) §-s 8 sätestatud kohustusi tahtlikult. XX tahtliku tegevuse ja AS Leventa maksuvõla vahel on põhjuslik seos. Vastutusotsuse tegemine ei ole aegunud. 3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastutusotsuse tühistamiseks. Vastutusotsus on ebaselge.
lg-st 1 ja § 40 lg-st 1 tulenevalt oleks pidanud vastutusmenetluses analüüsima kaebaja poolset deklareerimis- ja tasumiskohustuse rikkumist ning süüd OÜ Viva Elektroonika Pluss seadusliku esindajana, sest AS-le Leventa ei ole maksuotsust koostatud. 19.08.2013 maksuotsus ei käsitle OÜ Viva Elektroonika Pluss ja OÜ ST Electronics vahelisi tehinguid ning neist tehingutest ei ole tekkinud maksuvõlga. AS Leventa tegevust juhtis YY ja kaebaja ei olnud teadlik, et AS Leventa kajastas KMD-l valeandmeid. OÜ Viva Elektroonika Pluss maksuvõlg kattub kriminaalasjas nr 1-15-5419 tuvastatud maksukahjuga. Selles kriminaalasjas tuvastati, et maksupettuse pani toime YY ja ta tunnistati süüdi karistusseadustiku (KarS) § 3891 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemises. Kaebajale ei esitatud selles kriminaalasjas isegi kahtlustust. Vastutusotsusest ei selgu, milliste uute asjaolude või tõendite tõttu on vastutusmenetluses asutud kaebaja süü osas teistsugusele seisukohale kui kriminaalasjas. MTA on koostanud OÜ Viva Elektroonika Pluss maksuvõla sissenõudmiseks vastutusotsuse ka YY-le, milles peab maksupettuse toimepanijaks YY ning sellele kaasa aitajaks CC ja DD, nagu on tuvastatud kriminaalasjas (vt haldusasi nr 3-17-2262). Kaebajale tehtud vastutusotsuses on jäänud kriminaalmenetluses tuvastatud asjaolud täiesti tähelepanuta ja maksupettuse toimepanijaks peetakse hoopis kaebajat. Kaebaja teadmist maksupettusest ei saa rajada vaid sugulusele YY-ga. Kaebaja esitas MTA-le YY 01.12.2017 kinnituskirja, mille kohaselt kaebaja ei teadnud OÜ-ga ST Electronics tehtud tehingutest ega osalenud neis. MTA ei ole selle tõendi kohta sisulist seisukohta võtnud. Vastutusotsuse tegemine on aegunud. 4. Tallinna Halduskohus jättis 28.12.2018 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes vastutusotsuse põhjendustega neid kõiki üle kordamata (HKMS § 165 lg 2). 2
Kui juhatuse liikme tegevust saaks hinnata üksnes ühendavas äriühingus, nagu väidab kaebaja, oleks äriühingute ühinemise korral ühendatava äriühingu juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemine välistatud. Sellist järeldust ei toeta maksuseadused ega kohtupraktika. Kriminaalasjas nr 1-15-5419 tuvastatud asjaolud ei välista kaebaja vastutust. Juhatuse liikme vastutus
lg 1 alusel ja isiku karistusõiguslik vastutus on erinevad õigussuhted ega sõltu üksteisest. Ka tahtlust käsitletakse haldus- ja kriminaalmenetluses erinevalt. Seega ei ole vastutusotsuse õiguspärasuse seisukohalt tähtsust, et kaebaja suhtes jäeti kriminaalmenetlus alustamata. Vastutusotsuse tegemise eelduseks on see, et vastutusotsuse adressaat on rikkunud
§-s 8 nimetatud kohustust tagada esindatava
-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine. Äriühingu juhatuse liikme puhul tähendab see kohustust korraldada äriühingu majandustegevus selliselt, et sellest tekkivad maksukohustused oleksid õigeaegselt deklareeritud ja tasumisele kuuluvad maksusummad tasutud. Maksuhaldur on tuvastanud, et OÜ-l Viva Elektroonika Pluss on AS Leventa õigusjärglasena maksuvõlg, mis tekkis ajal, mil kaebaja oli AS Leventa ainus juhatuse liige ehk isik, kes vastutas äriühingu juhtimise ja majandustegevuse korraldamise eest. Seega oli kaebaja ülesanne korraldada AS Leventa majandustegevust selliselt, et maksukohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Muu hulgas pidi kaebaja korraldama õigeaegselt maksuõigussuhte seisukohast õigetel ja täielikel andmetel põhinevate KMD-de esitamise ning tasumisele kuuluvate maksusummade õigesti välja arvutamise ja tähtaegse tasumise. Kuna kaebaja oli ainus juhatuse liige, oli ta ainuisikuliselt vastutav kõigi juhatuse liikmeks olekuga kaasnevate kohustuste õigeaegse täitmise eest. Kaebaja puhul seisneb
