lg 1 - § 22 lg 3, § 263 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 järgi ning Sirli Kohv süüdistuses
lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Süüdistatavad Kata Harrik, elukoht: xx; isikukood: 49901204228; xxx. Sirli Kohv, elukoht: xx; isikukood: 49707234218; xxx. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-de 306, 310, 311, 313, 315, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Kata Harrik
lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud elukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda 1 1-18-7833 registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.
lg 2 p 8 alusel kohustada Kata Harrikut osalema sotsiaalprogrammis.
p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 18.04.2019.a, välja arvatud
sätestatud käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. Süüdi tunnistada Sirli Kohv
lgs 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud elukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.
lg 2 p 8 alusel kohustada Sirli Kohvi osalema sotsiaalprogrammis.
p 1 alusel katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 18.04.2019.a, välja arvatud
sätestatud käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi jõustumist. Rahuldada osaliselt H. P. (isikukood: x) varalise kahju nõue ning välja mõista KrMS § 310 lg 1, VÕS § 65, § 127, §128, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel solidaarselt Sirli Kohvilt ja Kata Harrikult
Samuti süüdistatakse Kata Harrikut selles, et 24.01.2017.a kella 15.10 ajal Pärnu linnas Haapsalu mnt 22 juures bussis tekkinud konflikti käigus lõi P. S. ühel korral jalaga näo piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused: paremal näo poolel pindmine punetus ja pindmine marrastus. Seega Kata Harrik teise inimese tervise kahjustamisega valu tekitava kehalise väärkohtlemise teel, pani toime
Samuti süüdistatakse Kata Harrikut selles, et tema 17.02.2018 kella 04.30 ajal, viibides Pärnu linnas Hommiku 3 asuvas ööklubis Vaarikas, mis on avalik koht, koos Sirli Kohviga tungis kallale H. P.. Kata Harrik lõi H. P. ühel korral käega peapiirkonda ning järgnevalt ajal, mil Sirli Kohv tiris H. P. juustest, lõi Kata Harrik maas pikali olevat H. P. vähemalt neljal korral jalaga peapiirkonda. Oma tahtliku tegevusega põhjustasid Kata Harrik ja Sirli Kohv H. P. füüsilist valu ja muhu otsmikul ning rikkusid KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, häirides teiste klubis viibivate külastajate ning asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja ohustades turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku korda. Seega Kata Harrik, avalikus kohas käitumise üldnöuete rikkumisega, kui see on toime pandud vägivallaga, pani toime
Sirli Kohvi süüdistatakse selles, et tema 17.02.2018 kella 04.30 ajal Pärnu linnas Hommiku 3 asuvas ööklubis Vaarikas, mis on avalik koht, tungis koos Kata Harrikuga kallale H. P.. Sirli Kohv tiris H. P. juustest ning Kata Harrik lõi maas pikali olevat H. P. vähemalt neljal korral jalaga peapiirkonda. Oma tahtliku tegevusega põhjustasid Sirli Kohv ja Kata Harrik H. P. füüsilist valu ja muhu otsmikul ning rikkusid KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, häirides teiste klubis viibivate külastajate ning asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja ohustades turvatunnet. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat suhtumist avalikku korda. Seega Sirli Kohv, avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega, kui see on toime pandud vägivallaga, pani toime
Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Süüdistatavad Sirli Kohv ja Kata Harrik end kuritegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Sirli Kohv leidis, et ööklubis ründas teda esimesena kannatanu, kui ta üritas Kata Harriku ja H. P. konflikti lahendada. Süüdistatav tunnistas kannatanu löömist, kuid ta tegi seda seetõttu, et kanatanu ründas enne teda. S. Kohvi kaitsja leidis, et süüdistatava süü ei ole tõendamist leidnud, kuna Sirli Kohv tegutses hädakaitses. Sellest tulenevalt tuleb Sirli Kohv õigeks mõista. Kata Harrik tunnistas, et tõukas T. L. ning võttis temast kinni, öeldes, et kannatanu annaks asjad. Kata Harrik tunnistas P. S. löömist, kuid enda väitel tegi seda vaid seetõttu, et P. S. üritas teda mapiga lüüa. Samuti olevat kannatanu karjunud K. Harrikuga koos olnud T. S. M. peale. Ööklubi 4 1-18-7833 intsidendi osas tunnistas süüdistatav tõuklemist, kuid intsident sai alguse sellest, et kannatanu sõbranna tõukas teda. Süüdistatava kaitsja leidis, et üheski episoodis ei ole Kata Harriku süü tõendatud ning ta tuleb kõigis episoodides õigeks mõista. Prokurör leidis, et Sirli Kohvi süü
Prokurör taotles S. Kohvi karistamist
lg 1 p 1 järgi ühe aasta ja kuue kuulise karistusega, mis jätta
lg 1 ja 3 alusel tingimisi ühe aasta ja kaheksa kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. S. Kohvi kohustada katseajal järgima
lg 1 pdes 1-6 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid, samuti kohustada teda
Prokurör leidis, et K. Harriku süü kõigis talle etteheidetavates kuriteoepisoodides on leidnud tõendamist. Prokurör taotles Kata Harriku karistamist
lg 1 - § 22 lg 3 järgi ühe aasta ja kuue kuulise vangistusega, karistamist
lg 1 järgi 6-kuulise vangistusega ning karistamist
lg 1 p 1 järgi 2-aastase vangistusega.
lg 2 ja § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning liitkaristuseks taotles prokurör kaks aastat vangistust, millest
Kandmata vangistus jätta
lg 1 ja 3 alusel tingimisi kahe aasta ja kuue kuulise katseajaga täitmisele pööramata. K. Harrikut kohustada katseajal järgima
lg 1 p-des 1-6 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid, samuti kohustada teda
Kohtu seisukoht Kohus leiab, et süüdistatavate süü neile ette heidetavate kuritegude toimepanemises on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt.
