← Eesti

1-16-9171/1206

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-16-9171

  1. november 2019 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Paavo Randma Sergey Kuznetsovi vahistuse põhjendatuse kontroll Tallinna Ringkonnakohtu
  2. augusti
  3. a määrus Sergey Kuznetsovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Riigiprokuratuuri juhtiv riigiprokurör Taavi Pern
  4. november 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. augusti
  7. a määrus ning saata Sergey Kuznetsovi ja tema kaitsja Sven Sillari määruskaebused Harju Maakohtu
  8. juuni
  9. a määruse peale ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.
  10. Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Sergey Kuznetsov peeti kriminaalasjas nr 14221000107 kahtlustatavana kinni
  12. detsembril 2015, Harju Maakohtu
  13. detsembri
  14. a määrusega ta vahistati. Kohtu alla anti S. Kuznetsov
  15. oktoobril
  16. S. Kuznetsovile on esitatud süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 256 lg 1 ja § 184 lg 21 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Kokkuvõtlikult süüdistatakse S. Kuznetsovi selles, et ta kuulus hiljemalt alates
  17. aastast J. M-i loodud ja juhitud kuritegelikku ühendusse ning osales selle juhtimises. Kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud narkootilise aine suures koguses käitlemisele isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kuritegelik ühendus tegeles hašiši salakaubaveoga Hispaaniast Venemaale. S. Kuznetsovi ülesandeks oli sellega seotud tegevuse koordineerimine Eestis, kullerite leidmine, juhendamine ja kontrollimine ning hiljem ühenduse liikme S. N-i tegevuse korraldamine ja temale J. M-ilt saadud juhiste ja informatsiooni edastamine.
  18. Harju Maakohus kontrollis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 275 lg 2 alusel S. Kuznetsovi vahistuse põhjendatust kohtumenetluses
  19. detsembril 2016,
  20. juunil ja
  21. detsembril 2017,
  22. juunil ja
  23. detsembril 2018 ja
  24. juunil
  25. juuni
  26. a määrusega luges maakohus S. Kuznetsovi vahistuse jätkuvalt põhjendatuks ja jättis tõkendi muutmata. 4.
  27. Maakohtu hinnangul võib S. Kuznetsov vabaduses viibides hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma. Ükski asjaolu ei anna alust arvata, et see oht oleks ajaga oluliselt vähenenud või ära langenud. S. Kuznetsov on Vene Föderatsiooni kodanik, kel on seal ka majanduslikke ja sotsiaalseid sidemeid. 1-16-9171 Venemaal elavad süüdistatava ema ja vanaema. Kuivõrd Venemaa ei anna oma kodanikke teistele riikidele välja, muutuks S. Kuznetsovi Eestist lahkumise korral kriminaalmenetluse läbiviimine võimatuks. Kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise ohtu suurendab S. Kuznetsovile esitatud süüdistus raskes esimese astme kuriteos ja selle eest süüdimõistmisel ootav pikaajaline vangistus. 4.
  28. Endiselt on oht, et S. Kuznetsov võib vabaduses viibides panna toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. S. Kuznetsov oli süüdistuse kohaselt üks kuritegeliku ühenduse juhtfiguure. Kuna osa kaassüüdistatavaid allus otse talle, võib S. Kuznetsov vabaduses hakata mõjutama nii kaassüüdistatavaid kui ka tunnistajaid. Seni, kuni kohtulik uurimine alles käib, ei ole õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht ära langenud. Süüdistataval puudusid ajavahemikul 2011–2015 maksustatavad ja ka välismaised tulud. Samas nähtuvad kriminaalasjas kogutud tõenditest tema tuvastamata päritoluga sissetulekud summas 198 673,89 eurot. Kohtule teadaolevalt ei ole S. Kuznetsovil ametlikku sissetulekut, mis annab aluse arvata, et vabaduses viibides võib ta taas asuda oma majanduslikku olukorda kuritegude toimepanemise teel parandama. 4.
