← Eesti

2-18-12445/55

Obsah (7)§ 35§ 15§ 32§ 34§ 31§ 28§ 107

Tsiviilasi nr 2-18-12445 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-12445 Määruse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2019. a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu,

§ 35

lg 2 ja 3 põhiseaduse vastaseks, on nimetatud normid tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt arvates otsuse jõustumisest kuue kuu võrra. Riigikohtu otsus jõustus 25. juulil 2018, kohtutäitur koostas vaidlusaluses täitemenetluses kohtutäituri otsuse 18. juulil 2016, kuid sellel ajal kehtinud

§ 35

lg-d 2 ja 3 on põhiseadusega vastuolus olevaks tunnustatud edasiulatuvalt alates

  1. juulist 2018, mistõttu leiab kohtutäitur, et kohtutäituri tasu suurus vaidlusaluses täiteasjas on õige. Kohtutäitur palub jätta avaldaja kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Sissenõudja seisukoht ja põhjendused
  2. Sissenõudja palub jätta avaldaja kaebuse rahuldamata ja kohtutäitur Toomas Saarma
  3. augusti 2018 otsuse täiteasjas nr 194/2016/1263 muutmata. Sissenõudja leiab, et avaldaja ei ole oma
  4. juuli 2018 kaebuses välja toonud, et tema arvates on täitetasu suurus ebaseaduslik tulenevalt
  5. juunil 2018 jõustunud

§ 35lg-st 21, vaid ta on pidanud seda oma algses kaebuses vääraks üksnes seetõttu, et tema hinnangul on kohtutäitur 3

(8)Tsiviilasi nr 2-18-12445 arvestanud kohtutäituri tasu suurust vales summas võlgnevuse pealt. Avaldaja suhtes algatati täitemenetlus juba 2016 augustis ning sellest lähtuvalt määrati ka täitetasu suurus kooskõlas sel hetkel kehtiva

§ 35lg-ga 2.

Sissenõudja on seisukohal, et avaldaja poolt vaidlustatud kohtutäituri

  1. augusti 2018 otsusest ei nähtu, et kohtutäitur kavatseb nõudeid täita hüpoteegisummat ületavas suuruses. Kohtutäitur on oma otsuse punktis 3.1 tunnistanud oma eksimust ning kinnitanud selgesõnaliselt, et kõnealuses täitemenetluses on sissenõudja hüpoteegiga tagatud nõude suuruseks 227 935 eurot, millele lisanduvad täitemenetluse kulud. Sissenõudja peab avaldaja muid vastuväiteid täiesti asjakohatuteks, kuna need ei kuulu lahendamisele kohtutäituri tegevuse või otsuse peale esitava kaebuse raames. Maakohtu määrus
  2. Harju Maakohus jättis
  3. aprilli 2019 määrusega võlgniku kaebuse kohtutäituri otsusele rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus nõustus kohtutäituriga, et sundtäitmisele esitatud nõude suuruse määratlemisel tuleb lähtuda Tallinna Ringkonnakohtu
  4. veebruari 2018 otsusest tsiviilasjas nr 2-16-
  5. Kuna käesolevaks hetkeks ei ole asjaolud tsiviilasjas nr 2-16-12941 otsuse tegemise ajast alates muutunud, sj ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis ei olnud teada tsiviilasja nr 216-12941 menetlemise ajal, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud asuda seisukohale, et tsiviilasjas nr 2-16-12941 tehtud otsust nõude suuruse osas tuleks muuta. Kohtutäitur viib läbi täitemenetluse täitedokumendi alusel, kuid kohtutäituri pädevuses ei ole anda sisulisi hinnanguid täitedokumentidele. Kohus leiab, et olukorras, kus võlgnik soovib esitada vastuväite sissenõutava nõude summa osas, on sobilikum õiguskaitsevahend TMS § 221 lg 1 kohaselt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kohtu hinnangul ei ole kohtutäitur eksinud kohtutäituri tasu suuruse määramisel. Kohtutäitur on kohtutäituri tasu otsuse koostamisel lähtunud otsuse koostamise ajal kehtinud kohtutäituri tasu seaduses sätestatust. Kuivõrd Riigikohus on
  6. jaanuari 2018 kohtuotsuses nr 2-15-17249 tunnistanud