§-s 8 sätestatud kohustuste rikkumine selles, et ta ei korraldanud maksustamisperioodil juuli 2011 kuni juuni 2012 AS Leventa käibemaksuarvestust nõuetekohaselt, mille tulemusena arvestati äriühingu KMD-de esitamisel sisendkäibemaksu selleks kõlbmatute arvete alusel. Maksuhaldur on õigesti tuvastanud ning piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, et kaebaja rikkus juhatuse liikme kohustusi tahtlikult. Vastutusotsuse p-s 2.2 tuvastatud asjaoludel on välistatud võimalus, et kaebaja ei olnud teadlik OÜ ST Electronics ja AS Leventa vaheliste tehingute näilikkusest. Kaebaja on maksuhaldurile seletusi andes kinnitanud, et juhtis koos oma pojaga AS-i Leventa ning allkirjastas ainuisikuliselt kõik AS-i Leventa puudutavad dokumendid (vt kaebaja 27.06.2017 kirjalike selgituste protokoll ja 19.11.2012 suuliste selgituste protokoll). AS Leventa raamatupidaja selgituste kohaselt tegi OÜ ST Electronics arvete alusel ülekandeid kaebaja (vt VV 22.05.2012 suuliste selgituste protokoll). Kui äriühingul on üks vastutav seaduslik esindaja, ei taga seaduslik esindaja mitte üksnes esindatava kohustuste nõuetekohast täitmist, vaid täidab neid kohustusi ise (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-123-12, p 15). Seega on AS Leventa rikkumised omistatavad kaebajale. Asjaolu, et YY-l oli volitus kõikide tehingute tegemiseks ning ta osales aktiivselt äriühingu tegevuses, ei välista kaebaja vastutust. Kaebajal lasus kohustus kontrollida äriühingu nimel tegutsevat isikut (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsused nr 3-14-51495, p 15; 3-10-1284 p-d 11 ja 18; 3-11-2445, p 13). Arvestades käesolevas asjas tuvastatud asjaolusid, ei saa pidada usaldusväärseks YY kinnituskirja selle kohta, et kaebaja ei olnud vaidlusalusest maksupettusest teadlik. Olukorras, kus AS Leventa raamatupidamisarvestuses kajastati vaidlusalusel perioodil OÜ ST Electronics rekvisiitidega võltsarved kogusummas 7 107 380,12 eurot (sh sisendkäibemaks 1 184 563,21 eurot), ei ole tõsiselt võetav väide, et kaebaja ei olnud „detailidega kursis“. Isegi kui kaebaja tõepoolest ei olnud teadlik OÜ ST Electronics arvetel kajastatud tehingute fiktiivsest sisust, tuleb arvetel kajastatud tehingute tegelike asjaolude välja selgitamata jätmine ning arvete 3
) ja seda ei ole kustutatud (
). Võttes arvesse
lg 1 p 2 järgi aegumise peatumist kohtumenetluse ajaks (s.o 18.09.2013–27.01.2016), ei olnud vastutusotsuse koostamise ajaks möödunud tahtliku rikkumise puhul arvesse võetav viieaastane maksusumma määramise aegumistähtaeg (
Kaebaja seisukoht, et aegumise peatumine äriühingu suhtes ei ole üle kantav vastutusotsuse tegemisele, on ekslik. Vastutusotsuse aegumise puhul tuleb arvestada