  29. Kuigi S. Kuznetsov on viibinud pikka aega vahi all, ei saa rääkida tema põhiõiguste ebaproportsionaalsest riivest. Arvestades S. Kuznetsovile esitatud süüdistuse sisu, kuriteo toimepanemise asjaolusid (kuritegeliku ühenduse kõrge organiseerituse tase, piiriülesus, läbimõeldud ja süstemaatiline tegutsemine) ja kriminaalasja mahtu (11 süüdistatavat, 35 köidet materjale, rahvusvaheline koostöö), on tegemist selliste erandlike asjaoludega, mis õigustavad süüdistatava jätkuvat vahistust. Lisaks on tegemist kriminaalasjaga, mille vastu eksisteerib suur avalik huvi. Kriminaalasja menetlemisel ei ole esinenud põhjendamatuid viivitusi. See, et kohtuliku arutamisega saadi alustada
  30. aastal, oli tingitud kaitsjate töögraafikutest, mitte kohtust ega prokuratuurist. Samuti on istungite ajakava muutunud nii süüdistatavate kui ka kaitsjate menetlustaktika tõttu. Menetluse mõistliku aja hindamisel tuleb arvesse võtta ka oodatava karistuse pikkust, mille valguses ei saa vahistuse kestust pidada ebamõistlikuks. Kohtulahendini on võimalik jõuda mõistliku aja jooksul.
  31. Maakohtu määruse vaidlustasid nii S. Kuznetsov kui ka tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes taotlesid määruse tühistamist ja S. Kuznetsovi vahi alt vabastamist.
  32. Tallinna Ringkonnakohtu
  33. augusti
  34. a määrusega jäeti maakohtu lahend muutmata ja kaebused rahuldamata. 6.
  35. Ringkonnakohus tõdes, et S. Kuznetsovi kohtu alla andmine sisuliselt kinnitab kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. Seega on alusetud süüdistatava etteheited, mille kohaselt ei ole maakohus määruses võtnud seisukohta süüdistatavale inkrimineeritud tegude tõendatuse kohta. Pärast kohtu alla andmist ei ole ilmnenud asjaolusid, mis seaks süüdistuse põhjendatuse kahtluse alla. Jätkuvalt on olemas oht, et S. Kuznetsov võib vabaduses viibides jätkata kuritegude toimepanemist või hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma. Viimast toetavad S. Kuznetsovi sidemed Venemaaga. Arvestades S. Kuznetsovile esitatud süüdistust kuritegelikku ühendusse kuulumises, on oht, et vabaduses viibides võib süüdistatav asuda mõjutama ühenduse hierarhias talle allunud ja veel üle kuulamata tunnistajaid. Kohtuliku uurimise käigus on veel küsitlemata nii kaitsjate tunnistajad kui ka süüdistatavad. Seega on endiselt oht nii kaassüüdistatavate kui ka tunnistajate mõjutamiseks. 6.
  36. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et arutatava kriminaalasja vastu on suur avalikkuse huvi. Asjaolu, et Eestit kasutati transiidiriigina ja narkootiline aine veeti Venemaale, ei välista sellise huvi esinemist. Oluline osa kuritegeliku ühenduse toimimises oli selle Eestis elavatel liikmetel. Vahistuse kestuse proportsionaalsuse hindamisel on oluline, et menetluse venimist ei ole tinginud riigi tegevus ega tegevusetus. Maakohus on määruses põhjalikult selgitanud, miks jääb S. Kuznetsovi vahistus mõistliku aja piiridesse. Riigikohtu praktika kohaselt on organiseeritud kuritegude puhul, mille maht ja keerukus tingivad pikema menetlusaja, õigustatud ka tavapärasest pikem vahistus. Arvestades lisaks S. Kuznetsovi süüdimõistmisel eesootava karistuse võimalikku raskust (kuni eluaegne vangistus), ei saa tema vahi all viibitud aega pidada ebamõistlikult pikaks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 2

(5)1-16-9171
  1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse S. Kuznetsovi kaitsja, kes taotleb määruse tühistamist ja süüdistatava vahi alt vabastamist. Kaebuse põhiväited on järgmised. 7.
  2. Asjaolu, et kohtud on lugenud põhjendatuks S. Kuznetsovile esitatud kuriteokahtluse ja jaatanud vahistamisaluste olemasolu, ei tähenda, et teda võiks määramata aja vahi all hoida. Kuigi kehtiv seadus ei sätesta, kui kaua võib süüdistatavat kohtumenetluses ilma kohtuotsuseta vahistuses hoida, peab see jääma mõistliku aja piiridesse. Praegusel juhul on see piir ületatud. Kui riik ei ole peaaegu nelja aasta jooksul suutnud isegi prokuröri tõendite kohtulikku uurimist lõpetada, tuleb vahistatud isik vabastada või otsida vahistusele alternatiive. 7.
