Obsah (4)

§ 8§ 7§ 3§ 10

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-19-1487 14. oktoober 2019 Maria Lõbus L Teh

) § 3 punktiga 3 („Kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust.“). 7) Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, kuna munitsipaalobjektid on palju hullemas seisundis ning neile sunniraha ei määrata.

1. Vastustaja vaidles kaebusele vastu. Vastustaja leidis, et kaebajale pidi olema arusaadav, et
2. juuli
3. a ettekirjutuse sisu on sama, nagu see oli
4. novembri
5. a ja
6. jaanuari
7. a ettekirjutustes.
8. novembri
9. a ja
10. jaanuari
11. a ettekirjutused on jõustunud ja kuuluvad täitmisele. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
12. Esmalt võtab kohus seisukoha vastustaja
13. juuli
14. a ettekirjutuse tühistamise nõude osas (I), seejärel sunniraha rakendamise keelamise nõude osas (II) ning viimasena jagab menetluskulud (III). I
15. Vastustaja kohustas kaebajat tegema kõnealust ehitise auditit esimest korda
16. novembri
17. a ettekirjutusega nr 2-5.17/2437-
18. Kuna kaebaja seda ettekirjutust ei täitnud, tegi vastustaja
19. jaanuaril 2019 uue ettekirjutuse nr 2-5.17/343, millega kohustas uuesti kaebajat kõnealust ehitise auditit tegema. Kuna kaebaja ka teist ettekirjutust ei täitnud, tegi vastustaja
20. juulil 2019 kolmanda ettekirjutuse nr 2-5.17/343-2, millega kohustas kaebajat uuesti kõnealust ehitise auditit tegema. Seega on vastustaja pärast esimese ettekirjutuse tegemist otsustanud
21. jaanuaril 2019 ja
22. juulil 2019 anda uued haldusaktid, kohustades kaebajat uuesti ehitise auditit tegema. Kuna vastustaja
23. juuli
24. a ettekirjutuse näol on tegemist uue eraldiseisva haldusaktiga, on kaebajal õigus selle peale esitada tühistamiskaebus.
25. Vastustaja
26. juuli
27. a ettekirjutuse resolutsioon on järgmine: „Teha ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit.“ Ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks määrati
28. oktoober
29. Vastustaja on ettekirjutuses viidanud ehitusseadustiku (EhS) § 3 lõigetele 1 ja 2, mis selgitavad lahti, mida tuleb mõista ehitisena; EhS § 4 lõikele 1, mis selgitab lahti, mida tuleb mõista ehitamisena; EhS § 12 lõikele 1, mis sätestab, et ehitada tuleb ehitusprojekti kohaselt, järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid nõudeid; EhS § 11 lõikele 1, mis sätestab, et ehitis peab kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu; 3 3-19-1487 EhS § 19 lõike 1 punktidele 1 ja 2, mis sätestavad, et omanik peab tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama ehitise vastavuse planeeringule või projekteerimistingimustele ning ehitamiseks ja ehitise kasutamiseks vajalike lubade olemasolu ning nõutavate teavituste ja teadete esitamise. Samuti märkis vastustaja viitega EhS § 38 lõikele 2, et ehitusluba on nõutav, kui ehitatakse mitteelamu ehitisealuse pinnaga üle 60 m
30. Vastustaja selgitas, et väliparkla on ehitis ehk rajatis (ehitis koos piirdeaiaga), mis on ehitisealuse pinnaga üle 60 m2, mistõttu on ehitusluba parkla rajamiseks vajalik. Vastustaja lisas, et eelmainitud väliparkla kohta ei ole kaebaja esitanud ehitise ehitamiseks ja kasutamiseks vajalikke lube (ehitusprojekt, ehitusluba, kasutusluba) ega teavitusi. Vastustaja märkis, et tegutseva väliparkla kohta puudub igasugune teave riiklikes registrites. Vastustaja osutas ka ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 29 lõikele 6, mis sätestab: „Ehitise ohutuse hindamisel võetakse aluseks ehitusprojekt. Ehitusprojekti puudumisel tehakse ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise auditi tulemusel peab olema võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. Ehitise auditi tellib omanik.“ Vastustaja on ettekirjutusele lisanud