§-s 99 sätestatud maksusumma määramise aegumistähtaja peatumise alustega (vt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-24-14, p 11.1.3). Maksuhaldur on püüdnud maksuvõlga sisse nõuda OÜ-lt Viva Elektroonika Pluss, kuid see pole rohkem kui kolme kuu jooksul tulemusi andnud ja äriühing on sisuliselt maksejõuetu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. XX esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 28.12.2018 otsuse tühistamiseks ning uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Juhatuse liikme solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest lõppeb juriidilise isiku õigusvõime lõppemisel. Kaebajale heidetakse ette AS Leventa maksukohustuste täitmata jätmist. AS-le Leventa ei ole maksuotsust koostatud ja see äriühing kustutati 06.11.2012 äriregistrist, millega lõppes ka tema õigusvõime. Järelikult lõppes 06.11.2012 ka kaebaja kui AS Leventa juhatuse liikme solidaarne vastutus AS Leventa maksuvõla eest. Halduskohus leidis, et kaebaja seisukohta ei toeta maksuseadused ega kohtupraktika, kuid ei viidanud ühelegi normile või lahendile. OÜ Viva Elektroonika Pluss maksuvõlg kattub kriminaalasjas nr 1-15-5419 tuvastatud maksukahjuga. Kriminaalmenetluses tuvastati, et maksupettuse pani toime YY koos CC ja DDga; kaebajale ei esitatud isegi kahtlustust. Järelikult ei tekkinud kahtlust, et kaebaja võis olla teadlikult seotud maksupettusega või sellele kaasa aitamisega. Kriminaalasjas tuvastatud asjaolud on oluline tõend, mille nii MTA kui ka halduskohus jätsid põhjendamatult tähelepanuta. Vastutusotsuse järeldused on vastuolus kriminaalmenetluses tuvastatud asjaoludega – vastutusotsuses tehtud etteheidete pinnalt oleks kaebaja pidanud kriminaalmenetluses vastutama vähemalt kaasaaitajana. Riigikohus on leidnud, et haldus- ja maakohus peavad vältima seotud asjades üksteist välistavate asjaolude tuvastamist või vähemalt oma erinevat hinnangut veenvalt põhjendama (vt otsused nr 3-1-1-11-07 ja 3-3-1-2-03). Sama kohustus oli ka MTA-l, kuid vastutusotsuses ei ole põhjendatud, miks jõudis maksuhaldur maakohtust erinevale järeldusele. YY-le tehtud vastutusotsuses on maksuhaldur otseselt tuginenud kriminaalasjas nr 1-15-5419 tuvastatud asjaoludele. Vastutusotsus on vastuoluline ja arusaamatu, sest maksuhaldur käsitleb kaebaja rikkumisena ka tegutsemist OÜ-s Viva Elektroonika Pluss. Tegemist ei saanud olla formaalse veaga, mis ei mõjuta lõpptulemust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58), sest kaebaja tõi selle vastuolu välja juba vastutusotsuse projektile esitatud eriarvamuses. Ebaselgus väljendub ka selles, et vastutusotsuse p 2.1.2 on pealkirjastatud „Tasumiskohustuse rikkumisel tekkinud maksuvõlg“, kuid peatüki sisu käsitleb hoopis deklareerimiskohustuse rikkumist. Need on sisult erinevad 4
(vastutusotsus) viitab vaid §-le 98 (aegumistähtajad), kuid mitte §-le 99 (aegumise peatumine). 6. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebajaga saab nõustuda selles, et juhatuse liikme solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on aktsessoorne kõrvalkohustus ja vastutusotsus tuleb teha enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuse lõppemist. AS Leventa maksukohustus ei lõppenud tema äriregistrist kustutamisega, vaid läks õigusjärgluse korras üle OÜ-le Viva Elektroonika Pluss (äriseadustiku (ÄS) § 391 lg 4). Seega oli põhikohustus vastutusotsuse tegemise ajal kehtiv. Kaebaja poolset tõlgendust toetav kohtupraktika puudub. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-11-07 võetud seisukohti ei saa käesolevale vaidlusele üle kanda. Maakohus ei ole kriminaalasjas kaebaja süüküsimust arutanud ega sellega seonduvaid tõendeid hinnanud. Seega ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud ka seda, et kaebaja ei ole maksuõigusrikkumisi toime pannud. Kahtlustuse esitamata jätmisest ei saa teha automaatset järeldust selle kohta, kas kaebaja on rikkumise toime pannud või sellest teadlik või mitte. MTA-le ei ole teada konkreetsed põhjused, miks kaebajale kriminaalasjas nr 1-15-5419 kahtlustust ei esitatud. Vastutusotsuse tegemine on lubatud, kui
