KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Määruse tegemise aeg ja koht 16. november 2018 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-118932 Tsiviilasi Šoti Vis

) tehingust tuleneva nõude aegumise kohta sätestatut. Nõuetele kohalduv aegumistähtaeg Isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul (

§ 142lg 1, ls 1).

Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest (

§ 142lg 1 ls 2).

Kõigepealt analüüsib kohus, missugune aegumistähtaeg kohaldub poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevatele nõuetele, sh kas kostja poolt lepingu allkirjastamata jätmine vahetult enne aegumistähtaja saabumist ja valeväidete esitamine on tahtlikud kohustuste rikkumised, mis tooks kaasa aegumistähtaja pikenemise 10 aastale

§ 146

lg 4 tähenduses, või kohaldub käesoleval juhul aegumise tähtaeg 3 aastat

§ 146lg 1 järgi.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on üldjuhul 3 aastat (

§ 146lg 1).

Kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult, on aegumistähtajaks 10 aastat (

§ 146lg 4).

Tahe jätta oma kohustus täitmata ei täida tahtliku rikkumise kriteeriumit (RKTKo 3-21-15-09, p 14). Tahtlik rikkumine

§ 146

lg 4 tähenduses sisustatakse vastavalt VÕS § 104 lg-st 5 kirjeldatule (RKTKo 3-2-1-79-09, p 11). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Seega eeldab 10-aastase aegumistähtaja kohaldamine, et võlgnik oleks soovinud õigusvastast tagajärge lepingu sõlmimisel, täitmisel või lõpetamisel. Õigusvastane tagajärg võib seisneda kahju tekkimises või muus õigusvastases tagajärjes (RKTKo 3-2-1-15-09). Õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et rahalise nõude korral ei ole

§ 146

lg 4 kohaldamine välistatud, kuid tuleb kõne alla üksnes erandlikul juhul nt kui laenusaaja ei kavatsenudki raha tagastada, vaid tegutses algusest peale kavatsusega teist poolt tüssata.1 Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole, sest kostja on osaliselt laenu tagastanud. Hageja hinnangul seisnes tahtlik rikkumine asjaolus, et kostja vahetult enne aegumistähtaja saabumist hakkas hagejat vältima. Kohus ei võta siinkohal seisukoha, kas V. Vi tegevus on omistatav kostjale, vaid hindab üksnes, kas võlausaldaja vältimine võlgniku poolt oleks võimalik kvalifitseerida tahtlikuks rikkumiseks. Nõude aegumine on õiguspärane tagajärg, mis on ette nähtud seadusega. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul võlgniku käitumine, mille eesmärk on venitada kohustuse täitmist kuni võlgnik saab tugineda aegumise vastuväitele, olla kantud tahtest saavutada õigusvastane tagajärg. Olukorras, kus võlgnik ei täida aegumistähtaja jooksul kohustust ning hoiab kõrvale suhtlusest võlausaldajaga, on võlausaldajal õigused kaitstud seeläbi, et tal on võimalik pöörduda nõudega kohtusse. 1

komm vlj. § 146, komm 3.3.7.3. 3

§ 146lg 4 tähenduses.

Vastavalt ei kohaldu

§ 146

lg-s 4 nimetatud 10-aastane aegumise tähtaeg ja kohaldub üldnormist

§ 146lg 1 tulenev aegumistähtaeg 3 aastat.

Nõuete aegumistähtaja saabumine Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõuded on aegunud tuvastades kõigepealt, millal nõuded oleksid aegunud ilma täiendavate asjaoludeta, ning seejärel, kas käesoleval juhul on aegumistähtaeg katkenud või peatunud, mis tooks kaasa aegumistähtaja edasilükkumise. Aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisel, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 147lg 1 ls 1).

