← Eesti

2-18-661/20

Obsah (16)§ 657§ 442§ 652§ 654§ 230§ 231§ 232§ 436§ 207§ 171§ 174§ 176§ 175§ 445§ 177§ 178

Tsiviilasi nr: 2-18-661 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-661 Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2019, Tallinn Kohtukooss

) § 22 lg˗le 1 tuginedes, et hageja esitas täiturile sõiduki arestist vabastamise avalduse ning hagi kohtule õigeaegselt. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et sõiduk kuulus hetkel, kui täitur sellele keelumärke seadis (

  1. märtsil 2017) ja arestimise hetkel (
  2. aprillil 2017) hagejale. Sõiduk oli väljanõudmise hetkel hageja valduses. Seega pidi maakohus tuvastama, kas hageja ja kostja II olid arestimise hetkeks kokku leppinud, et asja omandiõigus läheb hagejale üle. Maakohus nõustus hagejaga selles, et sõiduki omandiõiguse üleminekuks ei pidanud hageja sõiduki omanikku liiklusregistris muutma. Samas oleks registrikanne tõendanud, et omandiõigus on hagejale üle läinud. Käesoleval juhul sellist registrikannet tehtud ei ole. Kohus märkis, et sõiduki müügilepingus puudub ostuhinna tasumise kinnitus ja hageja ei esitanud ka muid tõendeid, mis kinnitaksid ostuhinna tasumist. Seetõttu leidis maakohus, et 4

(9)Tsiviilasi nr: 2-18-661 sõiduki hageja omandisse üleminek on tõendamata. Sõiduki müügikuulutus ja hageja allkirjastatud raamatupidamisaruanne ei tõenda sõiduki hagejale kuulumist. Hageja esitatud müügikuulutusest ei nähtu sõiduki omanik ning raamatupidamislikust aruandest ei nähtu selle koostamise aeg. Aruanne on allkirjastamata. Asja lahendamisel ei omanud kohtu hinnangul tähtsust teise tsiviilasja protokollid ega teistes täiteasjades esitatud dokumendid, kuna praeguse vaidluse lahendamisel ei ole hageja praktikal müügilepingute sõlmimisel või arestist vabastamise avalduste esitamisel tähtsust. Oluline on sõiduki omandiõiguse ülemineku kokkuleppe olemasolu käesolevas asjas. Kuna hageja omandiõigus sõiduki üle ei leidnud tõendamist, siis oli täituri poolt sõiduki arestimine kohtu hinnangul õiguspärane ning hagi rahuldamiseks puudus alus. APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
  1. Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja palub vastu võtta tõendi, milles kostja II kinnitab, et müüs
  2. septembril 2016 sõiduki hagejale. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sõiduki omandiõigus ei olnud arestimise hetkeks hagejale üle läinud. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega. Sõiduk oli antud hageja valdusesse, pooled olid lepingu allkirjastanud ning müüja andis sõiduki dokumendid hagejale üle. Seega on omandiõigus samuti hagejale üle läinud ja ei ole tõendatud, et kostja II ei saanud sõiduki eest raha. Kostja II ei ole hagile vastu vaielnud, tal ei ole vastuväiteid või pretensioone. Asjaolu, et lepingus puudub müüja kinnitus raha kättesaamise kohta, ei tähenda, et sõiduki eest on tasu maksmata. Kohus nõustus hagejaga, et leping võib olla sõlmitud vabas vormis, aga järeldustes leidis, et tõendada tuleb, et kostja II sai raha kätte. Seetõttu esitab hageja koos apellatsioonkaebusega tõendina müüja kinnituse raha kättesaamise kohta ning palub kohtul selle vastu võtta.
  3. Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
  4. Kostja II ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

9.

