← Eesti

2-18-18746/18

Obsah (8)§ 654§ 651§ 652§ 230§ 173§ 163§ 162§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-18746 Otsuse tegemise aeg ja koht 10.10.2019, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-To

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega hageja nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks jäeti rahuldamata ja menetluskulud jäeti poolte endi kanda, ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikul 22.05.2018 – 11.12.2018 elatise tasumata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 1669,36 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega maakohus mõistis välja miinimummääras elatise perioodi eest 12.12.2018 – 31.12.2018, selliselt, et väljamõistetud elatise summa vastab viidatud 5

(10)perioodi päevade arvule. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. 24. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata tagasiulatuva elatise nõue ja jaotuti menetluskulud, ning kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles mõisteti temalt välja igakuine elatis 150 eurot ületavas osas. Seega vaidlevad pooled ringkonnakohtus selle üle, kas kostja peab maksma hagejale PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatist, sh aja eest enne kohtule hagi esitamist, või esineb PKS § 102 lg 2 tähenduses mõjuv põhjus, mis annab alust mõista kostjalt hageja kasuks välja sellest väiksema suurusega elatis. 25.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus igakuise elatise väljamõistmisel tuvastanud asjaolud õigesti ja ringkonnakohus saab neist lähtuda.

  1. Esmalt lahendab ringkonnakohus poolte vaidluse igakuise elatise suuruse osas. Kostja viitab kaebuses erinevatele Riigikohtu seisukohtadele, millest võib järeldada, et kostja väitel ei ole tal piisavat sissetulekut, et maksta oma lapsele miinimumelatist. Lisaks heidab kostja maakohtule ette lapsetoetusega arvestamata jätmist ja asjaolu, et hageja igakuine vajalik kulu on üksnes 360 eurot.
  2. Üldjuhul määratakse lapse ülalpidamise ulatus PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Seejuures määrab lapse elulaadi eelkõige vanemate varaline seisund. Eelduslikult on igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Samas ei ole PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust asjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).
  3. Ringkonnakohus selgitab, et kui kostja taotleb PKS § 102 lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab kostja

§ 230lg 1 järgi tooma esile seda tingivad asjaolud ja neid asjaolusid ka tõendama.

Kuigi tõendeid esitavad menetlusosalised ise, võib kohus

§ 230

lg 2 järgi teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ja kohustada

§ 230

lg 4 järgi ülalpidamisasjas poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda selleks asjakohast teavet