§ 35

lg 2 ja 3 põhiseadusevastaseks edasiulatuvalt arvates otsuse jõustumisest, tuleb kohtutäituri tasu kindlaks määrata vastavalt eelnevalt kehtinud kohtutäiturite seadusele, kuivõrd võlgnik ei ole vaidlustanud

  1. juuli 2016 täitekulude otsust. Määruskaebus ja sellele esitatud seisukohad
  2. Avaldaja esitas Harju Maakohtu
  3. aprilli 2019 määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja avaldaja kaebus rahuldada. Avaldaja jääb kõikide maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Lisaks märgib, et kuna täitemenetluse käigus on sissenõude summat muudetud ja kohtutäitur on uuesti määranud kohtutäituri tasu (viimati
  4. juulil 2018), siis ei vasta tasu uuesti määramisel kehtivale seadusele.
  5. Sissenõudja ja kohtutäitur paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused 4

(8)Tsiviilasi nr 2-18-12445
  1. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi koosmõjus TsMS §ga 659 osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue määruse, millega rahuldab avaldaja kaebuse osaliselt ning tühistab kohtutäituri otsuse osas, millega jäeti avaldaja kaebus kohtutäituri tasu otsusele rahuldamata. Kohtutäituril tuleb avaldaja kaebus selles osas uuesti läbi vaadata. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  2. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus puudutatud isiku I asendamist.
  3. mai 2019 e-kirjaga (tl 59, II kd) teatas kohtutäitur Toomas Saarma ringkonnakohtule, et vastavalt justiitsministri
  4. mai 2019 käskkirjale nr 84-k vabastatakse ta omal soovil ametist
  5. maist 2019 ning kohtutäituri Toomas Saarma menetluses olevad täitetoimikud võtab üle kohtutäitur Kaire Põlts. Seega tuleb

§ 15

lg 1 alusel pidada kohtutäituri Toomas Saarma õigusjärglaseks kohtutäiturit Kaire Põlts, kellele on üle läinud kohtutäituri Toomas Saarma ametitoimingutega seotud õigused ja kohustused. Ringkonnakohus lubab kohtutäituril Kaire Põlts astuda kohtutäituri Toomas Saarma õigusjärglasena Toomas Saarma asemel puudutatud isikuna menetlusse.

  1. Käesolevas asjas omavad tähtsust järgmised asjaolud:  OÜ A-Investment avalduse ja
  2. augusti 2013 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu nr 2226 ning
  3. juuli 2016 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingu nr 2176 alusel algatas kohtutäitur
  4. juulil 2016 täitemenetluse täiteasjas nr 194/2016/1263 XX-lt 242 025 euro ja lisanduva viivise ning täitekulude sissenõudmiseks. Asjaolu üle ei ole vaidlust. 
  5. juulil 2016 tegi kohtutäitur tasu väljamõistmise otsuse, mille kohaselt on täitemenetluse alustamise tasu 15.97 eurot, millele lisandub käibemaks 3.19 eurot, kokku summas 19.16 eurot ja kohtutäituri põhitasu 16 617 eurot, millele lisandub käibemaks 3 323.40 eurot, kokku summas 19 940.40 eurot (tl 99, I kd). 
  6. septembril 2016 peatas kohtutäitur oma otsusega täitemenetluse kuni tsiviilasjas nr 2-16-12941 kohtulahendi jõustumiseni (tl 108, I kd).  Tallinna Ringkonnakohtu
  7. veebruari 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-12941 tunnistati sundtäitmine täiteasjas nr 194/2016/1263 lubamatuks viivisenõude osas, mis ületab 148 000 eurot. 
  8. juuni 2018 otsusega uuendas kohtutäitur täitemenetluse (tl 119, I kd). 
  9. juuli 2018 täitetoimingust teatamise dokumendis märkis kohtutäitur sundtäitmisel oleva nõude summaks 242 025 eurot (
  10. juuli 2016 seisuga), lisanduva viivise, täitemenetluse alustamise tasu 19.16 eurot ja kohtutäituri tasu 19 940.40 eurot. Nõue koos täitekuludega on seisuga
  11. juuli 2018 245 733.09 eurot (tl 123, I kd). 
  12. juulil 2018 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse, milles taotles muuhulgas sundtäitmisel oleva summa täpsustamist ning uue kohtutäituri tasu määramist (tl 127130, I kd).  Kohtutäitur jättis kaebuse
  13. augusti 2018 otsusega rahuldamata, selgitades, et sundtäitmisel oleva nõude summa on märgitud aktis ekslikult tulenevalt tehnilisest veast ja õigeks nõude suuruseks on vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu
  14. veebruari 2018 otsusele tsiviilasjas nr 2-16-12941 227 935 eurot ning kohtutäituri tasuks seetõttu 19 830.34 eurot koos käibemaksuga (tl 153-154, I kd). 5

