RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 215 lg 2 p 1, § 422 lg 1 ning § 4231 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a otsus Romek Niggulise kaitsja vandeadvokaadi abi Merike Allikmäe, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Alan Rüütel
3. oktoober 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. mai
6. a otsus

§ 215lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust ja mõistetud liitkaristust puudutavas osas.

1. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
4. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid Riigikohtu kassatsioonimenetluses Romek Niggulisele osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 90 eurot, sh käibemaks 15 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Romek Niggulis anti üldmenetluses kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 215 lg 2 p 1, § 422 lg 1 ning § 4231 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. 1.1.

§ 199lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi süüdistati R.

Niggulist kahe varguse toimepanemises. 1-18-9683 1.2.

§ 215lg 2 p 1 järgi süüdistati R.

Niggulist selles, et olles varem toime pannud varguse, kasutas ta 4. mail 2018 omavoliliselt ajutiselt OÜ-le X kuuluvat ja V. B. kasutuses olevat sõiduautot Peugeot. 1.3.

§ 422lg 1 järgi süüdistati R.

Niggulist selles, et ta 7. mail 2018, juhtides mootorsõidukit Volkswagen Polo, ei andnud ristmikul teed teisele mootorsõidukile, mistõttu toimunud liiklusõnnetuses sai teise sõiduki juht raske tervisekahjustuse. 1.4.

§ 4231järgi süüdistati R.

Niggulist selles, et olles varem karistatud liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest, juhtis ta mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta ka

1. mail,
2. mail ja
3. juunil 2018, s.t süstemaatiliselt.
4. Poolte taotlusel lahendas kohus kriminaalasja lühimenetluses. Harju Maakohus tunnistas
5. veebruari
6. a otsusega R. Niggulise temale esitatud süüdistustes süüdi ning mõistis talle

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karistuseks 3 aastat vangistust,

§ 4231

järgi 6 kuud vangistust,

§ 422

lg 1 järgi 2 aastat vangistust ning

§ 215lg 2 p 1 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust.

Liitkaristuseks mõistis kohus

§ 64

lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima osalise suurendamise teel 4 aastat 3 kuud vangistust, mida lühimenetluse tõttu vähendas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel 2 aasta 10 kuu pikkuse vangistuseni. Kohus suurendas mõistetud karistust Harju Maakohtu 1. märtsi 2018. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (2 aastat 3 kuud vangistust) võrra, mõistes liitkaristuseks

§ 65lg 2 alusel 5 aastat 1 kuu vangistust.

2.1. Asja omavolilise kasutamise (

§ 215lg 2 p 1) etteheite osas tuvastas kohus, et sõiduki valdaja V.

B. andis autovõtmed R. Niggulise kätte teadmisel, et sõiduki toimetab remonditöökotta R. Niggulise juhtimisõigusega tuttav. Teiseks lubas V. B. sõidukit kasutada sihtotstarbeliselt – ainult remonditöökotta toimetamiseks. Seega lubas V. B. sõidukit kasutada kindlal viisil ja eesmärgil. R. Niggulis aga võttis auto, asus seda ise juhtima ning sõitis ühe tütarlapsega linnas ringi. Selleks R. Niggulisel sõiduki valdaja luba ei olnud, mistõttu pani R. Niggulis toime sõiduki ajutise omavolilise kasutamise. 2.

1. Tuginedes eelkõige süüdistatava kohtus antud ütlustele ning Volkswagen Polost leitud müügilepingule, leidis kohus, et
2. mai
3. a liiklusõnnetuses osalenud sõidukit juhtis R. Niggulis. Mootorsõiduki süstemaatiline juhtimine ilma juhtimisõiguseta on tõendatud dokumentaalsete tõenditega, tunnistajate ja süüdistatava ütlustega, milles ta tunnistab tegude toimepanemist.
4. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii R. Niggulis kui ka tema kaitsja vandeadvokaadi abi Merike Allikmäe. 3.
5. R. Niggulis taotles enda õigeksmõistmist süüdistuses

§ 215lg 2 p 1 järgi, kuna ta pole sõidukit omavoliliselt kasutanud.

Samuti taotles R. Niggulis enda õigeksmõistmist

§ 422

lg 1 järgi esitatud süüdistuses, mis mõjutab ka

§ 4231järgi süüdimõistmist.