§ 230lg 5 järgi seaduses 6

(10)sätestatud isikutelt ise. Ka Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et kohus peab tuvastama vanema varalise seisundi ning kui kostja ei esita neid andmeid omal algatusel, saab kohus tõendeid ise koguda. Seejuures on Riigikohus pidanud mõistlikuks seda rakendada ka siis, kui hageja viitab sellele, et kostja varjab oma tegelikke tulusid (vt Riigikohtu 25.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215, p 22). Lisaks on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 14).
  1. Maakohus selgitas pooltele tõendamiskoormist (tl 33 – 34). Hageja tõi 13.03.2019 menetlusdokumendis esile, et tema igakuised kulud ühes kuus on 566 eurot ja selgitas kulude koosseisu (tl 45 pöördel). Konkreetseid vastuväiteid hageja kuludele kostja ei esitanud. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses märkinud, miks ta leiab, et hageja igakuised kulud on põhjendatud üksnes 360 euro ulatuses. Teisisõnu, kostja ei ole esile toonud, millised hageja kulud on tema hinnangul ülepaisutatud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja märgitud kulude näol tegemist mõistlikus suuruses tavapäraste kulutustega, mis on vajalikud lapse ülalpidamiseks. Seejuures märgib kohus, et hageja palub välja mõista elatise miinimummääras, olgugi, et tema reaalsed kulud on sellest mõnevõrra suuremad.
  2. Kuigi kostja ei ole oma apellatsioonkaebuse p-des 3.1 ja 3.2 sõnastanud konkreetseid etteheiteid maakohtule, mõistab ringkonnakohus Riigikohtu lahendite viidete põhjal, et kostja soovib tugineda ka sellele, et tema sissetulek ei ole piisav miinimumelatise tasumiseks. Kostja kinnitusel on tema sissetulek 800 eurot kuus ja igakuised kulud on korteriüür 400 eurot, toidukulu 200 eurot, muud vältimatud kulud 150 eurot ning ülejäänud sissetulek kulub kostja enese ülalpidamiseks ja transpordiks. Kostja ei esitanud tõendeid ei sissetuleku ega kulutuste kohta. Kostja esitas küll enda arvelduskontode väljavõtted, kuid arvestades, et esitatud kontodelt regulaarse sissetuleku laekumist ei nähtu, samuti asjaolu, et kostja ei ela ega tööta Eestis juba pikemat aega, ei pruugi tema esitatud kontode kanded kajastada tema käsutuses olevaid rahalisi vahendeid ammendavalt. Pangatehingute väljavõttest nähtuvalt on kostja teinud pidevalt oma kontole sularaha sissemakseid (tl 125-127). Sellest tulenevalt on kohtul alust arvata, et kostja tegelikud sissetulekud on pangakontodelt nähtuvast tõenäoliselt mõnevõrra suuremad.
  3. Olenemata sellest, kas kostja väidetud sissetulek on tõene või mitte, ei ole kostja vastuväide väikese sissetuleku osas põhjendatud ka seetõttu, et kostja ei ole tõendanud objektiivseid asjaolusid, mis takistavad tal saada piisavas suuruses sissetulekut, et oma last ülal pidada. Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsust asjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 16.01.2013 otsust asjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Kostja on terve ja töövõimeline (vastupidist ei ole tõendatud), kellel 7
(10)tuleb teha pingutusi ja leida võimalus, et tagada oma lapsele ülalpidamine ning puudub põhjendus, miks kostja seda teha ei saa. Ülalpidajal lasub kohustus vajadusel teha muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses, et tulla toime elatise maksmise kohustusega. Vanemad ei vabane varalise seisundi tõttu ülalpidamiskohustustest ning juhul kui vanem on olukorras, milles ta ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
  1. Kostja tugines ka sellele, et elatise suuruse määramisel jättis maakohus ebaõigesti arvestamata asjaoluga, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et käesolevas asjas ei saa riikliku lapsetoetusega elatise suuruse määramisel arvestada. Riigikohtu juhiste kohaselt ei anna ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14). Kostja ei ole esile toonud mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks, mistõttu ei ole elatise suuruse määramisel põhjendatud peretoetuse arvesse võtmine. Seda enam, et kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et lapsele makstav igakuine peretoetus laekub kostja kontole. Eeltoodu tõttu on ringkonnakohus maakohtuga ühte meelt, et ei ole alust elatise suuruse määramisel arvestada riiklikku peretoetust.
  2. Seega, kuna kostja vastavate asjaolude esile toomise ja tõendamise koormist ei täitnud, siis ei saanud maakohus ka kohaldada PKS § 101 ja § 102 kostja soovitud viisil, s.t vähendada nende alusel hageja kasuks välja mõistetavat elatist alla seadusega ette nähtud alammäära.
  3. Seoses elatise välja mõistmisega alates hagi esitamisest peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada üksnes maakohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega maakohus mõistis välja miinimummääras elatise perioodi eest 12.12.2018 – 31.12.2018, selliselt, et väljamõistetud elatise summa vastab viidatud perioodi päevade arvule. Kuivõrd kostja on kohustatud tasuma elatist detsembris 2018 20 kalendripäeva eest, siis on põhjendatud kohtulahendi täitmise selguse huvides märkida, et perioodi 12.12.2018 – 31.12.2018 eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis 161,20 eurot (250 / 31 x 20).
  4. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus poolte vaidluse tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas. Hageja heidab maakohtule ette, et tõenditel ei rajane järeldus, et tagasiulatuva elatise tasumise kohustus on kostjale koormav, ning Riigikohtu praktikaga on vastuolus maakohtu seisukoht, mille kohaselt kaotab hageja elatise võla nõudeõiguse, kui ta ei tõenda selle järjepidevat nõudmist.
  5. Ringkonnakohus nõustub hageja etteheidetega maakohtule. Igakuise elatise väljamõistmisel leidis maakohus, et arvestades kostja väidetavat sissetulekut ja lisaks tema eeldatavat võimekust piisavat sissetulekut teenida, peab kostja olema suuteline tagama lapsele miinimummääras elatise. Tagasiulatuva elatise osas ei tuvastanud maakohus ringkonnakohtu hinnangul ühtegi asjaolu, mis võimaldab järeldada, et 8
(10)tagasiulatuva elatise väljamõistmine võib asetada kostja äärmiselt raskesse olukorda ning olla talle ebamõistlikult koormav. Ringkonnakohus möönab, et igasuguse võlgnevuse tagantjärgi tasumine on mingil määral koormav, kuid tuleb arvestada, et kostjal on elatise võlgnevus oma lapse ees, kes jäi seetõttu vaidlusalusel perioodil materiaalselt kehvemasse olukorda. Hageja isa, kes last sel perioodil üksinda ülal pidas, tõi maakohtus esile, et ta oli sunnitud võtma laenu igapäevaste kulutuste kandmiseks, sh hageja ülalpidamiseks, kuna kostja ei täitnud ülalpidamiskohustust. Kostja pidi lapsevanemana olema teadlik, et tema alaealine laps vajab ülalpidamist ja kohusetundlik lapsevanem saanuks oma kohustust täita jooksvalt vabatahtlikult. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka väidetavad suulised kokkulepped vanemate vahel, mille kohaselt ei pidanud kostja vastaval perioodil elatist maksma. Sellise kokkulepe olemasolu ei ole tõendamist leidnud.
  1. Samuti on maakohus põhjendamatult leidnud, et hageja elatise võlgnevuse nõue tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hageja ei tõendanud, et ta järjepidevalt nõudis elatise tasumist enne hagi esitamist. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuigi maakohus viitas oma lahendis õigesti Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, jättis maakohus seejuures tähelepanuta, et Riigikohus ei ole öelnud, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu 25.05.2016 otsust asjas nr 3-2-1-35-16, p 20).
  2. Kuivõrd puudub vaidlus selles, et alates 22.05.2018 hageja enam kostjaga koos ei elanud ja maakohus tuvastas, et kostja ei ole alates vanemate lahku kolimisest hagejale ülalpidamist andnud, tuleb kostjalt välja mõista elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku 22.05.2018 – 11.12.2018 eest. Hageja on nõudnud elatist seadusjärgses miinimummääras, s.o 2018 aastal 250 eurot. Ajavahemiku 22.05.2018 – 11.12.2018 eest tuleb seega arvestada elatist 1669,36 eurot. Asjaolusid, mis annaks aluse väljamõistetavat summat vähendada, kohtu ette toodud ei ole.
  3. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus.

§ 173

lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus jättis menetluskulud

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda, kuna rahuldas hagi osaliselt.

40. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ja ühtlasi ka hagi tervikuna, tuleb menetluskulud jätta

§ 162lg 1 aluse nii maa- kui ringkonnakohtus kostja kanda.

41. Tulenevalt

§ 177lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 9

(10)(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.