S. löömist jalaga näo piirkonda, millega ta tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused: paremal näo poolel pindmise punetuse ja pindmise marrastuse. Esmalt märgib kohus, et süüdistusakti p-s 2.2 (Kuriteo asjaolud) on antud episoodi toimumise ajaks märgitud 24.10.2017.a ning süüdistusakti p-s 13 (Süüdistus) on toimumise ajaks märgitud 24.01.2017.a. Kohtulikul uurimisel on tuvastamist leidnud, et antud episood toimus 24.01.2017.a ning kohtulikul uurimisel juhtunu toimumise aja osas vaidlust ei olnud. Seega süüdistusakti p-s 2.2 on prokurör ekslikult toimumise ajaks märkinud 24.10.2017.a. Tõenäoliselt on tegemist inimliku eksimusega, kus prokurör vahetas kogemata omavahel numbrid 0 ja 1. Kannatanu P. S. selgitas kohtus, et 24.01.2017.a täitis ta tööülesandeid, teostades ühistranspordis piletikontrolli. Saatebussis koostas ta protokolli T.-S. M.. Samas saaatebussis viibinud K. Harrik ropendas ning käitus piletikontrolöri suhtes väljakutsuvalt. Mingil hetkel ütles Kata Harrik kannatanule, et ta paneb talle jalaga näkku. Seejärel pöördus kannatanu Kata Harriku ja T. M. poole, täites ise samal ajal pabereid. Ühel hetkel, kui kannatanu rahulikult pabereid täitis, lõi Kata Harrik teda jalaga näkku, mille peale kannatanu kukkus peaga vastu akent ning katki läksid pastakas ja prilliraamid. Kannatanu kinnitusel tundis ta löögi tagajärjel peavalu. Patsiendikaardist nr 17/03361 (t.l 53-55) nähtub, et P. S. on 24.01.2017.a pöördunud erakorralise meditsiiniosakonda, sest sai tööl olles löögi näkku. Kannatanul tuvastati paremal näopooles pindmine punetus, turse ning pindmine marrastus. Samuti nähtub fototabelist (t.l 60), et P. S. oli parema silma juures punetus. Märgitud vigastused kinnitavad kannatanu ütlusi selle kohta, et teda löödi jalaga näkku. Vigastuste olemus on iseloomulik löögi tagajärjel tekkivatele vigastustele. Tunnistaja I. L. kinnitas, et 24.01.2017.a viibis ta samas saatebussis, bussijuhi juures ees, kuid otseselt löömist ta ei näinud. Samas nägi tunnistaja, kuidas P. S. oli müts peas viltu, prillid olid eest ära ning kannatanu ütles tunnistajale, „ta pani mulle jalaga näkku“. P. S. jutust sai tunnistaja aru, et lööjaks oli Kata Harrik. Seega I. L. ütlused langevad kokku P. S. ütlustega, kinnitades seega P. S. ütluste usaldusväärsust. 5 1-18-7833 Tunnistaja T.-S. M. selgitas kohtus, et 24.01.2017.a teostati bussis piletikontrolli ning kontrolör hakkas dokumente täitma. Ühel hetkel Kata Harrik lõi prillidega naiskontrolöri jalaga näopiirkonda. Tunnistaja sõnul oli P. S. löögi koht pärast punane ning prillid olid kõverad. Samuti tunnistas süüdistatav Kata Harrik kohtus, et ta lõi kannatanut jalaga näopiirkonda. Seega kannatanu P. S. ütluste usaldusväärsust kinnitavad I. L. ütlused, patsiendikaart, fototabel, tunnistaja T.-S. M. ja süüdistatava ütlused. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et on leidnud üheselt tuvastamist, et 24.01.2017.a lõi Kata Harrik P. S. jalaga näopiirkonda. Löögi tagajärjel tundis kannatanu valu ning tal tuvastati näopooles pindmine punetus, turse ning pindmine marrastus. Riigikohus on oma lahendi 3-1-1-50-13 p-s 12 märkinud, et
piirsituatsioonides tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Antud juhul lõi süüdistatav kannatanut jalaga näopiirkonda. Kannatanu kinnitas, et ta tundis valu. Iga keskmine mõistlik inimene saab aru, et jalalöögi korral näopiirkonda on valuaistingu tekkimine ilmselge ning tüüpiline tagajärg. Kohus leiab, et eeltooduga on täidetud
Kata Harrik tunnistas kohtus P. S. löömist, kuid väitis, et tegi seda seetõttu, et P. S. tahtis teda mapiga lüüa, kuid ei saanud pihta. Ka T.-S. M. väitis kohtus, et enne kui K. Harrik lõi P. S., tahtis viimane mapiga K. Harrikut lüüa. Seega tuleb kohtul hinnata, kas antud juhul võis tegemist olla
sätestatud hädakaitsega või eksliku ettekujutusega hädakaitsest, s.o
Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist hädakaitsega, samuti ei saanud kohtu hinnangul süüdistataval tekkida ka ekslikku ettekujutust hädakaitsest ehk antud juhul ei ole tegemist ka
Kannatanu kohtus antud ütlustest tuleneb, et ta võttis mapi ja pöördus Kata Harriku poole, kuid mapiga K. Harriku löömist või löömise üritamist ei olnud. Kohtul ei ole alust kannatanu ütlustes kahelda. Nii P. S. kui ka I. L. ütlustest tuleneb, et nii enne kui ka pärast löömist käitus Kata Harrik väga bravuurikalt. Kohtu hinnangul saab öelda, et süüdistatava käitumine oli provotseeriv ja ülbe. Kohus on seisukohal, et arvestades süüdistatava teoeelset ja –järgset käitumist, siis puudub igasugune alus kahelda kannatanu ütlustes. Samas Kata Harrikul on ilmselge motiiv väita, et ta tegutses hädakaitses, vältimaks kriminaalvastutust. Samuti ei saa kohtu hinnangul pidada mapiga löömise osas usaldusväärseks T.-S. M. ütlusi. Nimelt 24.01.2017.a sündmuskohal viibis tunnistaja koos süüdistatavaga. Ka kohtus kinnitas tunnistaja, et tunneb Kata Harrikut. Seetõttu on ilmselt T.S. M. väide mapiga löömise kohta kantud motiivist vähendada enda tuttava K. Harriku süüd antud löömise osas. Kannatanu on selgitanud, et ta pöördus mapp käes Kata Harriku poole. Kohtu hinnangul selline mapp käes isiku poole pööramine ei saa mitte kuidagi tekitada õigust hädakaitseks, samuti ei saanud selline liigutus kohtu hinnangul süüdistataval tekitada ka ekslikku ettekujutust hädakaitsest. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades (RKKK 3-1-1-128-06, p 9). Kohus on seisukohal, et antud juhul viitavad süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine selgelt tahtlikule tegevusele ega kinnitada väiteid hädakaitsest. Samuti kinnitab sellist seisukohta ka asjaolu, et kannatanu sõnul pööras ta süüdistatava poole alles pärast seda, kui süüdistatav oli talle 6 1-18-7833 ühe korra öelnud, et ta teda jalaga lööb. Seega leiab kohus, et süüdistatav oli juba enne seda, kui kannatanu tema poole pööras, kavandanud teoplaani kannatanut jalaga lüüa. Arvestades süüdistatava teoeelselt ja –järgset käitumist, samuti seda, et enne kui kannatanu süüdistatava poole ennast pöörata jõudis, oli süüdistatav juba ähvardanud kannatanut jalaga lüüa, puudub igasugune alus järeldada, et süüdistataval oleks olnud õigus teostada hädakaitset või oleks ta ekslikult hädakaitse õigust ette kujutanud. Kohus on seisukohal, et Kata Harrik pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega. K. Harrik pidi teadma või vähemalt möönma, et kannatanut jalaga näkku lüües põhjustab ta talle valu. Seega Kata Harrik vähemalt teadis ja tahtis või vähemalt möönas süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud täielikku tõendamist süüdistatava poolt talle
lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemine.