Korduvate kohustuste puhul algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (TsMS § 154 lg 1). Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 82 lg 7 ls 1). Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel (VÕS § 82 lg 7 ls 2). Kostja oli võlgnevuses maksetega, mis tuli täita perioodil 15.01.201330.11.2013 (tl 32 ja 72). Vastavalt VÕS § 82 lg 7 ls 2 muutusid kohustused sissenõutavaks maksetähtpäeva möödumisel ehk viimane kohustus muutus sissenõutavaks 01.12.2013. Tegemist oli korduvate kohustustega, mistõttu algas kõikide tasumata maksete aegumistähtaeg 01.01.2014. Ilma täiendavate asjaoludeta oleks nõuded

§ 146lg 1 järgi aegunud 31.12.2016.

Aegumistähtaja katkemine Hageja väitis, et aegumistähtaeg on katkenud, mistõttu analüüsib kohus järgnevalt, kas nõuete algne aegumistähtaeg on katkenud ja hakanud uuesti kulgema

§ 158lg 1 alusel.

Aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega (

§ 158lg 1).

Aegumise katkemise hindamiseks tuleb analüüsida, kas V. Vi e-kirja saab lugeda nõude tunnustamiseks ja kas seda saab lugeda nõude tunnustamiseks kohustatud isiku ehk kostja poolt

§ 158lg 1 tähenduses.

Nõude tunnustamine võib seisneda võla osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos (

§ 158lg 2).

Nõude tunnustamine on võimalik järeldusliku käitumisega ja isegi vaikimisega.2 Oluline on, et võlgnik toob oma käitumisega selgelt esile, et ta on teadlik võlast.3 V. V väitis hagejale saadetud e-kirjas, et ta vaatas temale saadetud lepingut, millega taheti varasemast lepingust tulenevaid aeguma hakkavaid kohustusi uue lepinguga fikseerida, ja sellele lisatud maksegraafikut, milles oli märgitud laenujääk koos 2 3

komm vlj. § 158, komm 3.1.

komm vlj. § 158, komm 3.1. 4

§ 158

lg 2 tähenduses, sest sellest nähtub selgelt, et isik on teadlik võlast ja ta ei esita sellele mingeid vastuväiteid. E-kirja, milles võlgnevust tunnistatakse, saatis hagejale V. V.

§ 158lg 1 seob võla tunnistamise kohustatud isikuga.

Osaühingu seadusjärgseks esindajaks on juhatus (äriseadustiku § 180 lg 1). V. V ei ole kostja seaduslik esindaja. Hageja ei ole väitnud, et kostja seaduslik esindaja oleks mingi käitumisega võlgnevust tunnustanud. Seetõttu analüüsib kohus, kas V. Vi käitumine on omistatav kostjale kui kohustatud isikule. Tahteavalduse võib teha esindaja kaudu ja see kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus (

§ 115lg 1).

Tehingu tegemine esindaja nimel võib olla otseselt esindaja nimel või tuleneda tehingu asjaoludest (

§ 116lg 1).

Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku nimel (RKTKo 3-2-1-136-16, p 16). V. Vi käitumisest ei nähtu, et ta oleks käitunud otseselt kostja nimel, nt väljendanud, et TRUNK-LINE BS jaoks tundub kõik õige. Arvestades, et V. V esindas kostjat

1. aasta 01.12.2011 lepingu sõlmimisel (tl 29) ning tema telefoninumber oli märgitud algsetes laenulepingutes kontaktandmetena (tl 26-27), siis võiks tehingu asjaoludest järelduda, et V. V tegutseb teatud ulatuses kostja esindajana kostja nimel. Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul eristada kostja nimel tegutsemist võla täitmise osas ja võla tunnustamise osas. Hageja väitel tõendab kostja poolt nõude tunnustamist V. Vi e-kiri. V. Vile saadetud lepingus, millele vastates V. V võlgnevust tunnustab, on lepingusse märgitud kostja esindajana S V (tl 36). V. V on lepingusse märgitud käendajana (tl 36). V. V oli lepingu kolmandaks pooleks, mistõttu ei tõenda hageja poolt esitatud kirjavahetus, et V. Vi tahteavaldus võla tunnistamisel oli tehtud kostja nimel. Vastupidi, lepingus on kostja esindajaks märgitud S. Va, mitte V. Va. Kui hageja oleks arvanud, et V. V on õigustatud tunnustama varasemat võlgnevust kostja nimel ja sarnaselt varasema lepinguga sõlmima kostja nimel lepingu, oleks hageja märkinud kostja esindajaks V. Vi, kellega oli toimunud kogu eelnev suhtlus seoses lepinguliste kohustuste täitmisega (tl 33-34 ja 133-142). Sellest järeldab kohus, et hageja mõistis, et V. V võis küll kostjat teatud ulatuses esindada lepingu täitmisega seotud küsimustes, kuid uue lepinguga pidi kohustusi tunnustama kostja seaduslik esindaja S. Va. Seetõttu leiab kohus, et nõude tunnustamine kostja poolt ei ole tõendatud, sest V. V ei tegutsenud e-kirja saates kostja nimel, mistõttu ei saa tema kirja pidada võla tunnustamiseks kostja poolt. Seega ei katkenud kostja kohustuste aegumistähtaeg V. Vi poolt kirjale vastamisega
2. detsembril
3. Aegumistähtaja peatumine Isegi kui aegumistähtaeg ei katkenud ega hakanud uuesti kulgema, on võimalik, et aegumistähtaeg teatud perioodil peatus ja seetõttu ei saabunud aegumistähtaeg 31.12.
4. Aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimised käivad nõude või nõude aluseks olevate asjaolude üle (