(8)Tsiviilasi nr 2-18-12445
  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud, kui leidis, et täiteasjas nr 194/2016/1263 sundtäidetava nõude suuruse määramisel tuleb lähtuda Tallinna Ringkonnakohtu
  2. veebruari 2018 otsusest tsiviilasjas nr 2-16-12941 (määruse p 17). Nimetatud otsusest nähtub, et sissenõudja nõude sundtäitmine on lubatav summas 227 935 eurot, millest põhivõlg on 75 000 eurot, intressid 4 935 ja viivis 148 000 eurot. Kohtutäitur on
  3. augusti 2018 otsuses parandanud
  4. juuli 2018 täitetoimingust teatamise dokumendis tehnilisest eksimusest tulnud vea ning märkinud, et sissenõudja nõude suurus tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu
  5. veebruari 2018 otsusest tsiviilasjas nr 2-16-12941 summas 227 935 eurot.
  6. Kuigi kohtutäitur on vaidlusaluses täiteasjas sissenõutava nõude suurust korrigeerinud selliselt, et see vastab jõustunud kohtuotsusele, millega tunnistati vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmine osaliselt lubamatuks, leiab võlgnik kaebuses jätkuvalt, et sissenõudjal sellises mahus hüpoteegiga tagatud nõuet ei eksisteeri. Arvestades, et
  7. mail 2017 kuulutati välja laenusaaja GPG Finance OÜ pankrot, lõppes sellest ajast PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi viimase kohustuste osas kõrvalnõuete suurenemine ning seda tuleb võlgniku arvates sissenõude summa puhul arvesse võtta. Samuti leiab võlgnik, et sundtäitmisel olevat nõuet ei eksisteeri põhjusel, et GPG Finance OÜ (pankrotis) pankrotihaldur on sissenõudja nõudest kogusummas 289 725 tunnustanud nõuet vaid summas 154 935 eurot.
  8. Kolleegium kordab selgitust, et tulenevalt täitemenetluses kehtivast nn formaliseerituse printsiibist ei pea kohtutäitur sundtäitmisele esitatud nõude kehtivust hindama. Maakohus on õigesti leidnud, et võlgniku õiguskaitsevahendiks on TMS § 221 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mille ta võib esitada sissenõudja vastu nõudega tunnistada sundtäitmine lubamatuks nt seetõttu, et nõue ei ole sissenõutav, on arvestatud ebaõigesti või on tasutud (vt nt RKTKm 02.06.2008, 3-2-1-42-08, p 16; RKTKo 12.03.2014, 3-2-11-14, p 18 II lõik). Vaidlusaluses täiteasjas on võlgnik oma õigused TMS § 221 lg 1 järgse hagiga maksma pannud, kohus on võlgniku väidete alusel sundtäitmisele esitatud nõude lubatavust kontrollinud ja nõude täidetavuse osaliselt kõrvaldanud.
  9. Kuigi maakohus on viidanud sellele, et võlgnik ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis ei olnud talle tsiviilasja nr 2-16-12941 menetlemise ajal teada arvestades, et GPG Finance OÜ (pankrotis) pankrot kuulutati välja juba