Varguste toimepanemise eest palus R. Niggulis mõista lühem karistus. 3.2. Kaitsja toetas süüdistatava apellatsiooni, lisades, et R. Niggulis küll juhtis V. B. kasutuses olevat sõiduautot, kuid tegi seda viimase teadmisel. V. B. ei tundnud huvi, kes tema sõidukit juhib. Kannatanu sõnul ei juhtinud sõidukit R. Niggulis. Müügileping ei ole kohtukõlblik tõend, sest sellel on vaid müüja andmed. Ei ole näha, kes on lepingule alla kirjutanud. Mitte miski ei viita müügilepingu seotusele R. Niggulisega. Seega esinevad tõendite vahel vastuolud. 2

§ 422lg 1 süüdistuse osas ei vasta R.

Niggulise ütlused liiklusõnnetuse kirjeldusele. Volkswagen Polost leitud müügileping ei kinnita, et sõidukit juhtis R. Niggulis. Kannatanu on veendunud, et süüdistatav ei juhtinud liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukit. 5.

1. Kuivõrd eeltoodud põhjustel ei ole tõendatud mootorsõiduki juhtimine
2. ja
3. mail 2018, siis on R. Niggulis põhjendamatult süüdi tunnistatud ka

§ 4231järgi ehk mootorsõiduki süstemaatilises juhtimises ilma juhtimisõiguseta.

5.

1. Varguste toimepanemise eest R. Niggulisele mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele, sest ta on süüd tunnistanud ja hagidega nõustunud, mistõttu tuleks karistust kergendada.
2. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohus on õigesti leidnud, et R. Niggulis on toime pannud temale etteheidetavad kuriteod, ning isikut vastavalt seadusele ja kohtupraktikale karistanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohus käsitleb esmalt süüdistust asja omavolilises kasutamises (I), peatub seejärel lühidalt muudel kassatsioonis tõstatatud probleemidel (II) ning võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (III). 3

§ 215

lg 2 p 1 järgi, s.t võõra vallasasja omavolilises ajutises kasutamises isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse. Kolleegiumi hinnangul väärib tähelepanu kassaatori etteheide, et maa- ja ringkonnakohtu põhjendused R. Niggulise süüdimõistmisel ei ole piisavad. Kaitsja leiab, et V. B. lubas R. Niggulisel sõidukit kasutada, mistõttu ei ole tegemist omavoliga. Samuti puudus R. Niggulisel tahe sõiduki omavoliliseks kasutamiseks. 9. Nii maa- kui ringkonnakohus leidsid, et R. Niggulise tegu vastab omavolilise kasutamise koosseisule. Maakohus põhjendas enda seisukohta esiteks asjaoluga, et R. Niggulis sai sõiduki seaduslikult valdajalt V. B-lt sõiduki võtmed selleks, et sõidukit juhiks remonditöökotta R. Niggulise juhtimiseõigusega tuttav. Teiseks lähtus maakohus ka eesmärgist, milleks kannatanu oma sõidukit kasutada lubas – sõiduk tuli viia remonditöökotta, mitte sellega lõbusõitu teha. Ringkonnakohus leidis, et asja omavolilise kasutamise tuvastamiseks on praegusel juhul oluline vaid see, et hälbiti kannatanu poolt soovitud sõiduki kasutamise eesmärgist (maakohtu teine argument). 10.

§ 215eesmärk on kaitsta eelkõige toimepanija jaoks võõrast valdusõigust.

Seega peab kõigepealt tuvastama, et vallasasi, mida kasutati, oli süüdistatava jaoks võõras (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p 36). Seejärel tuleb kontrollida, kas asja valdus läks selle seaduslikult valdajalt süüdistatava valdusesse seadusliku valdaja tahte kohaselt või süüdistatava omavoli tagajärjel. Kui asja valdus läks süüdistatavale üle asja seadusliku valdaja tahte järgi, ei saa rääkida asja omavolilisest kasutamisest

§ 215tähenduses.

1. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg 1 järgi omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle (edaspidi abinõu). Seega saab valdust omandada lisaks asja enda üleandmisele ka abinõu valduse saamisega. Tüüpiliseks AÕS § 36 lg-s 1 nimetatud abinõuks on näiteks uksevõti. Seejuures räägib AÕS § 36 ainult faktilisest valdusest, mis aga ei tähenda, et see valdus oleks alati seaduslik, sest AÕS § 34 lg 1 järgi võib valdus olla seaduslik või ebaseaduslik (sh omavoliline), sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte.
2. Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et asja kasutamine