§ 442

lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. 9.1. Hageja on taotlenud apellatsioonkaebuses kostja II (müüja) kirjaliku kinnituse vastuvõtmist, milles kostja II kinnitab, et müüs hagejale sõiduki ja on ostuhinna 1100 eurot sularahas kätte saanud. Hageja soovib esitatud dokumendiga tõendada sõiduki müügi toimumist hagis märgitud kuupäeval, samuti ostuhinna tasumist ja omandiõiguse üleminekut. Tõendit ei saanud 5

(9)Tsiviilasi nr: 2-18-661 hageja esitada varem, kuna maakohus ei selgitanud, et asja lahendamise seisukohalt on oluline see, kas hageja tõendab ostuhinna tasumise fakti või mitte. Hagejale oli üllatuseks, et kohus jättis hagi rahuldamata üksnes põhjusel, et hageja ei olnud tõendanud sõiduki eest tasumist. 9.
  1. Kostja I vaidleb
  2. novembril 2018 esitatud vastuses eelnimetatud tõendi vastuvõtmisele vastu. 9.
  3. Kolleegium leiab, et hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud tõendi vastuvõtmise taotluse rahuldamiseks puudub alus. Tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652lg-s 3 sätestatud alustel.

Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (

§ 652lg 5).

Kolleegiumi hinnangul ei esine käesoleval juhul

§-s 652 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul hageja poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendi vastu võtta ja sellega asja lahendamisel arvestada. Sõiduki ostuhinna tasumise tõendamise olulisust pidi hageja mõistma juba maakohtu menetluses ning maakohtu poolt otsuses esitatud seisukohad ei saanud hagejale tulla üllatusena. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja I juba esimeses,

  1. veebruaril 2018 esitatud hagivastuses (tl-d 36–38) korduvalt tuginenud vastuväitele, et hageja ei ole tõendanud sõiduki eest tasumist. Kostja I ei ole hiljem menetluses sellest vastuväitest loobunud. Samuti on maakohus
  2. mail 2018 toimunud eelistungil selgitanud hagejale sõiduki eest tasumise (kui asjaolu) tõendamise vajadust (tl 57 pöördel) ning hageja on seejärel koos
  3. mai 2018 menetlusdokumendiga ostuhinna tasumise tõendamiseks ka tõendeid esitanud. Eelmärgitut arvestades ei saa kolleegium nõustuda apellatsioonkaebuses uue tõendi esitamise lubatavuse kohta esitatud põhjendustega (

§ 652lg 4) 9.4.

10. Kuna kõnealune tõend on esitatud elektrooniliselt, siis selle tagastamist hagejale ei toimu. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebuste väidetele. 10.1. Hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsust põhjalikult põhjendanud ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. 6

(9)Tsiviilasi nr: 2-18-661 10.2.

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet ei ole vaja tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks (

§ 231lg 2 esimene lause).

Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse (

§ 231

lg 2 teine lause).

§ 231

lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Omaksvõtt

§ 231

lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-173-09, p 13). Asja materjalid ei toeta hageja väidet, nagu polnuks pooltel maakohtu menetluses vaidlust selle üle, et hageja on kostjale II sõiduki ostuhinna tasunud. Nagu kolleegium juba eespool märkis, on kostja I sõiduki eest tasumise tõendatusele läbivalt vastu vaielnud. Asjaolust, et kostja I esitas hageja nõudele ka muid vastuväiteid, ei saa järeldada, et kostja I on sõiduki eest tasumise kui faktilise asjaolu omaks võtnud (

§ 231lg-d 2 ja 4).

10.

  1. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega oli viidatud sätte järgi omandi tekkimiseks sõidukile (vallasasjale) vajalik kahe eelduse täitmine: võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta ja asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega. Kolleegium märgib, et Maanteeameti peetava liiklusregistri kannetel on üksnes informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks (vt ka Riigikohtu
  2. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13313, p-d 23 ja 24 koos nendes viidatud kohtupraktikaga). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus AÕS § 92 lg 1 kohaldamisel eksinud. Vallasomandi üleminekule suunatud asjaõiguskokkulepe võib olla seotud tingimustega. Müügilepingus on kostjad praegusel juhul küll kokku leppinud omandi üleminekus, kuid selline kokkulepe on sõlmitud edasilükkava tingimusega. Müügilepingu p 9 järgi läheb sõiduki omandiõigus müüjalt ostjale üle pärast müügilepingu allkirjastamist ja ostuhinna tasumist (tl-d 3 ja 6). Nimetatud punkti sõnastus on kohtule esitatud müügilepingu eksemplarides kattuv. Sisuliselt on ostja ja müüja ringkonnakohtu hinnangul kokku leppinud omandi reservatsioonis (VÕS § 233). Omandi ülemineku kokkuleppe õiguslike tagajärgede saabumine on edasi lükatud kuni ostuhinna tasumiseni. Hageja poolt viidatud AÕS § 93 sätestab AÕS § 92 lg-st 1 erisuse ainult asja valduse üleandmise kohustuse osas, mitte omandi ülemineku kokkuleppe osas. 10.
  3. Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt hageja küll ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei saa anda alust 7

