KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2019, Tallinn Haldusasj

) § 25 lg 11 p 1 suhtes tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve, kuna see säte ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga

2. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Vangla keeldus kaebaja taotluse rahuldamisest, kuna pikaajalise kokkusaamise võimaldamine ei täidaks vangistuse täideviimise eesmärki (

§ 25lg 11 p 1).

Kaebaja viibib alates 23.05.2018 sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas ning alustas 29.05.2018 sõltuvusest tervenemise programmiga „12 sammu“. 28.09.2018 seisuga on kaebaja programmi II sammu juures. Kuigi kaebaja on soovinud pikaajalist kokkusaamist muu hulgas põhjusel, et oma abikaasat toetada, vajab ta ise hetkel suurel määral tuge ning suure tõenäosusega ei ole ta võimeline kaassõltlast positiivselt mõjutama. Nii kaebaja kui ka tema abikaasa alles õpivad sõltuvusrehabilitatsiooni keskuses uimastisõltuvuse põhjuste ja tagajärgedega toimetulekut. Uimastitest, iseäranis fentanüülist, mille omamise eest kaebajat karistati, võõrdumine ei toimu lühikese perioodi jooksul. Kaebaja on olnud metadoonivaba vähem kui aasta. Hetkel ei ole kaebaja uimastitest veel piisavalt võõrdunud, et tulla toime keskkonnateguritega, mis viisid teda tarbimiseni. On vähetõenäoline, et kaebaja abikaasal YY-l, kes keeldub koostööst vanglaametnikega, saab olla kaebajale hea mõju. Asjaolud viitavad sellele, et abikaasadest on mõjutatav pool just kaebaja. YY mõju on olnud oluline tegur kaebaja uimastisõltuvuses. YYga kokkusaamine suurendab ohtu, et kaebaja langeb tagasi sõltuvusse. 2) Otsuse tegemisel on vastustaja hinnanud koosolemise potentsiaalset mõju kaebajale ning vaadelnud abikaasade käitumist enne süüdimõistmist. Samuti on hinnatud võõrutusprotsessi läbimise edukust ning analüüsitud kaebaja ning tema abikaasa üldist meelsust ning vastastikust mõjutatavust. Vangla seisukoht keelduda pikaajalisest kokkusaamisest ei kohaldu vangistuse kogu ajale, vaid lähtub vanglas viibitud ajast, taustainformatsioonist, uimastisõltuvusest vabanemise eduväljavaadetest ning sellest, milline on eeldatav abikaasade mõju teineteisele. Praegusel juhul kaalub vangistuse täideviimise eesmärk üles kaebaja ja tema abikaasa pikaajalise kokkusaamise õiguse. 9. Tallinna Halduskohus jättis 28.11.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Pelgalt see, et abikaasad panid koos kuritegusid toime, ei õigusta veel pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamist. Samas on tegemist soodustusega, mille võimaldamisel on vanglal suur kaalutlusõigus. Üldjuhul aitab kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele, kuid nendel sidemetel peab kinnipeetava jaoks olema positiivne mõju. 2) Kaebaja suunamisel õiguskuulekale käitumisele mängib keskset rolli tema vabanemine narkosõltuvusest ja isiklik areng tagasilanguse vältimiseks. Kaebaja on selle eesmärgi 3

§ 25

lg 11 p 1 põhiseaduspärasuse kontrolli algatamiseks puudub alus, kuna see norm ei takista vanglal kaalutlusõiguse teostamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Vaideotsuses esitatud põhjendus, et huvi ühiskonna õiguskorra kaitse vastu kaalub üles kaebaja ja tema abikaasa huvi pikaajalise kokkusaamise võimaldamise vastu, arvestades kaebaja ja YY kuritegude olemust, on kokkusaamise mittevõimaldamise õigustusena ebapiisav. Vangla pole selgitanud, kuidas võib õiguskorra kaitset ohustada abikaasade pikaajaline kokkusaamine, mis toimub vangla territooriumil järelevalve all. Vangla analüüsis kaebaja ja YY kooselu vabaduses viibimise ajal, kuid praeguses asjas on vaidluse all kokkusaamise võimaldamine vangistuses. Vangla ei esitanud ühtegi veenvat fakti, mille põhjal võiks järeldada, et kokkusaamine võiks kaebajale ja tema abikaasale avaldada negatiivset mõju, arvestades, et kaebajal on jäänud karistusaja lõpuni ligi 6 aastat. Kokkusaamine abikaasaga aitab kaebaja puhul kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele, aidates säilitada perekondlikud sidemed. Vangla väitest, et kaebaja ja YY kooselu ei mõjunud neile hästi, ei järeldu, et tulevikus ei võiks olukord muutuda. Pereelu säilimine võib abikaasad suunata õiguskuulekale käitumisele, mille läbi on kaitstud ka õiguskord. Seevastu kokkusaamise mittevõimaldamine kahjustab tõsiselt kaebaja õigust perekonnaelule. Vangistuse jooksul on kaebaja täitnud isiklikus täitmiskavas ettenähtud tegevused, on õppinud, läbinud programme (sh „12 sammu“) ning kaebajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Vangistuse ajal on kaebaja oma käitumisega näidanud, et ta püüab ennast parandada.
2. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja on piisavalt selgitanud, milline on kaebaja ja tema abikaasa mõju teineteisele. Vastustaja on otsuse tegemisel arvesse võtnud vanglas viibitud aega, enne vangistust vabaduses aset leidnud tegevuste tulemusel ilmnenud abikaasade mõju teineteisele, isikute personaalseid eripärasid ja käitumismaneere, abikaasade kokkusaamise mõju nende õiguskuulekale käitumisele suunamisel ning kokkusaamise mõju uimastite tarbimisest vabanemisele. Pikaajalisest kokkusaamisest keeldumisel lähtus vangla hetkeolukorrast. Sõltuvalt 4

§ 25

lg 1 alusel võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi muu hulgas abikaasaga. Pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi, mis aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus (Riigikohtu 16.05.2012 otsus nr 3-3-1-11-12, p 13).

