← Eesti

2-17-118932/38

Obsah (8)§ 146§ 154§ 158§ 115§ 168§ 117§ 118§ 167

Tsiviilasi nr: 2-17-118932 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-118932 Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2019, Tallinn Koht

) tehingust tuleneva nõude aegumise sätted. Edasi hindas maakohus seda, kas esineb asjaolusid, mis tooksid kaasa aegumistähtaja pikenemise kümnele aastale

§ 146

lg 4 tähenduses või kohaldub nõudele üldine tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat

§ 146lg 1 kohaselt.

Kohus märkis, et 10-aastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et võlgnik oleks soovinud õigusvastast tagajärge lepingu sõlmimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Maakohus leidis, et kuna nõude aegumine on õiguspärane tagajärg, mis tuleneb seadusest, siis ei saa võlgniku käitumist kohustuse täitmisega venitamisel lugeda tahteks saavutada õigusvastane tagajärg. Võlausaldaja oleks sellisel juhtumil, kus võlgnik hoiab kõrvale suhtlusest võlausaldajaga ega täida kohustust aegumistähtaja jooksul, saanud kaitsta oma õigusi kohtusse pöördumisega. Hageja väited, et kostja salgas kohtumenetluses lepingu sõlmimise asjaolusid ning esitas menetluses valeväiteid, ei seondu 2011. a-l sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste tekkimise, täitmise ega lõpetamisega, vaid kohtumenetlusega. Kostja käitumises ei esinenud kohtu hinnangul asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et kostja rikkus tahtlikult oma kohustusi

§ 146lg 4 tähenduses.

Seega ei olnud 10-aastase aegumistähtaja kohaldamine maakohtu hinnangu praegusel juhul põhjendatud ning kohaldada tuleb üldist tehingust tuleneva nõude aegumistähtaega (

§ 146lg 1).

Järgnevalt analüüsis maakohus hageja väiteid aegumise katkemise ja peatumise kohta. Kohus märkis, et kostjal oli võlgnevus maksetega, mis tuli tasuda perioodil 1. jaanuar 2013 kuni 30. november 2013. Tegemist oli korduvate kohustustega, mille puhul tulenevalt

§ 154

lg-st 1 algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Viimane kohustus muutus sissenõutavaks

  1. detsembril
  2. Seega algas aegumistähtaeg
  3. jaanuaril
  4. Ilma täiendavate asjaoludeta oleksid nõuded aegunud
  5. detsembril
  6. 4

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-118932 Aegumise katkemise hindamiseks analüüsis maakohus, kas VV poolt
  1. detsembril 2016 hagejale saadetud e-kirja saab lugeda nõude tunnustamiseks kohustatud isiku ehk kostja poolt. VV oli hagejale saadetud e-kirjas väitnud, et vaatas temale saadetud lepingut (
  2. a lepinguprojekti) ning makesegraafikut, milles oli esitatud laenu jääk koos intressidega, ning leidis, et kõik on õige. Maakohtu hinnangul sai sellist käitumist iseenesest pidada võla tunnistamiseks

§ 158

lg 2 tähenduses, sest sellest nähtub, et isik on võlast teadlik ega esita sellele vastuväiteid. Samas ei ole VV kostja seaduslik esindaja. Kostja kui osaühingu seaduslikuks esindajaks on juhatus (äriseadustiku § 180 lg 1). Seetõttu analüüsis maakohus, kas VV käitumist saab omistada kostjale kui kohustatud isikule. Maakohus leidis, et kuivõrd VV esindas kostjat