  10. mail 2017, ei oma see kolleegiumi arvates kaebuse lahendamisel tähendust, sest võlgniku vastuväited nõudele on materiaalõiguslikud, mille hindamiseks kohtutäituril pädevus nii või teisiti puudub. Kui võlgniku vastuväidete aluseks olevad asjaolud olid olemas tsiviilasja nr 2-16-12941 menetlemise ajal, saanuks võlgnik need vastuväited selles menetluses iseenesest ka maksma panna. Samas ei oma praegusel juhul määravat tähendust, kas võlgniku poolt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise aluseks olevad asjaolud tekkisid juba eelmise kohtumenetluse käigus ning, kas võlgnikul oli võimalik menetlusõiguslikult need tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha. Arvestades, et tegemist on materiaalõigusliku vaidlusega võlgniku ja sissenõudja vahel, saab võlgnik ka juhul, kui vastuväidete aluseks olevad asjaolud tekkisid pärast tsiviilasja nr 2-16-12941 menetlust, need maksma panna vaid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses.
  11. Seoses võlgniku vastuväitega, et põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu lõppes kõrvalnõuete suurenemine, juhib kolleegium tähelepanu Riigikohtu seisukohale, mille 6
(8)Tsiviilasi nr 2-18-12445 järgi nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust pantija suhtes ning tema puhul ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld (RKTKo 3-2-1-81-12 p 13).
  1. Võlgnik leiab ka, et nõue on ebaõigesti arvestatud, sest ei ole järgitud AÕS § 346 lg-t 1, kus on sätestatud piirangud hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele koormatud kinnisasja arvel eelkõige kõrvalnõuete osas. Hüpoteegiga on AÕS § 346 lg 1 järgi hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue, intress (muu hulgas viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti võla sissenõudmise kulutused, sh täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning kindlustusmaksed, mille hüpoteegipidaja on kinnisasja omaniku eest tasunud. Seega piirab AÕS § 346 lg-s 1 imperatiivselt hüpoteegiga tagatud intressinõuete (sh viivisenõude) ajalise ulatuse kolme aastaga enne kinnisasja müümist täitemenetluses. Kolleegiumi hinnangul on kohtutäitur õigesti leidnud, e AÕS § 346 lg 1 seob nõude suuruse kinnisasja realiseerimise aja seisuga. Seega arvestatakse viivist TMS § 56 lg 3 järgi täitemenetluses kuni enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani ning sellest ajast tuleb tagasi arvestada ka kolmeaastast piirangut, mistõttu on kohtutäitur õigesti märkinud, et kuna tegeliku nõude suurus selgub pärast kinnisasja realiseerimist, saab ta seni lähtuda Tallinna Ringkonnakohtu
  2. veebruari 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-12941 lubatavast sundtäitmise summast. Kolleegium märgib täiendavalt, et AÕS § 346 lg 1 piirang kehtib kinnisasja müümisel enampakkumisel, mitte aga müümisel kohtutäituri kontrolli all või sundvalitsemisel, sel juhul jääb kinnisasja omanikule võimalus tugineda nõude aegumisele (Varul. P jt Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Lk 601-602).
  3. Samuti leiab võlgnik, et kohtutäituri põhitasu on määratud ebaõigesti. Täitemenetluse reeglite kohaselt tehakse kohtutäituri põhitasu otsus täitemenetluse alguses (vt

