KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 18. november 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-11082 Tsiviilasi

) § 371 lg 2 p 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest, sest hageja taotletavat eesmärki ei ole võimalik hagiavaldusega saavutada. Hagiavalduse kohaselt on hageja

1. aprillil 2014 surnud QQ (pärandaja) ainupärija ning kostja I on väidetavalt juba
2. aastal ebaseaduslikult võtnud enda valdusse 10 000 euro osas hagejale pärandaja pärandina kuuluvat vara. Täiteasjas nr 022/2019/3840 on täitedokumendiks Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2017 ja Tartu Ringkonnakohtu
4. augusti 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18564, mis jõustusid
5. mail
6. Hageja on sundtäitmise lubamatuse alusena toonud esile asjaolud, mis kõik on olemas olnud enne täitedokumendiks oleva lahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Hageja ei ole välja toonud, et tasaarvestuse aluseks olevad faktilised sündmused on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, mistõttu hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on perspektiivitu. Kuivõrd kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, siis ei lahendanud maakohus ka hageja menetlusabi taotlust ega hagi tagamise taotlust.
7. Maakohus jättis menetluskulud

§ 168lg 1 alusel hageja kanda.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLEMINE MAAKOHTUS

1. Hageja esitas
2. augustil 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja hagi menetlusse võtta, lahendada hageja menetlusabi- ning hagi tagamise taotlus. Maakohus jättis hagi ebaõigesti

§ 371lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata ja kohaldas ebaõigesti TMS § 221 lg-t 2.

Maakohus ei selgitanud, kuidas oli hagejal võimalik maksma panna nõuet kostjate I ja II vastu tsiviilasjas nr 2-16-

1. Tasaarvestusolukord tekkis alles peale täitedokumendiks olevate kohtulahendite jõustumist. Praeguses tsiviilasjas esitatud hagiga ei avata tsiviilasja nr 2-16-18564 menetlust uuesti. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks ajutiselt kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud. Ajutine peatamine ei ole samastatav sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega.
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
3. septembril
4. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 667

lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei otsusta hagi menetlusse võtmist.

1. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise õiguslik alus on TMS § 221 lg 1, mille kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Maakohus on iseenesest õigesti selgitanud, et kui täitedokumendiks on kohtulahend, nagu praegusel juhul, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg
2. Siiski ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et hagi esitamisega on rikutud TMS § 221 lg-t 2, kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud hageja väide, et VÕS § 197 lg 1 kohane tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite esitamise õigus tekkis hagejal alles
3. mail 2019, s.o tsiviilasjas nr 2-16-18564 kohtulahendi jõustumisel.
4. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg (Riigikohtu
5. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 23 ja selles lahendis viidatud
6. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). 2

§ 457

lg 1 kohaselt pooltele kohustuslik alates selle jõustumisest, ei ole enne kohtuotsuse jõustumist, millega poolelt mõistetakse välja teise poole menetluskulud, poolel kohustust menetluskulud hüvitada. See kohustus tekib alles kohtuotsusega. Kuivõrd menetluskulude jaotus sõltub asja tulemusest, ei ole poolel ka enne kohtuotsuse jõustumist võimalik prognoosida, kas ja millises ulatuses tekib tal kohtuotsusega kohustus hüvitada teise poole menetluskulud. Seega ei olnud hagejal võimalik esitada tasaarvestusavaldust tsiviilasjas nr 2-16-18564, vaid see võimalus tekkis tal alles pärast kohtuotsuse jõustumist. Hageja on tuginenud asjaolule, et ta on tasaarvestanud kostjate nõude enda nõudega kostja I vastu. VÕS § 73 lg 3 kohaselt vabastab tasaarvestus mõne solidaarvõlausaldaja nõudega võlgniku kohustuse täitmisest teistele solidaarvõlausaldajatele. Seega juhul, kui hageja on kostjate nõude enda nõudega kostja I vastu tasaarvestanud kehtib see ka kostja II suhtes. Eeltoodust tulenevalt ei välista TMS § 221 lg 2 praegusel juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist.

1. Maakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ja saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks.
2. Ringkonnakohus nõustub kaebuse väitega ka selles, et hageja on hagis esitanud alternatiivsed nõuded, mh on hageja palunud tunnistada sundtäitmine lubamatuks ajutiselt kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud. Riigikohtu seisukoha järgi on põhimõtteliselt võimalik tunnistada sundtäitmine lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 alusel (Riigikohtu
3. märtsi 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 42). Maakohus selle nõude perspektiivi ei ole üldse hinnanud. Ringkonnakohtu hinnangul saab selle nõude lubatavust TMS § 221 lg 2 järgi hinnata sarnaselt tasaarvestusele tuginemise lubatavusele.
4. Ringkonnakohus ei saa maakohtu asemel otsustada hagi menetlusse võtmist, seetõttu lahendada ka menetlusabi taotlust ega hagi tagamise taotlust. Seetõttu kuulub määruskaebus rahuldamisele osaliselt.
5. Maakohtu keeldumisotsustuse tühistamise tõttu kuulub tühistamisele ka maakohtu otsustus menetluskulude jaotuse kohta.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 13.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 372

lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. 3