  1. a lepingu sõlmimisel ning tema telefoninumber oli märgitud algsetes laenulepingutes kontaktandmetena, siis võis järeldada, et VV tegutseb teatud ulatuses kostja esindajana kostja nimel. Maakohtu hinnangul tuli siiski eristada kostja nimel tegutsemist võla täitmise osas ja võla tunnustamise osas. Maakohus märkis, et VV-le saadetud lepinguprojekti, millele vastates VV võlga tunnistas (
  2. detsembri 2016 e-kiri), oli kostja esindajaks märgitud SV. VV oli lepingusse märgitud käendajana. VV oli lepingusse märgitud kolmanda poolena, seega ei tõenda hageja esitatud kirjavahetus, et VV tahteavaldus võla tunnistamisel oli tehtud kostja nimel. Kui hageja oleks arvanud, et VV on õigustatud tunnistama varasemat võlga kostja nimel ja sarnaselt varasema lepinguga sõlmima kostja nimel uue lepingu, oleks hageja märkinud kostja esindajaks VV, kellega oli toimunud kogu eelnev suhtlus seoses lepinguliste kohustuste täitmisega. Seega hageja mõistis, et VV võis küll kostjat teatud ulatuses esindada lepingu täitmisega seotud küsimustes, kuid uue lepinguga pidi kohustusi tunnustama kostja seaduslik esindaja SV. Maakohus järeldas neist tõenditest, et kostja ei ole nõuet tunnustanud, sest VV ei tegutsenud
  3. detsembril 2016 e-kirja saates kostja nimel ning seetõttu ei saa tema kirja pidada võla tunnistamiseks kostja nimel. Seega ei katkenud kostja kohustuste aegumistähtaeg
  4. detsembril 2016, mil VV hageja e-kirjale vastas. Edasi analüüsis maakohus, kas läbirääkimiste pidamine on tõendatud ning kas läbirääkimised toimusid hageja ja kostja vahel, mis oleks kaasa toonud nõuete aegumise peatumise. Hageja väide, et läbirääkimisi alustati
  5. a juulis, ei olnud maakohtu hinnangul tõendatud. Maakohtu arvates ei tõendanud hageja esitatud kõneeritused, mille kohaselt hageja helistas perioodil 3.–
  6. augustini 2016 VV-le, sisuliste läbirääkimiste pidamist.
  7. septembril 2016 saadetud e-kiri tõendab, et hageja ja VV arutasid omavahel laenulepingust tulenevaid võlgu augustis
  8. VV ei vastanud hagejapoolsele läbirääkimisi puudutavale kirjale pärast
  9. septembrit
  10. Hageja väitel proovis ta
  11. oktoobril 2016 VVle helistada, kuid see kõne ei viinud kuhugi. Maakohus märkis, et kohtupraktikas on leitud, et kui üks pool ei vasta enam teise poole kirjadele, siis tuleks läbirääkimiste lõppu arvestada mõistliku aja möödumisel viimasest kontaktist. Maakohus pidas selliseks mõistlikuks ajaks ühte kuud. Seega lõppesid hageja ja VV vahel
  12. a augustis alanud läbirääkimised kohtu hinnangul
  13. oktoobril
  15. detsembril 2016 saatis hageja VV-le uue e-kirja, millele VV vastas
  16. detsembril
  17. Seejärel kontakt katkes. Maakohtu hinnangul lõppesid
  18. a detsembris alanud läbirääkimised
  19. jaanuaril 2017, kui VV ei olnud kuu aja jooksul varasemale kirjavahetusele vastanud. Maakohus analüüsis ka seda, kas hageja ja VV vaheline läbirääkimiste pidamine on omistatav kostjale. Maakohus leidis, et VV kirjas kinnitatut, et võlaarvestus on õige (
  20. 5