lg 1 - § 22 lg 3 Kata Harrikule oli esitatud süüdistus selles, et tema osutas tahtlikult füüsilist ja vaimset kaasabi H. H. poolt varalise kasu üleandmise vägivaldsele nõudmisele T. L.. Kata Harrik end kohtulikul uurimisel antud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Tema ütluste kohaselt sõitis ta 15.11.2016 a. mootorsõidukiga x koos H. H., A. M. ja A. L. Rapla maakonnas Vana-Vigala külas asuva Tehnika– ja Teeninduskooli juurde, kus H. H. kutsus sõidukisse T. L., kellega tal olevat olnud n.-ö. „üks asi lahendada“. Mingi hetk väljusid H. H. ja T. L. sõidukist ning asusid rääkima. Seejärel kutsuti ka K. Harrik välja. Väljunud sõidukist, haaras K. Harrik kannatanust kinni ning nõudis, et viimane annaks H. H. telefoni ning asjad. Samuti kirjeldas süüdistatav relva kasutamist H. H. poolt. Ühel hetkel lubas kannatanu ühiselamust 10 eurot tuua ning sel ajal, kui kannatanu oli ühiselamus, lahkuti. Süüdistatav väitis kohtus, et võttis kannatanust kinni ja nõudis asjade üleandmist vaid seetõttu, et soovis võimalikult kiiresti Vana-Vigalast lahkuda. Kannatanu T. L. ütluste kohaselt kohtus ta 15.11.2016.a Vana-Vigalas H. H. ning ta läks H. (H. H.) kutsumise peale sõidukisse, kus viibis teiste seas ka Kata Harrik. Mingil hetkel võttis H. H. välja relva ja sihtis sellega kannatanu suunas. Seejärel, lasi sõiduki peatada ning kutsus kannatanu välja, samuti kutsus ta sõidukist välja Kata Harriku. Sõidukist väljas hoidis K. Harrik kannatanust kinni ning nõudis temalt H. H. asjade üleandmist. Ühiselamu juures lasti relvast ka lasud õhku. Sel ajal kui kannatanult nõuti esemete üleandmist, tundis T. L. enda kinnitusel relva tõttu hirmu oma elu pärast. Kannatanu selgitas, et sel ajal, kui oldi autost väljas, ütles H. H. K. Harrikule, et viimane võtaks kannatanu taskust telefoni. Ühel hetkel läks kannatanu ühiselamust 10 eurot tooma, kuid sel ajal H. H., K. Harrik ja teised lahkusid. Politseiametnikust tunnistaja R. T. selgitas kohtus, et 15.11.2016.a oli väljakutse Vana-Vigalssse, sest seal oli olnud relvaga ähvardamine ning ähvardajad A. L. ja H. H. olid suundud sõiduautoga x Pärnu poole. Antud sõiduk peeti Pärnus kinni ning autos oli 4 isikut, nende hulgas ka Kata Harrik. Teine patrullpolitsenik E. K. märkas kõrvalistuja istme seljatoe taskus relva. Isikud toimetati jaoskonda ning auto ja relv fotografeeriti. Auto välimus ja autost leitud relv on fikseeritud fototabeli (t.l 83-84) ning asitõendi vaatlusprotokolliga (t.l 85-88). Tunnistaja A. M. selgitas kohtus, et 15.11.2016.a läks ta koos A., H. ja Kataga Vana-Vigalasse, kuna H. oli seal mingi vana võlg ning ta läks lihtsalt kaasa. Vana-Vigalas kohtuti T. L., kes istus ka He. H. kutse peale autosse, kus H. H. rääkis T. L. võlast. Kuna H. H. raha ei saanud, siis küsis ta T. L. võla katteks telefoni. Tunnistaja kinnitusel sihtis H. H. kannatanut ka relvaga. Osa vestlusest toimus ka autost väljas, kus käis korraks ka Kata Harrik, kuid tunnistaja kinnitusel ei näinud ta mis väljas toimus ja mida Kata Harrik tegi. Kui kannatanu läks ühiselamusse, siis lahkuti. Tunnistaja E. H. keeldus kohtus ütlusi andmast. Sellest tulenevalt taotles prokurör KrMS § 291 lg 3 alusel tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul täidetud KrMS § 291 lg 3 sätestatud eeldused varasemate ütluste avaldamiseks. Kohus on seisukohal, et ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi 7 1-18-7833 usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool (prokurör) on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväited. Tunnistaja E. H. on kohtueelses menetluses selgitanud, et Kata Harrik rääkis talle, et ta läks tuttavatega Vana-Vigalasse kaasa. Tunnistaja ütluste kohaselt oli Vana-Vigalas toimunud mingi võla nõudmine ning kuna see olevat pikale veninud, siis Kata Harrik läinud autost välja ja tõuganud ühte noormeest, et asi kiiremini laheneks. Tunnistaja H. H. keeldus kohtus ütlusi andmast. Sellest tulenevalt taotles prokurör tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul täidetud KrMS § 291 lg 3 sätestatud eeldused varasemate ütluste avaldamiseks. Kohus on seisukohal, et ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool (prokurör) on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväited. Tunnistaja H. H. on kohtueelses menetluses üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas 15.11.2016.a mindi koos A. M., Kata Harriku ja A. L. Vana-Vigalasse. Ühel hetkel kohtuti T. L., kellel käskis tunnistaja autosse istuda. Tunnistaja kinnitas, et näitas kannatanule autos relva ja ütles kannatanule, et kui viimane talle raha ei anna, siis laseb talle kuuli põlve. Kuna kannatanul raha ei olnud, siis nõudis tunnistaja raha asemel telefoni ja e-sigaretti. Ühel hetkel jäeti auto seisma ja väljuti. Autost tuli välja ka Kata Harrik, kes võttis kannatanust kinni ja ütles, et kannatanu annaks H. H. esemed üle, kuna tal ei ole aega oodata. Seejärel otsis H. H. kannatanu taskud läbi, misjärel Kata Harrik laskis kannatanu lahti ja läks tagasi autosse. Tunnistaja kinnitusel ütles K. Harrik ka kannatanule, et kui kannatanu H. H. asju ei anna, siis ta lööb kannatanut. Tunnistaja kinnitas autost väljas relvast õhku laskmist. Ühel hetkel lubas kannatanu ühiselamust raha tooma minna ning sel ajal kui kannatanu oli ühiselamus, lahkuti. H. H. on tema poolt kirjeldatud teos ka Pärnu Maakohtu 14.06.2017.a otsusega
Eelpoolviidatud kohtus uuritud tõenditest järeldub üheselt, et 15.11.2016.a sõitsid Kata Harrik, A. L., H. H. ja A. M. Vana-Vigalasse, kus kohtuti T. L.. H. H. käskis T. L. istuda autosse. Autos viibimise ajal nõudis H. H. T. L. raha, sihtides samal ajal T. L. relvagaga ning ähvardades nõude mittetäitmisel T. L. põlve tulistada. Kirjeldatud nägi pealt ka autos viibinud Kata Harrik. Ühel hetkel käskis H. H. T. L. autost väljuda. Samuti väljus autost Kata Harrik, kes võttis T. L. kinni ja nõudis asjade üleandmist H. H. ning nõude mittetäitmisel lubas T. L. lüüa. Samal ajal H. H. sihtis T. L. relvaga, lastes relvast ka lasud õhku. K. Harrik hoidis T. L. kinni ning samal ajal otsis H. H. T. L. taskud läbi. Ühel hetkel lubas T. L. tuua ühiselamust 10 eurot. Raha tooma minemise ajal K. Harrik, H. H., A. L. ja A. M. lahkusid Vana-Vigalast ning isikud peeti Pärnus kinni. T. L. kinnitusel tundis ta reaalset hirmu oma elu pärast, kuna teda sihiti relvaga ning H. H. oli ähvardanud teda ka tulistada. Kohtu hinnangul on eelpooltoodule tuginedes käesoleval juhul kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud, et H. H. nõudis relva ähvardusel T.L. varalise kasu üleandmist, kusjuures relvast tulistati ka õhku. Samuti lubas H. H. tulistada kannatanut põlve. T. L. tundis oma elu pärast reaalset hirmu. Varalise kasu üleandmise nõudmise käigus võttis Kata Harrik T. L. kinni ja ütles, et viimane annaks asjad üle, ähvardades nõude mittetäitmisel kannatanut lüüa. Kuna 15.11.2016.a juhtumi käigus kasutati relva, sh ähvardati kannatanule põlve lasta ning lasti ka õhku, siis kohtu hinnangul oli kannatanul igati põhjendatud karta oma elu pärast ning arvata, et nõudmiste mitte täitmise korral võidakse teda ka tulistada. Kannatanu kartuse reaalsust kinnitab ka näiteks asjaolu, et relvast lasti õhku ehk näidati valmidust ka reaalselt relva kasutada. Samas tuleb hinnata ka, kas ähvardamine paistis veenev ka keskmisele mõistlikule inimesele. Olukorras, kus kasutatakse relvaga ähvardamist, tunduks esitatud ähvardus reaalne igale keskmisele mõistlikule inimesele. 8 1-18-7833 Kohus leiab, et käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et kannatanu pidas süüdistatava käitumise tõttu oma tervist/elu ohustatuks. Süüdistatav tekitas oma käitumisega kannatanus hirmutunde. Teise isiku ähvardamine on kvalifitseeritav
Ähvarduse reaalsust ei vähenda asjaolu, et kas antud juhul kasutatud relvaga oli võimalik ka tegelikult inimesele kahju tekitada või mitte. Nimelt asitõendi vaatlusprotokolliga (t.l 85-88) on kindlaks tehtud, et antud juhul oli tegemist õhkrelvaga. Kannatanu ei saanud ega pidanudki kuidagi teadma, et tema ähvardamiseks kasutati õhkrelva. Välimuselt meenutab antud relv täiesti tulirelva. Välisel vaatlusel on õhkrelva tulirelvast keskmisel inimesel äärmiselt keeruline eristada. Antud juhul oli tegemist olukorraga, kus isikut sihiti relvaga ning sellises olukorras oleks igale keskmisele mõistlikule inimesele tundunud ähvardus reaalne. Keskmine mõistlik inimene ei oleks hakanud analüüsima seda, kas kasutatakse õhk- või tulirelva ning milline võib olla relvaga tekitatav võimalik kahju. Eelnevaga on kohtu hinnangul antud kriminaalasjas leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et T. L. nõuti varalise kasu (raha/esemed) üleandmist vägivalda kasutades ehk ähvardades. Selle käigus võttis K. Harrik T. L. kinni ning käskis esemed üle anda. Seega on tegemist
Samuti on T. L. poolt väljapressimise toime panemine leidnud tuvastamist Pärnu Maakohtu 14.06.2017.a otsusega nr 1-17-3036. Antud juhul heidetakse K. Harrikule ette väljapressimisele kaasaaitamist.
lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kaasaaitamine on teise isiku õigusvastase teo toetamine ehk soodustamine. Erinevalt kihutamisest on kaasaaitamine kergem osavõtuvorm (
lg 5), sest täideviijal on teotahtlus juba olemas, ka ei tarvitse kaasaaitamistegu olla põhiteoga kuigi tugevas põhjuslikus seoses. Erinevus kaastäideviimisest seisneb selles, et kaasaaitaja ei valitse tegu, ta üksnes toetab võõrast tegu. Üheks kaasaaitamise võimaluseks on füüsiline kaasabi, mis kujutab endast täideviija tegevuse positiivset mõjutamist – nt eeltingimuste loomine, takistuse kõrvaldamine, valvamine jms, aga ka füüsiline tegu, mis seisneb vägivallakuriteo korral kannatanu lahkumise takistamises vms.1 Kohtus uuritud tõenditest nähtub, et K. Harrik oli teadlik, et H. H. nõuab T. L. varalise kasu üleandmist. K. Harrikul oli täielik ülevaade toimuvast ehk ta oli täielikult teadlik sellest, mis H. H. teeb. Ühel hetkel väljapressimise käigus kutsus H. H. K. Harriku autost välja. K. Harrik väljus autost ning võttis H. H. füüsiliselt kinni, nõudes esemete üleandmist ning nõude mittetäitmisel lubas lüüa. Kohtu hinnangul K. Harrik eelkirjeldatuga (kannatanust kinni võtmine ja esemete nõudmine) mõjutas H. H. ehk täideviija tegevust positiivselt, võimendades esitatud nõuet. Kohus on seisukohal, et K. Harrik oma tegevusega aitas kaasa H. H. poolt väljapressimise toimepanemisele, osutades füüsilist kaasabi kannatanule nõude esitamisel. Juhul, kui K. Harrik ei oleks füüsilist kaasabi H. H. teole osutanud, siis ei oleks väljapressimine toimunud viisil aset leidnud, nt ei oleks kannatanut kinni hoitud vms. Kohus leiab, et eelkirjeldatud Kata Harriku käitumine vastab
Kohus on seisukohal, et K. Harrik osutas väljapressimisele füüsilist kaasabi vähemalt otsese tahtlusega. K. Harrik kinnitas kohtus, et väljus autost ja hoidis T. L. kinni, nõudes esemete üleandmist, vaid seetõttu, et soovis võimalikult kiiresti Vana-Vigalast lahkuda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema teo eesmärk. Voluntatiivse elemendi aspektist võib isik otsese tahtluse puhul oma teo tagajärgi soovida, kuid ka nendesse ükskõikselt suhtuda, nende saabumisega leppides. Voluntatiivse elemendi definitoorsus on otsese tahtluse puhul selgitatav sellega, et kui isik midagi täiesti kindlasti teab, kuid ähvardava tagajärje ärahoidmiseks sellest hoolimata midagi ette ei võta, siis paratamatult ta ka tahab seda. Seega otsese tahtlusega on tegemist siis, kui isik püüab saavutada põhitagajärge, millega on kindlasti seotud ka kõrvaltagajärg.2 1 2 Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Juura 2015.a, lk 82 Sealsamas, lk 47-48 9 1-18-7833 Kohtulikul uurimisel kinnitas süüdistatav, et ta võttis H. H. kinni ja nõudis esemete üleandmist seetõttu, et ta soovis võimalikult kiiresti Vana-Vigalast lahkuda. Ka T. L. selgitas kohtus, et tema arvates tegutses K. Harrik seetõttu, et soovis võimalikult kiiresti lahkuda. Viidatust järeldub, et süüdistatava põhitagajärg ehk eesmärk oli Vana-Vigalast lahkumine. Samas hinnates 15.11.2016.a sündmuste käiku, siis oli lahkumise saavutamise vältimatuks eelduseks see, et H. H. ja T. L. vaheline intsident lõppeks. Juhtunu lõpetamiseks aga K. Harrik võttiski kannatanust kinni ning nõudis esemete üleandmist. Seega K. Harrik oli teadlik, et oma eesmärgi saavutamiseks (lahkumine) peab lõppema intsident T. L.. Selle saavutamiseks aga alluski K. Harrik H. H. kutsele autost väljuda ning võttis kannatanust kinni ja nõudis esemete üleandmist. Arvestades kohtulikul uurimisel tuvastatud sündmuste käiku, sai K. Harrik aru, et H. H. nõuab kannatanult ähvarduste saatel esemete ja raha üleandmist, kiirendamaks sündmuste käiku ja saavutamaks lahkumist Vana-Vigalast, otsustas K. Harrik H. H. tegevusele osutada füüsilist kaasabi, üritades kannatanust kinni võttes ja esemete üleandmist nõudes H. H. soovi täita. Seega kohtu hinnangul oli antud juhul põhitagajärjega (lahkumine) vältimatult seotud ka kõrvaltagajärg (väljapressimine) ehk süüdistatav on antud teo toime pannud vähemalt otsese tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas kriminaalasjas on leidnud täielikku tõendamist Kata Harriku poolt talle
lg 1 - § 22 lg 3 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemine.
lg 1 p 1 Kata Harrikule ja Sirli Kohvile heidetakse ette, et 17.02.2018.a kell 04.30 tungisid nad avalikus kohas ööklubis Vaarikas kallale H. P.. K. Harrik lõi H. P. käega peapiirkonda. Sirli Kohv tiris H. P. juustest ning K. Harrik lõi pikali maas olevat H. P. vähemalt neljal korral jalaga. Oma tegevusega häirisid süüdistatavad ööklubis viibinud külastajate ja asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja ohustasid turvatunnet. Kannatanu H. P. väitis kohtus, et ta oli J. M. ööklubis ning lahkuma hakates mind kellelegi pihta. Selle peale tuldi küsima, et „mis su probleem on“. Seejärel tõugati J. M., millele järgnes K. Harriku löök H. P. näo piirkonda. Seejärel tõmbas S. Kohv kannatanut jõuliselt juustest ning kannatanu ja S. Kohv rüselesid põrandal. Sel ajal kui toimus rüselus põrandal lõi Kata Harrik kannatanut jalaga pea piirkonda. Ühel hetkel ööklubi töötajad suutsid kakluse lahutada. Kannatanu sõnul oli tal pärast nägu marraskil ja paistes ning pea ja juuste piirkond valutas Süüdistatav Sirli Kohv väitis kohtus, et 17.02.2018.a läks ta koos K. Harrikuga ööklubisse Vaarikas. Ööklubis tekkis konflikt H. P., kes tõmbas S. Kohvi juustest, kui ta püüdis K. Harriku ja H. P. konfliktile vahele minna. S. Kohv ja H. P. kukkusid ning enesekaitseks tiris ka S. Kohv H. P. juustest. Kakluse lahutasid ööklubi töötajad. S. Kohvi sõnul ta ei näinud, mis K. Harrik sel ajal tegi, kui ta ise H. P. rüseles. Süüdistatav Kata Harrik selgitas kohtus, et ööklubis sai intsident alguse sellest, et talle mindi pihta ning kuna ta on äkiline, siis ta ägestus selle peale. Kui K. Harrik hakkas H. P. lööma, siis tuli S. Kohv, kellel H. P. võttis juustest kinni. H. P. ja S. Kohv kukkusid pikali. Ühel hetkel tulid ööklubi turvatöötajad, kes kakluse lahutasid. K. Harriku sõnul sel ajal kui H. P. ja S. Kohv rüselesid, hoiti teda kinni. K. Harriku kinnitusel ta H. P. ei puutunud. Samuti eitas K. Harrik H. P. jalaga löömist. Seega ühelt poolt väidab kannatanu, et esimesena ründasid teda süüdistatavad, samas süüdistatavad väidavad jälle, et nad tegutsesid enesekaitseks ning K. Harriku sõnul ta H. P. puutunud ei ole. Ilmselgelt on kummalgi osapoole motiiv süüdistada teist osapoolt. Kannatanu motiiviks on ilmselgelt vähendada oma osalust antud episoodis ning süüdistatavate eesmärgiks on ilmselgelt soov vältida kriminaalvastutust. Käesoleval juhul esineb vastuolu süüdistatavate ja kannatanu seisukohtades, mistõttu tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi saab pidada usutavamaks ning kuidas haakuvad süüdistatavate ja kannatanu seisukohad muude kriminaalasja menetluses kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. 