  3. S. Kuznetsovi ega tema kaitsja tegevuses ei ole kohtud tuvastanud obstruktsionismi tunnuseid. Kahetsusväärselt ei saa sama kinnitada teiste kaitsjate kohta. Nii ei suutnud mõned riigi määratud kaitsjad leida istungiteks sobivaid aegu pooleteise aasta jooksul, kuna olid hõivatud teiste mahukate protsessidega. Hiljem esitas kaassüüdistava kaitsja korduvalt kohtuistungeid halvavaid taotlusi kohtuniku taandamiseks ja isegi kriminaalvastutusele võtmiseks. Kõik see kogumis on toonud kaasa selguse, et esimese astme kohtu menetlus ei saa lõppeda
  4. aastal. On teada, et asja arutav kohtunik läheb mõne kuu pärast pensionile. Ka seda asjaolu tulnuks S. Kuznetsovi vahistuse õiguspärasuse hindamisel arvestada. 7.
  5. Vale on ringkonnakohtu väide, et S. Kuznetsovi vahistuse põhjendatuse hindamisel on tähtis ainult riigi tegevus, mitte aga kaassüüdistatavate kaitsjate teod. Riigi kohustus on tagada kriminaalasjas kohtuotsuseni jõudmine mõistliku aja jooksul. Maa- ja ringkonnakohus oleks saanud võtta kasutusele meetmeid, takistamaks menetluse venimist. See, et riik ei suuda tagada riigi poolt palgatud kaitsja osalust kriminaalmenetluses mõistliku aja jooksul, ei saa kuidagi olla etteheidetav S. Kuznetsovile ega tema kaitsjale. 7.
  6. Võttes arvesse, et S. Kuznetsovil ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi ja menetluse venimist ei ole tinginud tema ega kaitsja käitumine, tulnuks ringkonnakohtul lugeda S. Kuznetsovi vahistamine ebaproportsionaalseks ja seda sõltumata vahistamise formaalsest seaduslikkusest. Kohus pidanuks oma initsiatiivil kaaluma vahistuse asendamist mõne teise tõkendiga.
  7. Riigikohtu
  8. oktoobri
  9. a määrusega võeti kaitsja määruskaebus menetlusse. Määruskaebemenetluse poolte seisukohtade, samuti taanduste ja muude taotluste esitamise tähtajaks määrati
  10. november 2019 kell 9.
  11. Prokuratuur esitas määruskaebusele vastuse
  12. novembril 2019 kell 10.24 ehk tähtaega ületades. Seetõttu jätab Riigikohus prokuratuuri vastuse tähelepanuta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  13. KrMS § 390 lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires ja üksnes isiku suhtes, kelle kohta see on esitatud. S. Kuznetsovi kaitsja ei vaidlusta kaebuses süüdistatava vahistamise tinginud aluste jätkuvat olemasolu. Kaitsja seisukoht on, et S. Kuznetsovi vahistus on veninud ebamõistlikult pikaks. Seega tuleb Riigikohtul hinnata, kas süüdistatavalt vabaduse võtmine on praegusel ajal jätkuvalt proportsionaalne.
  14. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt tõdenud, et vahistamise puhul on kriminaalmenetluses tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. märtsi
  16. a määrus asjas nr 3-1-1-80-07, p 13 ja
  17. mai
  18. a määrus asjas nr 3-1-1-30-08, p 10). Teisisõnu tähendab see, et isikut tohib pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks vältimatult vajalik. Erinevalt kohtueelsest menetlusest, kus KrMS § 1311 lg-st 1 tulenevalt on kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamise kestus üldjuhul piiratud tähtaegadega, ei ole kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis vahistamise kestus seadusega reguleeritud. Sellele vaatamata on Riigikohus toonitanud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. detsembri
  20. a määrus asjas nr 1-15-9213/80, p 45 ning
  21. veebruari
  22. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal 3
(5)1-16-9171 väheneb aja jooksul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 1-15-9213/80, p 45).