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-118932 detsembri 2016 e-kiri), ei saa lugeda kostja tegevuseks, sest asjaoludest ei nähtunud, et hageja pidas VV õigustatuks kostja nimel võlga tunnistama. Võla üle läbirääkimiste pidamise osas leidis maakohus, et VV-l oli õigus kostja nimel tegutseda, kuna VV esindas kostjat
  1. detsembri 2011 lepingu sõlmimisel ning tema telefoninumber oli märgitud kontaktnumbrina nii
  2. a-l kui ka
  3. a-l sõlmitud lepingutes. Sellest järeldas maakohus, et VV-l oli õigus kostjat faktiliselt esindada lepingut puudutavates küsimustes seoses lepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Seega sai läbirääkimiste pidamise aega aegumise peatumisel kohtu hinnangul arvesse võtta ning aegumistähtaeg oli läbirääkimiste tõttu peatunud
  4. augustist 2016 kuni
  5. oktoobrini 2016 ning
  6. detsembrist 2016 kuni
  7. jaanuarini
  8. Aegumine peatus kokku kolmeks kuuks, mistõttu lõppes nõuete aegumistähtaeg
  9. aprillil 2017 (ilma peatumist arvestamata oleks aegumistähtaeg lõppenud
  10. detsembril 2016). Hageja ei olnud kohtu hinnangul suutnud tõendada, et
  11. a kevadel pidasid pooled uuesti läbirääkimisi. Samuti ei saanud läbirääkimisteks pidada hageja katset
  12. augustil 2017 veelkord kostjaga võla osas läbi rääkida, kuna see pöördumine oli ühepoolne. Ühepoolset võlgade meeldetuletamist ei ole kohtupraktikas peetud läbirääkimisteks. Nõuded oli selleks ajaks juba aegunud ning seega oli kostjal õigus aegumise tõttu kohustuse täitmisest keelduda. Hageja pöördus kohtusse alles
  13. septembril
  14. APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
  15. Maakohtu otsuse peale on hageja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas kostja taotluse aegumise kohta vaheotsuse tegemiseks ning jättis hagi rahuldamata. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta kõik asjaga seotud menetluskulud kostja kanda Kostja ei ole suutnud ümber lükata ega tõendada, et on hagejale võla tasunud. Kostja esitas nõudele aegumise vastuväite ning taotles aegumise osas vaheotsuse tegemist. Maakohus leidis, et nõue on aegunud, aegumine ei ole katkenud, kuid on mõneks ajaks peatunud, kuna pooled pidasid nõude osas läbirääkimisi. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas aegumise peatumise osas maakohus leidis, et VV oli kostja esindaja, kellega võis laenu tagasimaksmise osas läbirääkimisi pidada, kuid võla tunnistamise osas ei saa lugeda, et VV tegutses kostja volitusel, ning seega aegumine

§ 158lg 1 tähenduses ei katkenud.

Maakohus asus üksteisele vasturääkivatele seisukohtadele. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et VV-l oli valikuline esindusõigus. 2011. a-l sõlmitud lepingu allkirjastas VV ning seega oli igati õigustatud laenu tagastamise osas läbirääkimiste pidamine just temaga ning teda tuleks käsitleda kostja esindajana

§ 115

lg 1 alusel nii võla tasumise üle peetavatel läbirääkimistel kui ka võla tunnistamisel. Hagejale ei olnud teada, et kostja on tühistanud VV-le antud volituse, VV ei ole midagi sellist avaldanud. VV-le oli antud suuline volitus. Kõik eelnevad lepingud sõlmiti VV osalemise tulemusena, 2011. a sõlmitud lepingule on VV alla kirjutanud ning kostja oli sellise asjaajamisega nõus ning täitis lepingut kuni 2012. a detsembrini. Seega on alus käsitleda VV kostja esindajana. 6

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-118932 Kuna VV nõuet tunnustas, aegumine katkes. Hageja käsitles VV nõude tunnustamist aegumise katkemisena ning arvestas sellega, et pooltel on täiendavalt aega võla tagasimaksmise osas kokkuleppele jõuda. Hageja lootis, et asja saab lahendada ilma kohtuta. Kostja ei esitanud maakohtus ühtegi selgitust ega tõendit, et VV tunnistas võlgnevust käendajana. Hageja ei nõustu ka maakohtu hinnanguga sellele, kui kaua võis aegumine olla peatunud. Hageja tegi juba juulis 2016 ettevalmistusi olemasoleva laenulepingu pikendamiseks, mitte uue sõlmimiseks. Hageja esitas selle kohta selgitused kohtuistungil, samuti kuupäevad, mil läbirääkimisi peeti, seega on läbirääkimiste pidamine tõendatud. Hageja saatis postiga tähitult teateid lepingu pikendamise kohta. Olukorras, kus pooled peavad läbirääkimisi, lõpeb aegumise peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja jooksul ei vasta. Mõistliku aja määratlust ei ole seaduses sätestatud, kuid kohus peaks tuletama selle vastava vaidluse asjaoludest.