10 1-18-7833 Tunnistaja J. M. selgitas kohtus, et 17.02.2018.a oli ta koos H. P. ööklubis Vaarikas. Lahkudes riivas H. P. kedagi. Selle peale tulid nende juurde kaks tüdrukut - S. Kohv ja K. Harrik. S. Kohv võttis H. P. juustest kinni ning K. Harrik tunnistajal, kuid tunnistaja sai kähku lahti ja valu ta ei tundnud. Järgmisena nägi tunnistaja, et S. Kohv ja H. P. olid pikali ja rüselesid, H. P. oli S. Kohvi peal. K. Harrik lõi H. P. ka jalaga, kui H. P. ja S. Kohv rüselesid. Üks meesterahvas tõmbas ära K. Harriku ja siis tulid juba ööklubi turvatöötajad, kes lahutasid ka S. Kohvi ja H. P.. Ööklubi Vaarikas töötajast tunnistaja V. B. selgitas, et 17.02.2018.a nägi ta kuidas Sirli Kohv hoidis ühel neiul juustest kinni. Tunnistaja ei näinud, et isikud oleks pikali olnud. Ööklubi Vaarikas töötajast tunnistaja J. B. selgitas kohtus, et 17.02.2018.a nägi ta S. Kohvi ja K. Harrikut ööklubi Vaarikas. K. Harrik vaidles kellegagi ning S. Kohv üritas vahele minna ning seejärel hakkas kaklus. S. Kohv võttis teisel naisel juustest kinni ning proovis teda ka lüüa. Tunnistaja sõnul olid S. Kohv ja kannatanu püstises asendis. Seejärel püüdis tunnistaja S. Kohvi ja kannatanut lahutada. Tunnistaja ei näinud, mida K. Harrik tegi. Ööklubi Vaarikas töötajast tunnistaja R. B. selgitas kohtus, et 17.02.2018.a kutsuti ta kohale, kuid kaklust ennast tunnistaja ei näinud ning ta oli viimane, kes sündmuskohale jõudis. Ta nägi vaid, et üks naine tiris teist juustest. Tunnistaja ei näinud, et keegi oleks pikali maas olnud. Seega ööklubi töötajatest tunnistajate ütlustest tuleneb, et nad nägid, kuidas üks naine tiris teist juustest. Samas nad ei näinud, et keegi oleks pikali maas olnud. Kohtu hinnangul järeldub eelnevast, et isikulised tõendiallikad on käesoleval juhul omavahel äärmiselt vastuolulised. Kannatanu ja J. M. väidavad, et algatajateks olid süüdistatavad, süüdistatavad jälle väidavad vastupidi, et algatajaks oli H. P.. Samal ajal kui eelviidatud isikud räägivad, et S. Kohv ja H. P. kukkusid maha, siis ööklubi töötajatest tunnistajad väidavad, et isikud olid püsti. Kohtu hinnangul saab käesoleval juhul kõige usaldusväärsemaks tõendiks pidada ööklubi turvakaamerasalvestust (t.l 40-42). Antud salvestisele on jäädvustunud 17.02.2018.a ööklubis juhtunu. Samuti ei ole antud tõendiallikas kuidagi isikulistest asjaoludest mõjutatud, nt inimene aja möödudes võib asju unustada, neid rääkimisel moonutada vms, samas videosalvestisega seda juhtuda ei saa. Ööklubi turvakaamera videosalvestiselt nähtub järgmine sündmuste käik. J. M. ja H. P. juurde tulevad K. Harrik ja S. Kohv. Videost on mõistetav, et toimub äge vestlus. K. Harriku kehakeel on agressiivne ning S. Kohv püüab teda tagasi hoida, hoides K. Harrikut käest. Ühel hetkel K. Harrik eemaldub veidi H. P. ning seejärel tuleb tagasi ja lööb H. P. käega näo piirkonda. Selle peale S. Kohv püüab K. Harriku eemale viia, kuid see ei õnnestu ning neile läheneb kannatanu. K. Harrik tõstab jala ning kannatanu saab jalaga pihta. Sellele järgneb, et nii S. Kohv kui ka K. Harrik tõuklevad kannatanuga. S. Kohv ka ühel korral lööb kannatanut jalaga. Järgnevalt on näha, kuidas S. Kohv võtab H. P. juustest kinni ja sikutab. Sama teeb ka H. P.. Korraks on näha ka, kuidas S. Kohv võtab kinni ka J. M. juustest, kuid tunnistaja vabaneb kiirelt. K. Harrik samal ajal püüab S. Kohvi ja H. P. lahutada. Samas on videolt näha, et H. P. ja S. Kohv ei kuku päris maha, vaid H. P. jääb kuidagi selliselt pooleldi küürakil S. Kohvi kohale. Seejärel tulevad juba ööklubi töötajad, kes tüdrukud lahutavad. Kohus leiab, et tunnistajate, süüdistatavate ja kannatanu ütlused tuleb jätta tõendikogumist välja osas, mis ei haaku videosalvestiselt nähtuvaga. Samuti on igati loogiline, et antud juhul on isikute ütlused vastuolulised. Kannatanu ja tunnistaja J. M. motiiviks on ilmselgelt vähendada oma osalust antud episoodis ning süüdistatavate eesmärgiks on ilmselgelt soov vältida kriminaalvastutust. Samuti, nii süüdistatavad, kannatanu kui ka tunnistaja J. M. olid juhtunu ajal joobes, mis aga võib mõjutada mäletamast sündmuste käiku. Samuti ütluste andmise ajaks oli juhtunust möödunud juba umbes aasta ning aja möödudes ei pruugita juhtunut enam nii hästi mäletada. Samas kohtu hinnangul ööklubi töötajate ütlused on kooskõlas videosalvestiselt nähtuvaga. Ööklubi töötajatest tunnistajad ei näinud juhtunu algust, samas kinnitasid kõik, et nägid kuidas S. Kohv tiris 11 1-18-7833 H. P. juustest ning S. Kohv oli see, kes oli agressiivsem. Samuti haakuvad töötajate ütlused salvestisega selles osas, et keegi ei olnud pikali maas ning S. Kohvi ja H. P. rüseluse toimumise kohta saab öelda, et see toimus rohkem püsti kui pikali. Hinnates kõiki eelpool viidatud tõendeid kogumis ning võttes arvesse süüdistuses etteheidetut, leiab kohus, et käesoleval juhul on kohtulikul uurimisel leidnud tuvastamist järgmine. K. Harrikul tekib konflikt H. P. ja J. M., kuna kõndimisel riivati K. Harrikut.. Ühel hetkel K. Harrik lööb täiesti põhjendamatult H. P. käega peapiirkonda. S. Kohv püüab K. Harriku eemale viia, kuid see ebaõnnestub. Seejärel S. Kohv sikutab H. P. juustest. Järgnevalt ööklubi töötajad lahutavad tüdrukud. Süüdistusaktis heidetakse K. Harrikule ette ühe korra H. P. peapiirkonda löömist ning maas oleva H. P. löömist vähemalt neljal korral jalaga peapiirkonda. K. Harriku poolt H. P. löömine peapiirkonda on antud kriminaalasjas leidnud vastuvaidlematut tuvastamist. Näiteks nähtub nimetatud löök kahtlusteta videosalvestiselt. Samas kohtu hinnangul ei ole antud juhul tuvastamist leidnud, et K. Harrik oleks H. P. löönud jalaga ajal, mil nad S. Kohviga rüselesid. Kannatanu sõnul lõi K. Harrik teda jalaga pea piirkonda korduvalt ajal, mil ta rüseles S. Kohviga põrandal. Videosalvestiselt on küll näha, kuidas K. Harrik viibib S. Kohvi ja H. P. vahetusläheduses, kuid ei nähtu, et K. Harrik H. P. sel ajal jalaga lööks. Kohus on veendunud, et arvestades H. P. sellist pool küürakil asendit, oleks jalaga löömiseks kannatanu kirjeldatud viisil K. Harriku jalg pidanud tõusma põlvest kõrgemale. Selline löömine aga oleks videosalvestiselt nähtav või oleks vähemalt aimatav K. Harriku jala liikumine. Antud juhul seda aga videosalvestiselt näha ei ole. Samuti esimene ööklubi töötaja, kelleks oli V. B., jõuab kohale sellisel ajal, et kui K. Harrik oleks H. P. jalaga löönud, siis oleks tunnistaja seda löömist näinud. Samas tunnistaja on kohtus kirjeldanud vaid seda, et tüdrukud hoidsid üksteisel juustest kinni ning kellegi poolt jalaga löömise kohta ta ütlusi andnud ei ole. S. Kohvile heidetakse süüdistusaktis ette H. P. juustest sikutamist. Nimetatu on tuvastamist leidnud videosalvestisega, samuti on kõik tunnistajad kinnitanud, et S. Kohv sikutas H. P. juustest. Samuti süüdistatav ise tunnistas juustest sikutamist. Kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et pärast ööklubis juhtunut pöördus H. P. erakorralise meditsiini osakonda, kuna teda löödi klubis millegagi ning tal tuvastati muhk (t.l 43-44). Samuti diagnoositi peapõrutus (t.l 49). Samuti on H. P. 17.02.2018.a juhtunu vigastused fotografeeritud (t.l 50-52). Lisaks on tuvastatud, et juhtunu järgselt viibis H. P. haiguslehel (t.l 45-48). Kohus leiab, et H. P. tuvastatud muhku ei saa vältimatult seostada S. Kohvi ja K. Harriku käitumisega. Nimelt S. Kohv tiris kannatanut juustest, mille tüüpiliseks tagajärjeks ei ole muhu tekkimine vaid peavalu. K. Harrik lõi küll kannatanut näo piirkonda, kuid kohtu hinnangul on K. Harriku sooritatud löögi tagajärjeks tõenäolisemalt verevalum ehk sinikas, kui muhk. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul üheselt tuvastatav kuidas kannatanu muhu sai, samas nähtub videosalvestiselt, et kui ööklubi töötajad asuvad tüdrukuid lahutama, siis ühel hetkel vajub/kukub H. P. ukse piida suunas, samas on videolt võimatu tõsikindlast tuvastada, kas kannatanu kukkus peaga vastu ust/ukse piita või mitte, samas arvestades videosalvestiselt nähtuvat, oli peaga vasta ukse/ukse piita kukkumine võimalik. Kuigi muhku ei saa vältimatult seostada süüdistatavate tegevusega, on kohus siiski veendunud, et tuvastamist leidnud löömine ja juustest tirimine põhjustasid kannatanule valuaistingu tekkimine, samuti on tõenäoline, et kannatanul pärast näo- ja peapiirkond valutas. Isiku teo kvalifitseerimiseks
järgi on nõutav teo toimepanek avalikus kohas, selle tuvastamine, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti
lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24). Avaliku korra rikkumine on toime pandud vägivallaga (lg 1 p 1), kui selle käigus pannakse toime mõni 9. peatüki 2. jao 2. jaotises „Vägivallateod“ nimetatud süüteokoosseisule (
§-d 120-122) vastav tegu (RKKK 3-1-1-25-07; 3-1-1-10-08). Antud juhtum leidis aset avalikus kohas. Ööklubi vastab KorS § 54 kirjeldatud avaliku koha mõistele. Tuvastatud on teise isiku löömine ja juustest tirimine. Selline näopiirkonda löömine ja 12 1-18-7833 juustest tirimine tekitab ilmselgelt valuaistingu. Seega on käesoleval juhul leidnud aset kehaline väärkohtlemine, mis on kvalifitseeritav
S § 55 lg 1 p 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Lisaks toimus H. P. löömine ja juustest sikutamine avalikus kohas teiste isikute juuresolekul. Videosalvestiselt on näha, kuidas juhtunu häirib teisi klubis viibivaid külastajaid ning asjasse mittepuutuvaid isikuid. Külastajad kogunevad tüdrukute ümber, samuti üks külastaja filmib juhtunut, lisaks üks külastaja raputab pead, hoiab käsi pea juures ja lahkub. Kohtu hinnangul näitab kirjeldatu, et juhtunu häiris asjasse mittepuutuvaid isikuid. Eeltoodust tulenevalt vastab kohtu hinnangul S. Kohvi ja K. Harriku käitumine
Kata Harrik ja tema kaitsja asusid kohtus seisukohale, et süüdistatav tegutses antud situatsioonis enesekaitseks ehk hädakaitses. Käesolevas kriminaalasjas vaadeldud videosalvestiselt nähtub selgesti, kuidas K. Harrik lööb kannatanut täiesti põhjendamatult ja võiks isegi öelda, et ootamatult näo piirkonda. Nimelt vahetult enne löömist K. Harrik eemaldub veidi kannatanust ning seejärel tuleb kannatanu juurde tagasi ja lööb kannatanut. Videosalvestiselt on üheselt ja kahtlusteta näha, et hetkel kui K. Harrik lööb kannatanut ei ole tegemist
mõttes hädakaitsega, kuivõrd kannatanu poolt ei toimu süüdistatava suhtes mingit rünnet. Kannatanu ja süüdistatava vahel võis olla küll sõnelus või isegi kui kannatanu võis K. Harrikule öelda midagi ebameeldivat, ei tekkinud K. Harrikule hädakaitseseisundit. Samuti ei saa käesoleval juhul rääkida
mõttes eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus, s.o et süüdistatav kujutas endale ekslikult ette, et tegemist on hädakaitsega. Videosalvestiselt nähtub, et vahetult enne löömist K. Harrik isegi eemaldub veidi kannatanust, kuid seejärel tuleb kannatanu juurde tagasi ja lööb teda. Videost on selgelt näha, et juba enne löömist on K. Harriku kehakeel agressiivne, millest võib järeldada kavatsust rünnata, kuid kannatanu kehakeelset sellist järeldust mitte kuidagi teha ei saa. Tuginedes videosalvestiselt nähtuvale, on kohus veendunud, et süüdistataval ei saanud ka kuidagi tekkida ekslikku ettekujutust võimalikust ründest. Seega on tõendamata K. Harriku ja tema kaitsja väide tegutsemisest hädakaitses. Sirli Kohv ja tema kaitsja asusid kohtus seisukohale, et süüdistatav tegutses antud situatsioonis enesekaitseks ehk hädakaitses. Käesolevas kriminaalasjas vaadeldud videosalvestiselt nähtub selgesti, kuidas kannatanu küll läheneb S. Kohvil ja K. Harrikule, samas on kohus veendunud, et kannatanu lähenemine süüdistatavatele ei olnud selline, mis annaks aluse väiteks, et S. Kohv oli õigustatud tegutsema hädakaitses. Videosalvestiselt on üheselt ja kahtlusteta näha, et hetkel kui S. Kohv hakkab H. P. juustest sikutama ei ole tegemist
mõttes hädakaitsega, kuivõrd kannatanu poolt ei toimu süüdistatava suhtes rünnet. Videosalvestiselt on küll aimatav, et ka kannatanu käed liiguvad, kuid tegemist oli loomuliku reaktsiooniga vastuseks tema suhtes toimunud löömisele. Kohtu hinnangul ei olnud kannatanu käitumine mitte kuidagi selline, et saaks öelda, et S. Kohv oleks olnud õigustatud hädakaitses tegutsema. Samuti ei saa käesoleval juhul rääkida
mõttes eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus, s.o et süüdistatav kujutas endale ekslikult ette, et tegemist on hädakaitsega. Videosalvestiselt on üheselt näha, et kannatanu käitumine ei ole mitte kuidagi selline, mille põhjal saaks järeldada, et süüdistatav oleks saanud omale hädakaitse õigust ka ekslikult ette kujutada. Seega on tõendamata S. Kohvi ja tema kaitsja väide tegutsemisest hädakaitses. Subjektiivsest küljest eeldab
Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikus, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu
Kohus on seisukohal, et nii S. Kohvi kui ka K. Harriku poolt on avaliku korra raske rikkumise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistatavad pidid võimalikuks pidama, et sellise teiste isikute juuresolekul avalikus kohas toimuv löömine ja juustest tirimine võib rikkuda juures viibijate 13 1-18-7833 õigusrahu, kuid möönsid seda ning käitusid siiski vägivaldselt. Samas vägivalla teo teise isiku suhtes on süüdistatavad toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. Süüdistatavad pidid teadma või vähemalt möönma, et kannatanut lüües ja juustest tirides põhjustavad nad talle valu, st panevad toime vägivalla kasutamise. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesoleval juhul leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et K. Harrik ja S. Kohv on pannud toime