  3. Vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb muu hulgas otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades ei ole pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a määrus asjas nr 1-16-2411/677, p 22). Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. veebruari
  7. a määrus asjas nr 3-1-1-9-12, p 13 ning
  8. veebruari
  9. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Sellega seoses osutab kolleegium järgnevale.
  10. S. Kuznetsov viibib vahi all alates
  11. detsembrist 2015, mil ta kohtueelses menetluses kinni peeti. Kohtu alla anti süüdistatav
  12. oktoobril
  13. Järelikult on S. Kuznetsov kohtumenetluses vahi all viibinud juba üle kolme aasta ja koos kohtueelses menetluses vahi all viibitud ajaga ulatub tema vahistus peagi nelja aastani. Senise kohtumenetluse jooksul on uuritud kirjalikke tõendeid, sh jälitustoimingute protokolle, kuulatud üle kolmandaid isikuid ning alustatud prokuröri tunnistajate küsitlemist. Üle on kuulamata nii kaitsjate tunnistajad kui ka süüdistatavad. Viimane kohtuistung kriminaalasjas peeti
  14. oktoobril
  15. Järgnevad istungid olid määratud toimuma 17.,
  16. ja
  17. detsembril 2019, kuid kohtuniku
  18. oktoobril 2019 menetlusosalistele saadetud teate kohaselt on need tühistatud. Edasi on kohtunik määranud istungeid
  19. aasta jaanuari algusesse. Samas juhib kaitsja määruskaebuses põhjendatult tähelepanu sellele, et asja arutav kohtunik läheb
  20. jaanuaril 2020 pensionile ega saa kriminaalasja arutamist seega jätkata.
  21. Eeltoodust tulenevalt on selge, et kriminaalasja arutav kohtukoosseis enne kohtuniku pensioneerumist lahendini ei jõua. See aga tähendab, et kriminaalasja menetlemine antakse üle uuele kohtukoosseisule, kes alustab süüküsimuse lahendamist otsast peale. Seega ei saa praegu isegi oletada, millal võiks maakohtu menetlus päädida lõpplahendi tegemisega. Senise menetluse põhjal saab aga järeldada, et kindlasti ei toimu see lähikuudel. Riigikohtu hinnangul on eelkirjeldatud asjaoludel kätte jõudnud kriitiline piir, millest edasi ei saa süüdistatava vahistust enam proportsionaalseks pidada. See sunnib kaaluma vahistamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga. Kuna tõkendi asendamine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist ja Riigikohus ise ei saa seda teha, tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse ning saadab S. Kuznetsovi ja tema kaitsja kaebused ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
  22. Võttes arvesse menetlusosaliste käitumist senises kohtumenetluses, rõhutab kolleegium järgnevat. KrMS § 266 lg 1 kohaselt juhib kohtuistungit kohtunik või kollegiaalse kohtukoosseisu eesistuja. Sama paragrahvi lõike 2 esimene lause näeb ette, et kohtumenetluse pooled ning teised istungisaalis viibijad peavad tingimusteta täitma kohtuniku korraldusi. Kui kohtuistungil ilmneb, et mõni kohtumenetluse pool ilmselgelt kuritarvitab oma menetlusõigusi, kasutades näiteks taotluste ja vastuväidete esitamise õigust süstemaatiliselt selleks, et kohtumenetlust takistada või venitada, tuleb kohtul sellisele käitumisele reageerida. Nii on kohtul võimalik määrata, et kõik taotlused (sh nt taandamistaotlused kohtu vastu), mis ei ole olemuslikult seotud toimetatava menetlustoiminguga (nt mingi tõendi uurimisega), tuleb esitada korraga kohtu määratud ajal. Samuti võib kohus seada menetluse korrakohaseks toimimiseks mõistlikud ajalised piirangud kohtumenetluse poole taotluse või vastuväite arutamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  23. novembri
  24. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p 20.2.) Kõnealuse kriminaalasja arutamist otsast alustaval kohtukoosseisul tuleb rakendada meetmeid, et tagada kohtumenetluse korrakohane toimimine ja lahendini jõudmine mõistliku aja jooksul.
  25. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
  26. augusti
  27. a määruse ja saadab S. Kuznetsovi ja tema kaitsja S. Sillari määruskaebused Harju Maakohtu
  28. juuni
  29. a määruse peale ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Määruskaebus rahuldada osaliselt. 4
(5)1-16-9171 (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.