§ 168

lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Hageja hinnangul kestsid läbirääkimised

  1. a juulist kuni aprillini
  2. Läbirääkimised ei katkenud vaid ühe kuu möödumisel, hageja tegi endast kõik, et jõuda uue laenulepingu või deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimiseni. Läbirääkimised peatusid ainult kuuks ajaks, VV haiglas viibimise ajal. Ka siis helistas hageja VV-le ja VV helistas hagejale tagasi ning lubas lahenduse leida. Hageja sai
  3. a juunis lõplikult aru, et kostja ei kavatse laenu tagasi maksta. Hageja saatis laenuga seotud dokumendid nii kostja seadusliku esindaja elukoha aadressile, kui ka kostja kodulehel märgitud aadressile, aga ei saanud vastust. Maakohus on jõudnud tõendeid hinnates valele järeldusele. Hageja leiab, et läbirääkimiste katkemist peaks tõendama kostja, samuti peaks kostja tõendama aegumise peatumise lõppemist. Maakohus on ise arvutanud kokku aja, mil aegumine võis olla peatunud läbirääkimiste tõttu, mis ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega ning nõude peatumise tähtajad on liiga lühikesed. Maakohus ei ole õigesti tuvastanud asjaolusid, millele ta otsuses tugines. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, jätnud põhjendamatult hageja poolt esitatud väited arvestamata ja seega tuvastanud valesti vaidluse asjaolud. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8 ning jõudnud valedele järeldustele. Hageja palub kohtul aegumist asjas mitte kohaldada. Aegumisele tuginemine võib olla lubamatu, kui võlgnik on võlausaldajale oma käitumisega tekitanud arusaama tegelikust pikemast aegumistähtajast või takistanud võlausaldajal oma nõude maksmapanekut või põhjustanud aegumise oma kohustuste rikkumisega. Kostja on seda teinud, seetõttu tuleks jätta aegumine kohaldamata.
  4. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  5. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 7