Süü ja karistus Kohus ei tuvastanud kriminaalasja menetlusega tegude õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Seega on süüvõimelised süüdistatavad Kata Harrik ja Sirli Kohv pannud toime seaduses sätestatud süüteokoosseisudele vastavad teod.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus kummagi süüdistatava puhul ei tuvastanud. Kata Harrik Kohus leiab, et Kata Harriku süüd
lg 1 ja § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemisel tuleb pidada keskmiseks või sellest veidi väiksemaks. Tegude asjaolud ei olnud kuidagi erakordsed vms, mis suurendaks või vähendaks isiku süüd. Tegemist oli tüüpiliste olukordadega, kus sedalaadi kuritegusid kiputakse toime panema. Samas K. Harriku poolt vägivalla kasutamine oli täiesti põhjendamatu. Teisalt tuleb aga ka arvestada sellega, et K. Harriku vägivalla kasutamine piirdus siiski vaid kahe löögiga ning ei toimunud korduvat löömist. Lisaks ei põhjustanud K. Harrik oma tegudega kannatanutele püsivaid vigastusi, vaid tegemist oli kergemat laadi kahjustustega. Kohus leiab, et K. Harriku süüd
lg 1 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava teo toimpanemisel tuleb hinnata väikseks. Erinevalt kihutamisest on kaasaaitamine kergem osavõtuvorm (
lg 5), sest täideviijal on teotahtlus juba olemas, ka ei tarvitse kaasaaitamistegu olla põhiteoga kuigi tugevas põhjuslikus seoses.3 Antud juhul piirdus K. Harriku poolt kaasaaitamine vaid kannatanust kinni võtmisega ning temalt ähvardades esemete üleandmise nõudmisega. Samuti oli K. Harriku kaasaitamistegu kantud eelkõige soovist lahkuda Vana-Vigalast, mitte otseselt kannatanu suhtes teadliku väljapressimise toime panemisest. Samas K. Harriku põhieesmärgi saavutamisega kaasnes vältimatult ka kõrvaltagajärg ehk T. L. suhtes väljapressimise toimepanemine. Õiguskirjanduses4 on märgitud, et kui süüdlasel puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks, tuleks selle mõistmisest hoiduda, kaaludes
-s ettenähtud vabadusekaotuse alternatiivide kohaldamise võimalikkust (§ 69-692, 73-74). Kohus leiab, et süüdistataval ilmselgelt puuduksid vahendid rahalise karistuse tasumiseks. Süüdistatava 2017.a keskmine päevasissetulek oli pärast kohustuslikke maha arvamisi -1.13 eurot (t.l 122-123). Käesoleva otsusega mõistetakse K. Harrikult välja ka kannatanute kasuks tsiviilhagid ning menetluskulud. Arvestades isiku sissetuleku suurust ning väljamõistetud tsiviilhagisid ja menetluskulusid, leiab kohus, et süüdistatav ei oleks võimeline rahalist karistust tasuma. Seega tuleb isikule karistuseks mõista vangistus. Kata Harrik on varasemalt kriminaalkorras karistamata (t.l 113-118). Seega ei ole ka kohtu hinnangul põhjendatud kohe esmakordselt reaalse vangistuse mõistmine, samuti ei ole toimepandud teod sellised, millega ilmtingimata esimesel korral peaks kaasnema reaalne vangistus. Samas leiab kohus, et katseaeg tuleb määrata kohustusega alluda käitumiskontrollile, sest antud juhul on leidnud tuvastamist süüdistatava poolt kolme kuriteo toime panemine seoses vägivalla kasutamisega. Seega 3 4 Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Juura 2015.a, lk 82. Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Juura 2015.a, lk 144. 14 1-18-7833 süüdistatava suhtumisse vägivalda vajaks muutmist. Kohtu hinnangul on kriminaalhooldusega võimalik teatud määral muuta ja kujundada isiku hoiakuid. Samuti aitab käitumiskontroll tagada kontrolli süüdimõistetu käitumise üle. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, siis tuleb Kata Harrik süüdi tunnistada
Kata Harrik tuleb süüdi tunnistada
Kata Harrik tuleb süüdi tunnistada
lg 1 p 1 järgi ning karistuseks mõista üks aasta ja kuus kuud vangistust.
lg 2 ja § 64 lg 1 alusel kergemad karistused lugeda kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõista üks aasta ja kuus kuud vangistust. Kohtu hinnangul ei ole teod ja nende asjaolud sellised, mistõttu oleks põhjendatud raskeima karistuse suurendamine.
lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 15.11 kuni 16.11.2016.a, s.o kaks päeva (t.l 103-111). Seega kandmisele kuulub üks aasta viis kuud ja 28 päeva vangistust. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha kohaselt peaks katseaeg olema pikem mõistetud vangistusest. Kohus leiab, et arvestades mõistetud karistuse pikkust, toime pandud tegusid ja nende asjaolusid, siis käesoleval juhul on kohaseks katseajaks kaks aastat vangistust. Seega
lg 1 ja 3 alusel jätta kandmata vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Kata Harrik ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning järgib
lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud elukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Lisaks leiab kohus, et K. Harrikut tuleb kohustada osalema sotsiaalprogrammis. Sotsiaalprogramm võimaldab muuta ja kujundada süüdistatava suhtumist vägivalda ja selle kasutamisse, samuti õppida paremini lahendama konfliktsituatsioone. Seega
Kohtu hinnangul on karistus proportsionaalne toime pandud tegude ulatuse ja iseloomuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kuriteod ja nende asjaolud sellised, mis õigustaks raskema või kergema karistuse mõistmist. Sirli Kohv Kohus leiab, et Sirli Kohvi süüd
lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemisel tuleb pidada keskmisest mõnevõrra väiksemaks. Antud teo asjaolud ei olnud kuidagi erakordsed vms, mis suurendaks või vähendaks isiku süüd. Tegemist oli tüüpilise olukorraga, kus sedalaadi kuritegu kiputakse toime panema. Samas S. Kohvi poolt vägivalla kasutamine oli täiesti põhjendamatu. Teisalt tuleb aga ka arvestada sellega, et S. Kohvi poolt vägivalla kasutamine oli lühiajaline. Kogu kuriteosündmus kestab vaid umbes ühe minuti. Lisaks ei põhjustanud S. Kohv oma tegudega kannatanule püsivaid vigastusi, vaid tegemist oli kergemat laadi kahjustustega. Õiguskirjanduses5 on märgitud, et kui süüdlasel puuduvad võimalused rahalise karistuse tasumiseks, tuleks selle mõistmisest hoiduda, kaaludes
-s ettenähtud vabadusekaotuse alternatiivide kohaldamise võimalikkust (§ 69-692, 73-74). Kohus leiab, et süüdistataval ilmselgelt puuduksid vahendid rahalise karistuse tasumiseks. Süüdistatava 2017.a keskmine päevasissetulek pärast kohustuslikke maha arvamisi oli -0.99 eurot (t.l 128-129). Käesoleva otsusega mõistetakse S. Kohvilt välja ka kannatanu kasuks tsiviilhagi ning menetluskulud. Arvestades isiku sissetuleku 5 Sealsamas 15 1-18-7833 suurust ning väljamõistetud tsiviilhagi ja menetluskulusid, leiab kohus, et süüdistatav ei oleks võimeline rahalist karistust tasuma. Seega tuleb isikule karistuseks mõista vangistus. S. Kohv on varasemalt kriminaalkorras karistamata (t.l 124-127), mistõttu on tegemist isiku esimese kuriteoga. Seega ei ole ka kohtu hinnangul põhjendatud kohe esmakordselt reaalse vangistuse mõistmine, samuti ei ole toimepandud tegu selline, millega ilmtingimata esimesel korral peaks kaasnema reaalne vangistus. Samas leiab kohus, et katseaeg tuleb määrata kohustusega alluda käitumiskontrollile, sest antud juhul on leidnud tuvastamist süüdistatava poolt põhjendamatu vägivalla kasutamine. Seega kohtu hinnangul süüdistatava suhtumist vägivalda vajaks muutmist. Kohtu hinnangul on kriminaalhooldusega võimalik teatud määral muuta ja kujundada isiku hoiakuid. Samuti aitab käitumiskontroll tagada kontrolli süüdimõistetu käitumise üle. Kohus leiab, et võttes arvesse isiku süü suurust, rikkumise raskust ning teisi kuriteo asjaolusid, siis tuleb Sirli Kohv süüdi tunnistada
