulle 80.00 eurot. Ennem ma ei saanud mingisuguseid hoiatusi, et ma ei saa rohkem kutsuda politseipatrulli. Naabrid juba poolteist aastat rikuvad minu rahu, ma olen raske puudega invaliid. Piirkonnapolitseinik O G süüdistab mind, et mul oli vale väljakutse, kui mina kutsusin politsei patrulli kohale. Naabrid, kes elavad üleval, teisel korrusel – A K ja L L kuskil ei tööta, joovad, kaklevad, nendel see on lubatud. Aga mina pean maksma rahatrahvi, et nõuan rahu. Ma ei saa jälgida, mis teevad oma korteris A K ja L L, sinna kogunevad kõik joodikud ja pärast kaklevad. Seda on kuulda minu korteris, see ei ole normaalne, kui ma öösel ärkan, sest uni on täitsa rikutud ja mina lähen õue. Tuleb välja, et mina pean kannatama seda olukorda ja mind keegi ei kaitse, aga joodikud võivad teha mida tahavad ja politsei kaitseb ja valvab neid. Aga kes siis kaitseb mind. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik esitatud kaebuse juurde ning seletas, et 17.04.2019 läks magama ja umbes pool kaksteist algas mingi müra, nad terve päeva seal jõid ja hakkasid kaklema omavahel. Ei tahtnud kutsuda politseid aga ei saanud kannatada, sellepärast kutsus politsei. Kui dispetšerile helistas, siis hoiatas, et tõusta ei suuda, kuna hooldaja oli tööl. Oli üksinda kodus aga kuulis kuidas politsei käis, millest nad seal rääkisid, seda ei tea, peale seda tuli piirkonnapolitseinik, helistati talle ja teatati, et tuleb politseinik, see piirkonnapolitseinik ja siis seistes koostas protokolli selle trahvi kohta. Sellega ta nõus ei olnud ja ei hakanud isegi alla kirjutama. Mõne aja pärast nad sõitsid ära, läks õue. On suitsetaja ja kodus ei suitseta. Postkastis oli see protokoll ilma tema allkirjata. Ei tahtnud maksta, tütar tuli kohale ja luges läbi selle otsuse ja tütar maksis ära selle trahvi. Tuli paber, seal oli kirjas, et peab ära maksma 20 päeva jooksul aga see paber tuli kohale 2 päeva varem, kuidas selle 2 päevaga sai ja selles olukorras, milles on, kuidas saab 2 päevaga minna maksma. Pärast tuli paber, et need viivised kasvavad üle 100 euro, ei mäleta täpselt seda summat, kas 112 või 114, siis tuli tütar ja maksis ära selle. Siis hakkas nõudma, et ei ole milleski süüdi. Mingit abi politseilt ei ole aga neid kaitseb politsei, kui näkku öeldakse, et tema segab nende elu ja piirkonnapolitseinik otse näkku ütles seda temale ja tema hooldajale, et hooldaja peaks teda vanadekodusse vormistama. Siis käis teine piirkonnapolitseinik, tema ütles üldse, et müüge maha see korter ja sõitke siit ära. Elab selles xxxx 68 aastat ja ma alates
kohaselt on keelatud esitada vale väljakutse ja esitada teadvalt vale informatsiooni, mis põhjustab väljasõidu. Väljakutse on igasugune teadaanne, millega taotletakse eritalituse kohale tulekut seoses häda või ohu olukorraga. Kogutud tõenditega on tuvastatud põhjuslik seos Valentin Gribkovi teo ja eritalituse väljasõidu vahel. Kohtuväline menetleja on arvamusel, et Valentin Gribkov esitas teadvalt vale teadet eesmärgiga muuta prioriteeti eesmärgiga, et neid isikuid, naabreid politsei võtaks vastutusele. Mis puudutab kohtuistungil kuulatud menetlusaluse isiku ütlusi, siis kohtuväline menetleja leiab, et menetlusaluse isiku anda selgitused on vastuolulised, samuti on mõnes vastuolus tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlused seoses juhtumiga. Politseinikest tunnistajate ütlused ei ole omavahel vastuolus ja kinnitavad üksteise sõnu. Seega on tegu tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Mis puudutab rahatrahvi, siis menetlusalune isik viitas oma raskele majanduslikule olukorrale. Juhib tähelepanu sellele, et oma otsuses piirkonnapolitseinik O G osaliselt võttis arvesse vastulauses esitatu, mis puudutab just majanduslikku olukorda ja selle tõttu ta määras nii väikese rahatrahvi. Väljakujunenud praktika kohaselt tuleks lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast, mis on käesoleval juhul 600 eurot. Otsuse tegija määras trahviks 80 eurot, mis oli tema arvates õiglane ja proportsionaalne rikkumisega. Puudub alus otsuse tühistamiseks ja trahvisuma muutmiseks. Maakohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, tunnistajate ütlused, kohtuistungil avaldatud audiosalvestised Hädaabinumbrile ja kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti tutvunud kohtule esitatud väärteotoimiku materjalidega ja kohtule esitatud täiendavate kirjalike tõenditega, asub seisukohale, et esitatud kaebus on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele ning vaidlustatud otsuse tühistamiseks alus puudub. 6 Kohtuistungil kuulati kaebuse esitajale inkrimineeritud vale väljakutse osas üle kaebuse esitaja Valentin Gribkov ja tunnistaja N D. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt oli ta 17.04.2019 üksi kodus ega saanud enam kannatada ülevalt korruselt tulevat lärmi ning helistas politsei väljakutsumiseks, hoiatas ka dispetšerit, et ei suuda tõusta, sest hooldajat ei ole kodus. Sama asjaolu kohta selgitas N D, kes on kaebuse esitaja hooldaja, et ta oli kodus, lamas ja puhkas tööpäevast ning Valentin Gribkov lamas. Palus Valentinil teha kõne, sest oli nii väsinud, et endal ei olnud jõudu. Seega ühe tõendiallika ütluste kohaselt oli ta üksi kodus ja kuna hooldajat ei olnud, ei suutnud tõusta, kuid hooldaja ütluste kohaselt oli ta samuti kodus, kuid oli nii väsinud, et ei suutnud helistada ja palus seda teha kaebuse esitajal Valentin Gribkovil. Sellisest asjaolust saab järeldada, et üks tõendiallikatest annab ebaõigeid ütlusi. Kui kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et ta teatas dispetšerile, et ta ei suuda tõusta, sest hooldajat ei ole kodus, siis kohtuistungil kuulatud audiosalvestisest ei nähtu, et ta midagi sellist oleks dispetšerile väitnud. Vastupidi, ta küsis dispetšerilt, et kas ta peab jälle tänaval ööbima, sest lärmavate naabrite pärast ei saa ta kodus olla, kuigi on invaliid. Seega ei teatanud kaebuse esitaja politseid välja kutsudes, et ta on üksi ega saa tõusta, vaid vastupidi, oli valmis korterist välja minema ja sunnitud tänaval ööbima. Seega ei riimu kaebuse esitaja väited tema enda viidatud telefonikõnega. Nii kaebuse esitaja kui ka tunnistaja N. D ütlustest tulenevalt joovad ülevalt naabrid iga päev ja kaklevad ja kaklemise kohta teevad nad järelduse sellest, et üleval korrusel on pidevalt kukkumised. Kõikidel juhtudel on tehtud järeldused kaklusest ülevalt kostuva lärmi iseloomu järgi, kuid ise nad midagi konkreetset näinud ei ole. Kui tunnistaja N. D ei osanud politsei väljakutsumise kellaaega öelda, siis kaebuse esitaja väidete kohaselt võis see olla pool kaksteist kui algas mingi müra. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt tegi ta järelduse kakluse asetleidmise kohta ka seetõttu, et siis, kui ta õue läks, tulid välja ka need alkohoolikud ja ta küsis mis te teete ning temale vastati, et see pole tema asi. Sellistest ütlustest saab järeldada, et kaebuse esitaja ütlused õue mineku ja naabritega väljas suhtlemise kohta on vastuolus tema enese ütlustega, mille kohaselt ei saanud ta tõusta hooldaja puudumise tõttu. Kui kaebuse esitaja selgitas, et ta kuuleb kõike, mida üleval räägitakse ja saab ka osaliselt eestikeelsest jutust ning sisust aru, selgitades kohtuistungil ka ülevalt korterist kostnud vaidlemise sisu ja ähvardusi, siis väidetavalt samal ajal samas korteris viibinud tunnistaja N. D selgituste kohaselt on küll kuulda eestikeelset karjumist, kuid sisust ei saa aru. Seevastu oskas just N. D eesti keelt, erinevalt kaebuse esitajast. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt kuulis ta ka seda, et politsei tuli kohale, koputas ja hüüdis politsei ning politseil kulus kohale jõudmiseks pool tundi või 40 minutit. Samas nähtub audiosalvestistest, et väljakutse tehti 20:56 ja väljakutse tühistati kell 21:22, s.t kahe kõne vahe oli alla poole tunni, s.t kaebuse esitaja ütlused ei saa vastata tõele, kuivõrd politsei jõudis kohale vähem kui kümne minutiga ja jõudis sealt ka ära minna. Seega ei saanud kaebuse esitaja politsei tulekut kuulda ega kuidagi fikseerida ning kaebuse esitaja räägib ilmselgelt mingist muust korrast, mitte vaidlusalusest sündmusest. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt lendasid üleval korteris toolid, toimus mööbli liigutamine, loobitakse asju, karjutakse päeval, öösel ja hommikul ja selline rahurikkumine toimub pidevalt. Seega kaebuse esitaja ütlustest saab järeldada, et tema rahu rikutakse karjumise, asjade loopimise ja kaklemisega. N. D selgituste kohaselt ei saa korteris ülevalt naabrite kukkumiste ja kaklemiste tõttu viibida ja rahu on häiritud. Seda, kas kellegi elu ohus oli, on raske öelda, kuid keegi võib seal kannatada, on tugevad löögid kukkumisest, ka eelmistel kordadel ei olnud kisa teistsugune. Sellistest väidetest saab järeldada, et ka N. D rahu rikutakse naabrite käitumisega, kuid seda, et kellegi elu või tervis oleks ohus, ta ei tea, kuid peab seda võimalikuks. Samas on samasugune lärm kestnud mitu aastat. Kohus teeb taolistest ütlustest järelduse, et kaebuse esitajat ja tunnistajat N. D häirib naabrite lärmakas eluviis ja alkoholi tarvitamine, kuid seda, et keegi võib ohus olla, järeldas vaid N. D kuulmise järgi olukorras, kus lärm, kisa ja kukkumised on kestnud aastaid. Sellest saab järeldada siiski vaid seda, et kaebuse esitaja ja tunnistaja N. D rahu oli rikutud. Siinkohal peab kohus vajalikuks viidata KorS § 56 lg 1 sättele, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Kuivõrd eluruum 7 kortermajas ei ole avalikuks kohaks, tuleb lähtuda KorS § 56 lg 2 sättest, mille kohaselt mujal kui avalikus kohas on ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 07.00-ni keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Seega sätestab eelmärgitud säte öörahu aja ja keelu seda rikkuda. Kohtuistungil kuulatud audiosalvestiselt nähtuvalt on kaebuse esitaja audiosalvestise andmete kohaselt helistanud Hädaabinumbril 17.04.2019 kell 20:56:32. Kuivõrd 17.04.2019 oli kolmapäev, siis algas KorS § 56 lg 2 sätestatud keeld tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra kella 22.00st. Selles tulenevalt ei rikkunud kaebuse esitaja korteri kohal elavad ülemised naabrid KorS § 56 lg 2 sätestatud keeldu. Lisaks sellele ilmnes kaebuse esitaja selgitustest, et üleval korteris loobiti asju, kakeldi, karjuti ja kui ta tänavale läks ja ülevalt naabrite külalistelt küsis mis toimub, öeldi, et see ei ole sinu asi. Samas selgitas ta seda, et pärast väljakutse tegemist osa üleval korteris olnud isikutest liikus teise tuppa ja oldi vaikselt, kuivõrd üles korterisse on kuulda kui ta Hädaabi numbrile helistab ja politsei kutsub. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad O G ja G T aga selgitasid, et nad jõudsid kaebuse esitaja elukoha maja juurde kõige rohkem kümne minutiga, kuivõrd asusid xxxx ning kohale jõudes tänaval, vastasmaja juures oli joobes isikute seltskond, nende hulgas ka kaebuse esitaja korteri kohal oleva korteri elanik L L, kes tänaval neile vastu tuli. Koos L L läksid O G ja G T kaebuse esitaja korteri kohal olevasse korterisse, kus ukse avas äsja ärganud korteri elanik A K. Tunnistajad sisenesid korterisse ja kontrollisid korterit ning tuvastasid, et selles korteris rohkem kedagi ei olnud, korter oli korras, mingeid märke asjade lõhkumisest või kaklemisest ei avastatud. Samuti ei olnud ei L L ega A K välimusest näha vägivalla jälgi. Seetõttu, arvestades kaebuse esitaja ütlustes esinevaid sisulisi vastuolusid, samuti vastuolusid tunnistaja N. D ütlustega ja kohtuistungil kuulatud audiosalvestisega kaebuse esitaja kõnest Hädaabinumbril, leiab kohus, et kaebuse esitaja ja tunnistaja N. D ütlused ei ole usaldusväärsed ning nendesse tuleb suhtuda kriitiliselt ja need ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta. Sündmuskohal käinud politseiametniku O G ja abipolitseiniku G T ütlustest tuleneb üheselt, et kaebuse esitaja tehtud väljakutse põhjusena nimetatud kaklust ei ole vaidlusaluses korteris xxxx aset leidnud. Seejuures oli vaidlusaluses korteris üheselt tuvastatud, et korter oli korras ja väidetavas kakluses osalenud isikutel mingeid vägivallale viitavaid tervisekahjustusi ei tuvastatud. Seega ei leidnud kinnitust ei asjade loopimine, mööbli nihutamine ega ka kaklus. Ainus, mida kohale tulnud politseiametnik ja abipolitseinik tuvastasid, oli see, et mõlemad kaebuse esitaja korteri kohal asuva korteri elanikud olid alkoholi tarvitanud, kusjuures üks neist magas korteris ja teine viibis tänaval seltskonnas. Seejuures helistas Valentin Gribkov uuesti hädaabinumbril kell 21.22, teatades, et ülevalt naabrid on maha rahunenud ja mees magama heitnud. Seejuures sai väljakutse tühistamine kellaajaliselt olla pärast seda kui politsei oli juba ära läinud. Taoline uuesti helistamine ja väljakutse tühistamine näitab seda, et kaebuse esitajat häiris vaid lärm ja teda ei huvitanud kas kellegi suhtes vägivalda tarvitatakse või kedagi ohtu seatakse. Kuivõrd väljakutse tühistamisel teatas kaebuse esitaja, et ilmselt on ülevalt mees magama heitnud, siis sai ta üheselt aru ka sellest, et kellegi suhtes vägivalda ei olnud keegi ka tarvitanud ning kaklust ei olnud toimunud. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt alati kui ta politsei välja kutsub, siis ülemises korteris lärmavad ja kaklevad isikud jäävad vaikseks ja poevad peitu teise tuppa, mida ta ka kuuleb, ning seetõttu politsei neid ka ei karista. Sellise väite kohta peab kohus vajalikuks märkida, et politsei jõudis sündmuskohale 10 minuti jooksul väljakutse tegemisest, millise aja jooksul joobes inimeste seltskond ei oleks suuteline korteris väidetavalt laiali loobitud ja lõhutud asju kokku korjama ja korterist ära koristama. Selle aja sisse peaks mahtuma ka ühe korterielaniku magama heitmine ja ülejäänud seltskonna vastasmaja ette kogunemine. Seetõttu leiab kohus, et vaidlusaluse väljakutse põhjuseks