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-118932
  1. Esmalt lahendab kolleegium kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega poolte menetluslikud taotlused. 7.
  2. Apellatsioonkaebuses ega kaebusele esitatud vastuses ei ole hageja ega kostja nõudnud asja läbivaatamist kohtuistungil. Ringkonnakohus andis
  3. augusti 2019 kirjaga vastavalt TsMS § 647 lg-s 1 sätestatule menetlusosalistele teada, et tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses, viimaste seisukohtade avaldamise aeg on
  4. september 2019 ning otsus tehakse asjas avalikult teatavaks
  5. septembril 2019 (tl 179).
  6. septembril 2019 esitas hageja oma lõppseisukohad, milles taotleb tsiviilasja läbivaatamist kohtuistungil ning ringkonnakohtu poolt otsuse avalikustamise aja tühistamist. Kostja vaidleb
  7. septembril 2019 esitatud seisukohas taotluste rahuldamisele vastu. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja taotluste rahuldamiseks alust. TsMS § 647 lg-st 1 tuleneb, et kui apellant ega vastustaja ei ole nõudnud asja läbivaatamist kohtuistungil, võib kohus asja läbi vaadata ja lahendada apellatsioonkaebust kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus tähtaja, mille jooksul menetlusosalised võivad oma avaldusi ja seisukohti esitada, ning otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta TsMS § 633 lg 7 järgi seda apellatsioonkaebuses märkima. Muul juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Praegusel juhul on hageja apellatsioonkaebuse p-s 3.2 selgelt märkinud, et ei soovi asja arutamist kohtuistungil. Samuti ei ole apellatsioonkaebusele esitatud vastuses soovitud asja läbivaatamist kohtuistungil. Kuivõrd ringkonnakohus ei pidanud ka ise asjas istungi korraldamist vajalikuks, otsustas kohus asja läbi vaadata ja lahendada apellatsioonkaebust kohtuistungil arutamata. Hageja taotlus istungi korraldamiseks ja otsuse avalikustamise aja tühistamiseks on esitatud hilinenult. Istungi korraldamine põhjustaks asja lahendamise viibimise ning hageja ei ole põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (TsMS § 331 lg 1). Hageja ei ole
  8. septembri 2019 menetlusdokumendis toonud välja mõjuvaid põhjuseid kirjaliku menetluse nõusoleku tagasivõtmiseks. Seetõttu jäävad hageja hilinenult esitatud taotlused asja läbivaatamiseks kohtuistungil ning otsuse avalikustamise aja tühistamiseks rahuldamata. 7.
  9. Hageja on taotlenud
  10. septembril 2019 esitatud seisukohas VV tunnistajana ülekuulamist ja SVlt vande all seletuse võtmist. Kostja vaidleb
  11. septembril 2019 esitatud seisukohas ka nende taotluste rahuldamisele vastu. Kolleegium leiab, et viidatud taotlused on hageja esitanud samuti hilinenult, mistõttu tuleb need jätta rahuldamata. Kui apellant soovib, et kohus kuulaks ära tunnistaja või võtaks menetlusosalise seletuse vande all, tuleb seda TsMS § 633 lg 6 järgi apellatsioonkaebuses koos põhjendusega märkida. Käesoleval juhul ei ole hageja apellatsioonkaebuses märkinud, et ta sooviks ringkonnakohtu poolt tunnistaja ülekuulamist või vande all seletuse võtmist. Apellatsioonkaebuses ei ole ka väidetud, et maakohus jättis mõne hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks või menetlusosaliselt vande all seletuse võtmiseks põhjendamatult 8
(12)Tsiviilasi nr: 2-17-118932 rahuldamata. TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellatsioonkaebust muuta ja täiendada üksnes kuni apellatsioonitähtaja (TsMS § 632) lõpuni. Isikute tunnistajana või vande all ülekuulamise eelduseks on kohtuistungi toimumine, seetõttu tuleb vastavad taotlused esitada võimalikult vara, et kohus saaks neid arvestada. Hageja ei ole põhjendanud ega põhistanud, miks ei olnud võimalik kõnealused taotlusi esitada juba apellatsioonkaebuses (TsMS § 331 lg 1). 7.
  1. Hageja on esitanud ülalviidatud
  2. septembri 2019 menetlusdokumendis ka taotluse nõuda välja VV telefonikõnede eristus alates
  3. märtsist 2017 kuni
  4. aprillini
  5. VV telefonikõnede eristusega soovib hageja tõendada, et VV võttis hagejaga haiglas olles ühendust. Kostja vaidleb taotluse rahuldamisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud tõendite kogumise taotlus on esitatud hilinenult, mistõttu puuduv võimalus seda rahuldada otsuse p-s 7.2 märgitud põhjustel. Selline taotlus oleks hagejal tulnud esitada juba apellatsioonkaebuses (TsMS § 633 lg 4).
  6. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldustega, et hageja nõue on aegunud. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõuete tuleb aegumisele tuleb kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingust tuleneva nõude aegumise sätteid (

§ 146lg 1).

Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et praegusel juhul ei ole nõude aegumisele põhjendatud kohaldada 10-aastast aegumistähtaega, kuna kostja ei ole oma võimalikke kohustusi rikkunud tahtlikult. Maakohus on õigesti hinnanud ka aegumistähtaja algusega seonduvat. 9. Maakohtu põhjendusi tuleb ringkonnakohtu arvates siiski osaliselt muuta selles osas, kas aegumistähtaeg oli vahepeal katkenud või peatunud.

§ 158

lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Maakohus leidis, et nõude aegumistähtaeg ei katkenud, kuna VV-l ei olnud esindusõiguse puudumise tõttu õigust kostja nimel võlga tunnistada. Samas leidis maakohus aegumise peatumist puudutavate vastuväidete hindamisel, et VV-l oli siiski teatud ulatuses volitus kostjat lepinguga seotud läbirääkimistes esindada. 9.1. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väidetega, et viidatud aspektis on maakohtu otsus vastuoluline. Samas leiab ringkonnakohus, et VV-l lepingu täitmise küsimustes kostja esindamise õigus puudus. 9.2.