-s sätestatud eeldused on täidetud. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-11-07 järeldused ei ole asjakohased ka põhjusel, et nimetatud asjas hinnati madalama standardiga haldusmenetluses tõendeid rangemalt kui kriminaalmenetluses ja tehti selle põhjal isikute jaoks soodsamad järeldused, praeguses asjas on olukord vastupidine. Tõendamise standard kellegi süüdi tunnistamiseks KarS § 3891 järgi on kõrgem kui temale vastutusotsuse tegemiseks
lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise tõttu, isegi kui mõlemal juhul võib kokkuvõttes jõuda selleni, et äriühingu raamatupidamises kajastati käibemaksueelise saamiseks tegelikkusele mittevastavaid arveid. Vastutusotsuse p 2.1.1 eelviimases lõigus on kaebaja tegevuse hindamisel ekslikult viidatud OÜ-le Viva Elektroonika Pluss, kuid see on formaalne viga, mis ei mõjuta lõpptulemust. Muus osas on vastutusotsus selgelt suunatud AS Leventa ja OÜ ST Electronics vaheliste tehingute hindamisele ja kaebaja süü tuvastamisele AS Leventa juhatuse liikmena. Vastutusotsuse p-s 2.1.2 käsitletud tasumiskohustuse rikkumine on otseselt seotud deklareerimiskohustuse rikkumisega ja tuleneb sellest. Kaebaja süüd on vastutusotsuses piisavalt põhjendatud. Maksupettuse konspiratiivset iseloomu arvestades võib tahtluse tuvastada kaudsete tõendite kogumi alusel ja elulise usutavuse kriteeriumit arvestades. 5
§-s 99 sätestatud aegumise peatumise sätted kohalduvad ka vastutusmenetlusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7.
lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tulenevalt peavad äriühingu juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemiseks olema täidetud järgmised eeldused:
-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; c) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg (Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 12; 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-41-05, p 12).
lg 6 kohaselt ei tehta vastutusotsust, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud. Äriühingu seaduslik esindaja vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma (Riigikohtu 27.11.2012 otsus nr 3-3-1-15-12, p 50 alap h;
Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et need eeldused on käesolevas asjas täidetud ning XX-le tehtud vastutusotsuse tühistamiseks ei ole alust. 8. AS Leventa äriregistrist kustutamine ei välistanud kaebajale kui AS Leventa endisele juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemist. Riigikohus on selgitanud, et äriühingu juhatuse liikme solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on olemuselt aktsessoorne kõrvalkohustus. See tähendab, et kõrvalkohustuse kehtivuse eelduseks on põhikohustuse kehtivus ning üheks vastutusotsuse tegemise eelduseks on ka kehtiva maksuvõla olemasolu. Vastutusotsust ei saa teha, kui maksuvõlg on lõppenud. Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemine (
ÜS) § 45 lg 2; vt Riigikohtu 02.02.2018 otsus nr 3-15-2813, p 16 ja seal viidatud lahendid). Riigikohtu senisest praktikast saab siiski järeldada, et vastutusotsuse tegemise eelduste täidetuse hindamisel pole määrav mitte niivõrd äriühingu, mille maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha, õigusvõime lõppemine, vaid asjaolu, kas äriühingu registrist kustutamine on kaasa toonud maksukohustuse lõppemise
lg 3 p 6 järgi (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2017 määrus nr 3-17-992, p 7 ja Tartu Ringkonnakohtu 05.04.2018 määrus nr 3-18-187, p 12). 9. ÄS § 391 lg 4 järgi läheb äriühingute ühinemisel ühendatava ühingu vara, sealhulgas kohustused, üle ühendavale ühingule.
