) § 3 lg 2 esimese lause kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 122 kohaselt on hagita asjaks pankrotimenetluse algatamine, pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetlusega seotud asjad, mida ei saa lahendada hagimenetluses. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist TsMS § 210 situatsiooniga ehk eriõigusjärglusega. Kohus selgitab, et TsMS § 210 on kohaldatav, kui menetluse pooleks olev isik võõrandab või loovutab vaidlusaluse eseme pärast hagi esitamist. Käesolevas tsiviilasjas on tekkinud eelnimetatud olukord, kuivõrd võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaal on pärast käesolevas tsiviilasjas menetluse alustamist loovutanud võlgniku A. T. vastu suunatud nõude Intrum Estonia AS-ile. TsMS § 210 lg 3 kohaselt võib õigusjärglane käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastaspoole ja õiguseelneja nõusolekul astuda menetlusse poole õiguseelneja asemel. Vastaspoole või õiguseelneja nõusolekuta võib õigusjärglane astuda menetlusse ja teda võib sinna kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel. Võlgnik A. T. on nõustunud õigusjärglase astumisega menetlusse võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaali asemel. Seega on võimalik õigusjärglasel astuda menetlusse õiguseelneja asemel. Kohus lubab Intrum Estonia AS-il kui võlgniku A. T. võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaali õigusjärglasel astuda käesolevasse menetlusse võlgniku A. T. võlausaldajana Danske Bank A/S Eesti filiaali asemel.
lg 1 kohaselt pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. 2 Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on algatatud kohtu 22.02.2013 määrusega. Seega on võlgniku võlgadest vabastamise menetlus kestnud rohkem kui viis aastat.
lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
lg 4 esimese lause kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest.
lg 5 esimese lause kohaselt võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus. Lähtudes
lg 2 p-st 2 ja lg-st 5, tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks praegusel juhul tuvastada, et: võlgnik on
lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta; võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.
lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamas enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Usaldusisiku aruanded on kohtule esitatud 02.06.2014, 17.03.2016, 16.07.2017 ja 01.07.
lg 2 p 2 alusel tuleks kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja võlgnik jätta kohustustest vabastamata. Lähtudes ülaltoodust on võlausaldaja seisukohal, et võlgniku taotlus kohustustest vabastamise menetluses tuleks jätta rahuldamata ja menetlus lõpetada ning jätta võlgnik vabastamata pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. 4 07.05.2019 esitasid võlausaldajad AS SEB Liising ja AS SEB Pank kohtule seisukoha, milles märkisid, et kogu võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jooksul on AS SEB Pangale laekunud võlgnevuse kustutamiseks 106,94 eurot ja AS SEB Liisingule 106,42 eurot, millest tulenevalt palusid võlausaldajad lõpetada A. T. kohustustest vabastamise menetluse ja vabastada isik täitmata jäänud kohustustest. I. K. teatas 08.05.2019 kirjas kohtule, et ta ei nõustu võlgniku kohustustest vabastamisega, kuna võlgniku varaline seis ja tööoskused võimaldavad kohustused võlausaldaja ees täita. Võlgniku kohustustest vabastamine oleks võlausaldajate suhtes äärmiselt ebaõiglane. 09.05.2019 seisukohas palus võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaal jätta rahuldamata avalduse vabastada A. T. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus. 23.05.2019 arvamuses oli Swedbank AS seisukohal, et võlgniku taotlus võlgniku kohustustest vabastamiseks tuleb jätta rahuldamata ning isiku kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada võlgniku kohustuste rikkumise tõttu. Võlausaldaja M. K. oma seisukohta kohtule esitanud ei ole. 12.08.2019 toimunud ärakuulamisel selgitas A. T., et praegu ta ei tööta kuskil, töötas poja ja väimehe firmas, palk oli ca 500 eurot. Helistas igale poole, temalt küsiti vanust ja sellega kõne lõppes, enam üle 40 aasta vanuseid inimesi tööle ei võeta. Võlgnik ei tööta seal poja ja väimehe firmas 2019. aasta algusest, vist oli veebruarist. Võlgnikule pakutakse tööd, läheb tööle ja siis öeldakse, et ametlikult tööle ei saa, teeb juhutöid. M. kutsuti võlgnikku T1 Malli appi, talle anti 100 eurot ja öeldi, et rohkem ei ole, see anti sularahas. Tütar ostis võlgnikule elamise, tema maksab laenu, ta ostis poolkatkise maja, võlgnikul ei ole mujal elada. Teeb juhutöid ja tütar aitab. Elavad seal majas kõik koos. Kolm kuud tagasi pakuti võlgnikule Soomes tööd, aga selleks pidi omama ettevõtet. Võlgnik võttis vennapojalt laenu, et teha ettevõte, aga ei saanud ikkagi sinna. Soomes pakuti ehitustööd. Läänemaal on keskmine palk 600 eurot. Võlgniku arust on tema seis ainult hullemaks läinud, ei näe, et läheks paremaks. Hetkel on Soomes tööle asumine lahtine. Tööd ei ole saanud, käisid tehases, tegid 10 tundi tööd, aga siiani on vaikus. Helistab iga nädal, kas on tööd, vastatakse, et ei ole. 10 tunni töö eest maksti 8 eurot tunnis, võlgnik sai ühe töö eest 80 eurot. Võlgnikule lubati Soomes stabiilset pikaajalist tööd. Kuu aega on vaikus olnud, aga võlgnik helistab igal nädalal. Algul oli jutt, et saab tööd, kui teeb oma ettevõtte. Samuti allkirjastas võlgnik vande, milles kinnitas, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on temale teadaolevalt õiged.