§ 115lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja kaudu.

Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus.

§ 117

lg 2 kohaselt võib esindusõiguse anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus).

§ 118

lg 2 kohaselt loetakse, et esindatav on volituse andnud, st esindajal on talumisvolitus, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust.

§ 118

lg-s 2 sätestatud talumisvolitus tuleb kõne alla eelkõige majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi 9

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-118932 arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud (vt nt Riigikohtu
  1. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 18). 9.
  2. Praeguses asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja seaduslik esindaja teadis või pidi teadma, et VV tegutseb kostja nimel esindajana. Asjaolust, et
  3. detsembril 2011 sõlmitud laenulepingu on allkirjastanud VV ja samas lepingust on kostja kontaktnumbrina esitatud VV telefoninumber ei saa järeldada, et kostja on volitanud VV ennast ka edaspidi esindama, võla üle läbirääkimisi pidama, võlga tunnistama vms. Kostja seaduslikule esindajale SV-le saatis hageja lepinguga seotud dokumendid esmakordselt alles
  4. augustil 2017 (tl 91). Seega võis kostja seaduslik esindaja saada alles pärast nõude aegumist teada hageja soovist võla osas uus kokkulepe sõlmida. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole VV kostjaga vahetult seotud (mh ei kuulu ta äriühingu juhatusse), vaid on üksnes kostja seadusliku esindaja abikaasaga. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu ka seda, et kostja oleks volitanud VV ennast esindama mingites muudes hagejaga seotud suhetes, mis võiksid tema esindusõigust kinnitada. Seetõttu ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et VV-l oli teatud ulatuses (läbirääkimiste pidamisel) õigus kostjat esindada. Eelnevast tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt oli nõuete aegumine seoses poolte vahel toimunud läbirääkimistega peatunud. 9.
  5. Kolleegium märgib, et isegi kui (hüpoteetiliselt) nõustuda maakohtu järeldustega VV i volituste kohta kostjat läbirääkimiselt esindada, on maakohus aegumise peatumise ajavahemiku poolte esitatu põhjal õigesti tuvastanud. Seega, isegi kui nõude aegumine oleks peatunud, saaks kostja maakohtu tuvastatu põhjal siiski edukalt tugineda nõuete aegumisele.
  6. Lisaks tuleb maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta viide VÕS § 30 lg-le
  7. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et
  8. detsembri 2011 lepinguga on kostja varem tekkinud võlgnevust tunnustanud ning lepingut saab pidada deklaratiivseks võlatunnistuseks. Riigikohtu senise praktika põhjal reguleeritakse VÕS §-s 30 üksnes konstitutiivset, mitte deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu
  9. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 13). Seega on maakohus viide VÕS § 30 lg-le 1 praeguses asjas eksitav. See maakohtu minetus ei ole siiski kaasa toonud asja ebaõiget otsustamist.
  10. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Kolleegium vastab järgnevalt ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele. 11.1.

§ 158

lg 1 alusel aegumise katkemist puudutavas osas on hageja apellatsioonkaebuses sisuliselt korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsust põhjalikult põhjendatud ja kuivõrd otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka aegumise katkemist puudutavaid apellatsioonkaebuse väideteid, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. 11.2. Apellatsioonkaebuses ei nõustu hageja maakohtu hinnanguga sellele, kui kaua võis aegumine olla läbirääkimiste tõttu (

§ 167lg 1) peatunud.

