KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. mai 2019 Tsiviilasja number 2-17

§ 162

lg 4 kohaldatav vaid juhul, kui tavapärane menetluskulude jaotus ei saa erandlikel asjaoludel kõne alla tulla. Praeguses asjas mingeid erandlikke asjaolusid ei esinenud. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kohtumenetlus on toimunud eelkõige seetõttu, et kostja ei ole mitte millegagi nõus ega soovinud arutada ühtegi hageja pakutud kompromissi. Muuhulgas on kostja kasutanud ühisvara ja selle loodusvilju (metsamaterjali) ainuisikuliselt.

1. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on menetluskulude osas teinud õige otsuse ning vastuapellatsioonkaebuses toodud õiguslikud väited ei anna alust vastuapellatsioonikaebust rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse

§ 657

lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. 9. Hageja nõuab poolte ühisvara, mis koosneb kahest kinnistust, jagamist. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kinnisasi II on poolte ühisvaras (tl 73). Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus rahuldas hagi kinnisasja I ühisvarana jagamise osas. Apellatsiooniastmes ei vaidlustata maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 1, millega kohus võttis vastu nõudest loobumise jagada ühisvara selliselt, et mõlemale poolele jääb ½ suurune mõtteline osa kinnistutest ja lõpetas selles osas menetluse. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu otsust ka osas, milles maakohus jättis hageja nõude ühisvara jagamise kahe esimese viisi suhtes rahuldamata. Seega on maakohtu otsus reolutsiooni p-de 1–3 osas jõustunud. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja ka maakohtu otsuse resolutsiooni osas, millega on jagatud ühisvarasse kuuluv kinnisasi kinnistusraamatu registriosa numbriga XXXXXX (kinnisasi II) müüakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras avalikul enampakkumisel kohtutäituri poolt. Samas kohustab maakohtu otsuse resolutsioon mõlema kinnistu müügist saadud raha tasumist SEB AS-le laenulepingust tuleneva laenukohustuse katteks. Apellatsioonkaebusest ei selgu üheselt, kas kostja sooviks on vaidlustada kinnisasja II müügist saadava raha kasutamist, mistõttu eeldab ringkonnakohus, et kostja vaidlustab maakohtu otsuse resolutsiooni ulatuses, milles maakohus nõude rahuldas. 6

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti lugenud kinnisasja I poolte ühisvarasse kuuluvaks. Kinnistu registriosa numbriga XXXXXX on kinnistusraamatusse kantud
2. novembril 1997 (tl 8), seega abielu kestel. PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Kinnisasjade omandamise ajal kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 kohaselt oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Nõudeõigus kinnisasja I kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks kuulus hagejale. Hageja on tunnistatud Konguta Vallavalitsuse XX korraldusega nr XX õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse subjektiks. Hageja loovutas talle kuulunud nõudeõiguse
3. septembril 1994 kostjale, kostja poolsele nõude loovutusele on maade tagastamise korralduses ka tuginetud. Õige on kostja seisukoht, mille kohaselt ei olnud nõudeõiguse loovutamise avaldusele kehtestatud loovutuse tegemise ajal
4. septembril
5. a notariaalset vorminõuet, kuid maakohus ei ole sellele oma otsuses nõudeõiguse loovutamise õiguslike tagajärgede hindamisel tuginenud.
6. Riigikohus leidis
7. mai 2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-16114 p-s 23, et vara tagastamise nõudeõiguse tasuta loovutamise alusel saadut saab käsitada PKS 1995 § 15 lg 1 kohaselt abielu kestel kinke teel omandatud varana. Nimetatud lahendis oli üks abikaasa saanud nõudeõiguse loovutamise teel kolmandalt isikult. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus abikaasade vahelise seadusliku vararežiimina kehtib ühisvararežiim, mille põhiliseks tunnuseks on abielu kestel omandatud vara kuulumine ühisvara hulka, saavad abikaasad omavahelistes suhetes varaeseme kuulumist lahusvara hulka määrata selgelt väljendatud tahteavaldusega. Üksnes vara tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamine abikaasade vahel ei toonud iseenesest koheselt ka kaasa õigusliku tagajärjena soovi lugeda vara nõudeõiguse saanud abikaasa lahusvaraks. Hageja ja kostja elasid asja materjalide põhjal ühises majapidamises ning kasutasid vaidlusalust kinnisasja ühiselt. Kostja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda seisukohale, et poolte tahe oli jätta vaidlusalune kinnisasi kostja lahusvaraks. Hageja on maakohtu kohtuistungil väitnud loovutamise põhjusena :“Tagastatud maa kuulus minu vanaisale. Kuna kostja oli majandis tööl, tema nimel oli osa maid, loovutasin nõudeõiguse temale, et oleks ühe inimese nimel. Minu meelest oli ühisvara ja oli rahu, me elasime koos. Need maad kuulusid minu vanaisale“. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ütlustest tulenevalt oli nõudeõiguse loovutamise puhul tegemist oma olemuselt volitusega abikaasade ühistes huvides tegutsemiseks, mis ei muutnud kinnisasja asjaõiguslikku kuuluvust..
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et tegemist ei olnud TsK § 259 lg 1 mõttes kingiga, ja ei korda neid kõiki

§ 654lg 6 alusel. Lahusvara võis tekkida ka PKS § 141

§ 162lg 4 alusel jätta poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks, kuid ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse osas. Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel alusetult arvestanud, et tegu on abieluasjast tuleneva kohtuvaidlusega (

§ 102

lg 1 p 4), ja on jätnud seetõttu alusetult kohaldamata

§ 164kui erinormi menetluskulude jaotuse kohta (Riigikohtu 13.

detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p 54).

§ 164

lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164

lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kuna praeguse vaidluse puhul oli tegemist ühisvara jagamise nõudega – seega hagilise abieluasjaga –, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt

§-st 164. Kuna asjas ei nähtu ringkonnakohtu arvates mõistlikke põhjusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt

§ 164

lg-s 1 sätestatust, tuleb kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda (Riigikohtu

1. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18313, p 10).
2. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 300 eurot. RLS § 59 lg 16 alusel tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise peale esitatud kaebuse esitamise korral tasuda riigilõivu 50 eurot. Samas määras tuleb tasuda riigilõivu ka siis, kui vaidlustada maakohtu otsust menetluskulude jaotise osas koos menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisega. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on õigus taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel enamtasutud riigilõivu 250 euro tagastamist (riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 16 ja

§ 150lg 1 p 1 ja lg 4).

15. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse menetluskulude jaotuse kohta rahuldamata, puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.

§ 171

lg 1 kohaselt kaebuse rahuldamata jätmisega seotud kulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuivõrd maakohtu otsuse peale esitasid pooled nii apellatsioonkaebuse kui ka vastuapellatsioonkaebuse ning ringkonnakohus jättis mõlemad rahuldamata, on põhjendatud jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Menetluskulude poolte endi kanda jätmine on kooskõlas

§ 164

lg-ga 1, mille kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 8