31. juulil 2019 tehtud kolm fotot Kohtla-Järvel Kalevi tn 39 asuva parkla aiast. Vastustaja on
32. novembri
33. a ja
34. jaanuari
35. a ettekirjutustes viidanud ka paikvaatluse aktile ja lisanud selle nimetatud ettekirjutustele. Paikvaatluse aktist nähtuvalt kontrollis vastustaja
36. augustil 2018 järelevalve käigus Kohtla-Järvel Kalevi tn 39 asuvat piirdeaeda ehk ehitist. Paikvaatluse käigus tuvastati muu hulgas, et piirdeaed on lagunemas, aiapostid on kaldu ja ajavõrk on kõver. Haldusasja nr 3-19-418 materjalidest nähtuvalt on kaebaja
37. novembri
38. a ja
39. jaanuari
40. a ettekirjutustega ning paikvaatluse aktiga saanud tutvuda. Kohtu hinnangul on
41. juuli
42. a ettekirjutuse puhul kohane arvestada ka kõnealuse paikvaatluse aktiga, ehkki sellele ei ole
43. juuli
44. a ettekirjutuses otsesõnu viidatud ega seda ettekirjutusele lisatud. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja soovinud
45. juulil 2019 teha sama sisuga ettekirjutuse, nagu ta on teinud
46. novembril 2018 ja
47. jaanuaril
48. Seda arvestades pidi kaebajale olema arusaadav, et
49. juuli
50. a ettekirjutuse tegemine on muu hulgas ajendatud paikvaatluse aktis tuvastatust.
51. Vastustaja
52. juuli
53. a ettekirjutusest ja paikvaatluse aktist koosmõjus võib aru saada, et vastustaja on ehitisena silmas pidanud Kohtla-Järvel Kalevi tn 39 asuvat väliparklat koos piirdeaiaga. Kinnistusraamatu andmete kohaselt kuulub Kohtla-Järvel Järve linnaosas Kalevi tn 39 asuv kinnistu kaebajale. Samuti tuleneb
54. juuli
55. a ettekirjutuse resolutsioonist üheselt mõistetavalt, et vastustaja on kohustanud kaebajat tegema selle ehitise audit. Kohtu hinnangul on
56. juuli
57. a ettekirjutusest tulenev kohustus koostoimes paikvaatluse aktiga piisavalt selge ja kaebaja pidi sellest aru saama. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja sellest ka aru saanud, sest ta on esitanud vastuväiteid parkla kohta auditi tegemise vajadusele.
58. Vastustaja on kaebajat auditit tegema kohustades viidanud EhSRS § 29 lõikele
59. EhSRS §-st 29 nähtuvalt kohaldatakse seda paragrahvi pärast
60. aasta
61. jaanuari ning enne EhSRS jõustumist (EhSRS jõustus
62. juulil 2015) ehitatud ehitisregistrisse kandmata ehitiste suhtes. Kaebaja märkis, et vastustaja ei ole piisavalt uurinud parkla päritolu. Kaebaja sõnul on tegemist parklaga, mis on seaduslikult rajatud enne
63. aastat. Kaebaja lisas, et enne
64. aastat rajatud ehitiste ehitisregistrisse kandmiseks on lihtsustatud kord, auditit selleks teha ei ole vaja. 4 3-19-1487
65. novembri
66. a ettekirjutusest nähtuvalt andis vastustaja enne selle ettekirjutuse tegemist kaebajale võimaluse selgituste ja vastuväidete esitamiseks. Ettekirjutusest nähtuvalt ei esitanud kaebaja selgitusi ega vastuväiteid.
67. juuli
68. a ettekirjutusest ei nähtu, et vastustaja oleks andnud enne selle tegemist kaebajale võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kohtu hinnangul ei saa seda aga praegu pidada selliseks menetlusveaks, mis võinuks mõjutada asja otsustamist. Kaebajale pidi olema arusaadav, et kui ta ei täida ka teist ettekirjutust ehk
69. jaanuari
70. a ettekirjutust määratud tähtaja jooksul ehk hiljemalt
71. juunil 2019 ega esita teavet ega tõendeid, mis lükkaks ümber ettekirjutuses märgitu, annab vastustaja uuesti välja samasisulise ettekirjutuse. Kaebaja aga sellist teavet ega tõendeid vastustajale ei esitanud.
72. juuli
73. a korduv ettekirjutus ei saanud olla kaebajale üllatuslik. Muu hulgas oli kaebajal võimalik enne ettekirjutuste tegemist esitada vastustajale tõendid vaidlusaluse ehitise ehitamise aja kohta. Kaebaja seda ei teinud. Kaebaja ei ole selliseid tõendeid esitanud ka kohtule. Ehitise ehitamise aja kohta tõendite esitamise kohustus on kaebajal, mitte vastustaja ei pea selliseid tõendeid ise otsima. EhSRS § 27 lõige 3 sätestab, et kui kinnisasja omanik ei esita piisavaid tõendeid ehitamise aja kohta, eeldatakse, et ehitis on ehitatud pärast ehitusseaduse jõustumist, st pärast