Hageja hinnangul kestsid läbirääkimised

  1. a juulist kuni aprillini
  2. Nagu eelnevalt märgitud, nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega maakohtu tuvastatud aegumise peatumise 10

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-118932 ajavahemike osas. Ringkonnakohus küll rõhutab juba ülalesitatud järeldust, et kolleegiumi hinnangul ei olnud nõuete aegumine käesoleval juhul läbirääkimiste tõttu üldse peatunud. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja esitatud telefonikõnede eristus üksi ei ole piisav sisuliste läbirääkiste tõendamiseks. Kolleegium märgib, et hageja ei toonud maakohtu menetluses ka selgelt välja, millisel ajavahemikul tema arvates aegumine peatus. Alles apellatsioonkaebuses on hageja määratlenud ajavahemiku, mille jooksul oli aegumine tema arvates peatunud. Hageja väiteid läbirääkimiste toimumise kohta
  1. a juulist kuni aprillini 2017 asja materjalid siiski ei toeta. Üldjuhul ei saa eeldada läbirääkimiste katkematut toimumist nii pika ajavahemiku (rohkem kui 9 kuud) jooksul. Hageja väidab, et sellises tempos läbirääkimiste pidamine oli pooltevahelistes suhetes tavapärane, kuid ka selle kohta puuduvad asjas tõendid. Kolleegium märgib, et hageja on hageja
  2. septembril 2019 ringkonnakohtule esitatud seisukohas leidnud, et VV initsiatiiv oli läbirääkimiste osas väga tagasihoidlik (tl 183). Seda kinnitavad ka hageja maakohtu menetluses esitatud tõendid, millest nähtub, et VV on vastanud ainult ühele hageja kirjale (tl-d 33–34). Sellega seoses rõhutab kolleegium, et senise kohtupraktika põhjal ei saa läbirääkimisteks pidada olukorda, kus üks pooltest võtab teisega ühendust, kuid teine pool ei vasta ega ilmuta soovi läbirääkimisteks. Aegumine on

§ 167

lg 1 järgi läbirääkimiste tõttu peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Olukorras, kus pooled peavad läbirääkimisi, lõppeb aegumise peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja möödumisel ei vasta (vt nt Riigikohtu

  1. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-153-15, p 11 koos selles viidatud kohtupraktikaga). 11.
  2. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et läbirääkimiste katkemist pidanuks tõendama kostja, samuti pidanuks kostja hageja arvates tõendama aegumise peatumise lõppemist. Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu. Kolleegium märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja esitas käesolevas asjas aegumise vastuväite, tuues välja seda tõendavad asjaolud. Aegumise peatumise ja katkemise vastuväidetele on tuginenud hageja. Seega pidi eelkõige hageja ise ka tõendama neid asjaolusid, millega ta nõude aegumise peatumist ja katkemist seostas. Kostjal nimetatud asjaoluside osas tõendamise koormist ei olnud. 11.
  3. Hageja on apellatsioonkaebuses mh väitnud, et kostja ei ole omalt poolt esitanud ühtegi selgitust ega tõendit, et VV tunnistas
  4. detsembri 2016 e-kirjas võlgnevust käendajana. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt märkis, tugines aegumise katkemisele nõude tunnustamise tõttu (

§ 158

lg 1) hageja ning kostjal puudus otsene vajadus selle hageja väite kohta tõendeid esitada. Kostja ise on nõude tunnustamist seostanud VV-ga peetud e-kirjavahetuse ja talle saadetud lepinguprojektiga (milles VV on märgitud käendajana). Maakohus on neid hageja esitatud tõendeid seoses väidetava nõude 11

(12)Tsiviilasi nr: 2-17-118932 tunnustamisega otsuses hinnanud ega ole kolleegiumi hinnangul rikkunud TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut. 11.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud ka asjaolusid, mille põhjal võiks kostja aegumisele tuginemine olla lubamatu. Menetluskulude jaotus
  2. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
  3. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Seetõttu ei lahenda ringkonnakohus ka hageja poolt
  4. septembril 2019 esitatud taotlust vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamise tähtaja ennistamiseks. Kolleegium küll märgib, et nimetatud seisukoha esitamise tähtaeg oli kohtu poolt määratud ning see ei ole seetõttu ennistatav. TsMS § 67 lg 1 järgi saab kohus ennistada üksnes seaduses sätestatud menetlustähtaja. Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja
  5. septembri 2019 taotlust käsitleda taotlusena hilinenult esitatud vastuväite menetlemiseks TsMS 331 lg 1 tähenduses.
  6. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.