sätestab, et kui seadusega on ette nähtud õigusjärgluse korras õiguste ja kohustuste üleminek ühelt isikult teisele, lähevad õigusjärglasele üle kõik maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevad rahalised ja mitterahalised õigused ning kohustused, mis ei ole oma olemuselt isikuga lahutamatult seotud. Praegusel juhul läks AS Leventa maksuvõlg üle OÜ-le Viva Elektroonika Pluss. OÜ Viva Elektroonika Pluss ühines omakorda SIA-ga Ronbanks ning nõnda läks ka SIA-le Ronbanks üle algselt AS-l Leventa tekkinud maksuvõlg. Seega eksisteerib ühinemisega üle läinud maksuvõlg, mille saab muude vastutusotsuse tegemise eelduste täidetuse korral kaebajalt sisse nõuda. Kaebaja poolse tõlgenduse korral võimaldaks pelgalt äriühingute ühinemine tekkinud maksukohustusest vabaneda. See ei oleks kooskõlas õigusjärgluse olemuse ega vastutuskohustuse eesmärkidega. 10. 19.08.2013 maksuotsusega on tuvastatud, et AS Leventa osales maksupettuses, kajastades teadlikult oma maksuarvestuses OÜ ST Electronics nimel väljastatud arveid näilike tehingute kohta. MTA on seisukohal, et kaebaja oli maksupettusest teadlik ja ebaõigete andmetega maksudeklaratsioonide esitamine sai võimalikuks kaebaja juhtimisel. Seetõttu on MTA lugenud kaebaja süü vormiks tahtluse. Tahtlus tähendab võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 järgi õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Tahtluse puhul peab äriühingu seaduslik esindaja mõistma, et rikub
§-s 8 nimetatud kohustusi (s.o 6
-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine) ning soovima nimetatud kohustusi rikkuda (nt Riigikohtu 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13, p 14; 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 16). Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel saab lähtuda kaudsete tõendite ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist (nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, p 20; 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13, p 16; 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 18). 11. Vastutusotsuse p-des 2.2 ja 4 on põhjendatud kaebaja tahtlust järgmiselt: 1) kaebaja oli 10.10.1996–06.11.2012 AS Leventa ainuke juhatuse liige ja ainuaktsionär ning äriühingu tegevus oli ka faktiliselt kaebaja kontrolli all. Kui äriühingul on üks juhatuse liige, kes juhib faktiliselt äriühingut, saab äriühingu rikkumise omistada sellele juhatuse liikmele; 2) AS Leventa tegevdirektor oli kaebaja poeg YY, kes osales aktiivselt äriühingu tegevuses, kuid kaebaja oli YY tegevusega kursis, sh allkirjastas ainuisikuliselt äriühingu arveid ja lepinguid ning tegi pangaülekandeid. Juhatuse liikme ja tegevjuhi vaheline tööülesannete jaotus ei võta juhatuse liikmelt kohustust tagada
lg-s 1 sätestatud kohustuste nõuetekohane täitmine; 3) kaebajal oli pikaajaline kogemus äriühingu juhtimisel ning elektroonikakaupade ostmisel ja müümisel. Seega kaebaja teadis, millised on juhatuse liikme kohustused maksuseaduste õigeaegse ja täieliku täitmise tagamiseks; 4) kaebajale oli teada, et alates
§-s 8 sätestatud kohustuste täitmisest ja sellega seonduvast vastutusest. Isegi kui pidada õigeks kaebaja väidet, et ta hakkas 2011. a-l AS Leventa juhtimist järk-järgult oma pojale üle andma, kinnitavad maksuhalduri tuvastatud asjaolud, et kaebaja ei taandunud täielikult AS Leventa juhtimisest. Seetõttu ei ole usutav kaebaja väide, et ta ei saanud aru, et OÜ-ga ST Electronics tehtud tehingud on näilikud ning tema roll piirdus dokumentide formaalse allkirjastamisega. Veenvam on maksuhalduri versioon, et kaebaja teadis OÜ-ga ST Electronic tehtud tehingute näilikkusest ja ebaõigete 8
lg-le 1 ja § 96 lg-le 1 tugineva vastutusotsuse tegemise aluseks on üksnes isiku süüdimõistmine maksualase kuriteo toimepanemise eest, mille tagajärjel tekkis maksuvõlg, mille tasumist isikult nõutakse. Sellise vastutusotsuse puhul ei pea maksuhaldur vastutusotsuse koostamiseks uurima asjaolusid täiendavalt, vaid võib tugineda kriminaalmenetluses tuvastatud asjaoludele (vt täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2017 otsus nr 3-15-2568 ja 26.10.2017 otsus nr 3-15-3058). 17. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastutusotsuse tegemine on aegunud.
lg 5 sätestab, et kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (
) jooksul.
lg 1 järgi on maksusumma määramise aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat ja maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Riigikohus nõustus 09.06.2014 määruses nr 3-3-1-24-14 (p 11.1.3) Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2013 määruses nr 3-13-2262 avaldatud seisukohaga, et maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse tegemise aegumine peatub
§-s 99 9
lg 1 p-ga 2 arvestada aegumise peatumisega ajavahemikus 18.09.2013–27.01.2016, kui toimus kohtumenetlus 19.08.2013 maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimiseks, aegunuks vastutusotsuse tegemine
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.