74. aasta
75. jaanuari. Seega on vastustaja
76. juuli
77. a ettekirjutuse tegemisel põhjendatult lähtunud EhSRS §-st
78. EhSRS § 29 lõikest 6 tuleneb, et ehitise ohutuse hindamisel võetakse aluseks ehitusprojekt, ent kui ehitisel puudub ehitusprojekt, tuleb ehitise ohutuse hindamiseks teha ehitise audit, mille peab tellima omanik. Vastustaja on
79. juuli
80. a ettekirjutuses märkinud, et kaebaja ei ole kõnealuse parkla kohta esitanud vastustajale ehitusprojekti, samuti puudub selle parkla kohta igasugune teave riiklikes registrites (järelikult ka ehitisregistris). Kaebaja ei ole ka kohtule esitanud parkla ehitusprojekti. Ehitusprojekti puudumise korral tuleb EhSRS § 29 lõike 6 kohaselt omanikul (praegusel juhul kaebajal) tellida ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Isegi kui kaebaja oleks esitanud piisavad tõendid selle kohta, et kõnealune ehitis on ehitatud enne
81. aastat, oleks vastustajal ikka õigus nõuda temalt ehitise auditit. EhSRS § 28 kohaldub enne
82. aasta
83. jaanuari ehitatud ehitistele. EhSRS § 28 lõige 6 näeb sarnaselt EhSRS § 29 lõikele 6 ette, et ehitise ohutuse hindamisel lähtutakse ehitusprojektist, ent kui ehitisel puudub ehitusprojekt, tuleb ehitise ohutuse hindamiseks teha ehitise audit, mille peab tellima omanik. Seega ei ole õige kaebaja väide, et enne
84. aastat rajatud ehitiste puhul ei saa auditit nõuda. EhSRS § 23 lõikest 1 tuleneb nõue, et enne EhSRS jõustumist ehk enne
85. juulit 2015 ehitatud ehitis peab olema ohutu. See nõue laieneb ka kaebaja parklale, sõltumata sellest, kas parkla on ehitatud enne või pärast
86. aastat. Vastustajal peab olema võimalik dokumentide (ehitusprojekti või auditi) põhjal veenduda, et kaebaja parkla on ohutu. Kuna kaebaja ei ole vastustajale parkla ehitusprojekti esitanud ning vastavaid dokumente pole ka ehitisregistris, oli vastustajal õigus nõuda kaebajalt ehitise ohutuse hindamiseks auditit.
87. Kaebaja märkis, et vastustaja
88. juuli
89. a ettekirjutus ei sisalda sisulisi selgitusi, kajastatud põhjendused ei ole korrektsed. Kohus selgitas juba eespool, et vastustaja
90. juuli
91. a ettekirjutusest ja paikvaatluse aktist koosmõjus tuleneb piisava selgusega, et vastustaja on kohustanud kaebajat tegema KohtlaJärvel Kalevi tn 39 asuva ehitise (s.o väliparkla koos piirdeaiaga) auditit. Vastustaja on viidanud sellele, et kõnealuse ehitise kohta ei ole kaebaja esitanud ehitamist ja kasutamist puudutavaid dokumente ning sellist teavet ei ole ka ehitisregistris. Vastustaja on kirjeldanud piirdeaia kehva olukorda. Ettekirjutusest tuleneb, et ehitis peab oma olemasolu vältel olema ohutu ning vajalik 5 3-19-1487 on kaebaja ehitise ohutuse hindamine. Vastustaja on osutanud EhSRS § 29 lõikele 6 ning selgitanud, et ehitusprojekti puudumise tõttu tuleb kaebajal teha ehitise ohutuse hindamiseks audit. Kohus möönab, et vastustaja põhjendused on napid ning vastustaja oleks saanud oma ettekirjutust paremini põhjendada, kuid sellest hoolimata on ettekirjutusest tuleneva kohustuse sisu ja ettekirjutuse tegemise põhjuseid minimaalselt nõutaval määral selgitatud.
92. Kõike eelnevat arvesse võttes asub kohus seisukohale, et vastustaja
93. juuli
94. a ettekirjutus on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Kohus jätab kaebuse
95. juuli
96. a ettekirjutuse tühistamise nõude osas rahuldamata. II
97. Vastustaja on
98. juuli
99. a ettekirjutusega koos teinud kaebajale hoiatuse, et kui ta ei täida ettekirjutust määratud tähtaja jooksul, rakendab vastustaja sunniraha 1500 eurot.
100. Sunniraha rakendamist reguleerib