lg 2 järgi peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Vastavalt
lg 2 punktile 2 võib kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab
lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist- kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohtu hinnangul on võlgnik raske hooletusega rikkunud
5 Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt nähtub pankrotimenetluse lõpparuandest, et võlgnikul oli enne kohustustest vabastamise menetluse algatamist erinevate võlausaldajate ees täitmata kohustusi kokku summas 111 692,46 eurot. Võlgniku esitatud andmetest nähtuvalt tegi ta pärast kuus aastat kestnud menetlust võlausaldajatele ühekordsed väljamaksed kokku summas 2673,70 eurot ehk rahuldas võlausaldajate nõuetest kõigest 2,4 %. Võlgnik on küll menetluse jooksul tööl käinud, kuid on rahuldunud minimaalse sissetulekuga ega pole teinud mingeid pingutusi oma sissetuleku suurendamiseks, et seeläbi võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses rahuldada. Võlgnik on pikaajaliselt miinimumilähedase sissetuleku eest töötanud tema lähikondsele A.T. kuuluvas ja viimase poolt juhitavas äriühingus X OÜ. Võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks menetluse kestel vaevunud otsima tasuvamat tööd, võlgnik pole proovinudki võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses rahuldada ning on sellega kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluses põhjendamatult eelistanud teisi võlausaldajaid Danske Bank A/S ees. Võlgniku pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuete kogusummast (111 692,46 eurot) moodustab Danske Bank A/S 83 421,85 euro suurune nõue 74,7 %. Võlausaldajatele väljamakstud rahast (2673,70 eurot) pidi võlgnik Danske Bank A/S-ile välja maksma 74,7 %. Väljamaksmisele kuulunud summast kandis võlgnik Danske Bank A/S-ile üle üksnes 50 %. Sellega on võlgnik võlausaldajale tekitanud rahalise kahju summas 660,40 eurot. Usaldusisik peab olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule
lg-s 3 nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (
lg 5), või osa, mis vastab
lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem
novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16.3, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.01.2017 lahend nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Seega juhul, kui 25 % võlgniku netosissetulekust on väiksem kui
lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitav osa, saab võlgniku kasutusse igakuiselt jääda üksnes tulu mittearestitav osa. Perioodi 03.2016-07.2017 kohta esitatud usaldusisiku aruandes on võlgnik välja toonud, et usaldusisiku kontol on rahalisi vahendeid summas 2567,75 eurot. Samas nähtub perioodi 04.2017-04.2018 ehk hilisema perioodi kohta esitatud aruandest, et rahaliste vahendite jääk usaldusisiku kontol on kahanenud 2120,90 euroni. Olukorras, kus võlgnik võlausaldajatele väljamakseid ei teinud, ei tohi usaldusisikule loovutatud ning võlausaldajatele väljamaksmisele kuuluv summa enam kahaneda. Lisaks viitab võlgniku poolt 17.03.2016 allkirjastatud aruanne, et võlgnik ei ole pidanud korrektset arvestust võlausaldajatele väljamaksmisele kuuluvate summade üle ning on kasutanud usaldusisiku kontot pigem isikliku arvelduskontona. Nimelt märgib võlgnik 17.03.2016 allkirjastatud aruandes, et ta on kohustustest vabastamise menetluse käigus tasunud usaldusisiku arvele 1440 eurot, millest 25 % on antud arvelt üle kantud võlgnikule. Olukorras, kus 25 % võlgniku netosissetulekust on väiksem kui tulu mittearestitav osa, ei saa võlgniku käsutusse jääda täiendavalt 25 % mittearestitavat osa ületavast sissetulekust. Võlgnik on 22.04.2009 ise kinnitanud teadlikkust enda kohustusest ning kohus on seda täiendavalt selgitanud 22.02.2013 määruses. Kohus märgib, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendid nr 3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14). Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad
lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-19-16, p 12). Kui võlgnik on ühte võlausaldajat teisele eelistanud ning ei ole tasuvamat tööd otsinud ning teinud võlausaldajatele võlgnevuste katteks vajalikke makseid, siis 6 viitab see kohtu hinnangul võlgniku tahtmatusele täita oma kohustusi ning selline tegevus pole käsitletav endast parima andmisena kohustuste täitmisel. Võlgnik ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit, et ta oleks kandideerinud paremini tasustatud töökohale. Kohus on seisukohal, et see näitab võlgniku süülist käitumist, kuivõrd viitab vähemasti VÕS § 104 lg 4 mõttes raske hooletuse tõttu
Võlgadest vabastamise menetluse mõtte kohaselt tuleks võlgnikul tegeleda kogu aeg aktiivselt tasuvama töö leidmisega, mis võimaldaks võlausaldajate nõuded menetluse kestel rahuldada. Riigikohus on (lahendid 3-2-1-46-13, p 11; 3-2-1-19-16, p 14; 3-2-1-49-16, p 15) märkinud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kuivõrd A. T. ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata kahjustades sellega võlausaldajate huve, tuleb A. T. kohustustest vabastamise menetlus lõpetada. Kohus keeldub võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.