§ 32

lg 2), rahalise nõude korral lähtuvalt sissenõudja nõude suurusest (

§ 34). Tuvastatud on, et kohtutäitur tegi täitemenetluse alustamisel, s.o 18.

juulil 2016 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, mille kohaselt on täitemenetluse alustamise tasu 15.97 eurot, millele lisandub käibemaks 3.19 eurot, kokku summas 19.16 eurot ja kohtutäituri põhitasu 16 617 eurot, millele lisandub käibemaks 3 323.40 eurot, kokku 19 940.40 eurot (tl 99, I kd). Vaidlust ei ole, et sundtäitmisele esitatud nõude suurus täitemenetluse alustamisel oli 242 025 eurot. Kohtutäituri tasu otsuse ajal kehtinud

35 lg 2 p-i 13 kohaselt arvutatakse kohtutäituri põhitasu nõudelt 191 801 – 255 700 eurot protsentuaalselt 7,25% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 16 617 eurot. Kuna 242 025 eurost 7,25% on 30 741.81 eurot, siis sai kohtutäitur tasu otsuse tegemise ajal s.o 18. juuli 2016 määrata põhitasu summas 16 617 eurot, millele lisandub käibemaks s.o kokku 19 940.40 eurot (

§ 32lg 3).

  1. Kolleegium ei nõustu kohtutäituri seisukohaga, et praegusel juhul on avaldaja kohtutäituri põhitasu suuruse vaidlustamiseks võimaluse minetanud, sest ei ole
  2. juuli 2016 kohtutäituri tasu otsust vaidlustanud.
  3. augusti 2018 kohtutäituri otsusest nähtub, et kohtutäitur on sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise tõttu muutnud sundtäidetava nõude suurust täitemenetluses. Kuna kohtutäituri tasu sõltub sissenõude summast, pidi kohtutäitur tegema ka uue otsuse põhitasu sissenõudmiseks lähtudes korrigeeritud nõude suurusest. Kuigi kohtutäitur ei ole formaalselt eraldi otsust põhitasu kohta teinud, on ta korrigeerinud kohtutäituri põhitasu suurust summani 19 830.34 eurot (koos käibemaksuga) 7

(8)Tsiviilasi nr 2-18-12445
  1. augusti 2018 otsuses (tl 153-154, I kd). Kolleegiumi hinnangul tuleb seetõttu kohtutäituri
  2. augusti 2018 otsuses sisalduvat otsustust põhitasu kohta käsitada muudetud tasu otsusena (

§ 31lg 1), mida saab vaidlustada TMS § 217 lg 1 järgse kaebusega.

Võlgnik on vaidlustanud kohtutäituri tasu suuruse

  1. augusti 2018 kaebusega, mida tuleb pidada tähtaegseks.
  3. augusti 2018 otsusest selgub, et kohtutäitur lähtus põhitasu määramisel täitemenetluse alustamise ajal kehtinud

§ 35

lg 2 p-ist 13, mille järgi oli põhitasu suuruseks 19 830.34 eurot koos käibemaksuga (ehk 227 935 eurost 7,25% + käibemaks). Kuigi kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-17249 ei tunnistatud

§ 35

lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tagasiulatuvalt (otsuse jõustumine lükati kuue kuu võrra selle kuulutamisest edasi), ei nõustu kolleegium sellega, et kohtutäitur oli õigustatud lähtuma põhitasu uuel määramisel täitemenetluse alustamise ajal kehtinud

§ 35lg-s 2 sätestatud tasumääradest.

23. Kolleegium leiab, et kohtutäitur pidi uue põhitasu otsuse tegemisel lähtuma ametitoimingu tegemise ajal kehtivast kohtutäituri seadusest.

§ 28

lg 2 I lause sätestab, et kohtutäituril on õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult käesolevas seaduses sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Sama seaduse rakendussättele (

§ 107

) võetakse enne käesoleva seaduse jõustumist tehtud kohtutäituri ametitoimingu eest tasu vastavalt toimingu tegemise ajal kehtinud tasumäärale ja tasu võtmise korrale. Eelnevast tulenevalt peab kohtutäitur kolleegiumi arvates ametitoimingu tegemisel lähtuma selle tegemise ajal kehtivast seadusest, kui ei ole sätestatud teisiti.

  1. augusti 2018 muudetud kohtutäituri tasu otsuse kohaselt on kohtutäituri põhitasuks 19 830.34 eurot koos käibemaksuga (tl 153-154, I kd). Tuvastatud on, et vaidlusaluses täiteasjas on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p-is 19 järgne notariaalselt tõestatud kokkulepe ning, et praegusel juhul sõltub põhitasu määr sissenõude summast, milleks oli Tallinna Ringkonnakohtu
  2. veebruari 2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-12941 kohaselt 227 935 eurot. Alates
  3. juunist 2018 kehtima hakanud

§ 35

lg 2¹ sätestab, et kui hüpoteegiga tagatud sissenõude summa on suurem kui 150 000 eurot, on kohtutäituri põhitasu määr 5 000 eurot. Arvestades, et kohtutäitur on

  1. augusti 2018 otsusega tasu muutnud, pidi ta antud toimingu tegemisel lähtuma toimingu tegemise aja seadusest. Kuna kohtutäitur ei lähtunud muudetud tasu otsuse tegemisel
  2. juunist 2018 kehtima hakanud

§ 35lg 2¹, on kohtutäituri põhitasu määratud ebaõiges suuruses.

Seega tuleb võlgniku kaebus selles osas rahuldada ja kohtutäituri otsus vastavas osas tühistada ning kohustada kohtutäiturit eeltoodud kaalutlusi arvestades avaldaja kaebuse kohtutäituri põhitasu suuruse määramise osas uuesti läbi vaatama. 24. Menetluskulud on põhjendatud mõlemas kohtuastmes TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 teise lause alusel jätta menetlusosaliste endi kanda, kuna avaldus ja määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.