. Sunniraha on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud (

§ 8lõige 1).

Hoiatusega ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab võimaldama sunnivahendi adressaadil kohustus täita (

§ 7lõige 3).

Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (

§ 3

lõiked 2 ja 3).

§ 8

lõike 3 kohaselt ei tohi sunniraha rakendada, kui: −

§ 8

lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud (punkt 1); − ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks (punkt 2); − sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi (punkt 3); − halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise HKMS-is ettenähtud korras (punkt 4).

§ 3

lõige 3 sätestab: „Kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust.“ Kui esialgse sunnivahendiga ei ole ettekirjutuse täitmist saavutatud, võib haldusorgan rakendada uut sunnivahendit (

§ 7lõige 4).

Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära sätestab seadus (

§ 10lõige 2). Eh

SRS § 29 lõike 9 kohaselt on ehitise auditi tegemise kohustuse täitmiseks sundimiseks sunniraha ülemmäär juriidilisele isikule 100 000 eurot. Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis on proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-3-1-72-14, punkt 16). Sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne (Riigikohtu halduskolleegiumi
3. oktoobri
4. a määrus asjas nr 3-3-1-31-15, punkt 18). Kui ettekirjutusest tulenev adressaadi kohustus on ebaselge, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne (Riigikohtu halduskolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus asjas nr 3-3-1-62-16, punkt 14).
7. Praegusel juhul ei esine

§ 8

lõikes 3 nimetatud sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid:

§ 8

lõikes 1 nimetatud alused ei ole ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnormi ei ole kehtetuks tunnistatud, sunniraha rakendamist ei ole edasi lükatud ning halduskohus ei ole peatanud sunniraha rakendamist. 6 3-19-1487 Vastustaja