§ 167lg 1).

Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka (

§ 168lg 1).

Kohus analüüsib järgnevalt, kas käesoleval juhul on tõendatud läbirääkimiste toimumine

§ 167

lg 1 tähenduses ning kas läbirääkimisi saab pidada toimunuks hageja ja kostja vahel, millisel juhul oleks aegumise tähtaeg peatunud

§ 168lg 1 tähenduses.

Hageja väidete kohaselt toimusid hageja ja kostja, V. Vi isikus, vahel läbirääkimised nõude osas. Hageja väide, et läbirääkimisi alustati

1. aasta juulis, on tõendamata. Kohus tuvastas, et perioodil
2. kuni
3. august 2016 helistas E. J V. Vile 4 korda (tl 133 ja 135). Kohtu hinnangul ei tõenda telefonikõned otseselt sisuliste läbirääkimiste pidamist, kuid 5

§ 116lg 1 alusel teatud võlgnevust puudutavate teemade osas.

Kohus leiab, et arvestades lepingu sisu, võiks mõistlikult võttes olla selliseks teemaks lepinguliste kohustuste täitmine või hilinenult täitmine. Kohus tuvastas, et läbirääkimised kestsid 03.08.2016 kuni 05.10.2016 ja 23.12.201624.01.2017, mil möödus 1 kuu viimasest kontaktist. Seega peatus aegumise tähtaeg esialgu kaheks kuuks ning aegumisetähtaeg oleks saabunud 01.03.

1. Detsembris toimunud läbirääkimiste võrra lükkus aegumine edasi veel ühe kuu võrra, mistõttu saabus nõuete aegumistähtaeg 01.04.
2. Hageja tõendamiskoormises on asjaolu, et pooled pidasid täiendavaid läbirääkimisi. Hageja on väitnud, et mais 2017 pidasid pooled läbirääkimisi, kuid ühtegi tõendit ega tõendite kogumise taotlust ei ole hagejad selle asjaolu kohta esitanud. Ühepoolset võlgade meeldetuletamist ei peeta läbirääkimisteks

§ 167lg 1 tähenduses (RKTKo 3-2-1-5416, p 14).

Hageja väitel pöördus ta

1. augustil 2017 uuesti kostja poole, kuid lähtuvalt Riigikohtu selgitustest ei saa ainuüksi kostja poole pöördumist pidada läbirääkimiste pidamiseks. Samuti olid eelviidatud läbirääkimiste ajaks nõuded aegunud, mistõttu ei oleks läbirääkimised saanud aegumistähtaega enam edasi lükata. Hageja pöördus nõuetega kohtusse 05.09.
2. Selleks ajaks olid nõuded aegunud, mistõttu on kostjal õigus tulenevalt aegumisest keelduda kohustuste täitmisest. Eeltoodud põhjustele tuginedes teeb kohus lõppotsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Asja menetlenud kohus esitab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse (TsMS § 173 lg 4). Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud 6