olnud asjade loopimist ja kaklust ei ole aset leidnud ja sellest oli teadlik ka kaebuse esitaja. Küll võis kostuda ülevalt korterist lärmi, kuid sellega ei pandud väljakutse tegemise ajal toime ka KorS § 56 lg 2 ettenähtud keelu rikkumist, rääkimata väljakutse sisuks olnud vägivalla tarvitamisest, ehk kaklusest. See, et kaebuse esitajale ei 8 meeldi alkoholi tarvitamine ja alkoholi tarvitamise või joobe tunnustega isikud, s.h ülemise korteri naabrid ja nende eluviis, ei saa olla põhjuseks teha politseile väljakutset. Vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt karistati kaebuse esitajat
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest selles, et kaebuse esitaja tegi politseile teadvalt vale väljakutse selle kohta, et naabrite korteris käib kaklus.
peatüki
ettenähtud süüteo puhul kaitstakse avaliku võimu efektiivset funktsioneerimist ja avalikku julgeolekut, kuivõrd vale väljakutse võib ohtu seada mõne teise tegelikult aset leidnud sündmusele õigeaegse reageerimise ja kohalejõudmise ning ohuolukorra likvideerimise või ärahoidmise. Eritalituseks saab lugeda vaid riiklikku talitust, millise kohustuseks on väljakutsele reageerida ja oht likvideerida ning politsei on eritalitus, millisele on riigi poolt pandud kohustus reageerida häda-või ohuolukorras. Otsuse eelpool toodud motiividest tulenevalt on kohus jõudnud veendumusele, et mingit ohtu vaidlusaluse sündmuse ajal kellelegi ei olnud, mistõttu ei olnud ka häda- või ohuolukorda, millest kaebuse esitaja oli ka üheselt teadlik. Seetõttu asub kohus seisukohale, et politseile väljakutset tehes tegi menetlusalune isik väljakutse eritalitusele.
§-s 278 sisaldub kaks alternatiivset süüteokoosseisu – teadvalt vale väljakutse tegemine ja teadvalt vale väljasõidu põhjustamine. Väljakutse on teadaanne, millega taotletakse eritalituse kohaletulekut seoses häda- või ohuolukorraga, õiguserikkumise toimepanemisega, mistõttu on tegemist formaalse deliktiga ja süüteokoosseisu realiseerituse seisukohalt ei ole tähtsust, kas sellele järgneb ka faktiliselt mõne eritalituse väljasõit. Seevastu väljasõidu põhjustamine on tagajärjedelikt, mis erinevalt väljakutse tegemisest eeldab ka mingit tegu, mis tõttu toimub eritalituse väljasõit. Politsei teadvalt vale väljakutsega on muuhulgas tegemist ka siis kui isik teatab politseile, et on toime pandud õiguserikkumine, teades tegelikult, et seda toimunud ei ole või esitab õiguserikkumise asjaolusid teadlikult ebaõigesti. Juhul, kui isik ei ole teatamise hetkel kindel, kas õiguserikkumine on toimunud või teatab tühisest vahejuhtumist, kuid esitab faktid õigesti, ei ole
Käesoleval juhul soovis kaebuse esitaja eritalituse, antud juhul politsei kohaletulekut seoses sellega, et ülevalt naabrid on täis nagu sead ja kaklevad. Kui lähtuda sellest, et naabrid on juua täis, siis ei ole tegemist ohuolukorraga ei purjus naabritele ega ka väljakutse tegijale. Puutuvalt kaklusesse saab väljakutsest järeldada, et ka sel juhul ei kujuta selline käitumine ohtu väljakutse tegijale, kuid võiks kujutada ohtu kakluses osalejatele ja tegemist oleks ilmselgelt õiguserikkumisega. Seejuures aga tegi kaebuse esitaja järelduse kaklusest väidetavalt vaid ülevalt korruselt kostva lärmi järgi, ise seda kirjeldatud sündmust nägemata. Sellele järgnevalt aga väljakutset tühistades põhjendusega, et naabrid on rahunenud ja mees heitnud magama, näitas kaebuse esitaja oma teadmist sellest, et tegelikkuses ei ole naabrite korteris väidetavat