1. juuli
2. a ettekirjutus on kaebajale teatavaks tehtud. See ettekirjutus kehtib: vastustaja pole seda kehtetuks tunnistanud, samuti leidis kohus eespool, et ettekirjutuse tühistamiseks ei ole alust. Ettekirjutuse täitmise tähtpäev oli
3. oktoober
4. Kohtule ei ole esitatud teavet, et kaebaja oleks ettekirjutuse täitnud. Seega tuleb eeldada, et kaebaja ei ole ettekirjutust tähtpäevaks täitnud. Kohtu hinnangul on
5. juuli
6. a ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaeg mõistlik. Kohtule on esitatud fotod kõnealuse ehitise kohta. Tegu ei ole tehniliselt keerulise lahendusega ehitisega. Kohtu meelest on kolm kuud piisav aeg sellise ehitise kohta auditi tegemiseks. Kohus peab tähtsaks ka seda, et vastustaja püüab juba
7. aasta novembrist alates saavutada, et kaebaja teeks kõnealuse ehitise ohutuse hindamiseks auditi. Nimelt kohustas vastustaja esimest korda kaebajat auditit tegema juba
8. novembri
9. a ettekirjutusega, andes toona aega
10. detsembrini
11. Kui kaebaja seda ettekirjutust ei täitnud, andis vastustaja
12. jaanuari
13. a ettekirjutusega kaebajale oluliselt pikema tähtaja (umbes viis kuud). Kui kaebaja jättis ka teise ettekirjutuse täitmata, andis vastustaja
14. juuli
15. a ettekirjutusega kaebajale kolmekuulise tähtaja. Kaebaja ei ole osutanud asjaoludele, mis oleksid takistanud tal alates
16. aasta novembrist ehitise auditit teha. Miski ei viita sellele, et kaebajal puuduks objektiivselt võimalus kõnealuse ehitise auditit teha. Kohus märkis eespool, et vastustaja
17. juuli
18. a ettekirjutusest tulenev kohustus on koostoimes paikvaatluse aktiga piisavalt selge ning asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja kohustuse sisust ka aru saanud. Seetõttu ei saa ettekirjutuse täitmata jätmine olla vabandatav põhjendusega, et ettekirjutusest tulenev kohustus on ebaselge. Esimese ettekirjutuse täitmata jätmise eest oli kaebajale ette nähtud 1000-eurone sunniraha. Teise ettekirjutuse täitmata jätmise eest rakendas vastustaja samuti 1000-eurost sunniraha. Võttes arvesse, et kaebaja jättis kaks esimest ettekirjutust täitmata, tuleb kohtu hinnangul pidada põhjendatuks, et vastustaja otsustas kolmanda ettekirjutuse täitmata jätmise eest rakendada sunniraha eelnevast suuremas summas. 500 euro võrra suurem sunniraha on kohtu arvates kaebaja varasemat käitumist arvestades kohane, sest 1000 euro suurune sunniraha ei ole kaebajat ettekirjutust täitma kallutanud. Vastustaja on tegutsenud kooskõlas

§ 3

lõikega 3 ja § 7 lõikega 4: vastustaja on alguses rakendanud kaebaja suhtes sunniraha väiksemas summas, ent kuna ilmnes, et 1000-eurone sunniraha ei ole kaebaja puhul tõhus, otsustas vastustaja rakendada sunniraha mõnevõrra suuremas summas lootuses, et see kallutab kaebajat ettekirjutust täitma. Tähtis on ka see, et seadus võimaldab kaebajale määrata kõnealuse kohustuse täitmata jätmise eest sunniraha maksimaalselt 100 000 euro ulatuses. Vastustaja on kaalutlusõigust kasutades otsustanud kaebajale määrata pigem miinimumilähedase sunniraha. Kohtu hinnangul on proportsionaalne rakendada vastustaja

1. juuli
2. a ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha summas 1500 eurot. Asjaolu, et vastustaja on pidanud kaebajale määrama kolme ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha kokku summas 3500 eurot, mis on väidetavalt umbes pool kaebaja aastakasumist, on tingitud kaebaja enda käitumisest. Kui kaebaja oleks kohe esimese ettekirjutuse nõuetekohaselt täitnud, ei oleks vastustaja pidanud tema suhtes üldse sunniraha rakendama. Kaebaja viitas ka sellele, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, kuna munitsipaalobjektid on palju hullemas seisundis ning neile sunniraha ei määrata.

-ist ega ka ühestki muust õigusaktist ei tulene alust jätta kaebajale sunniraha määramata põhjusel, et munitsipaalobjektid on palju hullemas seisundis ning neile sunniraha ei määrata. Seega ei saa see väide tingida sunniraha rakendamata jätmist. 7 3-19-1487 Kõike eelnevat arvesse võttes asub kohus seisukohale, et õigusvastaseks ei saa pidada seda, kui vastustaja rakendab

1. juuli
2. a ettekirjutuse täitmata jätmise eest 1500-eurost sunniraha. Kohus jätab kaebuse sunniraha rakendamise keelamise nõude osas rahuldamata. III
3. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb tervikuna rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8