§ 25

lg-st 1 tulenev õigus kaitseb kinnipeetava õigust perekonnaelu puutumatusele (samas, p-d 14 ja 15).

ei sätesta selle õiguse suhtes erandeid kinnipeetavatele, kelle abikaasa viibib samuti kinnipidamisasutuses. Ka sellistel kinnipeetavatel on õigus perekondlike sidemete säilitamisele.

1. Pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmine on vangla kaalutlusotsus. Kohus saab haldusorgani kaalutlusruumi sekkuda üksnes juhul, kui haldusorgan on teinud kaalutlusvea, sh jätnud olulisi asjaolusid arvesse võtmata, võtnud arvesse lubamatuid asjaolusid või väärtustanud asjakohaseid huve meelevaldselt. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani asemel (HKMS § 158 lg 3; vt nt Riigikohtu 01.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, p 20).
2. Vangla keeldus kokkusaamise võimaldamisest

§ 25

lg 11 p 1 alusel, s.o põhjusel, et kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (

§ 6

lg 1) ehk sisuliselt uute kuritegude toimepanemise vältimine karistuse kandmise ajal ja pärast seda. Vaidlustatud otsuses on kirjeldatud kaebaja ja tema abikaasa poolt toime pandud süütegusid, nende sõltuvusprobleemi ja sellega tegelemist. Nimetatud asjaolude põhjal on vangla asunud seisukohale, et abikaasade koosolemine on kuritegude toimepanemist soodustav asjaolu, mistõttu ei saa vangla olla veendunud, et kaebajale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga kaitsta õiguskorda. 16. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole otsuses toodud kaalutlused piisavad, et nende põhjal keelduda kaebajale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise loa andmisest

§ 25lg 11 p 1 alusel.

Sellest, et kaebaja ja tema abikaasa panid koos toime korduva narkokuriteo ning neil mõlemal on sõltuvusprobleem, ei järeldu automaatselt, et pikaajaline kokkusaamine suurendaks nende puhul uute süütegude toimepanemise riski. Toimepandud kuritegude eest on kaebajat ja tema abikaasat juba karistatud ning pikaajalise kokkusaamise keelamist ei saa rakendada lisakaristusena põhikaristusele. 17. Vastustaja on kohtumenetluses esitanud väite, et kaebaja on oma abikaasa poolt mõjutatav. Nimelt peab vangla tõenäoliseks, et kaebaja hakkas pärast aastatel 2010–2015 toimunud metadooni asendusravi YY mõjul uuesti fentanüüli tarbima. Vangla leiab, et olukorras, kus kaebaja oli vaid kuu aega enne kokkusaamise taotluse kohta uue otsuse tegemist alustanud sõltuvusrehabilitatsiooni programmi „12 sammu“ läbimist, ei olnud kaebaja uimastitest veel piisaval määral võõrdunud, et uuesti kokku puutuda narkootilise aine tarbima hakkamise mõjuteguriga. 5

§ 25

lg 2) ning kinnipeetavatest kokkusaajad otsitakse enne kokkusaamist läbi (justiitsministri 05.09.2011 määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 2), mis minimeerib juurdepääsu keelatud ainetele. Pigem võib pikaajalisel kokkusaamisel olla positiivne mõju, kuna kaebaja saab abikaasaga suhelda keskkonnas, kus narkootiliste ainete väärkasutamine on eelduslikult välistatud. Võimalus, et pikaaegne sõltlane hakkab pärast vanglast vabanemist uuesti narkootikume tarvitama, on põhimõtteliselt alati olemas, kuid see pole piisav põhjus, et kokkusaamise loa andmisest keelduda.

1. Kaebaja viibib vanglas alates 01.06.2017 ning süüdimõistev otsus tema suhtes jõustus 15.11.
2. Seega oli kaebaja 29.06.2018 otsuse tegemise ajaks vanglas viibinud juba üle aasta. Tegemist on võrdlemisi pika ajaga, mille jooksul pole kaebaja saanud võimalust abikaasaga ööpäev läbi koos veeta ega ka keelatud aineid tarbida. Vastustaja pole selgitanud, millise ajavahemiku möödumisel peab ta võimalikuks kaebajale kokkusaamist võimaldada, ilma et see ohustaks vangistuse täideviimise eesmärkide täitmist. Vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused seonduvad peamiselt asjaoludega, mida vangistuse kestus ei mõjuta, ning millele tuginedes võiks vangla sisuliselt kogu vangistusaja jooksul keelduda kaebajale abikaasaga pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest.
3. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna selle tegemisel on rikutud kaalutlusreegleid ning põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega tühistab vangla 29.06.2018 otsuse ning kohustab vastustajat vaatama kaebaja taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks uuesti läbi.
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt kokku 30 eurot. See summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 6