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha kohaselt peaks katseaeg olema pikem mõistetud vangistusest. Kohus leiab, et arvestades mõistetud karistuse pikkust, toime pandud tegu ja selle asjaolusid, siis käesoleval juhul on kohaseks katseajaks üks aasta ja kuus kuud vangistust. Seega tuleb
lg 1 ja 3 alusel jätta vangistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui Sirli Kohv ei pane ühe aasta ja kuue kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning järgib
lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas, milleks on ankeetandmetes märgitud elukoht; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Lisaks leiab kohus, et S. Kohvi tuleb kohustada osalema sotsiaalprogrammis. Sotsiaalprogramm võimaldab muuta ja kujundada süüdistatava suhtumist vägivalda ja selle kasutamisse, samuti õppida paremini lahendama konfliktsituatsioone. Seega
Kohtu hinnangul on karistus proportsionaalne toime pandud teo ulatuse ja iseloomuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kuritegu ja selle asjaolud sellised, mis õigustaks raskema või kergema karistuse mõistmist. Menetluskulud
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna süüdistatavad mõistetakse toime pandud kuritegudes süüdi, siis kohustuvad nad hüvitama ka menetluskulud vastavalt § 180 lg-le 1. Sirli Kohvile riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu on 250 (t.l 131-134)+550 ( t.l 160-162)=800 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajalike tasu ja kuludega. Arvestades kriminaalasja, ei ole tegemist põhjendamatult suure tasu ja kuludega. Seega kuulub KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel S. Kohvilt väljamõistmisele 800 eurot.
lg 1 p 1 sätestatud kuritegu on tulenevalt
MS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 tuleb Sirli Kohvilt välja mõista sundraha 810 eurot. Seega Sirli Kohvilt kuulub välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 800+810=1610 eurot. Kata Harrikule riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu on 240 (t.l 28-29)+210 (t.l 135-136)+48 (t.l 137)+48 (t.l 138)+86.64 (t.l 139)+510 (t.l 157-159)=1142.64. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajalike tasu ja kuludega. Arvestades kriminaalasja, ei ole tegemist põhjendamatult suure tasu ja kuludega. Seega kuulub KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel K. Harrikult väljamõistmisele 1142.64 eurot. 16 1-18-7833
lg 1 p 1, § 121 lg 1 ja § 214 lg 1 - § 22 lg 3 sätestatud kuriteod on tulenevalt
MS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 tuleb Kata Harrikult välja mõista sundraha 810 eurot. Seega Kata Harrikult kuulub välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 1142.64+810=1952.64 eurot. Tõkend Süüdistatavate suhtes tõkendeid kohaldatud ei ole. Asitõendid DVD-plaat – KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde. Tsiviilhagid P. S. tsiviilhagi P. S. on esitanud tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks summas 309.54 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 700 eurot. 31.01.2019.a toimunud kohtuistungil P. S. loobus hagist mittevaralise kahju hüvitise osas. Seega TsMS § 429 lähtudes tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas võtta vastu hagist loobumine ning lõpetada mittevaralise kahju osas menetlus. Varalise kahju hüvitamist taotleb kannatanu seoses arsti visiidiga ning prillide maksumuse ja remondi hüvitamisega. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kohus leiab, et varaline kahju visiiditasu osas on tõendatud. Patsiendikaardist nr 17/03361 (t.l 5355) nähtub, et 24.01.2017.a on P. S. pöördunud erakorralise meditsiiniosakonda seoses tööl saadud jalalöögiga näkku. Visiidi eest tasus P. S. 5 eurot (t.l 56). Visiit oli põhjustatud sellest, et K. Harrik lõi P. S. jalaga näkku. Juhul, kui K. Harrik ei oleks P. S. löönud, siis ei oleks kannatanul olnud vaja haiglasse pöörduda ning visiiditasu kulu ei oleks tekkinud. Seega nimetatud osas kuulub varalise kahju nõue rahuldamisele. Lisaks taotleb kannatanu varalise kahju hüvitamist seoses prillide lõhkumisega kogusummas 304.54 eurot. Nimetatud osas on tõendina esitatud 12.11.2014.a prillide arve summas 288.64 eurot ning 25.01.2017.a arve sunnas 15.90 eurot. VÕS § 132 lg 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et K. Harrik lõi P. S. 24.01.2017.a. Samuti on kriminaalasjas kindlaks tehtud, et löögi tagajärjel olid P. S. prillide raam kõver (t.l 61), kuid klaasid olid terved. Seega 24.01.2017.a intsidendi käigus sai kahjustada P. S. prillide raam. Kohtule on esitatud 25.01.2017.a arve (t.l 57), mille kohaselt on korrigeeritud deformeerunud prilliraami ning ostetud kaks ninapatja. Nimetatud arvest järeldub kohtu hinnangul, et järgmisel päeval pärast 24.01.2017.a on kannatanu viinud kahjustada saanud prillid parandusse ning need on ära parandatud, st kõver raam korrigeeritud ning vahetatud ninapadjad. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et pärast prillide parandamist eelviidatud viisil oleks prillidel veel esinenud puudusi, mida enne 24.01.2017.a juhtunut ei olnud. P. . küll väitis kohtus, et ostis uued prillid, kuid kohtule selle kohta mitte ühtegi tõendit esitatud ei ole. Käesoleval juhul on kohtu hinnangul tõendatud, et 12.11.2014.a ostetud prillid (t.l 58) said 24.01.2017.a juhtunu käigus kannatada, kuid 25.01.2017.a need prillid parandati. Puuduvad igasugused viited ja tõendid sellele, 17 1-18-7833 et pärast parandamist oleks prillidel esinenud veel mingeid puudusi, mida enne 24.01.2017.a juhtunut ei olnud ja mille tõttu oleks kannatanu pidanud ostma uued prillid. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et käesoleval juhul on tõendatud ja põhjendatud varalise kahju hüvitamise seoses prillide kahjustamisega summas 15.90 eurot. Ülejäänud osas on esitatud varalise kahju nõue tõendamata. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks P. S. varalise kahju nõuet summas (5+15.90)= 20.90 eurot. Lähtudes eeltoodust, rahuldada osaliselt P. S. varalise kahju nõue ning välja mõista KrMS § 310 lg 1, VÕS § 127, 128, § 130, § 132, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel Kata Harrikult 20.90 eurot P. S. kasuks. Ülejäänud osas jätta varalise kahju nõue rahuldamata. H. P. tsiviilhagi H. P. on esitanud tsiviilhagi varalise kahju osas summas 600 eurot ning mittevaralise kahju osas 1950 eurot.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.