(9)Tsiviilasi nr: 2-18-661 maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Ringkonnakohus nõustub mh maakohtu poolt sõiduki müügikuulutusele (tl 56) ja raamatupidamislikule aruandele (avansiline aruanne; tl 84) antud hinnangutega. Ülalosutatud müügikuulutuse põhjal ei ole võimalik hageja omandiõigust sõidukile kontrollida. Asja müügikuulutuse koostaja ja avaldaja ei pea olema sõiduki omanik. Liiatigi on kasutatud sõidukite müümisel tavapärane, et kuulutuse võib avaldada müügitehingut vahendav või muul viisil müüja käsundi alusel tegutsev isik. Hageja esitatud avansilise aruande (mis kannab kuupäeva
  1. september 2016) tõenduslik kaal ei saa olla suur. Maakohus on põhjendatult märkinud, et puudub võimalus kontrollida aruande koostamise kuupäeva. Lisaks on tegemist hageja raamatupidamise (väidetava) koonddokumendiga. Hageja ei ole esitanud menetluses ühtegi raamatupidamise algdokumenti, mis võimaldaks aruandes kajastatu õigust kontrollida. Lähtudes hageja väitest, et ostuhind tasuti müüjale (kostjale II) sularahas, peaks hagejal olema võimalik väidet usaldusväärselt tõendada nt kassast sularaha väljamineku orderiga. Hageja sellist tõendit menetluses esitanud ei ole, samuti ei ole hageja selgitanud, miks on raamatupidamise algdokumentide esitamine võimatu. 10.
  2. Asjaolu, et kostja II ei ole hageja väiteid vaidlustanud, ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust. Kostja II ei ole maakohtu menetluses hagile üldse vastanud. See aga ei mõjuta kostja I menetluslikku positsiooni ega õigust hageja väiteid vaidlustada.

§ 207

lg 2 järgi osaleb iga hageja või kostja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Hageja või kostja toimingust ei tulene kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 11. Kuivõrd apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

12.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 12.

  1. Kostja I esindaja poolt
  2. augustil 2019 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja I kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 245 eurot (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Lepinguline esindaja K.Raudsepp on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 2,5 tunni ulatuses tunnitasuga 98 eurot (lisandub käibemaks) järgmiselt: apellatsioonkaebusega tutvumine ja seisukohtade kujundamine – kokku 15 min; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele – kokku 2 t 15 min. 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-18-661 Kostja I kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

Kostja I märgib, et ta on käibamaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja I palub, et menetluskulude hüvitis tasutaks Julianus Inkasso OÜ-le. 12.

  1. Kostja II ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud ning kulude kandmine ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. 12.
  2. Hageja ei ole vastaspoole menetluskulude kohta seisukohta esitanud. 12.4.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja I menetluskulude nimekirjas toodud toimingud olid märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja I esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Kolleegiumi hinnangul on ka kostja I esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 98 eurot (käibemaksuta)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 12.5. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja I apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 245 eurot ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja I kasuks välja. Kolleegium määrab vastavalt kostja I taotlusele

§ 445

lg 1 esimese lause alusel kindlaks, et kostja I kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole. 12.6. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja I taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 12.7. Kostja II menetluskulude suuruse jätab kolleegium kulude puudumise tõttu kindlaks määramata. 13.

§ 178

lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.