õiguserikkumist kakluse näol tegelikkuses toimunud ja kaklus oli väljakutse sisusse lisatud selleks, et politsei kohale tuleks, kuivõrd kakluse puhul on tegemist nii õiguserikkumisega kui ka ohuolukorraga vähemalt kakluses osalejatele. Lihtsalt lärmi tekitamise tõttu politsei väljakutsele ei oleks reageerinud. Seega teadis kaebuse esitaja, et üleval korteris kaklust ei toimu, s.t ei panda toime tema poolt väidetud õiguserikkumist, kuid kaebuse esitaja eesmärgiks oli lärm politsei kohaletuleku ja sekkumisega lõpetada. Kohtu arvates näitab seda kaebuse esitaja teadmist ka asjaolu, et kohtule esitatud Politsei infosüsteemi andmete väljatrüki kohaselt on kaebuse esitaja ka nädal hiljem teatanud kaklusest samas korteris ning kontrollimisel tuvastati, et tegemist on valeväljakutsega, kuivõrd väljakutse tegija viidatud korteris inimesed magasid, kuigi väljakutse tegija väitis, et politsei käis, kuid kaklus käib edasi. Lisaks nädal hiljem tehtud väljakutsele, millele reageerides õiguserikkumist ega kaklust ei tuvastatud, ilmnes tunnistaja O G ütlustest, et alates 2017. aastast on kaebuse esitaja teinud kümneid väljakutseid, 9 kuid ühelgi korral ei tuvastatud kaebuse esitaja korteri kohal olevas korteris õiguserikkumisi. Seega arvestades kaebuse esitaja käitumist ja korduvaid politseile tehtud väljakutseid olematute õiguserikkumiste kohta saab teha järelduse, et kaebuse esitajat häirib ülemiste naabrite käitumine, kuid kuna öörahu rikkumiste prioriteet ei ole nii kõrge ega tingi politsei väljasõitu, siis lisab kaebuse esitaja väljakutse põhjusena alati ka kakluse, et politsei reageeriks õiguserikkumisele, mida ei ole toimunud. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et kaebuse esitaja on teadlikult teinud vale väljakutse politseile, teatades õiguserikkumisest, millist ei ole toimunud, tegutsedes otsese tahtlusega. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik pani toime politseile teadvalt vale väljakutse tegemise, s.o
Väärteoasjas kaebuse lahendamisel peab maakohus lähtuvalt VTMS § 123 lg 2 sätetest arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ja sellele järgnevalt peab kohus lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. Kohus leiab, et väärteoasja kaebemenetluses on kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate O G ja G T ütluste, samuti kohtule esitatud täiendavate kirjalike tõendite ning kaebuse esitaja telefonikõnede audiosalvestistega väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik tegi politseile teadvalt vale väljakutse, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse Lääne-Harju piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik O G, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra ja alammäära lähedases määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, kuivõrd määratud karistus mahub ettenähtud sanktsiooni piiresse (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid 10 asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 1 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti kuni 30 päeva. Hinnates menetlusaluse isiku süüd
lg 1 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et menetlusaluse isiku süüd saab hinnata keskmiseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on oma otsuses asunud seisukohale, et kergendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine kõrges eas isiku poolt. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt võib üldjuhul pidada kõrges eas isikuks ka vanaduspensionieas olevat isikut, kuid käesoleval juhul on tegemist menetlusaluse isikuga, kes oli süüteo toimepanemise ajal 79-aastane. Seega on kohtuväline menetleja põhjendatult leidnud, et kergendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine kõrges eas inimese poolt