§ 215

mõttes on omavoliline juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. AÕS § 40 lg 2 näeb ette, et omavoli on valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p 37.) Seega puudub valdaja nõusolek ja tegemist on omavoliga ilmselgelt juhtudel, mil valdaja ei ole ise teadlikult asja valdust üle andnud või on teinud seda teise isiku sunni (nt vägivallaähvarduse) mõjul.
3. Isegi kui tuvastada, et abinõu valdus saadi õiguspärase valdaja tahte kohaselt, ei tähenda see automaatselt ka seadusliku valdaja tahet anda üle põhiasja valdus. Seda tahet peab seaduslik valdaja eraldi väljendama. See võib seisneda mistahes vormis, sh konkludentselt, tulenevalt abinõu üleandmise eesmärgist või üleandmise viisist. Näiteks olukorras, kus seaduslik valdaja annab autovõtmed teatri valvelauda kellelegi teisele üleandmiseks, ei loovuta võtmete üleandja ühtaegu ka sõiduauto valdust. Järelikult valvelaua töötaja saab küll tehniliselt võimaluse teostada 4

§ 215

kaitseb vallasasja valdust teatud liiki (asja kasutamisega seotud) rikkumiste eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p 37). Eeltoodust järeldub, et

§ 215

mõttes on oluline tuvastada valduse saamine omavoliliselt, mitte see, kas valduse (õiguspärasel) saamisel rikutakse vallasasja kasutamise kokkulepet.

1. Seega selleks, et hinnata, kas käesolevas asjas esineb omavoli, on vajalik tuvastada, kas sõiduki seaduslik valdaja V. B., andes sõiduki võtmed üle R. Niggulisele, soovis viimasele üle anda vaid sõiduki võtmete valduse või koos võtmetega ka sõiduki valdamise ja kasutamise õiguse. Asja omavolilise kasutamisega on tegemist siis, kui üle anti vaid sõiduki võtmed ilma sõiduki kasutamise õiguseta. Lisaks nimetatud objektiivse koosseisu asjaolule on isiku vastutusele võtmiseks asja omavolilise ajutise kasutamise eest vajalik tuvastada R. Niggulise teos ka subjektiivse koosseisu olemasolu. See tähendab, et isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et sõiduki seadusliku valdaja V. B. tahe oli R. Niggulisele üle anda vaid sõiduki võtmed, kuid mitte sõiduki valdust, tuleb tuvastada, kas R. Niggulis vähemalt kaudse tahtluse vormis sai sellest aru.
2. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et tuvastades asja omavolilise ajutise kasutamise pelgalt seadusliku valdaja soovitud eesmärgist hälbimise tõttu, on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust. Asja õigeks lahendamiseks on vajalik tuvastada faktilisi asjaolusid, mida Riigikohus aga KrMS § 363 lg 5 kohaselt teha ei või, mistõttu on vajalik saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. II
3. Kaitsja ei nõustu kassatsioonis ka maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadega R. Niggulise süüdimõistmises

§ 422lg 1 ja § 4231 järgi.

Nendes küsimustes vaidlustab kaitsja esimese ja teise astme kohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. Riigikohus faktilisi asjaolusid ei tuvasta. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 7.1.) Kolleegium on seisukohal, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine on otsuste põhjal jälgitav. Samuti nähtub otsustest, millised asjaolud on kohus tõendatuks lugenud ja millistele tõenditele on sealjuures tuginetud. Kohtud on kõiki tõendeid uurinud põhjalikult ja igakülgselt ning kõrvaldanud seeläbi kaitse tõstatatud kahtlused isiku süüdiolekus. Eeltoodut ei väära ka kannatanu poolt korduvalt kohtumenetluse erinevates etappides väljendatud arvamus selles, et liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukit ei juhtinud süüdistatav, vaid keegi teine. Kassaator vaidlustab ka R. Niggulisele

§ 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 eest mõistetud karistuse määra, leides, et karistust tuleks kergendada. Riigikohus ei täheldanud maa- ja ringkonnakohtu põhjendustes materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse olulist rikkumist ning nõustub kohtute põhjendustega nii R. Niggulise liikluskuritegudes süüdimõistmises kui ka talle varguste eest 5

§ 215

lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust ja mõistetud liitkaristust puudutavas osas ning saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

1. R. Niggulise määratud kaitsja M. Allikmäe esitas
2. juunil 2019 Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 90 euro suuruses summas (sh käibemaks 15 eurot). Taotluses märgitu kohaselt kulus advokaadil kassatsiooni koostamiseks ja esitamiseks poolteist tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning taotluse esitamise ajal kehtinud justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 6 lg 4 alusel rahuldada. Kuivõrd kohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 märgitud lahendi, siis KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6