Raskendavaid asjaolusid ei ole ei kohtuvälises menetluses ega kohtumenetluses tuvastatud. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Menetlusaluse isiku karistusandmete kohaselt on menetlusalust isikut karistatud
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 80 eurot, kuid andmed otsuse jõustumise kohta puuduvad. Kohtulikul arutamisel ilmnes, et tegemist on otsusega, mis on kaebuse esitaja poolt vaidlustatud ning on kaebemenetluse menetlusesemeks. Seega ei ole kaebuse esitajal kehtivaid karistusi. Sellest tulenevalt ei eeldaks kaebuse esitaja karistusandmed ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületava karistuse kohaldamist. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates ka üldsuse teadmine, et eritalitustele teadvalt valede väljakutsete tegemine on karistatav, kutsub korrale ka teisi Häirekeskusele põhjendamatute väljakutsete tegijaid ning sunnib aru saama sellest, et vale väljakutse tegemisel ajal võib keegi teine ohus olev isik jääda vajaliku abita. Kuigi kaebuses on leitud vaid seda, et kaebuse esitajale on karistus määratud põhjendamatult, siis kohtuistungil taotles kaebuse esitaja vaidlustatud otsuse ja rahatrahvi tühistamist. Kohus on juba ülalpool leidnud, et menetlusaluse isiku käitumises on süüteokooseis tuvastatud ning alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks puudub, kui kohus peab otsuses märkima ka oma seisukoha määratud karistuse kohta. Kohtuväline menetleja on määranud kaebuse esitajale karistuseks rahatrahvi 20 trahviühiku ulatuses, s.o 80 eurot ning kaebuse esitaja leidis, et see summa on liiga suur, sest tal ei jätku seetõttu raha küttepuude ostmiseks. Samas ilmnes ka see, et rahatrahv on koos täitekuludega tasunud kaebuse esitaja tütar. Puutuvalt karistuse määra on kohtuväline menetleja määranud vaatamata kaebuse esitaja keskmisele süüle karistuse alla ¼ ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast. Kohtuväline menetleja on küll tuvastanud kergendava asjaolu esinemise, kuid pelgalt üks kergendav asjaolu ei saaks sellisel määral karistuse leebust kergendada. Samas on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku vastulausega, milles on kirjeldatud lahkhelisid naabritega ning kohtuväline menetleja võttis arvesse menetlusaluse isiku ja tema naabrite vahelise suhtluse keerulise iseloomuga tausta. Kohtu arvates on kohtuvälise menetleja otsuses toodud põhjendused keerulistest naabritevahelistest suhetest kaebemenetluses üheselt tuvastatud ja pidevalt kodus olema sunnitud menetlusaluse isiku rahu ilmselgelt naabrite eluviis häirib ja kohtule esitatud andmete kohaselt vähemalt alates 2017. aastast. Seetõttu kohus nõustub kohtuvälise menetleja põhjendustega menetlusaluse isiku vastulauses arvestamise kohta ning ka sellega, et need põhjendused koosmõjus kergendava asjaoluga tingivad karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast ¼ määra lähedases määras. Eelmärgitust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja kohaldatud karistus on 11 proportsionaalne kaebuse esitaja süüga, kaebuse esitaja isikuga ja ka preventiivsete eesmärkidega. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.